01.04. See hetk, kui keset raamatulugemist avastad järsku selle kripelduse, mis ütleb, et siit on vist koorumas miski, mida võib nimetada siiamaani selle aasta parimaks lugemiselamuseks.
02.04. Tartu Linnaraamatukogu on ikka nii tore. Nad nimelt helistasid, et küsida, kas saadavad mulle laekunud järjekorraraamatu pakiautomaati. Nii kena neist muretseda selle pärast, et mul lugemismaterjal otsa ei saaks.
03.04. Õnnetuseks avastasin Nami-nami popi potisaia. Ma muidu saia eriti ei söö, aga see isend on lihtne teha ja maitseb täitsa hästi. Mulle meeldib muidugi palju trenni teha, aga mulle meeldib ka palju süüa ja kui see katkuaeg veel kaua kestab ja siin iga jumala päev saia küpsetama hakatakse, siis mina ei tea, millega see lõpeb. (Täiesti teoreetiline mõtisklus, mis ei takista mind ei küpsetamast ega söömast.)
04.04. Inimestel on alati mingi häda retseptides koostisosade asendamisega. Kas võiks panna seda, kas võiks lisada toda? Üldiselt, kui te ei ole milleski väga kindel, siis oleks muidugi kõige otstarbekam järgida retsepti. Aga kui te asendate omaenese tarkusest või searasvaga, hapukoore rasvata keefiriga ja jahu tsemenditolmuga, siis ei ole vast ikkagi päris kohane pärast öelda, et retsept oli mõttetu ja ei toiminud.
05.04. Mina ei tea, pererahvas üldse ei ürita oma pondudega ilmarahvast rõõmustada, nii et ma pean seda ise tegema. Eks ole nad ju nunnud?
06.04. Jõudsin tööle (teisele poole köögilauda) kell 9.30. Tegin tööd kella kolmeni, pausidega ahju kütte panekuks ja eelpoolnimetet potisaia taina kokku segamiseks. Siis läksin hilisele lõunale, mille käigus sõitsin 40 km jalgrattaga. Tagasi tulles tegin tule pliidi alla ja panin sibulasupi keema. Supi soolasin ja pipardasin üle, kuna üritasin samal ajal skaibis tööasju ajada ning unustasin otsekohe ära, kas ma juba olin soola ja pipart lisanud. Ja nii kolm korda.
Panin arvuti kinni 18.30. Sõin suppi. Tegin tiiru aias. Puhastasin ja õlitasin rattaketti. Kütsin sauna. Tegin ära venitused ja kõõluseharjutused. Käisin saunas. Lugesin magamaminekuni.
Täiesti tavaline katkuaegne esmaspäev.
07.04. Viiekümne esimene kord verd anda. Seda on umbes 24 liitrit. Ma ei tunne end kangelasena, aga vahel on siiski kummaline mõelda, et kuigi olen ju elu jooksul end ikka mitmel moel laiali jaganud – tükike südamest siia, tükike hingest sinna -, on kuskil olemas inimesed, kelle soontes voolab päriselt mingi osa minu verest.
08.04. Jaa, ma ju lubasin, et positiivsed mõtted ja värki. Aga ma ainult ühe korra veel! Pealegi sel kuul ma ju ei olegi seda öelnud. Et ma jälestan sügavalt, piiritult, ääretult, põhjatult jne kellakeeramist. Und ei ole tagasi paika saanud. Lähen magama. Tõusen üles. Kõnnin mööda tubasid. Teen joogaharjutusi. Lähen uuesti voodisse. Võtan teise melatoniinitableti. Sleep no more, Macbeth.
09.04. Kas ma olen elus just keskmisest rohkem kurb olnud, ei tea, aga suhtuda oma kurbusesse kui lohutust vajavasse hüljatud olendisse pole ma kunagi osanud. Veelgi vähem nüüd, mil ta tuleb ehk harvem, aga seda jõulisemalt üritab mind põhja tirida.
