Miniatuurne märts. Pirni-pohlakeeks

01.03. Hakkasin naerma, kui üks sõber mõni aeg tagasi küsis, kas neljakümneselt on üldse võimalik ennast vormi ajada. Nagu peaks hakkama juba valmistuma ketse kasti viskama, eks ole.
Täna leidsin ennast mõttelt, et kas neljakümneselt üldse on enam võimalik rõõmu ja vaimustust üles leida või on need juba pöördumatult argipäevadesse lahustunud. Võta üks ja viska teist!

02.03. Täna jooksin 6 kilomeetrit ja söandasin tempot tõsta. Poolik kuu oli juba kõrgel taevas, kui päike roosakirjudesse pilvedesse loojuma asutas ja õhk, õhk oli lihtsalt jumalik. Ja selles õhus oli tunda rattahooaja lähenemist.

03.03. Muidugi on mul vaja suures koguses tähelepanu ja mõistmist ja pärikarva silitamist. Aga ühtlasi on mul ka vaja, et mind täiesti rahule jäetaks. Kas teie näete siin mingisugust probleemi?

04.03. Taas leidis kinnitust, et kui poleks viimast minutit, ei saaks mitte midagi tehtud. Sel meetodil on ainult üks oluline miinus – mingit rahuloluhetke tehtust ei järgne, sest järgmine viimane minut on juba käes või isegi möödas.

05.03. Terve talv võis ju olla kevade näo ja moega. Aga kevade lõhna tal siiski polnud. Praegu on. Seda õhtust õhku kopsudesse tõmmates tunned, kuidas elumahlad soontes jälle liikuma hakkavad. Talveuni hakkab läbi saama.

06.03. Nüüd paistab veel päikegi, kui ma reede õhtul maale jõuan. Lükanud toidukoti üle ukse tuppa, kihutan kohe metsa ja tunnen suurt kiusatust puhtast ärkamise rõõmust tuua röövlitütar Ronja kombel kuuldavale üks kevadehüüd.

07.03. Mõni hetk tuleb täiesti elavana otse koju kätte. Teen akna lahti, et kevadöö hääled saaks tuppa tulla ja võtan märkmiku, et tänane hetk kirja panna. Ja seal tema on – huikav händkakk.

08.03. Kergitan alati kulmu, kui mõni naine leiab olevat vajaliku toonitada, et ei, tema küll feminist ei ole. Olgu.
Aga oleksid siis valmis loobuma õigusest valida, pükse kanda, kinnisvara omada, haridust saada, abielluda oma soovi järgi, lahutada, kasutada rasestumisvastaseid vahendeid? Ilmselt mitte. Võib-olla siis peatuks ja mõtleks mõnikord, mis see feminism ikkagi on ja mis ta ei ole.

09.03. Kuna ma kirjutan nähtamatu tindiga, siis kas ma võin öelda absoluutselt kõike, mis mul pähe tuleb?

10.03. Lugesin oma ammuseid ülestähendusi. Hakkas kurb. Ja helge. Aga rohkem ikkagi kurb. Kõik, mis on möödas. Kõik, mis ei kordu. Kõik, mida ma ju ka teist korda ära ei annaks, aga mille eest ma võib-olla ikkagi liiga kallilt maksin.

11.03. Jõe ääres vilistas üks eksinud peoleo, kes muidu on ju laululindudest üks hilisemaid saabujaid. Kuda sa, lilleke, juba seie sattusid?

12.03. Läksin enne trenni ja siis poodi. Ilmnes, et see oli strateegiline viga, sest pood oli vahepeal sõna otseses mõttes tühjaks ostetud, nii et inime pidi ilma kaerahelbepudruta hakkama saama.

13.03. Ma loobusin ükskord töökoha vahetamisest muu hulgas seetõttu, et uus koht oleks raamatukogust liiga kaugel olnud. Niisis hetkel oli mul hea stardipositsioon reageerimaks teatele, et homsest raamatukogu kinni pannakse. Ma ei arvanud muidugi, et ainsana aktiveerun, aga avanevaks vaatepildiks ma siiski päriselt valmis polnud. Ma ei ole elu sees raamatukogus nii palju rahvast ja nii tühje riiuleid näinund!
Pärast kodus tuli meelde, et “Dekameroni” oleks ka ikka pidanud võtma.

14.03. Päike ja tuul. Ja siis jälle lumesadu. Ja jälle päike. Kasvuhoone sai istutusvalmis ja mõned seemned kah stardiks mulda. Hing oli pärast rahul mis kole.

15.03. Inimesed on hakanud sotsiaalmeediasse mingeid imelikke postitusi tegema. Et kuidas nüüd on kõigeks nii palju aega, saab kodus töötada ja lugeda ja kokata ja perega lauamänge mängida ja köögikappe koristada.
Mis pagana köögikapid, ma ei hakka katkuajal mingeid köögikappe koristama, saate aru, ma vihkan igasugust koristustegevust.
Ja palgatöö tuleb ju ikkagi kah ära teha, nii et mina küll ei tunne, et järsku oleks tekkinud nii palju vaba aega, et sellega suisa mitte midagi peale hakata ei oska.
Köögikapid, mai või!

