Eile õhtul sõitsin 45 kilomeetrit rattaga. Tuul oli tasane, õhk roheline ja täis vahtraõite lõhna. See on jumalik vabadusetunne, lennata mööda teed, olla üks oma jalgrattaga, tunda, kuidas su keha teeb kõike, mida sa tahad. Kilomeetrid lendavad mööda ja hing laulab. Ükski probleem, ükski mure pole veel õppinud sellises tempos püsima.
Ma ei suudaks eales tervisesporti paremini reklaamida kui just niisugusel moel. Ehkki ma ei tea, miks ma üldse peaksin seda tingimata reklaamima. Leidku igaüks ise oma tee selle juurde. Või siis mitte. Ma ei jaksa muuta kellegi maailma peale iseenda oma ja sedagi üksnes hädavaevalt.
Tegelikult ma ei saa isegi öelda, et see üldse on tervisesport. Jooksmine on sport, jalgrattasõit on minu jaoks rohkem meditatsioon, ehkki muidugi, selle nautimiseks tuleb tunnistada korraliku füüsilise vormi vajadust.
Kui iga väiksema tõusu lõpus on jalad tina täis ja hing lohiseb paelaga järel, siis võib arvata, et te päriselt ei saa aru, mis jumalikust vabaduse- ja lendamise tundest ma räägin. Nii et ei, ka maanteeratas ei sõida ise.
Eile oli siiani hooaja kiireim sõit, aga paremate päevade kiiruseni on muidugi veel aega.
Mõnikord on aga ka tunne, et kuna ma nii suure vaimustusega räägin liigutamise positiivsest mõjust vaimsele heaolule, ei tohiks mul endal justkui enam ühtegi probleemi ega halba tuju olla. Aga võib-olla see tõesti ainult tundub mulle nii.
Igatahes istun siin täna koos oma kurbusega ja ei oska teda võtta nii, nagu on. Tahan, et ta ära läheks.
Ritsiku juures räägiti romantikast ja remontikast. Ma ei jaksanud sõna sekka öelda ja pikaks oleks ka läinud. Aga meel läks kuidagi kurvaks sellegi peale. Hakkasin tundma, et minusuguseid polegi.
Jah, ma arvan üldiselt ka, et ‘luban tulla ja lüüa su suvila katuse üleni oma luuletustega’ ei toida kuigi kaua, aga ma arvan, et vannitoaremondist ja kuuririiulitest ka ei piisa.
Minu armastuse keel on kvaliteetvestlus.
Kõik muu taandub sellele. See on muidugi väga tore, kui mees vannitoa ära remondib, aga kui ta mind ei kuula ja ei mõista ja minuga Päris Asjadest ei räägi, siis ma ei tunne ennast armastatuna.
Ka romantika taandub kuulamisele.
Pastöriseeritud romantika koos kõigi juurdekuuluvate klišeedega on ausalt öeldes naeruväärne. Et peab ilmtingimata olema a) küünlavalgus; b) pikad punased roosid, vähemalt 30 tükki; c) muusika plaadilt “The Ultimate Collection of Most Romantic Songs” vms; d) Martini Asti (kindla peale just see, sest see ju meeldib kõigile naistele) jne, ma rohkem ei viitsi, aga kogu see kupatus, mis kõlab justkui peatükk mõne arrogantse pealkirjaga õpikust nagu “Mida kõik naised tahavad” vms.
Ei. See on lame ja fantaasiavaene ja tõesti, lähme parem paneme need kuuririiulid üles.
Tõeline romantika seisneb selles, et ollakse mind kuulanud ja teatakse, mis on just nimelt MINU jaoks romantiline. Ja see võib olla hoopis midagi muud, asjasse mittepuutuvate isikute jaoks täiesti ebaromantilist. Võib olla hoopistükkis näiteks viide mõnele seigale ühisest minevikust, mis ütleb: ma mäletan.
Ühe poolelijäänud loo teine osapool ütles kord, et tema arust on kogu see romantika kahtlane värk, kuuvalgel on ju külm ja pime, võib kergesti ennast kahvliga torgata ja üldse tahavad kõik tegelikult ära tuppa minna, aga keegi ei julge seda öelda.
Aga neid teistsuguseid romantilisi žeste teha oskas ta küll. Kunagi kohtume võib-olla temaga Tartu turuhoones räimeleti ees, mõlemal “Hüvasti, noorus”-saapad jalas, ja meenutame.