10.04. Moraal edaspidiseks – kui otsustad Suure Reede õhtul kell 8 töökirjadele vastama hakata, siis süüdista ainult iseennast.
11.04. Motivatsioon kipub vägisi hinge heitma. Tegelikult ei taha midagi teha ja kui sellegipoolest omajagu teen, siis on see puhas hambad ristis kohusetäitmine.
12.04. Mis oleks, kui lisaks plaani veel ühe spordiala? Mulle meenusid mu rulluisud. Paraku hakkas vihma sadama, enne kui ma jõudsin idee praktikasse viia. Seega pidin leppima jooksmisega ning kaheksast kilomeetrist kuus võtsin joosta staadionil, kus ma jooksin viimati… möödunud sajandil.
13.04. Kui tahate eriti tõhusat trenni, siis võtke rattaringluse mitte-elektriratas ja sõitke sellega 14 kilomeetrit kivisel kruusateel vastutuult. Te võite pressida kogu jõust, aga see ratas ei lähe ÜLDSE edasi!
Ent koju tagasi jõudes sain aru, et see, mida ma võsa vahel tundsin, oli toomingate lehtimise lõhn.
14.04. Aga kui teeks endale uue blogi? Täiesti anonüümse, kus saaks kirjutada enesetsensuurita, ja tunda nii, nagu ma tunnen, selmet tunda õigesti.
Ühtlasi vabastaks see mind toidublogimise taagast, sest mingit moodi on mul ikkagi tunne, et olen nende aastate jooksul lõpmata hulga sõnu kulutanud kurtidele kõrvadele. Mina võisin ju kirjutada südameverega, aga inimesed tulid ikka ja küsisid, mida teha, kui pavlova kokku vajus, ja kes saaks seda neile ette heita, sest toidublogi ju.
15.04. Võitlen kibestumise ilmingutega. Kas mul on õigus end nii tunda? Kahtlemata. Kas see aitab mind kuidagi? Kahtlemata mitte.
16.04. See on hea hommik, kui postkastis on Loomingu Raamatukogu uus number. Aga põnevusmomendiga liitub järgmisel momendil teatav paanikanoot – appi, ma pean kiiremini lugema, neid raamatuid on liiga palju, mida ma otsekohe lugeda tahan!
17.04. Mu rulluisutehnika pole enam see, mis ta kunagi pole olnud. Aga muidu oli tore. Tõsi, neil päevil tuleb pidevalt võidelda looduse kataklüsmidega ja sõltumata sellest, millise kehakultuuriks vajaliku instrumentaariumiga on välja tuldud, suusad võiksid igaks juhuks ka alati kaasas olla.
18.04. Ikka veel kipun uskuma sõnu. Ikka veel olen hommikul valmis, kummikud jalas, kui rääkisime õhtul, et läheks kalale. Või vähemalt olen öö otsa aru pidanud, kuidas sellest kohustusest nüüd välja vingerdada. Ja siis selgub jälle, et teiste jaoks oli see… mingi suhtlemisrituaal, mitte plaan kalale minna.
19.04. Ma oleksin muidugi andetu kirjanik ja neid pole meil juurde tarvis. Aga teisalt ei sisaldaks minu kirjutatu kindla peale lauseid, nagu ‘sõbralikkusele vastas ta spirituaalsete kommentaaride ja nakatava naeruga‘ või ‘ tööl oli tal kolleegide lugupidamine ja vastutusrikas valdkond, millele ta oli kvalifitseerunud tänu pädevusele ning raskele tööle‘.
Jumalauta, hullem kui Milvi Lembe!
See minu komme lugeda päris raamatute vahele mingisugust jama on ikka päris tõega tervist kahjustav.
20.04. Blogijad hakkasid kõik isiksusetüübi testi tegema. Ma olen seda kunagi varem teinud, aga ilmnes, et tulemus pole vahepeal muutunud (välja arvatud see, et olen kõvasti ekstravertsemaks muutunud). Ikka valge vares. Ma seda isiksusetüüpi küll kellelegi ei soovita, valige mõni teine.