16.03. Linn hakkab omandama postapokalüptilist väljanägemist. Teel tööle kohtasin umbes kolme inimest. Raekoja plats oli keset päeva täiesti inimtühi. Me elame erakordselt veidral ajal.

17.03. Esimene täiesti valuvaba jooks pärast pea kolme kuud häda ja viletsust.

18.03. Kui mitu aastat tagasi meil hakati ajalehti keskelt kokku klammerdama? Kümme? Viisteist? See käis mulle algusest peale närvidele. See käib mulle endiselt närvidele iga kord, kui ma tuld alustan. Iga päev niisiis.
Ergo – ajalehe väärtust hinnatakse tulehakatusena rohkem kui lugemismaterjalina.

19.03. Teine täispäev kodukontoris läks juba pisut ladusamalt. Tükk tööd sai tehtud. Lõuna ajal jooksin 8 kilomeetrit päikese ja lõokeste laulu all. Õhtul premeerisin ennast “Trubaduuri” (selle lavastuse) vaatamisega. Äkki peaks selle ka lemmikooperite hulka ülendama?

20.03. Introvertidele korrutatakse alalõpmata, kuidas nad peaksid mugavustsoonist välja tulema ja rohkem suhtlema ja rohkem seda, teist ja kolmandat. Esimest korda ajaloos kästi nüüd ekstravertidel mugavustsoonist välja tulla, koju jääda ja vähem suhelda. Hiljemalt teisel päeval hakkas kostma hädaldamist, kui raske ikka selline üksindus on ja nõnda edasi.

21.03. Isegi kui jauramine sellest, kuidas kõige õigem oleks lasta viirusel kontrollimatult levida – sest tühja neist vanadest ja krooniliselt haigetest, nood andku lihtsalt endale aru, et keegi ei ela igavesti – oleks eetiliselt vastuvõetav, on see lihtsalt nii pealiskaudne lahmimine, et ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Kas te arvate, et kõik need oma aja ära elanud heidavad meditsiinisüsteemi koormamata põõsa all hinge? Või et teistpidi meil jätkuks tööjõudu kõigi riskigruppide rangeks isoleerimiseks?

22.03. Kasutasin võimalust joosta Vasula järve äärde, seni kuni veel rõdul  täispikka maratoni läbima ei pea hakkama. Hullult hea jooks oli. Need vähesed inimesed, kes vastu tulid, läksid kõik aegsasti eesrindlikult teisele poole teed. Magustoiduks vaatasin 2008. aasta “Lucia di Lammermoori”.

23.03. Asi pole kodus töötamises. Või kontoris töötamises. Asi on töötamises kui niisuguses. Miskipärast ei ole keegi ikka veel tahtnud hakata mulle metsas kolamise, trenni tegemise ja halbade raamatute arvustamise eest palka maksma.

24.03. Täna oli keegi mu blogisse jõudnud otsinguga “mis toitu saab inimene metsast”. Tjah, ega praegusel aastaaajal kipub seal natuke ikaldus olema muidugi. Ega asi veel nii hull ei paista küll olevat ka, aga ei,  iseenesest muidugi mõistlik hakata juba eeltööd tegema.

25.03. Olen õppinud oma mõtteid taltsutama. Rahutuid. Ärevaid. Negatiivseid. Aga nad on siiski alles. Ootavad mõnda unetut öötundi, et rändaja rajalt soomülkasse eksitada.

26.03. Mul koera pole. Viisin jalgratta jalutama.

27.03. See jumalik sinine hämarus, mis saab olla ainult varakevadel, ainult selle taeva all.

28.03. Tegelikult mulle meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, aga mõnikord mõtlen, et just nii oleme kõige üksildasemad. Igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.

29.03. Kustutamatu nälg kvaliteetvestluse järele. Alati ainult koored ja kestad, aga sisuni ei jõua. Alati ainult dialoogiks maskeerunud monoloog, milles tegelikult igaüks räägib oma asjast.

30.03. Alles õnnestus magamine enam-vähem paika saada, kui tuli jälle see igavesest ajast igavese ajani äraneetud kuradima kellakruttimine ja kõik lagunes uuesti laiali. Kui on olemas miski, mis tekitab minus jõuetut raevu, siis on see kevadine kellakeeramine.

31.03. Täna oli tomatikülvipäev. Juba on ninas tomatitaimede lõhn ning vaevata suudad ette kujutada kõiki tulevasi aistinguid, mis valdavad sind siis, kui tood kasvuhoonest küpse päikesesooja tomati, lõikad priske viilu võiga määritud leiva peale ning jahvatad veskist pipart otsa.

Muusika: Peter Gregson “1.4 Sarabande”

Pirni-pohlakeeks

200 g võid
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
175 g keefirit
250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 keskmine pirn (u 150 g)
150 g pohli + 2 tl tärklist, kui kasutatud külmutatud marju

Vahusta toasoe või suhkru ja vanillisuhkruga. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega vaheldumisi juurde keefir ja küpsetuspulbriga segatud kaerajahu. Lõpuks sega juurde tükeldatud pirn ja (vajadusel tärklisega segatud) pohlad.
Vala tainas võiga määritud ja kaerajahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit (kontrolli küpsust tikuga).