Ja ka kingitused taanduvad kuulamisele.
Ma pole asjade-inimene ja kingitud hobuse suhu loomulikult ka ei vaata, aga kingitusel on tegelikult mu jaoks mõte sees ainult sel juhul, kui sellest ilmneb, et on kuulatud ja meelde jäetud ja reageeritud.
Kui kinkimine toimub ainult kinkija enda pärast ja sellel on veel alatoon, et ‘küll ma ikka olen vinge, sellise kingituse tegin’ koos kingisaaja kohustusega olla ülevoolavalt tänulik ja rõõmus, siis on parimal juhul pisut imelik.
Sõbrad on kõik muidugi aastate jooksul ära õppinud, et minu puhul on üldiselt kindla peale minek kõik, mis seostub jalgrataste, päevalillede ja mesilastega. Ei ole ju nii raske.
Muusika: Kärt Johanson “Õhtu ilu”
(Martini Astit ma muide ei kannata, see maitseb pesupulbri järele.)
Toidutegu 
Jah.
Mul on ajaloos Leevike, kes Tegi Sju Mis Naistele Meeldivad ja see oli nii jube, ma tundsin end NIIIII mittenähtuna, et tema keeldumine MIND märgata, otsustavus mind Naiseks (kelledele meeldivad ju kõigile samad asjad!) pidada oli peamine põhjus, miks ma otsustasin, et mkmm. Suhe läbi, ei toimi.
Mul läks veel mitu aastat, et taibata – ega ta muidu ka mingi kirgas kriit ei olnud.
MeeldibMeeldib
Jaa, see on ikka päris hull, kui keegi on sinust kujundanud mingi oma pildi ja keeldub tõelist sind nägemast. Aga see on palju levinum, kui võiks arvata.
MeeldibMeeldib
Mind ajab alati veidi segadusse, kui inimesed (olgu, naised) solvuvad oma kaaslaste peale, sest nood ei tee noil ja noil päevadel kingitusi ja ei too lilli. Mulle tundub see kindlatel päevadel tilulilutamine kuidagi rutiinne ja pingutatud. Nagu ka see, et enne igat sellist päeva otsitakse, higimull otsa ees, sobivat kingitust ja küsitakse kõikjalt nõuandeid. Kas oma kõige kallimale kingituse tegemine ei peaks väga lihtne olema?
Aga ega samas nood, kelle jaoks selline n-ö rutiinne romantika oluline on, mõista seda, kui mõni minusugune peab romantiliseks seda, kui kaaslane ütleb midagi, mis viitab millelegi, millest me mõlemad aru saame, sest meil on mingi ühine minevikuelement ja selle elemendi vaikiv sisu on “ma armastan sind”.
MeeldibMeeldib
Justnimelt, see, mis on ühine ja tähendusrikas, on romantiline.
Mult on kunagi nõu küsitud, et kuidas ‘romantikat teha’. Eks seal peeti just silmas kogu seda kohustusliku atribuutikaga värgendust, aga mul jooksis seepeale ka juhe kokku, et inimene, kas sa siis oma kaaslast üldse ei tunne või.
MeeldibLiked by 1 person
Loen ja noogutan 🙂
Kui ma paar aastat tagasi rohkem rattaga sõitsin, siis juhtus sageli, et ma väljusin kodust nagu tigesaekala ja naasesin kut leebe lilleke. Väntasin emotsioonid minema ja see tunne oli hea.
45km on äge, mul on nii pikk paus, et ma kooleks juba 4,5 peal. Hetkel pole tervet ratast ega vormi :)))
Oh ja see romantika, no ma ei tea. Alla hingesugulase pole nagu mõtet üldse teemaks võtta. Meenus ka üks täiesti jabur seik, kus kingituseks olid eelmiste neidude poolt tagasi saadetud asjad 🙂 Taaskasutus polnud siis veel moes, lihtsalt kogemata tuli välja.
MeeldibMeeldib
45 kilomeetrit on selline lühike distants 😉 Aga hooaeg on alles noor, ma väga palju pikemaid pole sel kevadel veel sõitnud.
Ja sellega nõus, et alla hingesugulase pole mõtet teemaks võtta, aga siit tekib mul kohe edasi arutlus, et kas hingesugulus tähendab kindlasti ka seda, et peab olema sama armastuse keel. Või saab ka täiesti erinevates keeltes hakkama – ma ise seda nagu päris hästi ette ei kujuta, aga küllap saab.