21.04. Tõestatud, et rattasõit aitab peavalu vastu. Siiski mitte enne 20 kilomeetrit, need esimesed kakskümmend tiksusin tempos 22 km/h ja niutsusin vaikselt. Aga Kõrveküla ja Vasula vahel nägin Dumbledore’i. Maanteerattal ja lükras. (Võis muidugi Gandalf ka olla, kiiruse pealt hästi ei näinud.)
22.04. Täna panin esimest korda pärast eriolukorra algust selga midagi muud kui spordiriided.
23.04. Armastuse keel. Armastuse hääl. Tšello mu autoraadios, kui sõidan linna poole tagasi ja mõtlen – et sõidaks õige mööda oma kodutänavast. Läbi linnast. Ära oma elust. Ent ma tean ju, et suure ja saatuslikuna mõjuks see vaid raamatutes. Mina pööraksin ühel hetkel tagasi, tundes piinlikkust raisatud aja ja bensiini pärast. Suunatuli, vasakpööre, edasi teenida!
24.04. Täisvereline tülpimus. Milleks üldse kõik, kui see midagi paremaks, sisukamaks, esteetilisemaks ei tee.
Aga järve taga kogunevad tuhanded haned ja ööõhk on nende kaagatamist täis.
25.04. Mõnikord sa siiski tead ette, mis juhtub. Tead, et aja väikesed salakavalad lõksud on sepistatud ja su jaoks üles seatud, aga sul on üks jalg juba õhus ja sa ei saa hoiduda tegemast seda sammu, mille peale lõks kinni plaksatab. Võib-olla ei viitsi või ei tahagi.
26.04. Tekk ümber, istun rõdul, kuni taevas tumeneb. Neid kirsiõiekevadeid on olnud enne ja tuleb veel, aga jälle on tunne, et kõige elusamad neist on juba möödas. Nood, milles lugusid alustati ja loodi ja lõpetati.
27.04. Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad, kirjutas luuletaja. Mis tal viga rääkida ega ta neid ise pesema ei pidanud! Suutsin ühe akna ära pesta, siis leidsin, et majapidamistööd ei ole ikka kaine peaga sooritatav aktiviteet.
28.04. Kui sa kirjutaksid raamatu. Ja kirjutaksid sinna sisse näiteks tegelase nimega Donald Trump, kes on juhtumisi USA president. Retseptsioon väidaks üksmeelselt, et see on nii ülepingutatud ja ebausutav, et ei kõlba isegi absurdihuumoriks (isegi kui jätaksid välja tema toetusrühma ühe väikeriigi parlamendis, arvates, et see on vahest siiski liiga üle võlli). Aga päris elu tuleks ja ütleks su kujutlusvõimele: mine koju, sa oled hale amatöör.
29.04. &/68[7767@@8))9#%@67HKF%676976]57y%56Kj+´SK4g<asef5k46%¤k6%k:@ (Ropp tõlkimatu sõim selle kohta, et mu jalg ei ole IKKA päris terve.) Kaalun maastikumaratoni virtuaaljooksul 10 kilomeetri asemel 5 jooksmist, aga pean muidugi veel aru pidama, kas ma suudaksin sellise piinliku lati alt läbijooksmise ära seedida.
30.04. Nii on. Paraku on alati nii.
Kogu elu on nõnda! Endale vajaliku inimesega jääbki rääkimata, sa ei ava talle oma hinge ega rõõmusta tema hinge, ei soojenda seda, vaid puudutad argisaginas juhusliku sõnaga ja tormad edasi oma tühiseid asju ajama! (Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”)
Muusika: Philip Glass “Mad Rush” (Max Richter tundub olevat siit mõjutusi saanud, aga eks kõik ju enamasti olegi juba olemasoleva uuesti loomine.)
Toidutegu 