 

46 responses to “Miniatuurne märts. Pirni-pohlakeeks

  1. Ekstravertide kaitseks – eriti ekstravertsed ekstraverdid ei olnud samuti varasemas tavalises maailmas mugavusstsoonis, oli neid, kelle seis oli juba siis “kogu aeg liiga vähe inimesi, ma lähen hulluks”. Üks noorem inimene rääkis, kuidas ta väljus pikast depressiooniaugust alles siis, kui sai elustiili peale, kus päev läbi tegi tööd (kontoris, kus palju inimesi) ja enam-vähem öö läbi pani pidu ja niiviisi kogu aeg; päeval oli kogu aeg upperite peal, et jaksaks. Ütles, et ilmselt ei saaks seda režiimi just soovitada, aga temale aitas. Sest ometi kord oli piisavalt ekstravertne elustiil.

    • Ei, ma tegelikult saan aru, et neil ongi raske, loomulikult on. Lihtsalt üldine foon suunab inimesi pigem alati olema ekstravertsem ja sotsiaalsem, nii et introverdid on sellesuunalise survega rohkem harjunud, ekstravertidele enamasti ei öelda, et püüdku olla introvertsemad, õppigu olema vait ja harjugu ainult oma seltskonnaga. Ehk et tegelikult võiks see olukord ju soosida vastastikust mõistmist, arusaamist, et ühtede üksinduse-eelistus ja teiste suhtlemisvajadus on võib-olla rohkem kui lihtsalt mugavustsoon.

      • suur jaa vastastikuse mõistmise toetuseks!

        Keegi muide hüpoteeris ka, et praegune olukord on kõige raskem häbelikele suhtlejatele, kes ise kunagi suhtlemisel otsa lahti ei taha teha, vaid n.ö toituvad teiste jutust, ümbritsevast melust. Nüüd, kaugsuhtluse ajal, ei saa eriti suhelda, kui ise häält (või klaviatuuriklõbinat) ei tee, ja häbelikud jäävad päris isolatsiooni.

        • Jaa, see võib tõesti probleem olla nende jaoks, kes tegelikult tahaksid (rohkem) suhelda, aga on liiga häbelikud, et ise algatada või kes ongi rahul sellise sotsiaalse toitumise meetodiga, et seisavad kuskil äärealal ja imevad endasse ümbritseva melu energiat. Nendel on keeruline.

  2. väga väga naine

    Ma mõtlen selle “vormiajamise” kohta, et eks oleneb, mida sellega mõelda. On ebatõenäoline, et praegu alustades iluvõimlejaks saaks, kui enne üldse sporti ei ole teinud. Samas, kui tuleb kõikehaarav ja püsiv tung just seda asja teha, siis mingitel alagajate seenioride võistustel võib kulda ja karda saada küll. (Oletades, et sellised võistlused on olemas.)
    Kui eesmärk on aga suht normaalkaal ja rõõm liigutamisest, siis mõnes mõttes on isegi raskem. Sest sel teemal on ootamatut TUNGI raske ette kujutada. Pigem on “kui olen 57 korda alustanud ja ikka läbi kukkunud, võiksin nagu mõista, et niimoodi ei saa ja ei tööta asjad ju!”

    Et vanuses ses mõttes ei ole asjad kinni, et keha ei suudaks, aga selleks eaks on juba nii palju kogetud, et päris uusi asju on raskem leida. Ja vanadega on ka nii, et kui on proovitud nii, naa ja kolmandat moodi ja ei ole tulemust, tekib endal ka “mh, ja mis sis seekord teistmoodi on?”
    Ja eks rõõmu ja vaimustusega ole samamoodi. “Mis siis seekord teistmoodi?”
    Pean küll tõdema, et mul seda probleemi pole – ma käin regulaarselt üles ja alla – ja seega arutlen puhtteoreetiliselt.

    • No ma ise olen ka üldiselt pigem bipolaarsete kalduvustega, aga selle kõikumise amplituud on ajas kõvasti vähenenud. Sellest ma kirjutasin ka kunagi – et pilvedest maa peale ja tagasi pilvedesse on mulle jõukohane, aga nulli kandis lohisemine mitte. Ehk siis et enam pole ehk nii hulle madalseise, vähemalt mitte nii tihti, aga ei ole ka maapinna kohal hõljumisi – ja sellest on kahju.
      Füüsiliselt vormi ajamise osas ma muidugi mõistan ka, et kui regulaarne enda liigutamise harjumus puudub, siis keskeas sellega tühjalt kohalt alustada ei ole lihtne, mitte füüsiliselt (kuigi alguses ka seda), vaid mentaalselt eelkõige. Aga ei ole üldse võimatu.
      Mu meelest pole probleemiks mitte niivõrd see, et 57 korda on alustatud ja tulemust pole, vaid pigem see, et ei ole üldse alustatud.
      Ma olen selle üle mõtisklenud, sest ma olen oma lähemas tutvusringkonnas enam-vähem ainus, kes võrdlemisi ohtralt sporti teeb, mistõttu mult küsitakse üksjagu, et kuidas ja oleks ka vaja, aga motti ei ole.
      Ja noh, see jutt läeb pikaks ja võiks nõuda omaette postitust, aga mulle näib, et põhilisi probleeme on seal mitu – ainult väline, mitte sisemine motivatsioon asjaga tegelemiseks; vale ala; loobumine enne, kui harjumus jõuab tekkida; suhtumine trenni kui kohustusse ja keskendumine eesmärgile, mitte protsessile (kannatan seniks ära, kuni 20 kg kaalust alla võtan, siis lasen vanaviisi edasi); trenn nõuab liiga palju (ajalist) ressurssi ja ei sobitu elustiili; absoluutselt ebarealistlikud eesmärgid jne.