MeeldibMeeldib
Jah, mulle ka Asti ei maitse ja tühja neist roosidest. Minu romantikasoovi taga on tegelikult sama vajadus olla kuuldud ja mõistetud, paraku mul pole eriti kvaliteetvestleja tüüpi elukaaslane. Tema on tegude, mitte sõnade inimene ja kuna ma sõnu niikuinii ei saa, olgu siis lilledki vähemalt. Samas jääb talle meelde, mis mulle meeldib ja ta kingib mulle neid asju.
Erinevad armastuse keeled, mis parata.
MeeldibMeeldib
a ma jään ikka selle juurde, et romantika – just seda individuaalset – saab väljendada ka remontikaga. Nt kui A. tõi mulle õuest naati, sest mul oli vaja. Või kinkis mulle isetehtud prillitoosi.
MeeldibMeeldib
see, et vajadusel saab temaga põhjalikult rääkida, nagunii – mismoodi meil muidu üldse suhe oleks tulnud?
MeeldibMeeldib
või noh, tegelikult on pööraselt tähtis ikkagi see, et mees minu kallal ei vinguks. Vingumist ja norimist ei kaalu minu jaoks ükski žest üles, olgu see kui personaalne tahes. Aga kindlasti on inimesi, kellel on vastupidi, sest ma näen või loen vahel, et inimestel on ka selliseid suhteid – žestide ja norimisega.
MeeldibMeeldib
Jaa, ma ka nõus, et seda individuaalset romantikat saab väljendada remontikaga.
Kui ma räägin sellest kuulatud ja mõistetud olemisest, siis mul on mõnikord tunne, et ma murran lahtisest uksest sisse, et teiste jaoks oleks see justkui mingi endastmõistetav baastase, mida eraldi mainima ei peagi.
Ja siit edasi, et mu jaoks vist on see vingumise ja norimise puudumine selline absoluutne miinimum, et ma ei pea vajalikuks seda eraldi välja tuua.
Selliseid suhteid on, jaa, kus tehakse žeste, aga samas teineteisega suheldakse mingil eriti õõvastavalt passiiv-agressiivsel moel, nii et seda kõrvaltki kuulata on täielik piin.
MeeldibMeeldib
Mul see remontika seostuks nagu aitamise ja hoolimisega pigem. Osavate kätega mees ei ole alati osav muus osas. Ma olen nii palju näinud näiteid, kus peres osavkäsi demob oma oskusi väljaspool pereringi aga koju kas palgatakse võõras või siis hoopis asjad jäävadki remontimata. Maal näeb seda uskumatult palju kahjuks.
Algpostitust ma ei lugenud, kirjutan siinse baasilt.
MeeldibMeeldib
mhmh, aitamine ja hoolimine. teeb midagi selleks, et minul või üldse meil oleks parem.
ma saan aru, et norimise ja vingumise puudumine võiks baastase olla, lihtsalt mul kulus mitu suhet, et selleni jõuda. Kusjuures ühel puhul oli tegemist inimesega, kes lihtsalt naudib välgu ja pauguga tülitsemist, nii et kui ka tema kaaslane seda naudib, siis on neil õnn õuel, miks mitte. Mina lihtsalt ei naudi, ma võin tülitseda, kui põhjust on, aga kui põhjust pole, siis ei ole tüli asi, ilma milleta ma tunneks, et ma pole elus.
kardan küll, et kaaslase ümbertegemine (ja selle edasiarendusena mahategemine, sest “kuidas ta muidu areneb”) on kahetsusväärselt sage kalduvus.
MeeldibMeeldib
tsiteerin mälu järgi “ikka karjuma peab üksteise peale”. pmst lihtsalt oli inimesel heast suhtes kardinaalselt teine ettekujutus kui mul; mul on ikka tunne, et kui karjutakse, on midagi väga halvasti läinud, sest inimene ju ei karjuks, kui ta poleks täiesti viimase piiri peal?
MeeldibMeeldib
Nii ilus kvaliteetvestluse jutt 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Need kaks teemat võttis just kokku mu naabrinaine, kes hiljuti mainis, et:
“Jälestan jalgrattaid ja nendega sõitmist kogu hingest. Mu eksabikaasa muud ei teinud kui sõitis rattaga, võttis oma k***di voki abieluvoodisse ka kaasa.”
