Monthly Archives: märts 2020

Miniatuurne märts. Pirni-pohlakeeks

01.03. Hakkasin naerma, kui üks sõber mõni aeg tagasi küsis, kas neljakümneselt on üldse võimalik ennast vormi ajada. Nagu peaks hakkama juba valmistuma ketse kasti viskama, eks ole.
Täna leidsin ennast mõttelt, et kas neljakümneselt üldse on enam võimalik rõõmu ja vaimustust üles leida või on need juba pöördumatult argipäevadesse lahustunud. Võta üks ja viska teist!

02.03. Täna jooksin 6 kilomeetrit ja söandasin tempot tõsta. Poolik kuu oli juba kõrgel taevas, kui päike roosakirjudesse pilvedesse loojuma asutas ja õhk, õhk oli lihtsalt jumalik. Ja selles õhus oli tunda rattahooaja lähenemist.

03.03. Muidugi on mul vaja suures koguses tähelepanu ja mõistmist ja pärikarva silitamist. Aga ühtlasi on mul ka vaja, et mind täiesti rahule jäetaks. Kas teie näete siin mingisugust probleemi?

04.03. Taas leidis kinnitust, et kui poleks viimast minutit, ei saaks mitte midagi tehtud. Sel meetodil on ainult üks oluline miinus – mingit rahuloluhetke tehtust ei järgne, sest järgmine viimane minut on juba käes või isegi möödas.

05.03. Terve talv võis ju olla kevade näo ja moega. Aga kevade lõhna tal siiski polnud. Praegu on. Seda õhtust õhku kopsudesse tõmmates tunned, kuidas elumahlad soontes jälle liikuma hakkavad. Talveuni hakkab läbi saama.

06.03. Nüüd paistab veel päikegi, kui ma reede õhtul maale jõuan. Lükanud toidukoti üle ukse tuppa, kihutan kohe metsa ja tunnen suurt kiusatust puhtast ärkamise rõõmust tuua röövlitütar Ronja kombel kuuldavale üks kevadehüüd.

07.03. Mõni hetk tuleb täiesti elavana otse koju kätte. Teen akna lahti, et kevadöö hääled saaks tuppa tulla ja võtan märkmiku, et tänane hetk kirja panna. Ja seal tema on – huikav händkakk.

08.03. Kergitan alati kulmu, kui mõni naine leiab olevat vajaliku toonitada, et ei, tema küll feminist ei ole. Olgu.
Aga oleksid siis valmis loobuma õigusest valida, pükse kanda, kinnisvara omada, haridust saada, abielluda oma soovi järgi, lahutada, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid? Ilmselt mitte. Võib-olla siis peatuks ja mõtleks mõnikord, mis see feminism ikkagi on ja mis ta ei ole.

09.03. Kuna ma kirjutan nähtamatu tindiga, siis kas ma võin öelda absoluutselt kõike, mis mul pähe tuleb?

10.03. Lugesin oma ammuseid ülestähendusi. Hakkas kurb. Ja helge. Aga rohkem ikkagi kurb. Kõik, mis on möödas. Kõik, mis ei kordu. Kõik, mida ma ju ka teist korda ära ei annaks, aga mille eest ma võib-olla ikkagi liiga kallilt maksin.

11.03. Jõe ääres vilistas üks eksinud peoleo, kes muidu on ju laululindudest üks hilisemaid saabujaid. Kuda sa, lilleke, juba seie sattusid?

12.03. Läksin enne trenni ja siis poodi. Ilmnes, et see oli strateegiline viga, sest pood oli vahepeal sõna otseses mõttes tühjaks ostetud, nii et inime pidi ilma kaerahelbepudruta hakkama saama.

13.03. Ma loobusin ükskord töökoha vahetamisest muu hulgas seetõttu, et uus koht oleks raamatukogust liiga kaugel olnud. Niisis hetkel oli mul hea stardipositsioon reageerimaks teatele, et homsest raamatukogu kinni pannakse. Ma ei arvanud muidugi, et ainsana aktiveerun, aga avanevaks vaatepildiks ma siiski päriselt valmis polnud. Ma ei ole elu sees raamatukogus nii palju rahvast ja nii tühje riiuleid näinund!
Pärast kodus tuli meelde, et “Dekameroni” oleks ka ikka pidanud võtma.