      • väga väga naine

        Minu hinnangul on peamine mure see eesmärgile, mitte protsessile keskendumine. Sest siis ei hakata otsimage endale sobivat ala, millega tegelemine teeb õnnelikuks (ja krt, kui see on ka kõńdimine, siis kõnnitagu ometi!), vaid võetakse mõni “tõhus” ja tehakse, sest “on vaja!” ja brr.
        Ehk kui protsess on oluline, siis ei tule vale ala, väline mott ja neist omakorda tulenev “see on nii raske ja ebameeldiv, ei tee!” vara loobumine üldse teemaks.

        • Aga vvn “naudi protsessi” jutule kirjutan ma jälle sajaga alla. Ja räägin seda ise ka – kui vaid keegi kuulaks 🙂

  3. > päris uusi asju on [täiskasvanud peast] raskem leida.

    Absoluuuuuutselt ei ole nõus!!!

    Mul on sada tuttavat, kes on 40+ vanuses kas täiesti uue sportliku harrastuse leidnud või lapsepõlve ala pärast 20+ aastast pausi uuesti ja jõuliselt ette võtnud.
    Rulluisutamisest ja tai-chist sportlaskmise ja purjetamiseni.

    Ühtlasi ei kujuta ma ette Frieda olukorda “mul pole sportlikke tuttavaid”. Mu Facebooki voog ägab sõprade trenni- ja võistlus-sissekannete all. “Jooksin eile 100 km” (ilma naljata) või “homme on mu sajas maraton” on täiesti tavaline sissekanne. Mul on tunne, et pooled mu sõbrad on ultrajooksjad, seiklussportlased, triatlonistid ja mägironijad – kõike korraga. Ja nad on 40+, 50+ ja 60+ vanuses.

    • No vot, sa ei kujuta ette, kui raske mul on!
      Kogu aeg peab ennast tagasi hoidma, et mitte liiga palju trenni tegemisest rääkida, sest mis mõttega, kui dialoogi ei teki. Aga jah, kuidagi nii on.
      Muidugi läheks see ka tüütuks kätte, kui kõik ainult hullumiseni treenivad ja miski, mis on kahvatum kui saja kolmekümnes seitsmes maraton, üldse mingit tähelepanu ei ärata.
      Üldiselt need asjad on kindlasti omavahelises seoses – liikumisharrastus ja elurõõm siis. Aga mispidi? Kas inimesed ei hakka liikuma / uut harrastust ette võtma, sest neil on elurõõm kadunud ja rutiin on kõik tapnud või kadus elurõõm vähese liikumise tõttu?

      • Aga miks sa arvad, et inimestel on elurõõm kadunud? Ma mingit hullu analüüsi ei ole teinud, aga mina küll seda probleemina ei näe / ei taju.

        Mul oli paar kuud tagasi sünnipäev.
        Vestlus – mina (50), mu täditütar (sama vana) ja tema mees.
        Mees: Elu on ikka täiega lill. Tegelen nende asjadega mida tahan, lapsed on suured, tööd on, aega on, kodu on, kõik on nagu paigas.
        Mina: Ainuke mure, et naine kodust ära ei jookseks?
        Mees (vaatab oma naisele segaduses otsa) Aga kui jookseb, siis mis see minu asi peaks olema?

        • Sest see on valdavalt see, mida mina ümberringi näen, oma tutvusringkonnas siis. Isegi, kui sealt võtta maha eestlaslik koefitsient, et sellest parem ei räägi, mis on hästi, nagunii hakkab kohe halb, siis üldjoontes on pilt selline. Sellepärast ma mõtisklengi, et miks taju valdavalt selline on, kuigi objektiivselt nagu alati ei pruugiks.
          Ja niiviisi hakkangi ise ka arvama, et nii ongi, igal pool, kõigil.

