Miniatuurne jaanuar

Otsustasin sel aastal jälle hetki püüda. Olen seda varem teinud, 2015. aastal, aga siis seadsin endale eesmärgiks koguda häid silmapilke.
Sel aastal üritan koguda igasuguseid: puudutavaid, peatuma panevaid, rõõmsaid, nukraid, naljakaid, ilmselt isegi päevakajalisi, aga elusaid eelkõige.
Üks miniatuur, mõte, tähelepanek, emotsioon igas päevas. Mitte midagi erilist, lihtsalt üks mõttepaus. Ei tohiks üle jõu käia.
Väga lihtne on tormata läbi oma päevade mitte midagi märkamata.
Liigagi lihtne.
Aga kui tead, et pead õhtul midagi kirja panema, hakkad juba päeval teravdatud tajuga ringi vaatama, märkama, salvestama.
Mõnikord tead kohe. See hetk, see mõte.
Mõnikord võtad õhtul märkmiku ja jääd mõtlema. Valid ühe hetke. Leiad sõnad, millega seda uuesti ellu äratada.

Selline oli miniatuurne jaanuar.

01.01. Esimesed minutid. Uus päev. Uus aasta. Tuul on vaibunud, aga enne minekut on ta puhastanud taeva pilvedest ja tähed vilguvad sadade, tuhandete ja miljonite valgusaastate kauguselt. Kellele ja misjaoks on siin veel vaja ilutulestikku?

02.01. Aasta teisel hommikul sõidan rattaringluse rattaga tööle. See pole elektriratas ja tuul on vastu ja mul on seljas riided, millega passib õhtul rektori vastuvõtule minna – selle pärast on mu tempo nagu rouvadel poodi piima järele sõites. Tunnen ennast ülimalt riukalikuna.

03.01. Tee pliidi alla tuli. Võta üks küps, täiesti klaasjaks muutunud hurmaa ja tükelda ära. Kühvelda lisaks kodujuustu. Nuusuta. Maitse. Vaata, kuidas puud pliidi all põlevad. Kuula, kuidas tuul väljas kohiseb. Siruta sõrmed ja puuduta palkseina. Kõik viis meelt on korraga kohal.

04.01. Lõunane lumesadu. Laotus pool tundi täis suuri raskeid räitsakaid. Ja siis äkki on taevas sinine ja ja üle metsa paistab päike, mida vist juba nädalaid pole siinsel laiuskraadil nähtud. Isegi päikesepatareiga lamp akna taga läheb õhtul suurest rõõmust põlema.

05.01. Palun mõttes kannakõõluselt vabandust ja lähen viiepäevase pausi järel jooksma, sest ma ei suuda enam paigal püsida. Keha kuuletub. Kaheksa kilomeetrit läheb lennates.
Tõenäoliselt tegin asja hullemaks (loomulikult tegin) ja lükkasin paranemist edasi, aga nii kuradi tore on vahel valida pikema perspektiivi asemel hetkeline nauding.

06.01. Tõsi on, et ma jõule ei armasta. Aga kolmekuningapäeval hakkab ikkagi natuke kurb, kui truult tubades seisnud ja okkaid poetanud kuused ka oma särava koorma maha panevad.
Ehkki võib-olla on see hoopis kergendus, et võib kogu jõuludiskursuse karpi pakkida ja südamerahus kevadet ootama hakata.

07.01. No issand hoia, mis selles siis naljakat on, kui džentelmen postkontoris piduriketast mulliümbrikusse topib. Ikka võib ju ette tulla, et on vaja kellelgi varuosa postitada. Aga miskipärast kipub lisaks mulle ka postitöötajale muie näole.

08.01. Leidsin põrandavaibalt südamekujulise õunaseemne. Kas sellest sirgunud õunapuul kasvaksid südamekujulised õunad?
Võib-olla on ikkagi õigus neil, kes ütlevad, et armastus on alati hea idee.