Vahtraõite lõhna ma ära tunda ei oska, aga esimene ööbik oli eile küll kohal. Lennuvälja kõrval võsas. Ju ta siis lennukiga saabuski 🙂 Ööbikut seostatakse ka romantikaga – aga miks, seda ma ei tea.
Kas teil on oma kaaslastega (olgu praeguste või kunagistega või ka lihtsalt lootusetute romantiliste crushidega) sama muusikamaitse?
MeeldibMeeldib
Nii hea, südamest tulnud väljaütlemine 😀 Eks ma olen ka põhimõtteliselt see, kellel jalgratas voodi kõrval seisab, nii et potentsiaalse konflikti oht on olemas.
Ööbik ja romantika – kui puusalt tulistada, siis ma pakuks seost romantismiasjastu looduseülistusega, Keatsi “Ode to Nightingale” tuleb kohe pähe, aga selline käsitlus oleks kindlasti liiga kitsas ja hiline, tegelikult ulatub see sümbolism vast ajas palju kaugemale.
Muusikamaitse on hea tähelepanek. Väga erinev muusikamaitse mu meelest ei tööta, ehkki sel juhul on selle taga ilmselt juba ka elustiili, maailmavaate ja väärtushinnangute erinevus.
Ma ei suuda küll ette kujutada, et mul võiks miskit ühist olla nt stereotüüpse süldimuusika austajatega. Väiksemad erinevused küllap ei mängi rolli, kui üks kuulab klassikat ja teine džässi, siis nad ilmselt muusika pärast kaklema ei lähe.
Mul on kõigiga mingi muusikaline ühisosa olnud, täpselt sama maitse mitte. Teist ooperifänni ei ole ka kohanud, ehkki mingil määral mu meeleheaks üritati ka selle vastu huvi tunda.
MeeldibMeeldib
meil ei kattu muusikamaitse täies ulatuses, kuigi ühisosa on. Ma arvan, et kõige olulisem on see, et me kumbki ei kuula eriti tapeeti. pideva tapeedikuulajaga oleks küll raske koos elada.
MeeldibMeeldib
Teised pidid ka ööbikut jäljendama, kuskilt jäi silma hiljuti. Ma just juurdlen hommikuti, et kas on kohal või ei ole. Ma ju ilma prillita jalutan ja ei näe kaugele. See ööbik ja romantika on nagu sama kliśee kui armumine ja kevad. Võib olla siis jah nooruse kontekstis, et kevad = noor, talv = vana. Samas vanana saab ka edukalt armuda ja päris hullult vahel. Ei ole nagu mingeid reegleid siin ilmas kui asi puudutab armumist ja romantikat.
Muusikalise maitse osas on vist natukene nagu selle anumate täitmisega, et kumb anum rohkem tühi on, see võtab ehk rohkem. Sarnasus on seega vajalik, et õppida. Ma kahtlustan küll, et mu muusikaline maitse on vägagi olnud mõjutatud mineviku poolt. Alustades isast ja onust, kes mõlemad omasid suurt plaadikogu ja siis sealt tasapisi edasi. Vot see on küll olnud üks nn kurameerimise osa – muusikavahetus 😀 Ja selle vastu pole mul mitte midagi (erinevalt lamekinkidest a la punased roosid ja asti, mkm, parem mitte). Head muusikat, misiganes kujul palun.
MeeldibMeeldib
Vestlemine – valgus!
Kahvliga reide sorkimine võib ka valgus olla.
Nimetule ahastushoole (või kurbusele üldisemalt) võib nime panna. Siis ta on nagu oma jope, tead teda juba oodata. Küll ta läheb siis ära ka, tuttavad lähevad kuidagi kergemini kui kontvõõrad.
Lugesin Aston Martin ja mõtlesin, et pole paha, aga kui naised peaksid oma kuumi tundeid minu vastu tingimata selle masinaga väljendama, siis istuksin ma siiani vangitornis, aeg oleks igav oota, pats ja habe kasvaks maani välja.
Minu igapäevane muusikamaitse on vaikus. Kui see ei meeldi, siis on ikka väga raske.
Mul on oma sangpommiga romantiline suhe. Tean, mida ta tahab (liigutamist) ja temaga on raske. Okei, see oli maitsetu.
Üldiselt, vestlemine – valgus. Teine inimene, nigu ta on, mida tahab jne. Kui tahab roose, siis minu poolest, ärgu andeks antagu, hankigu ise, sest teise kuulamine on oluline küll, aga ega kõike ka kuulama ei pea. Ma vist ei suuda tõsiselt võtta vajadust pikavarreliste rooside järele, mis sul viga on, tahaksin hüüda, aga pigem vaikin ja, jällegi, saatus pole mind kunagi selliste inimestega kokku viinud ja ega ei vii ka. Ja no roosid on nimekirja normaalses otsas.