    • väga väga naine

      Ei no uusi alasid on muidugi täiskasvanud peast ok avastada jne – aga kui su senine mõnu- ja lohutustegevus on alati olnud millegi vaatamine või mängimine ja isegi poodi 400 meetri kaugusel sõidad autoga, sest koolis sa vihkasid kehalist ja koos kooli lõpetamisega tuli : “Never again!”, on üsna vaevaline hakata sporti korraga millekski toredaks pidama.
      Aga kuna mina ei tee sporti tõesti mitte ühegi tulemuse jaoks, vaatan ma “100. maraton” ja “läheme koos jooksma!” tüüpe isegi hullema võõrastusega kui “maiviitsi mitte kunagi mitte midagi teha!” tüüpe, sest viimastest ma saan vähemalt aru.
      Et sporti tehakse mingis teiste poolt ette nähtud raamis, tundub mulle jube endavägistamine ja miks, MIKS nad seda teevad?!

      • Ma ei tea, miks nad seda teevad :), aga lisaks spordile on ju sada asja veel. Kasvata orhideesid, mängi mälumängu, vea kohalikku robootikaringi, seira lennukeid (planespotting), tee valitsusele tasuta andmeanalüüsi, vea kohalikku või üleriigilist heategevust, korralda keraamikaring, hakka laulma. (Kõik on asjad, millega mu tuttavad reaalselt tegelevad. Jah, inimene hakkas nullist laulma, võttis tunde, õppis harjutas õppis, ja pidas 40. eluaastal oma esimese soolokontserdi.)

        • Ja jah, see ei pea olema tingimata sport (kuigi ma üldiselt olen seda meelt, et normaalse enesetunde jaoks mingi värskes õhus liikumise komponent peaks olema), see peab olema lihtsalt mingi tegevus, mis inimese kaasa haarab ja aega unustama paneb. JA mida ta teeb protsessi enda, mitte tulemuse pärast.
          (Ma olen siiani piirdunud guugeldamisega “learning the cello as an adult”, aga igatahes on siin tulevikuperspektiiv 😉 )

        • seepeale tuli kohe küsimus: kas keegi oskab head lauluõpetajat soovitada? sellist, kes liiga tugevat ooperimaneeri (selle sõna halvimas mõttes) külge ei õpeta – ma mõne tuttava peal olen selle koolkonna kurbi näiteid näinud – nt kui enne ilusasti loomulikult laulnud kontratenor on laulutundidest rämeda vibraato saanud.

          • Kohe ei oska, aga võin uurida.
            Ja ooperimaneeri kohta – ega sellega iseenesest ka kõik korras ei ole. Tahtmata kellelegi liiga teha, ütlen et ooperilaulu kool on Eestis nõrk, eriti vokaaltehnika osas.

          • ma täitsa usun, et hea tehnikaga ooperilaulja suudab oma vibratot vajadusel ka kontrollida.
            Tartus on mu asukoht, muidu oleksin lihtsalt Maria Staagil nööbist kinni võtnud, ta ükskord peaaegu kutsus.

      • Võib ju ka olla, et see 100. maraton ei ole teiste ette nähtud raam, vaid ongi see, millest inimesed siiralt rõõmu tunnevad.
        See on kindlasti suur probleem, kui inimestel on spordist valdavalt negatiivsed mälestused ning peamiselt seostub see kehalise kasvatuse tunni veremaitse ja mõnitustega, siis on ilmselt tõesti väga raske hakata seda pidama millekski toredaks, meeldivaks ja vabatahtlikuks.

        • väga väga naine

          Ei, ma arvan, et meeldibki, et on mingi suur jee! ärategemise järel jms.
          Lihtsalt mulle ei meeldi üldse ja mul on raske mõista.

        • See saja maratoni jooksja väga väga naudib jooksmist 🙂 Nii nagu sina rattasõitu ja mina matkamist. Tüüp reisib mööda ilma ja jookseb maratone.

        • väga väga naine

          Ma ei imesta mitte selle üle, et naudib jooksmist, vaid selle üle, et igapäevase kodulinna ümber jooksmise ja sellega õnnelik olemise asemel ronib ta kuskile, kus on palju inimesi, stardipauk, ajavõtt jms.
          Minu arvestuse järgi see ei ole armastus jooksmise vastu, mis sellist inimest kannustab, vaid midagi muud.

          • Melu, kära ja ajavõtt käivad rahvaspordi juurde.
            Tallinna sügisjooksul on üle 20000 osaleja.
            Kas nad naudivad jooksmist, melu või mõlemat?
            Minu arust pole vahet.

            Ma ise olen jooksnud ka üsna mitmes maailma nurgas. See on omamoodi nauding. Kalifornia mägedes, Istanbuli kesklinnas, New Yorki keskpargis… Kas ma naudin jooksmist, kohta või lihtsalt tunnet, et wow kus ma olen? – ja ma arvan jällegi, et pole vahet.

          • väga väga naine

            No see ON ses mõttes väga oluline, et ma arvasin ka, et mulle ei meeldi SPORT – aga tegelt mulle ei meeldinud teistega koos ja aja peale ponnistada, kes võidab, kes suudab rohkem … mulle on otseselt vastik see.
            Ja kui ma sain aru, et enda liigutamine on lahe, ma ei pea seepärast veel mõõtma, mõõtu võtma vms, mul läks elu nii palju toredamaks =)

          • väga väga naine

            Aga sellest ma saan tegelt aru, et sama rada on räme rutiin ja no natu teistsugune ka õhuniiskuse, valguse jms osas võib kaugel maal jooksmise täitsa mõttekaks teha.
            Vahel.

