Miniatuurne mai

01.05. Istun terrassil ripptoolis, mis mulle eelmisel aastal sünnipäevaks kingiti (vanus on juba selline, eks ole). Kõik on oma õigel kohal. Mu sees on üks naeratus, aga ma hoian seda endale. Sellest ei jaguks teistele midagi, jagades pudeneks ta sädelevaks tolmuks ning hajuks kõigi nelja kaare tuulde. Mulle jätkub selle soojusest hommikuni.

02.05. Jooksen maastikumaratoni 10 kilomeetri virtuaaljooksu oma tuttaval metsaringil. On tõusud ja langused, on muhud ja lohud ja mõned maha langenud puud. On palav. Mõõdukas tempo jätab aega märgata sinililli. Varjus on õhk klaar ja jahe ning paitab kopse. Keha kuuletub. Kell klõpsatab kinni 59.14 ajal. Kilomeetrine lõdvestussörk koju on kauba peale.

03.05. Ma mõtlen (liiga palju), et ehk oleks sel suvel nüüd ikkagi aeg teha teoks mõni matk läbi Eesti. Palverännutee Pirita kloostrist Vana-Vastseliina. Või mõni RMK matkateedest. Valida on 375 kilomeetrist 820-ni. Ühtlasi kaasneks sellega siseturismi toetamise õilis eesmärk. Tellisin juba matkasandaalid ära. Teisalt kahtlen ometigi, kas raatsiksin sellele kulutada nii suure tüki rattahooajast.

04.05. Vahtraõitest lõhnav õhtu. Tuul on tasa. Mul on jumalik vabadus hüpata sadulasse ja lahkuda linnast. Kilomeetrid lendavad. Hing laulab.

05.05. Loojuv päike värvib puid ja katuseid. Taevas on häguselt sinakasroosa ja kuu hakkab ennast täis minema. Eks tal ole mõnikord nagu natuke põhjust ka.

06.05. Käisin kesklinnas. Seal elu kees. Parkimiskohta polnud ollagi, pidin uuendama ammu ununenud tutvust parkimisautomaadiga. Polnuks vaja kella pealt minna, oleks kaugemale parkinud.
Ma olen nüüd täiesti kindel, et ma ei ole suuteline tagasi kontorisse minema. Ei. Appi.

07.05. Jälle tabasin end valelt. Olen öelnud, et sõnad on väljendusvahenditena ühed vaesemad. Jah, armastust väljendada nendega võib-olla tõepoolest ei saa, aga haiget tegemiseks sobivad nad ikka.

08.05. Öötuul trügib kardinate vahelt tuppa. Üks veebikoosolek. Viiskümmend kilomeetrit rattasõitu. Kaheksateist töömeili. Üks isiklik kiri. Omajagu meeldivat mõttevahetust. Üks Elton Johni laul. Läbi sai seegi päev.

09.05. Õhk laulab. Sadade hanede ränd ei lõpe. Taevasikk, metstuvi, peoleo ja veel ja veel muid linde ei maga. Üks arglik õnnekägu teeb ettevaatlikult häält. Oh, ole nüüd, kägu, pinguta ometi rohkem, isegi mina olen ju kas või natukenegi õnne ära teeninud.

10.05. Sa oled julge,  on mulle öeldud. Et kirjutad nii, nagu sa kirjutad.
Ei. Ma pole julge. Ma lihtsalt olen. Ma ei kirjuta. Ma tunnen.
Kui ma seda ei teeks, siis elaksin oma elu lugematute argipäevade tausta sulandudes. Mind poleks olemas.
Ehkki, mõnikord, lugedes head ja isiklikku luulet, on mul tunne, et ma saan liiga palju teada. Et see muudab mind kuidagi vastutavaks autori haavatavuse ja justkui avansina antud usalduse eest. Loen vaikselt ja ettevaatlikult, et ma neile õrnadele mõtetele liiga ei teeks.
Ja siis ma mõtlen – võib-olla keegi tunneb minu tekste lugedes natuke samamoodi.

11.05. Lähen jalutama. Niiske tuul silitab õrnade sõrmedega mu päev otsa arvutiekraani vahtimisest valutavaid silmi. Poripruun Emajõgi on oma kallaste vahele aina kuhugi teel. Vaesed kõigi poolt põlatud paplid lõhnavad pärast vihma. Aga mulle nad meeldivad.