14.03. Päike ja tuul. Ja siis jälle lumesadu. Ja jälle päike. Kasvuhoone sai istutusvalmis ja mõned seemned kah stardiks mulda. Hing oli pärast rahul mis kole.

15.03. Inimesed on hakanud sotsiaalmeediasse mingeid imelikke postitusi tegema. Et kuidas nüüd on kõigeks nii palju aega, saab kodus töötada ja lugeda ja kokata ja perega lauamänge mängida ja köögikappe koristada.
Mis pagana köögikapid, ma ei hakka katkuajal mingeid köögikappe koristama, saate aru, ma vihkan igasugust koristustegevust.
Ja palgatöö tuleb ju ikkagi kah ära teha, nii et mina küll ei tunne, et järsku oleks tekkinud nii palju vaba aega, et sellega suisa mitte midagi peale hakata ei oska.
Köögikapid, mai või!

16.03. Linn hakkab omandama postapokalüptilist väljanägemist. Teel tööle kohtasin umbes kolme inimest. Raekoja plats oli keset päeva täiesti inimtühi. Me elame erakordselt veidral ajal.

17.03. Esimene täiesti valuvaba jooks pärast pea kolme kuud häda ja viletsust.

18.03. Kui mitu aastat tagasi meil hakati ajalehti keskelt kokku klammerdama? Kümme? Viisteist? See käis mulle algusest peale närvidele. See käib mulle endiselt närvidele iga kord, kui ma tuld alustan. Iga päev niisiis.
Ergo – ajalehe väärtust hinnatakse tulehakatusena rohkem kui lugemismaterjalina.

19.03. Teine täispäev kodukontoris läks juba pisut ladusamalt. Tükk tööd sai tehtud. Lõuna ajal jooksin 8 kilomeetrit päikese ja lõokeste laulu all. Õhtul premeerisin ennast “Trubaduuri” (selle lavastuse) vaatamisega. Äkki peaks selle ka lemmikooperite hulka ülendama?

20.03. Introvertidele korrutatakse alalõpmata, kuidas nad peaksid mugavustsoonist välja tulema ja rohkem suhtlema ja rohkem seda, teist ja kolmandat. Esimest korda ajaloos kästi nüüd ekstravertidel mugavustsoonist välja tulla, koju jääda ja vähem suhelda. Hiljemalt teisel päeval hakkas kostma hädaldamist, kui raske ikka selline üksindus on ja nõnda edasi.

21.03. Isegi kui jauramine sellest, kuidas kõige õigem oleks lasta viirusel kontrollimatult levida – sest tühja neist vanadest ja krooniliselt haigetest, nood andku lihtsalt endale aru, et keegi ei ela igavesti – oleks eetiliselt vastuvõetav, on see lihtsalt nii pealiskaudne lahmimine, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Kas te arvate, et kõik need oma aja ära elanud heidavad meditsiinisüsteemi koormamata põõsa all hinge? Või et teistpidi meil jätkuks tööjõudu kõigi riskigruppide rangeks isoleerimiseks?

22.03. Kasutasin võimalust joosta Vasula järve äärde, seni kuni veel rõdul  täispikka maratoni läbima ei pea hakkama. Hullult hea jooks oli. Need vähesed inimesed, kes vastu tulid, läksid kõik aegsasti eesrindlikult teisele poole teed. Magustoiduks vaatasin 2008. aasta “Lucia di Lammermoori”.

23.03. Asi pole kodus töötamises. Või kontoris töötamises. Asi on töötamises kui niisuguses. Miskipärast ei ole keegi ikka veel tahtnud hakata mulle metsas kolamise, trenni tegemise ja halbade raamatute arvustamise eest palka maksma.

24.03. Täna oli keegi mu blogisse jõudnud otsinguga “mis toitu saab inimene metsast”. Tjah, ega praegusel aastaaajal kipub seal natuke ikaldus olema muidugi. Ega asi veel nii hull ei paista küll olevat ka, aga ei,  iseenesest muidugi mõistlik hakata juba eeltööd tegema.