09.01. Raekoja plats. On tööpäeva õhtu. On pime. On jaanuar. Inimesi pole. Valgusküla särab tuledes, valjuhäälditest kostab nukravõitu talvelaul.
On, nagu oleks viimane unustanud tuled kustutada ja muusika kinni keerata, pärast seda, kui kõik inimesed on lahkunud. Linnast. Aga võib-olla tervest maailmast.

10.01. Hommik on ikka soe ja sombune. Naabri kase otsas lärmab tihane. Võib mõelda, mida see kõik tähendab, aga võib ka lihtsalt tõmmata niisket õhku kopsudesse ja tõdeda, ei, ikka veel ei tunne lumest mingit puudust.
On iga-aastane Jaanuaris Kevadelõhna Tundmise Päev.

11.01. Auran pärast vihtlemist saunatrepil. Tuul on tõusnud ja mets kohab tumedalt. Kõrgel üleval on päris tormine, räbaldunud pilved kihutavad kuu eest mööda ja kuuvalgus maalib maastikule siniseid varje. Kuulatan tuult. Olen öö.

12.01. Vihm rabiseb vastu akent. Ahjus pragiseb tuli. Joon hommikukohvi ja Klassikaraadio mängib “Schindleri nimekirja” peateemat. Äkiline valu lõikab sust läbi ja kõik nimega ja nimeta kurbused on temas koos ja kõike seda peab vaene süda lõhkemata taluma.

13.01. Kammisin juukseid. Teie jaoks on see võib-olla igapäevane tegevus. A mul on viimased 15 aastat olnud lühikesed juuksed ja kammi aset täitnud kümme sõrme. Kokku hoitud kammiraha olen loomulikult panka vedanud.
Sahtlisügavusest leidsin kammi made in USSR.

14.01. Ümberringi on uskumatult palju sõnu, mis mitte midagi ei tähenda. Hakkab tekkima päris tõsine hirm, et väljendit ‘surnuks rääkima’ tuleb võtta täht-tähelt.
Ah miks peab kogu igapäevast tühisust veel ja veel üle kordama, kuni igasugune tähendus on lahjenenud olematuks? Ja miks mina siis kaalun kõiki oma sõnu ja enamasti leian nad liialt kerged olevat?

15.01. Kaalusin välja minekut. Endast välja.
Suurema osa ajast leian, et olen akadeemilise asutuse töötajana kohustatud ennast vaos hoidma. Vahel aga on kannatus sajandiku millimeetri kaugusel katkemisest. Sest on ühed ja on teised ja sina oled seal vahel kõige viimane, kes peab kõik välja kannatama, kõik ära kuulama, kõik ära siluma.

16.01. Tööl. Teel kantseleisse kaebasin koridoris kohatud kolleegile, kuis on hall ja nüri ja midagi toredat ei juhtu. Ei jaksa seda ise luua, ei loo keegi teine ja üleüldse ei tundugi miski enam tore nagunii.
Kantseleist leidsin endale adresseeritud sisepostiümbriku ja selles ei olnudki mingit bürokraatlikku korrespondentsi. Selles oli kingitus. Lihtsalt. Täiesti tavalisel tööpäeval. Ütle veel, et soove ei võeta kuulda.

17.01. Nooremana meeldis mulle olla efektiivne. Korraldada. Rööprähelda. Tegin siis ka vastavat tööd. Enne suuremaid üritusi võis mu vaja-teha nimekiri olla kolmekihiline – neid kohti märkmikus, kuhu enam ei mahtunud kirjutama, katsid märkmekleepsud, mis olid täis kirjutatud, ja nende peal olid veel ühed märkmekleepsud.
Enam ei taha. Ammu enam ei taha. Nüüd tahan ma teha ühte asja korraga ja vaadata vahepeal, kuidas taevas akna taga muutub hallist roosaks ja siis lillaks ja siis samettumedaks ja töönädal saab läbi.
Täna oli selline taevas. Homme pean tööle minema ikkagi.