MeeldibMeeldib
Vestlemine, jaa.
Kõike ei pea kuulama ja lisaks tähendab vestlemisvõimekus ka oskust aru saada, millal on ikkagi parem üldse vait olla.
Vaikus, jaa.
Kusjuures selle peale ma hakkasin mõtlema, kas sarnasus selles mõttes, et vaikus vs helitaust pole isegi olulisem kui muusikamaitse.
Nagu Nodsugi mainis tapeedi kuulamist.
Mina vist ei suudaks koos elada inimesega, kellel on vaja pidevat helitausta. Ma hullun juba selle peale, kui lähen kellelegi külla ja tal telekas lihtsalt mängib taustaks, keegi ei vaata, lihtsalt lõugab ja kindla peale minu maitse jaoks kaugelt liiga valjusti.
Sellist asja oma kodus ma ei suuda küll ette kujutada. (Ma olen muidugi see ebaviisakas külaline ka, kes selle lõugava teleka võõrustaja pahameeleks välja lülitab või vähemalt hääletuks paneb.)
MeeldibMeeldib
Ma lihtsalt võtan sineli hõlma alt nagaani ja kõmmutan selliste telerite pihta. Võinoh, oleks sinel ja nagaan ja natuke kehvem kasvatus, siis vist nii olekski.
Minu jaoks on helitaust vs selle puudumine vist muusikamaitsest olulisem. Aga mingi arusaamine maailma asjadest peaks ikka ka enam-vähem riimuma.
MeeldibMeeldib
“nii et seda kõrvaltki kuulata on täielik piin”, olen selle tunde alla kannatanud lapsepõlvest saadik. siis mõtlesin, et kõik tajuvad ja tunnevad nii, ainult nad on kole osavad seda üle elama ja möödaminnes võtma ja mina aina mõtlesin, miks ma siis ei suuda ega oska. olin juba päris suur/vana, kui hakkasin mõistma, et enamus ei kannatagi selle all, nad lihtsalt ei taju ega tunnetagi seda nii teravalt. Ma võitlen siiani, et sageli poole peal mitte ruumist välja joosta, vahel annan ikkagi alla ka ja teengi seda. loomulikult kaasneb sellega ka ebaviisakuse tiitel, aga tänaseks olen sellega leppinud. teised tõenäoliselt unustavad ebamugavuse hjärgmisel minuti, mina võin seedida ja põdeda piinlikku olukorda veel mitu päeva tagantjärele.
rattasõitu ma tava ehk siis sinu mõistes ei armasta, mulle meeldib rattaga vaevalt liikuda ja mõnuga paremale ja vasakule uudistada. pigem jookseks, aga põlved juba mõdna aega ei kannata.
aga muidu totaalne: Aamen! see kvaliteetvestluse lõik ja pastöriseeritud romantika. kohustus olla ülevoolavalt rõõmus ja õnnelik, pluss parim kingitus = kuulatud, meelde jäetud ja reageeritud, (olgu need siis või sokid ja kruus, aga “vihjega”), imelilusasti ja kümnesse kirja pandud.
MeeldibMeeldib
Ma olin kindlalt üle 30, enne kui taipama hakkasin, et tajun selliseid asju hulga teravamalt kui teised. Sinnamaani ei saanud ka hästi pihta, miks mulle tundusid teatud suhtlemismaneerid ja mingit tüüpi konfliktid täiesti talumatud, aga teistele näisid need kui mitte ka just päris tavapärane suhtlemine, siis igatahes mitte midagi niisugust, mille pärast tükk aega takkajärgi piinelda.
Nüüd ma olen muidugi õppinud rohkem eemalduma.
MeeldibMeeldib
“See on jumalik vabadusetunne … tunda, kuidas su keha teeb kõike, mida sa tahad.”
ääremärkuse korras – lähen kadedusest lõhki. Minu keha ei tee kõike, mida ma tahan – õigemini, ma saan teda (veel) sundida tegema seda, mida ma tahan, aga ma tean, et sellel on kurvad tagajärjed – kui praegu liiga palju sunnin, siis varsti ei saa enam sedagi teha, mida praegu. Kui ma teen praegu kõike, mida ma (läbi valu) vähegi suudan, siis on see laen tuleviku arvelt.