12.05. Öörahu saabus pärast seda, kui olin terve elamise pea peale pööranud, otsides võtit ratta esipiduri reguleerimiseks. Ma ei oleks ju magada saanud teadmise juures, et parempoolne piduriklots käib vastu pöida! Mis sest, et sel nädalal ilmselt mingit sõiduilma üldse pole.

13.05. Seal ta siis nüüd on, jõeäärses toomingavõpsikus. Ööbik, mine tagasi lõunasse, sa oled purjus! Pidid ju öösooja tooma, aga meil sajab isegi päeval lund!

14.05. Ma tellin mingil põhjusel endiselt ajakirja Oma Maitse. Laekus postkasti eriväljaanne “Poole tunni road”. Ja siis ma leian sealt näiteks tallekarree hernerisotoga. Teie teete vist nalja? P o o l e tunni road. Aga mis ma ka tean.

15.05. Istusin pool päeva veebikoosolekutel. Vahepeal isegi mitmel korraga.
Hommikul olin kasvuhoonest koos rukolaga kogemata ühe sipelga tuppa kaasa toonud. Tema jooksis aina ringi ja ringi – laua peal, üle läpakaekraani ja dokumendisahtli ja laualambi ja lillepoti. Tundsin temaga teatavat hingesugulust.

16.05. Kui ma üldse midagi kahetsen, siis seda, et ma ei kirjutanud sellest piisavalt. Arvasin, et teen seda hiljem, kui kõik pole enam nii toores, nii terav, nii elus. Kuidas ma küll niiviisi eksida võisin? Vaikimine ei tapnud mind, küllap poleks ma ka rääkides verest tühjaks jooksnud.

17.05. Mul tekivad aeg-ajalt ikka tõesti perverssed mõtted. Näiteks et jookseks õige Cooperi testi. Sai seda omal ajal ju joostud küll, ent kuigi ma olin ju põhimõtteliselt jooksja, eks ole, siis Cooperi test on üldjoontes ikka üsna rõve ettevõtmine. Aga ma jätan hetkel lahtiseks küsimuse, kas ja miks on siis vaja seda vabatahtlikult tegema hakata.

18.05. Jälle see aeg aastast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest jõust ja kuhugi jõudmiseks veel kaks korda kiiremini. Ülesanded kolivad märkmikus ühelt leheküljelt teisele ja vahepeal paljunevad vegetatiivselt. Nagu igal aastal mai teises pooles. Aga igal aastal tuleb see ometi jälle täieliku üllatusena.

19.05. Sõidan päikese poole. Mu selja taga on tume pilv. Kogu loodus näib toomingalõhnast joobnuna ja ümberringi on kõik suisa võimatult roheline. Vastu sõitjad viipavad. Ikkagi omad. Hetk pärast seda, kui jalgratta koduuksest sisse lükkan, kukub kolinal sadama.

20.05. Maailm on üks kõle koht. Mul on külm.

21.05. Kas keegi peale minu on võimeline üht ja sama ooperit kaks korda järjest vaatama? MetOpera tänases voogedastuses oli nimelt kavas “Maskiball” . Ent kui väga ma ka ei naudiks koju kätte toodud kvaliteeti, on see siiski konservtoit. Siiski tunnen puudust elavast esitusest. Nendest pinevatest hetkedest, kui saal on pime, dirigent tõstab taktikepi ning iga teos sünnib uuesti ka sajandal või kolmesajandal korral. 

22.05. Päike on looja läinud ja hiliskevadise põhjamaise hämaruse Aafrika öö karva tooninud. Taevaserv hõõgub.
Sõidan vana maastikurattaga mööda külavaheteid kodu poole ja mõtlen. Et võib-olla see kõik polegi nii oluline.

23.05. Täna peeti mind Bauhofis kaks korda kaupluse töötajaks. Mingil põhjusel nägin ma ilmselt välja selline, nagu võiksin teada, kus on tilliseeme või vannikardinad. Ja mul polnud isegi oranž särk seljas!