          • väga väga naine

            Või rühmatrennid.
            Krt, mulle annab otsida teist nii jäledat asa, aga ma tükk aega arvasin, et seda sportlik olemine tähendabki – peab käima “trennides”.

  4. Ja veel neist sõpradest. Ilmselt on paha, kui pole sõpru, keda kutsuda rattasõidule või o-päevakule või suusamatkale. Aga kui kõik ümberringi kirevad, kuidas nad muud ei tee kui treenivad ja karikaid võidavad, on ka paha. Mingi kesktee teeks head… aga kuidas seda leida… ei tea 🙂

  5. “Või rühmatrennid.
    Krt, mulle annab otsida teist nii jäledat asa, aga ma tükk aega arvasin, et seda sportlik olemine tähendabki – peab käima “trennides”.”

    Ses osa ma olen nõus. Ma küll talvel käisin olude sunnil ühes rühma(lihas)trennis ja see oli enam-vähem, aga üldiselt – ei, ei. Ma ei saa sellisest asjast mingit endorfiinilaksu, vaid maohaavad.
    Aga mu meelest paljud jäävad ka sellesse kinni, et trenni tegemine tähendab ilmtingimata kuskil klubis rühmatrennis käimist.

    • rühmatrennil ja rühmatrennil on ka vahe. Ma ise jälestan samuti võistlusmomenti ja suvaliste inimestega koos rühkimist.

      Aga ükskord oli Tartus üks tantsutrupp, kus ma käisin, ja kui selle juhendaja läks Tallinna ära, hakkas osa samast seltskonnast koos lihtsalt võimlemas käima, sest üks sellest kambast oli balletti õppinud ja oskas neid harjutusi juhendada, mida balletis üldfüüsiliseks tehakse.

      Õigemini, alguses üritasime isegi seda tantsu edasi teha, kollektiivse mälu abil, aga see jäi soiku, ja lõpuks jäi ainult võimlemine. On kuidagi lohutav teha mingit rasket ja füüsilist ebamugavust tekitavat harjutust omasuguste, tuttavate inimeste seltskonnas, kellel on sama raske, siis ma tean, et mul ei ole midagi viga, vaid on normaalne, et raske.

      Nagu näha, kujutab võistlusmoment minu jaoks ohtu ka üksi – väga kerge on hakata mõtlema, et ma olen loll ja saamatu, kui miski kohe ideaalselt välja ei tule. Turvaline seltskond kaitseb selle eest.

    • Minu kogemuse järgi on need rühmatrennid kuidagi naiste värk. Imelik on nii kirjutada, aga nii kipub olema ja statistika ilmselt kinnitab. Mehed teevad rohkem individuaal-alasid (orienteerumine, ratas, triatlon), võistkondlikke pallimänge, võitluskunste, igasuguseid õues liikumise sporte.

      Miks see nii on? Mingi ebakindlus, mis ajab inimesed kõik samasse tuppa sama liigutust tegema? Või on sellel sotsialiseerumise või grupikuuluvuse aspekt juures? Või ei julgeta üksi loodusesse / linnast eemale minna? Või… mis?

      Mul on facebookis paar nais-tuttavat, kes samuti sõidavad mnt-rattaga pikki sooloringe. Ma alati imetlen nende vastuvoolu “ujumist”, et näe, söandavad käituda soostereotüüpide vastaselt 🙂

      • Kindlasti on see rohkem naiste värk. Ma ei tea, kas seda on Eestis uuritud, oleks täiesti idee mõnele kehakultuuritudengile spordipsühholoogia-teemaliseks lõputööks.
        Ma ei ole kindel, et see on ebakindlus, pigem tundub, et väga (keha)ebakindlad inimesed rühmatrenni just ei lähe (mu meelest üpris levinud arvamus, et spordiklubide rühmatrennides kõik ideaalses vormis ja peentes riietes ja mulle vaadatakse viltu jms).
        Sotsialiseerumise ja grupikuuluvuse aspekt – kindlasti (ehkki see oleks juba libe tee, hakata väitma, et naised on sotsiaalsemad).
        Ilmselt on osal inimestest lihtsam grupis ennast motiveerida ja tagant sundida, kodus üksinda ei tee 20 kätekõverdust, aga kui kõik kambas teevad ja treener utsitab tagant, et sa suudad, siis paljude jaoks on see kindlasti motiveeriv.
        Osa kindlasti leiab, et koos on lõbusam trenni teha, mida iganes see siis ka tähendaks. See on päris levinud arusaam, et üksi on igav – kuidas ma lähen üksinda jooksma või metsa kõndima või rattaga sõitma.
        Samas – ka palju mehed arvavad ju, et (mnt) soolosõit igav. Mul oleks nagu kuskilt kommentaaridest meelde jäänud, et sa võrdlesid grupisõitu mammutijahiga e siis eduelamus ühisest saavutusest.
        Nii et kui küsimus teistpidi püstitada – et miks siis mehed rühmatrenni ei tee? Et on liiga väike koormus? Nõuab liiga palju koordinatsiooni? Liiga vähe võistlusmomenti? Liiga gei? (Ma olen sellist põhjendust kuulnud.)