Mõnikord tuleb see tulevik kohe eriti kiiresti (kuigi siis on lootust, et suurem häda läheb ka tagasi) – pühapäeval võtsin üle tüki aja ühest vabaõhutrennist osa, selle tagajärjel olen nüüd siiani longanud, päris üle see probleem ilmselt ei lähegi ja kaalun, kas peaks ka teise jalga hormoonsüsti paluma, või end kohe operatsioonijjärjekorda panema (aga sellised operatsioonid tähendavad paratamatult seda, et haiget kohta ei tehta mitte terveks, vaid võetakse vigane jupp välja, uut asemele ei saa).
nii et jah, kade.
MeeldibMeeldib
Jaa, ma möönan, et mul on ses suhtes üsnagi vedanud.
Ehkki tegelikult alates detsembri lõpust olen ma ka olnud hädas Achilleuse vigastusega, mis joosta päris täie koormusega endiselt ei luba, aga rattasõidul see mind õnneks kuidagi ei sega.
Jaanuaris-veebruaris see-eest ei saanud oma tavapärast trenni teha, ehkki ma esialgu muidugi üritasin läbi valu, aga kui hakkas tekkima oht, et ka rattahooaeg võib seetõttu aia taha minna, siis tuli mõistus pähe. Nii et pidin igasuguseid asendusi leidma, mis jalga ei koormaks, ja üldse tutvuma selle enda jaoks tavapäratu olukorraga, kus selgub, et kehal on piirid ja lihtsalt ei saa neid ignoreerida.
Eks see oli muidugi õpetlik ka.
MeeldibMeeldib
Ma usun, et see “kõike” on siin piiratud mõiste ja mõeldud vaid rattasõidu kontekstis. Ma muidugi ei tea — vbl on Frieda multitalent, kes iluuisutab, kaljuronib, mõõgavõitleb ja teivashüppab nii korraga kui vaheldumisi. Aga ma siin siiski lugesin, et see jumalik tunne tähendab “mina + ratas” komplekti ja nende antavat vabadust.
Vabadus vs tunnetatud paratamatus ja muu värk.
Ja õnnelik on see, kelle on soovid paratamatusega klappima saanud.
MeeldibMeeldib
Vabandust rohkete kirjavigade asjus, aga mu tähelepanu on hetkel kogu kodu hõlmaval kaugõppe-draamal, blogisid loen / kommentaare kirjutan soovist mitte päris hulluks minna 🙂
MeeldibMeeldib
Arvestades, et ma olen tegelenud kergejõustiku, murdmaasuusatamise, jalgrattasõidu, kõhutantsu, ratsutamise, uisutamise, sulgpalli ja vist veel mõne alaga, mis mul kohe meelde ei tule, siis jaa 😀 Aga üldiselt korraga mitte rohkem kui kahega.
Antud juhul oli see “kõik” küll jah rattasõidu kontekstis ja ses mõttes on ratas ka põhimõtteliselt kehaosa.
Jõudu kaugõppe-draamaks!
MeeldibMeeldib
njah, lihtsalt mul on halvemal päeval raske isegi käima saada.
MeeldibMeeldib
selliste jalgadega midagi teha muidugi saab – ujuda näiteks. Mingis ulatuses võimelda. Aga ei ole harjunud noh, et kõige tavalisemal käimisel peab ettevaatlik olema.
MeeldibMeeldib
Nojah, mul on üks vigastus, mis jätab mulle pallimängudest alles veepalli (aga ma ei oska ujuda) ja piljardi ja pinksi. Okei, pinks ja piljard ei ole pallimängud siiski. Kuigi, pinksis on pall! Joosta ka ei lubata, kuigi saan. Arst, see asjalik, kes oli sportimise poolt, ütles, et ei ole mõistlik kui ei taha varuosade järjekorras seista või longata. Ei taha. Ega see jooksmine mind väga kutsu ka, ükskord jooksin, ei meeldinud. Kui kutsuks, siis vb ikkagi jookseksin mõistuse häält ignodes ja vb läheks väga hästi. Aga ei tea, võimalus käia, jalutada, on minu jaoks nii oluline, et ma ei tahaks sellega riskida. Valuga longata ei annaks sama efekti.
Kõige rohkem on kahju lukumaadlusest – vat see on ala, mis pakub vaheldust ja tohutut koormust ja võimalust kasutada reflekse ja nutikust. Mõned ütlevad selle kohta “füüsiline male”, aga need vaesed ludrid pole kunagi malet mänginud.