25.03. Olen õppinud oma mõtteid taltsutama. Rahutuid. Ärevaid. Negatiivseid. Aga nad on siiski alles. Ootavad mõnda unetut öötundi, et rändaja rajalt soomülkasse eksitada.

26.03. Mul koera pole. Viisin jalgratta jalutama.

27.03. See jumalik sinine hämarus, mis saab olla ainult varakevadel, ainult selle taeva all.

28.03. Tegelikult mulle meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, aga mõnikord mõtlen, et just nii oleme kõige üksildasemad. Igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.

29.03. Kustutamatu nälg kvaliteetvestluse järele. Alati ainult koored ja kestad, aga sisuni ei jõua. Alati ainult dialoogiks maskeerunud monoloog, milles tegelikult igaüks räägib oma asjast.

30.03. Alles õnnestus magamine enam-vähem paika saada, kui tuli jälle see igavesest ajast igavese ajani äraneetud kuradima kellakruttimine ja kõik lagunes uuesti laiali. Kui on olemas miski, mis tekitab minus jõuetut raevu, siis on see kevadine kellakeeramine.

31.03. Täna oli tomatikülvipäev. Juba on ninas tomatitaimede lõhn ning vaevata suudad ette kujutada kõiki tulevasi aistinguid, mis valdavad sind siis, kui tood kasvuhoonest küpse päikesesooja tomati, lõikad priske viilu võiga määritud leiva peale ning jahvatad veskist pipart otsa.

Muusika: Peter Gregson “1.4 Sarabande”

Pirni-pohlakeeks

200 g võid
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
175 g keefirit
250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 keskmine pirn (u 150 g)
150 g pohli + 2 tl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju

Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega vaheldumisi juurde keefir ja küpsetuspulbriga segatud kaerajahu. Lõpuks sega juurde tükeldatud pirn ja (vajadusel tärklisega segatud) pohlad.
Vala tainas võiga määritud ja kaerajahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit (kontrolli küpsust tikuga).

 

Me armastame ooperit! 7. osa – ansamblid ja koorid

Praegu pidi ju kõigil aega laialt käes olema. Khm. Ma ise küll seda ei tunne, et kuskilt oleks ootamatult nii palju üleliigset vabadust tekkinud, millega kohe üldse midagi peale hakata ei oska, nii et hakka või igavusest koristama. (Kes mind tunnevad teavad, et koristamist vihkan ma kõigist tegevustest üle kõige.)
Igatahes. Otsustasin, et midagi pooleliolevat võiks siiski ära lõpetada, nimelt käesoleva ooperipostituse, mis mul juba iidsetest aegadest mustandina seisab. Alternatiiv oleks kirjutada trennist või näiteks sellest, mismoodi ma oma päevi mööda saadan ja keda see huvitama peaks (see on nüüd loomulikult koht, kus teil on võimalus kinnitada, kui väga see teid huvitab).
Seega ooper.

Sellest, kuidas 1-2 inimest koos laulavad, olen juba korduvalt kõnelenud, vaadakem siis nüüd, mis juhtub, kui nad kambakesi laulma kukuvad.
Võte, mis sõnateatris ilmselt kuigi suure eduga rakendatav ei ole, leiab muusikalises draamas ohtrat kasutust ning erinevad ansamblid (triost septettideni) täidavad seal põhiliselt kaht ülesannet – vaatuse lõppu paigutatud ansambel reeglina kiirendab süžee arengut ning tõstab lavastuse pinget, teist tüüpi ansambel aga vastupidi aeglustab sündmuste käiku ning annab igale karakterile võimaluse paljastada oma salajasi mõtteid ja tegutsemismotiive.
Selleks on heliloojad osavalt kasutanud mitmesuguseid muusikalisi võtteid, et anda erinevatele karakteritele muusikaline ja dramaatiline individuaalsus, kuid siduda kogu ansambel siiski nauditavaks tervikuks.