24.05. Tuul on vaikne, jalg kerge, kõik tänased 51 kilomeetrit on nauditavalt lennukad, viimane kui üks neist.
(Tuntud ka kui “kui ühtegi muud mõtet ei tule, räägi rattasõidust”.)

25.05. Tuleb õhtu ja linn hingab kergendatult välja. Nahkhiired teevad aia kohal oma uskumatuid lennusööste. Päeval kaotasin linna mööda traavides oma mesilaseprossi. Leidku keegi ja tundku rõõmu!

26.05. Ma räägin – neil on selleks eraldi inimene palgale võetud, kes asja eest, teist taga riiulites kaupa ringi tõstab. Oksad-lehed ristamisi, krt!
Läksin poodi ja kohvikoor ei olnud enam seal, kus ta alati on olnud. Paterjala orientir! Lõpuks kogusin ennast veidi ja leidsin, et koored ja kodujuustud olid ümber tõstetud riiuli teise otsa. On nüüd siis parem või?!

27.05. See algas juba 12 aastat tagasi. Otsustasin aastapäeva tähistada söögi mittetegemisega. Eriti arvestades, et vedasin ennast varahommikul turule kurgitaimede järele, leidsin end olevat ära teeninud Krempli hommikusöögi (ja hommikusöök ei tekita minu puhul küsimust, kas puder või pannkoogid, minu puhul on see puder JA pannkoogid). Pistsin selle kõik koos kopatäie kohviga rõdul päikese käes kinni, mispeale hakkas tunduma, et äkki võiks isegi natuke tööd teha.

28.05. Kunagi oli mul uitmõte, et hangiks endale õige kepikõnnitreeneri paberid. Ei, muidugi ma ei viitsi. Jätkuvad vaatlused kinnitavad sellegipoolest, et kaheksal kõndijal kümnest lohisevad kepid pigem segava faktorina kaasas, kui et neist mingit kasu tõuseb. Aga ei, naine, ei jaksa sina maailma ära parandada.

29.05. Kui parajasti ei pea koosolekul videopildiga osalema, siis saab samal ajal kätekõverdusi teha.

30.05. Rohelised konnad krooksuvad unelaulu. Sirelite õiteaeg on täis joovastust ja ängi. Vahel tundub, et ei jaksa kõike tunda ja kanda – kataks end hoopis rohuvaibaga ja uinuks. Ja nii muutuksin, väga-väga aeglaselt muutuksin maaks ning mu pinnast kasvaksid lõhnavad lavendlid.

31.05. Maikuu kilomeetrites: maanteeratas – 402 km, jalutuskäigud ja metsas uitamine – 60 km (mõõdetud kilomeetrid siis, tegelikult oli neid rohkem),  maastikuratas – 46 km, rulluisud – 45 km, jooks – 26 km. Kokku 579 kilomeetrit kondiauruga. Auto läbisõitu samal perioodil ma ei tea, aga ma ei imestaks mitte põrmugi, kui see oleks väiksem.

8 responses to “Miniatuurne mai

  1. See joovastusel ja ängil on olemas diagnoos: “mono no aware”, just lugesin, lihtsustatult ilu ja kaduvusest põhjustatud meeleliigutus, viiv, mis kohe läbi.
    see tunne valdab kogu keha,sellega ei oska olla, midagi peale hakata, aga samal ajal on ee suisa väljakannatamatult ja talumatult raske, korraga nii painav ja nii vaimustav.
    “sellega on seotud totaalne ilu, ports igatsust, kübeke meeleheidet, tunne, et seda kõike ei suuda eales nautida nii palju, kui peaks, tahaks, sest sellel ei saa sabast kinni, seda ei saa kaasa võtta, seda ei saa enda omaks, sellele ei suuda üdini anduda, see jääda alati veidi kättesaamatuks, ehkki oled sest täiesti ümbritsetud.”

    Huh, nii paganama hea ja kerge hakkab, kui keegi su vaevale diagnoosi paneb, ma ei tea miks:)

    • Tõepoolest hakkab kergem, kui miski on ära diagnoositud, sõnadesse pandud. Aga see vist on ainult sõnainimeste jaoks nii?