        See oli nüüd teooria. Kuna lõuna on käes, siis ma võin kohe siirduda praktika juurde. Rohkem kui 40 kilomeetrit täna ei tee.

        • Grupitrenni üldises mõttes teevad mehed küll. Ma olen paar korda käinud Hawaii hommikuveeremisel (MTB-ga muide, sest maanteeratast mul ju pole), need on tõesti üsna geid 🙂 ja rahvast jagus.

          Seda vist ei karda küll keegi, et grupitrennis vähe koormust saaks?

          Ja no head ratta-hooaega ka 🙂

          • Arvad, et ei karda? Mu meelest on neid arvajaid küll, kelle meelest rühmatrenn=aeroobika, järelikult mingi naiste värk, keksivad seal niisama, võib-olla vehivad oma poolekiloste hantlitega. A mai tea, võib-olla ma omistan mingil segmendile lihtsalt eelarvamusi, mida neil tegelikult pole.

            Ja aitäh!

      • “lihtsam grupis ennast motiveerida ja tagant sundida, kodus üksinda ei tee 20 kätekõverdust, aga kui kõik kambas teevad ja treener utsitab tagant, et sa suudad” – minu puhul kehtib kindlasti. Mulle kuluvad need võimlemistrenni harjutused ära, sest neid mul tantsides niisama ette ei tule, aga neid lihaseid on tantsides tglt vaja (no igasugused korsetilihased, eks). Ja ise ma lihtsalt ei viitsiks.

        Aga õige grupp peab olema. See konkreetne grupp on tore, sinna motiveerib minema lihtsalt see, et ma neid toredaid inimesi muidu ei näekski, igatsus tuleb peale. no ja kui juba kohale mindud, võib ju ka natuke harjutusi teha.

        • kusjuures seal käib üks mees ka. vat see on alles tõsine vastuvoolu ujumine! sest kui keegi “vastuvoolu” üksi sõidab v jookseb, siis ei pruugi ta sellega vahele jääda, aga üksi grupis valge varesena ju kohe jääb.

  6. Kas sul on ka tunne, et sa sõidad end ribadeks selle eriolukorraga? 🙂

    • Hahaa, ma ei saa ju avalikult sellest rääkima hakata, ma siin üritan muljet jätta, et sõidan, jooksen, rulluisutan jne ainult täiesti mõistlikus koguses 😀

  7. Spämmkommentaarina: kunagi jooksin lõike (St. mitte ainult ei jooksnud lõike vaid tegin igasuguseid vigureid, treenisin kava järgi, mille mu teadlik sõber mulle kirjutas). Ei jaksanud. Siis kujutasin ette kuidas mu kallis sõber mu peale karjub: “Jõuad, jõuad! Ei anna alla! Jõuad!”

    Ja oli abi küll. Aga kogu aeg muidugi nii ei saa. Kui tahta oma võimete piire kiirkorras jalust ära nihutada (see on, muide, pettekujutelm, nad jäävad ikkagi jalgu), siis peaks ikka teistega koos treenima. Aga eks see sõltub eesmärkidest – kui ma pinksi ja tantsuga saan endorfiine ja natuke füüsilist vormi ja koordinatsiooni, siis koduse vaikse pekivõdistamisega saan ma ju tegelikult ka seda kõike ja pisikest veerandtunnist (või ka lühemat) sangpommikava on imelihtne oma päevakavva sokutada.

    Rühmatreeningud iseenesest on head, arvan ma. Aga vb on raske sobivat leida. Mina näiteks ei talu valju muusikat. Ma väldin meeleolumuusika ja kaubanduslike teadaannete liigse pealetükkivuse tõttu koguni ühte toidukauplust. Mõnikord.

    Aga natuke rohkem teemasse tagasi tulles: ma ei välistaks rühmatrenni, lihtsalt elu on kuidagi teisiti läinud, tiu.

    • See on ilmselt üks tervisespordiharrastuse läbikukkumise põhjusi, kui üritatakse hakata võimete piire kiirkorras jalust ära nihutama, eriti kui seda püütakse iseseisvalt teha, sest seal oleks juhendajat pigem vaja tagasi hoidmiseks.
      Muusika (ja üleüldse inimtekkeliste helidega) on mul sama probleem, ma olen nende suhtes kaunikesti tundlik, nii et rühmatreeningute vältimatu tümakas on teatav takistus. Ehkki, peab ütlema, et kui üritad piisavalt raskete hantlitega nt õlaharjutusi teha, hoides samal ajal ühel jalal bosupallil tasakaalu, siis väga ei pane tähelegi, kas üldse mingi muusika mängib.

      See “rabootai, rabootai!” karjumine on mu meelest ühelt poolt pisut koomiline, eriti rahvaspordiüritustel, kus ma küll alles viimastel aastatel kuigivõrd käima hakanud olen. Aga ses mõttes, et noh, jooksen või sõidan mina seal mingist väikest künkast üles, mingit raskust pole ollagi, aga pealtvaatajad leiavad, et peavad ergutama. Kallid inimesed, see pole tõus või asigi.
      Aga teiselt poolt, kui on tõesti raske ja keegi karjub, et jõuad, jõuad, siis tekib mus trots, et ah, mida teie ka teate, kas ma suudan või ei.