Alustagem triodest.
Üks tuntumaid ooperitriosid on “Soave sia il vento” Mozarti ooperist “Cosi fan tutte” (sopran, metsosopran ja bass), mida iseloomustab eelkõige väga kaunis ja väljendusrikas meloodia, milles keelpillid imiteerivad rahulikku ja tasast merd.

Vastukaaluks sellele tüünele rahule järgmiseks meeleolult hoopis teist laadi trio, taas Verdi ooperist “Rigoletto” – trio “Ah, più non ragiono!” (taas sopran, metsosopran ja bass), tuntud ka kui tormistseen, kusjuures tormi- ja äikeseefekt on loodud suhteliselt lihtsate muusikaliste vahenditega – keelpillid, puhkpillid ja meeskoor lava taga.(Palgamõrtsukas Sparafucile on siin Ferruccio Furlanetto kehatuses täiesti suurepärane, näeb muidugi välja umbes nagu Mõhk või Tölpa.)

Kolmandaks võiks olla näide koomilisest ooperist –  trio “Ah qual colpo inaspettato” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, mis õigupoolest on trio rohkem nime poolest, pigem on tegemist teatava armastusduetiparoodiaga, kus Figaro õnnest õitsevatele Rosinale ja Almavivale oma iroonilisi kommentaare vahele laulab.
Selles on väga huvitavaid vokaaltehnilisi nüansse ning kokkuvõttes on tegemist tüüpilise Rossini stiilis muusikalise naljaga. Siin Joyce DiDonato, Juan Diego Flóreze ja Peter Mattei suurepärases esituses.

Rääkides kvartettidest saab kohe näiteks tuua ühe ooperiloomingu kuulsaimatest (kui mitte kuulsaima) ansamblitest – kvarteti “Un di, se ben rammentomi… Bella figlia dell’amore” (tenor, bariton, sopran ja metsosopran) ooperist “Rigoletto”, mis jäi ületamatuks ka suurimale ansamblimeistrile Verdile endale.
Ses absoluutselt meisterlikus kvartetis on tervikuks ühendatud neli täiesti erinevat karakterit, kellest igaüht iseloomustab erinev meloodia – Hertsogi võrgutav, Maddalena flirtiv ja kelmikas, Gilda nukker ning Rigoletto tusane ja raskemeelne viis.

Teine väga tuntud kvartett on “Credeasi, misera” Bellini ooperist “I Puritani” (tenor, sopran, bariton, bass), mis algab tenori soologa, kuid areneb siis kvartetiks, millega liitub ka koor. Üldiselt muidugi tenori säramise võimalus eelkõige.

“Sevilla habemeajajast” tuleb ka lõbus kvintett “Buona sera mio signore” (bariton, tenor, 2 bassi ja metsosopran). koomiline ooper oma parimal kujul. täiesti usun, et ooperižanriga harjumata inimesele võib see kõik pealtnäha tunduda totaalselt anakronistlik jamps (aga lauljad on suurepärased, võite mind uskuda).

Heaks näiteks bel canto ansamblist on kuulus sekstett “Chi mi frena in tal momento” (bariton, 2 tenorit, sopran, metsosopran ja bass), mille populaarsus on ka kergesti mõistetav, kuna tegemist on ühelt poolt väga kauni muusikaga, mis teisalt märgib ka draamas otsustavat pöördepunkti.
Sekstett algab Edgardo ja Enrico duetina, seejärel võtab meloodia üle Lucia ning talle sekundeerib Raimondo. Hiljem liituvad Arturo, Alisa ja koor. Juuresolevas videos võib näha suurepärast laulmist Natalie Dessay, Joseph Calleja ja Severus Snape’i (on ju!) Ludovic Tézieri esituses.

Kõige tuntum ooperiseptett on vast Mozarti ooperi “Figaro pulm” finaal “Contessa perdono”. Mozart on Mozart, midagi muud ma tema kohta tavaliselt öelda ei oska (no ma ei ole saksa ooperi austaja ega eriline asjatundja). 