Tüütu on küll, aga on nigu on.
MeeldibMeeldib
Rattasõitu, tahtsin öelda, pole kunagi spordina proovinud, aga siis meenus, et lõbuna ju lapsepõlves proovisime. Ja miks mitte nimetada lõbu spordiks? Sõitsime oma tavaliste erekatega (kes teab, see teab!) maastikul, rikkusime ühe oru kõrvalisi radu nagu rullnokad muiste. NImetasime seda harrastust liigse tseremoonitsemiseta pasaralliks.
Aga, jah, maanteel pole kunagi spordina sõitnud, isegi kohast teise ainult lühikesi juppe ja pigem tiksunud. Mingi suvalise linnarattaga sõitsin natuke taastusravi pärast vigastust, aga need olid ikka lühikesed jupid ja mitte päris rattasõit.
Tõukekaga pmst võiks, aga pole millegipärast seda väga tihti teinud.
MeeldibMeeldib
Täiesti ignorantne küsimus võib-olla, aga – kas lukumaadlus on umbes sama mis jiu-jitsu? Ma töötasin hulk aega treenerite täiendusõppe alal, aga raskejõustiku koha pealt ikka täitsa tume.
Ega ma ka rattasõitu spordiks ei pea 🙂 – https://toidutegu.wordpress.com/2018/06/27/vabadus-iseeneses-ehk-miks-ma-armastan-maanteerattasoitu/
See on pigem lõbu, vaimne treening või teraapiameetod, sellepärast ma ei aja ka mingeid erilisi kiirusi taga ega osta endale aina uusi kergemaid jalgrattaid (printsiibil iga miinus 100 grammi kaalus = pluss 1000 eurot hinnas).
Aga jaa – lapsepõlve rattasõitudest on mul ka head mälestused, mul oli Školnik, vennal erekas (vbl peaks nooremate lugejate jaoks selgituse lisama? Et ei tekiks… eee.. mitmetimõistmist.) ja venna ratas tundus ikka hulga ägedam.
MeeldibMeeldib
Pigem ootamatult asjatundlik küsimus. Lukumaadlus ongi nagu jujutsu, lihtsalt ilma pidžaamadeta.
Erekas oligi palju ägedam kui školnik. Vist peabki täienduse lisama, jah, muidu hakatakse imelikeks pidama.
Minu jaoks on suurem osa sporti mingi teraapiavorm. Kui olen trenni teinud, siis tunnen ennast (oma kehas) paremini ja kogu moos. Mingil ajal püüdsin mingeid madalaid (enda kohta kõrgeid) eesmärke ka. Eks seda va eesmärgipüstitamist teen ikka aeg-ajalt, kuna tekib hasart. Kas nii ka saab? Mõnikord saab, teinekord mitte.
Ausalt öeldes võikski spordi mõiste mumst umbes selline olla, olümpiakomitee omad on asjast valesti aru saanud või valetavad meelega. Noh, see on pikem jutt, aga tippsport ei toeta kuidagi harrassporti, lõbusporti, rõõmuliikumist. Tippsport on tippsport, tegelikult hermeetilisem ja veidram kui ükskõik mis mida hermeetiliseks ja veidraks peetakse.
MeeldibMeeldib
PS. loomulikult on võimalik, et ma eksin ja maffial on õigus.
MeeldibMeeldib
Ei, sa ei eksi, tippsport ongi tegelikult veidrus. Ja kuigi ma ei tahaks praegu sellele teele libastuda, siis ikkagi – kogu spordi korraldus (ja suhtumine) Eestis on ilmselgelt liiga tippspordikeskne. Kuni selle igileierdatud kehalise kasvatuse teemani välja, sest iga kord, kui hakatakse rääkima, et asja eesmärk peaks olema liikumisharjumuse ja -rõõmu tekitamine, saab mõnede isikute habras ego jälle hoobi, millele järgneb hädakisa pehmode ja lumehelbekeste teemal, nagu oleks kooli kehalise kasvatuse eesmärk tippsportlasi kasvatada.
(Ei noh, andke mulle võimalus, ma lähen sel teemal kohe põlema, kuigi ma ei tööta enam ammu selles valdkonnas ja seetõttu ei tea, äkki on asjad juba muutunud.)