      • Läbikukkumisest:
        Räägin oletuslikult, palun arvesse võtta. Minu jaoks on rühmatrenn natuke selline oht. Noh, kui nad on liiga tublid, siis ma ühel päeval enam ei lähe. Eelmisel nädalal usun, et olen supermotiveeritud ja kõik on über ja siis enam ei lähe. Ei taha ja kõik. Ja see võib juhtuda ka siis kui üldine koormus on liiga madal.

        Mingil rahvaspordiüritusel ma seda karjumist eriti ei poolda. See konkreetne tüüp karjus mu peale ikkagi väga õigel hetkel ainult ja mitte just iga kord. Mõnikord on vaja, mõnikord oleks vaja, aga pole kasu. Ja no need trennid ei olnud mingid hetkega nullist sajani põrkamised, vaid lõikude jooksmisele eelnes aastake eeltööd. St. ma ei olnud muidugi heas vormis, aga enda kohta täitsa. Et, jah, mingi suvakarjumise suhtes on mul sarnased tunded nagu sul.

        Aga üleüldiselt oli selles postituses ju palju toredaid asju, aga ega ei jaksa kõige kohta kaagutada ja ei pea ka.

        • (Ma ei tea, millele ma nüüd täpselt vastan, sest ma näen su kommentaari töölaual, aga mitte blogis.)
          See on loogiline – läbikukkumisoht seetõttu, et kõik on liiga tublid ja see hakkab vastupidi, demotiveerivalt mõjuma. Ja üldse mitte tingimata sellepärast, et oleks liiga raske. Mul on seda mingite muude tegevustega juhtunud, trenniga vist mitte. Või noh, kaudselt tegelikult siiski, kergejõustiku päevilt.

          (Nojah, räägingi iseendaga. See pidi olema vastuseks Jüri kommentaarile:)

          Läbikukkumisest:
          Räägin oletuslikult, palun arvesse võtta. Minu jaoks on rühmatrenn natuke selline oht. Noh, kui nad on liiga tublid, siis ma ühel päeval enam ei lähe. Eelmisel nädalal usun, et olen supermotiveeritud ja kõik on über ja siis enam ei lähe. Ei taha ja kõik. Ja see võib juhtuda ka siis kui üldine koormus on liiga madal.

          Mingil rahvaspordiüritusel ma seda karjumist eriti ei poolda. See konkreetne tüüp karjus mu peale ikkagi väga õigel hetkel ainult ja mitte just iga kord. Mõnikord on vaja, mõnikord oleks vaja, aga pole kasu. Ja no need trennid ei olnud mingid hetkega nullist sajani põrkamised, vaid lõikude jooksmisele eelnes aastake eeltööd. St. ma ei olnud muidugi heas vormis, aga enda kohta täitsa. Et, jah, mingi suvakarjumise suhtes on mul sarnased tunded nagu sul.

          Aga üleüldiselt oli selles postituses ju palju toredaid asju, aga ega ei jaksa kõige kohta kaagutada ja ei pea ka.

          • jryiiiik

            Mina ei tea kuhu see eelmine kommentaar läks, aga tühi temaga. Viska minema või haki salatiks.
            Tervitan!

  8. Minu arust on lõike joosta lihtsalt lõbus, ja selleks pole mingid treeningplaani ega aastaid tööd vaja. Kaalud sada kilo, sööd kõhu kõvasti täis ja lähed jooksed lõike. Pärast veri koriseb kurgus, kogu organism röögib su peale nördinult, sina aga räntsatad tugitooli, jood külmkapi õllest tühjaks (ja õlle kõrvale sööd ära lastele järgmiseks hommikuks mõeldud jogurti ja järgmiseks kuuks mõeldud preemiakommid), ja lähed kirjutad internetti vaheldumisi õelusi või lollusi. On ju tore?

    (tulen just jooksmast, noh)

    • Teen seda kõike. Peaaegu kõike. Jooksmas ei käi. Aga on tõesti nauditav!

    • Praegu tulid jooksmast v?
      Ull peast, inimesel peab olema treeningplaan ja pulsivahemikud ja pärast trenni jood valgukokteile. Ja pärast tõmbad spordikella andmed arvutisse ja analüüsid neid kuue komakoha täpsusega, nagu üks korralik tervisesportlane muiste.
      (Ma ei tea sest kõigest muidugi midagi, lahmin niisama.)
      (Ja ma pean nüüd magama minema, sest inime peab ju ometi natuke välja puhkama, kuna tal on vaja iga päev 40-50 kilomeetrit sõita.)

  9. Ma päris iga päev ei taha sõita. Eile tuli 65 km, täna 15 (tegin lapsele Ülemiste piirkonnas rattaga ekskursiooni), homme tuleb jälle pikem sõit.

Vasta Kaur-le Tühista vastus

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s