Edasi koorid. Neid on heliloojad muidugi mõnuga kirjutanud, mistõttu siinne valik on äärmiselt väike ja ka ühekülgne, kuna näiteks barokkooperist ei tea ma praktiliselt mitte midagi, nii et pean peamiselt jääma oma spetsialiteedi, Verdi ja verismi juurde, lisaks pisut bel cantot ja Wagnerit.
Koori ülesanne ooperis on põhimõtteliselt kujutada mingit anonüümset gruppi tegelasi – sõdurid, palverändurid, mustlased, orjad, talupojad, ballikülalised jne (kokkuvõtlikult tuntud ka kui “kõik need, kes ei suutnud lavastuses korralikku osa saada”) – kes enamasti sündmuste käiku vastavalt vajadusele pisut pidurdavad.

Arvatavasti kõikse kuulsam ooperikoor üleüldse on “Va pensiero” ehk Heebrea orjade koor Verdi ooperist “Nabucco”, mis kujunes pärast ooperi esietendust kiiresti Itaalia vabadusvõitluse ideed kandvaks enam-vähem mitteametlikuks hümniks.

Nagu öeldud, on Verdi kõigele muule lisaks ilmselt ooperiajaloo suurimaid koorimeistreid (kooride kirjutamine täiesti iseseisvateks osadeks on ka üks tema spetsialiteete, eriti just varasemates, bel canto mõjutustega ooperites), nii et tuua tema loomingust näiteks kümmekond väga tuntud koori poleks mitte mingi probleem.
Aga võtame veel ühe tema varasemast loomeperioodist:  “Patria oppressa” ooperist “Macbeth”, sünge alatooniga koor, milles Šoti põgenikud laulavad Macbethi türannia all ägavast kodumaast.

Kolmandaks – kuna ma siin ükspäe vaatasin MetOpera striimingust “Trubaduuri” (liiga palju vaba aega, noh!) ja leidsin, et oleks nüüd aeg see ka oma lemmikooperite hulka ülendada – Sõdurite koor ooperist “Trubaduur”, üks kahest kuulsast koorist ses ooperis (teine on mustlaste koor).

Pisut erandlikku nähtust ooperikooride hulgas kujutab endast “Humming Chorus” ehk sõnadeta koor Puccini ooperist “Madama Butterfly”, mis on ühelt poolt üksnes kahe vaatuse vaheline ühendussild, teisalt aga tõstab dramaatilist pinget – vaataja juba teab sündmuste vältimatut traagilist arengut ette, kuid teab ka seda, et Butterfly veel ei tea ning hellitab endiselt oma naiivsevõitu lootust Pinkertoni tagasitulekust. Sellisena on see koor tegelikult üpriski südantlõhestav.

Reeglina vist kipuvad isegi saksa ooperikoolkonna fännid teatud määral möönma, et vähemalt kooridesse puutuvas on itaalia koolkond neist ees. Sellegipoolest – ka Wagneril olid oma koorimomendid. Üldtuntud on vast “Treulich geführt” (“Pulmakoor”) ooperist “Lohengrin” (te tunnete selle meloodia ära, see on läinud massidesse kui “Here Comes the Bride” (kirik küll taunib seda tava paganlike motiivide tõttu), Eestis seda vist küll tseremoniaalmuusikana väga ei kasutata, meil on selle asemel Mendelssohni “Pulmamarss”).

Ja veel üks väga tuntud meloodia – “Jahimeeste koor” Carl Maria von Weberi ooperist “Nõidkütt”, mida ka meeskoorid oma kontsertidel meelsasti ette kanda armastavad.

Tänaseks kõik, aga ei ole põhjust karta, et mul nüüd materjal otsa saab. Hääleliigid ja stseenid said läbi võetud, aga veel ei ole ma ju kirjutanud avamängudest ja ooperites samuti aeg-ajalt ette tulevatest instrumentaalpartiidest.
Ja muidugi olen endiselt paarile inimesele võlgu “Ooper algajatele” postituse (ma ei ole unustanud!). Ja nii edasi. Püsige meie lainel!

Eelmised ooperipostitused: tenorbaritonbasssopran, metsosopran, duetid.