18.01. Kõnnin äärelinnas. Hämardub ja õhus on lume lõhna. Akende taga süüdatakse tulesid. Mis elu need inimesed elavad? Mis on nende jaoks oluline?
Ja ma ei tea, kas ma tegelikult üldse tahan seda teada, sest võib-olla ainult teadmatus aitab säilitada illusiooni sellest, et inimesed on ilusad ja head.

19.01. Huvitav, kas ma olen viimaste aastate jooksul muutunud? Kui palju? Kas ma olen muutunud teiseks inimeseks? Kas ma olen muutunud teiste jaoks? Või olen ma saanud rohkem iseendamaks ja see on muutnud mu suhteid teistega? Kas ma olen iseendana ja suhetes teistega üldse üks ja sama isik?

20.01. Täna pidi olema aasta kõige masendavam päev. Kuna see oli mul juhtumisi ka vaba, siis kulutasin selle Heather Morrise raamatu “Auschwitzi tätoveerija” lugemiseks. Vaat see on alles tõesti masendav, kui nii suure potentsiaaliga lugu satub niivõrd käpardliku kirjutaja kätte.

21.01. Isiklikule meilile laekuvad ainult arved. Ja pakkumised osta mingeid asju, mille eest saaks veel rohkem arveid saata.
Isegi introverdid on tänapäeval hakanud helistama ja pealiskaudset ning vääriti mõistmiste rohket kiirsuhtlust harrastama. Ja mina olen unustanud, kuidas ma siia planeedile sattusin ja mis asi mul siin ajada oli.

22.01. Mida pikemaks muutub emotsionaalne distants inimeste vahel, seda kiiremas tempos jätkub kaugenemine. Kas selles pole siiski mingit kosmilist mõõdet? Ja kui on, siis kas üldse peaks selle üle inimlikus piiratuses kurvastama?

23.01. Nüüd on see kubjas siis rahul! Treenin vaevalt poole koormusega, sest mu jalg pole veel terve ja just nüüd ei ole tal mulle jagada ühtegi suurepärast soovitust (mitte et ma neid kunagi järgiks), et äkki teeks veel ühe keskmise tempotrenni. Ei? Aga ringtreening võib-olla siis? Täna on ainult armulik soovitus lõõgastuda.

24.01. Kas mesilased näevad und? Ma polnud tõtt öelda isegi sellele mõelnud, kas ja kuidas nad üldse magavad. Täna lugesin, et magavad, muidugi, mõnikord isegi lillede sees. Aga unenäod? Me kõik oleme ju tehtud sellestsamast ainest.

25.01. Öösel rippus Suur Vanker tagumist ratast pidi taevas. Päeval paistis päike, tuul puhus ära kõik rahutud mõtted ja kui ma oma matkaringil järve äärde jõudsin, kibeles poeet minus kohe kirjeldama, kuidas vesi taevalt sinise värvi laenas. Tõsi see pole, aga valed on ju lubatud, kui nad on ilusad.

26.01. Kui keele, kultuuri ja rahvuse säilitamine on olulisem kui inimeste heaolu edendamine, siis tekib mul ikkagi küsimus, mis asi see keele, kultuuri ja rahvuse säilitamine eraldiseisva nähtusena on, kelle jaoks täpselt neid säilitatakse, kui säilitatava rahvuse heaolu oluline ei ole, ja mil moel neid veel paremini säilitada võiks, kui mitte inimeste heaolu parandades. Teatud määral kipub kangastuma Põhja-Korea, säilitamises ilma heaoluta on nad seal kahtlemata edukad.

27.01. Sajab peenikest tihedat vihma, asfalt läigib ja peegeldab tulesid. Helkurita jalakäija, kel paistab eluisu otsas olevat, jookseb autode vahelt üle tee. On esmaspäeva õhtu ja ma olen juba puruväsinud.