      Jaapani mono no aware, saksa Sehnsucht, portugali saudade – neil kõigil on nähtavasti midagi ühist, kõik kätkevad omamoodi seda nostalgiat, igatsust, maailmavalu, kurbust kõige kaduva pärast. Juba sellele mõtlemisest läheb meel kurvaks.

      Mis aga viis mind omakorda mõttele, kas eesti keeles on ka olemas mõni selline meeleseisundit tähistav kultuurispetsiifiline tõlkimatu väljend. Kohe meelde küll ei tulnud.

      • “ei viitsi” on populaarne pretendent. või viitsimise kontseptsioon kui niisugune.

        Mul on mono no aware üks magamatuse põhjustajaid, ei raatsi magama minna, sest nii ilus või tore on. pmst nagu ei leiagi kellaaega, millal raatsiks ärkvelolekust loobuda.

        • ja nüüd jäin ma mõtlema “raatsimise” tõlgitavusest.

        • Jaa, seda vist on tõesti välja pakutud.
          Minu ettekujutus otsib muidugi midagi märksa poeetilisemat, a la väljendit selle kohta, kui kõnnid augustiõhtul väljas, taevas on poolik kuu, ritsikad saevad oma laulu ja õhk lõhnab õunte ja valmiva vilja järele ja sa tead, et suvi on läbi.
          Sest jah, meil ei ole küll sellist väljendit, aga kui püüda seda ette kujutada, siis selle taustaks olev spetsiifiline psühhosotsiaalne seisund saaks meie kandis mu meelest olla kas kevadeootus või kurbus suve lõppemise pärast.

          Mono no aware kui magamatuse põhjustaja on mullegi tuttav, ülikooliajast eelkõige. Hiljem olen endale selgeks teinud, et on vaja vähemalt üritada magada, mille õnnestumise esimeseks eelduseks on närvisüsteemi maha rahustamine ja see omakorda eeldab minimaalselt igasuguseid aistinguid, impressioone, emotsioone jne.

  2. Nii tore… miniromantika. See on sul väga armas kuu-blogi-formaat.

    Diagnoos annab meile tunde, et me ei ole sellega üksi? Kui juba on olemas sõna, siis on ka piisavalt palju selle sõna alla kuulujaid? Diagnoos – see on nagu kogukond, kuuluvus, “meie” tunne?

    Mul on tahtmine maailma parandada nii, et ma pumpan kõigi rataste rehvid täis. Päriselt piirdun oma laste sõpradega. Mõnikord hõikan tänaval möödasõitale, et ae onu, sul on tagarehv tühi.

    Palverännutee on hea mõte, aga sõida seda rattaga, ära käi jalgsi. Ma olen seda osaliselt rattaga teinud (ja laste ja hea seltskonnaga) ja täitsa tore sai. 🙂

    • Awww.

      Ma usun küll, et asi on selles “meie”-tundes. Muidu arvad, et oled üksi oma kannatusega, aga siis selgub, et näe, teistelgi sama asi, koguni veel nii paljudel, et selleks on eraldi termin kujunenud.
      (Ehkki mõnel puhul ilmselt võib see endast ka pettumust kujutada. Arvad, et oled nii eriline oma valus, et kindlasti mitte keegi mitte kunagi pole nii tundnud ja siis selgub, et kurja, selline täiesti harilik ja levinud vaev.)

      Mul on aeg-ajalt tahtmine mõnele ratturile hõigata, et tal sadul liiga madal, põlved käivad lõua alla – aga pole julgenud.

      Palverännutee läbimisele jalgrattaga mõtlesin juba ka, see näib üpris jumekas mõte, oleks mul gravel bike või cyclo crossi ratas, poleks üldse küsimustki. Mu maastikuratas on 25 aastat vana ja nõuaks selliseks retkeks investeeringuid ilmselt suurusjärgus, mis tõstataks juba küsimuse uue ratta soetamise võimalikust otstarbekusest. Valikud, valikud.

  3. Laenuta. Ilma naljata. https://www.citybike.ee/teenused/3/matkarattad , ja cycklokad on neil maanteekate all. Maksab pikemaks ajaks võttes mingi 10-12 eurot päevas. Ma lähen neilt ise lähipäevil gravelit laenama, lihtsalt prooviks.

Kommenteeri

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s