Ja, lapsed, vaadake, see on erekas:
MeeldibMeeldib
No see on täpselt sama vaatenurk mis mul. Olen sellest varemgi kirjutanud, saan tõestada.
MeeldibMeeldib
Kus-kus? (Ma usun muidugi ka tõestuseta.)
MeeldibMeeldib
Ausalt öeldes tundub praegu, et liiga kitsarinnaliselt, liiga ennast korrates jne, aga samas, ega ma ei lugenud praegu üle ka neid tekste.
https://epl.delfi.ee/arvamus/juri-kolk-tahe-kannab-tuhjast-punnitamisest-kaugemale?id=88636569
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/argitraagika-ii-ihu%c2%adaarmuslusest/
https://epl.delfi.ee/arvamus/juri-kolk-kohustuslik-kirjandus-on-kui-kehaline-kasvatus?id=87320937
MeeldibMeeldib
Aitäh! Ilmnes, et osa neist olin ma ikka lugenud, va kõige värskem.
Noogutan kaasa.
Muide, kas see Sirbi artikkel mingi vastukaja ka tekitas? See kõlab just sellisena, mille peale teatud seltskond lahingusse tormaks.
(Ja kuidas ma nüüd oma pooleliolevat postitust (kohustusliku kirjanduse teemal) avaldada saan, kui ma jäin just praegu mõne argumendi originaalsusest ilma.)
MeeldibMeeldib
Võta mu kommentaar maha ja kõik on korras. Sirbi artikli vastukaja, kui tekkiski, ei jõudnud minuni. Kardan, et minu jutt liigitub koerte haukumise alla, elevant ei vaevu vastama, karavan kõigub rahumeeli edasi.
MeeldibMeeldib
Igaks juhuks: nagunii on kõik korras. Originaalsus, ma ei usu, et need oleks minu mõtted. Kindlasti on keegi enne mind midagi sellist öelnud ja paremini.
MeeldibMeeldib
Spordist:
1) Koolide kehaline kasvatus on minu arust muutunud üsna normaalseks. Vinguda muidugi võib veel ja veel (Nõmmel ja Pirital laste “suusapäevi” nähes mul tilgub süda verd), aga üldiselt pole hullu.
2) Sport ise on muutunud väga laiemaks, aga ajakirjandus ei ole sellega kaasa tulnud. Spordiuudised kajastavad kramplikult mingite X-klubide mänge kusagil teises maailma otsas. Aga see, et järgmisel nädalal on mitme tuhande osalejaga rahvaspordiüritus, mindagu kaema või osalema – see vaikitakse sujuvalt maha.
Mind rõõmustab väga täiskasvanutele mõeldud hobi-trennide lai valik. Uju, poksi, mängi saalihokit või maadle – ole vaid mees ja otsi endale sobiv grupp, kõik on olemas. Ja keegi ei oota sult mingit tulemust, lihtsalt maksa ja tee kaasa ja naudi.
MeeldibMeeldib
Ma arvan liikusharjumuse ja -rõõmu kohta sama. Aga tead mis probleem? Selline lähenemine oleks üsna tööjõukulukas, sest erinevatele inimestele ja lastele meeldivad erinevad liikumised ja siis oleks vaja mitmeid erinevaid tunde samaaegselt läbi viia või miskit.
MeeldibMeeldib
Ma pigem arvan, et see seltskond ei loe Sirpi.
MeeldibMeeldib
Aaa. See kuulamise teema. Ja rääkimise.
No inimesega, kes seda ei oska, pole üldse mõtet alustadagi ju. Ei saagi. Mul ükskord oli. Faking õudne. Elasin sellisega koos, kes rääkis ainult loosungitega, naeratas rõõmsalt ja eiras minu ülejäänud olemasolu täielikult. Ühel päeval pakkisin ma kogu oma koli suurde prügikotti, panin selle vana jalgratta raamile ja läksin räämas ühiselamusse tagasi.
Ainult et… Mõni teine oskab kuulamist ja rääkimist küll teeselda, vaimutseb vastu, on justkui filosoofiline, ent lõpuks selgub, et ta siiski ei saanud aru.
Ja mõni kolmas vaidleb esimese hooga vastu, aga pärast tuleb välja, et ta kuulis ja jättis meelde ka.
MeeldibMeeldib
Nii on.
Ja sellepärast mulle tundub, et PÄRISELT kuulamine on väga haruldane. Enamasti kuulatakse selleks, et vastata, mitte selleks, et mõista.
MeeldibMeeldib