28.01. Vastasin doktorandi kirjale. Pärast märkasin, et olin doktoranditoetuse asemel kirjutanud doktoranditeotus.

29.01. Kui samas vaimus edasi läheb, saab kuu aja pärast rattaga sõitma hakata, nii et teatavad ettevalmistused tundusid mõistlikud. Ja mis te arvate, kas te saate minna ja osta endale punased või vähemalt mõne punase detailiga rattakindad? Loomulikult te ei saa, sest naiste rattakindad on endastki mõista vältimatult kuradima roosad.

30.01. Alles see oli, kui ma eelmise aasta lõpus äkki avastasin, et mulle ei kingita üldse raamatuid. Miks mulle üldse raamatuid ei kingita? Kas ma olen liiga kriitiline? Või arvatakse, et ma olen kõike juba lugenud?
Ja nüüd, palun väga, juba teine raamat jaanuarikuus. Päev asutas end küll kohe hommikul raba poole tüürima, aga kes siis saaks mitte rõõmustada raamatu üle.

31.01. Ma võin mitte rääkida mitmesugustel põhjustel. Kui tajun, et mind tegelikult ei kuulata ja kaasa ei mõelda ja ühtegi küsimust ei esitata. Kui mind pidevalt katkestatakse. Kui mind ja mu kogemust pisendama hakatakse. Ka sellepärast, et sõnu on igal pool niikuinii talumatult palju ja väljendusvahenditena on nad kaunikesti vaesed.
Samas ma võin olla ka täiesti avatud raamat. Ainult et te peate lehte keerama.

Muusika: Einstürzende Neubauten “Nagorny Karabach”

9 responses to “Miniatuurne jaanuar

  1. tätoveerijaraamat: mitte üksnes kehvasti kirjutatud, vaid faktiliselt ebaõige:
    https://jewishnews.timesofisrael.com/auschwitz-researches-dismiss-book-about-camp-tattooist-due-to-factual-errors/

    (sa märkisid oma goodreadsi arvustuses oma faktilised kahtlused ära küll, lihtsalt täienduseks – et Auschwitzi ajaloo uurijad on sellele raamatule samuti vee peale tõmmanud.)

  2. FB seinalalt lugesin just uudist, et mesilased tunnevad üksteist nägupidi. Ei süvenenud, aga imestasin küll..

  3. Mulle ka ei kingita, va juhud kui ma nimme ja korduvalt pean inimesele pealkirja kordama ja info edastama. Aga mis üllatus see siis enam? Parem kingin vahel ise.

    • Mhmh, ma olen ka seda teed läinud. Üleüldse ongi mõistlik endale asju ise kinkida, muidu saad nagunii vale asja ja pead sinna juurde veel head nägu tegema ja on siis seda kõike vaja 😛

  4. Reegel: Kinkija ei jää kunagi kõrvale ootama/vaatama, millal kingitus avatakse:)

  5. Aaaaah!!! Sa kuulad Einstürzende Neubautenit!!! Raadio2 umbes sügisel mängis neid ja ma võtsin ja kirjutasin saatejuhile ja tänasin teda isiklikult!

    See “Nagorny Karabach” meeldib mulle ka! Aga lemmikud on need fänniürituste videod, kus nad koos rahvaga laulavad.

    Oeh, ma lähen kohe Berliini, äkki on neil seal muuseum või miski 🙂

    • 🙂
      Sa Klassikaraadio “Fantaasiat” ei kuula? See on täielik kullaauk, kus mängitakse (sõltuvalt saatejuhist) igasugust kraami, mida mujalt ei kuule, mh olen sealt Einstürzende Neubautenit ka kuulnud.

  6. Ei. Ma kuulan raadiot üldiselt autos – teel tööle, töölt koju või pikematel sõitudel. Klassikaraadio on üks neljast valikust, ilmselt olen ka “Fantaasia” peale sattunud, aga teadlikult ei kuula.

    Lähen vaatan, kas netist saab järelkuulata – aitäh viitamast!

  7. Aga no youtube üldiselt ajab asja ära. Kui nad just ei kustuta paremaid palu…

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s