Loetagu!

Mitte seda postitust.
Raamatuid.
Ei, oodake, kuhu te nüüd lähete! Kõigepealt ikka teooria.

Ajaviitekirjanduse kvaliteet on teema, mis mul pidevalt hambus on ja sinna jõuan ma ka täna ilma kahtlemata kohe välja, aga millest ma esialgu rääkida tahtsin – raamatute soovitamine.
Kuna ma oleksin iseendale raamatute soovitamisega väga ettevaatlik, siis ma üldiselt ei kipu ka teistele soovitusi andma. Sest minu arust ei ole see üldse miski, mida saaks uisapäisa teha. Asjaolu, et raamat mulle meeldis, ei kõlba universaalse soovitusalusena mitte kuhugi. Raamatuid, mis on mulle endale väga meeldinud, julgen ainult sel põhjusel soovitada ainult ühele inimesele (Piret, tere!).
Sellegipoolest näeb üks keskmine raamatusoovitus välja just niisugune: mulle meeldis, soovitan kindlasti lugeda.
Soovitad miks? Soovitad kellele? Kõigile? Täiesti kasutu soovitus.
Pisut rafineeritumad soovitajad vähemalt üritavad sihtgruppi kitsendada, öeldes näiteks: soovitan kriminullide austajatele. See on ainult näiliselt parem, sest ka žanrisisesed erinevused võivad olla väga suured ja kuigi ma ise näiteks loengi ajaviitekirjandusena põhiliselt kriminulle, ei tähenda see, et mulle tasuks kõike soovitada ainult sellepärast, et žanrimääratlus tundub klappivat.

Adekvaatne ja sisukas soovitus eeldab minu arust vähemalt üht kahest: kõnealuse valdkonna või inimese eelistuste vähemalt minimaalset tundmist.
Seega kui ma ei tea, mis konkreetsele inimesele varem meeldinud on või kavatsen raamatut lihtsalt anonüümsele sihtgrupile soovitada, siis ma seletan juurde, millise teose või autori austajatele seda sobivat arvan. Kui ma aga inimest ja tema lugemust juba vähegi tunnen, siis on kohe oluliselt lihtsam aru saada, mis talle meeldida võiks ja mis mitte ning kas kõnealuses teoses üldse oleks midagi teda kõnetavat.

Eks kõige selle peale on muidugi ilmselge, et keegi mulle midagi soovitada ei julge. (Mõni siiski ja väga õnnestunult (Mare, sinust räägin!).)

Siit jõuamegi nüüd nende potentsiaalselt soovitatavate teoste kvaliteediprobleemini. Ma põhimõtteliselt olen küll nõus, et olukorras, kus pikematele tekstidele keskendumise võime on kaduv kunst, tuleb tehnilisele lugemisoskusele kasuks peaaegu ükskõik millise teose (täpsustuseks: ma räägin siin läbivalt ilukirjandusest) lugemine. Eks ütleb ju lihtne loogikagi, et ilmselt on igasugune kirjateos ikkagi etem kui Elu24, Delfi või Perekool.
Aga.
Ütlen siiski ‘peaaegu’, sest kui teos on puuduvale sisule lisaks puudulikus õigekirjas ja kehvas keeles, muutub selle kasutegur ikkagi mõnevõrra küsitavaks. Inimsööja Ellotška ulatusega sõnavara (mis on kahtlemata vähese lugemuse tagajärg) iseenesest ei ole tänapäeval enam ju mingiks takistuseks raamatute kirjutamisel (ma tean, ma olen paari sellist lugenud, kuigi on enam kui kahtlane, kas nende kohta saab üldse kasutada sõnu ‘raamat’ ja ‘lugemine’.)

Nii et ma olen ikkagi natuke skeptiline sellise lugemisharjumuse võimekuse osas soodustada edasist arenemist, soovi võtta kätte mõni vaimselt nõudlikum teos.  Aga võib-olla siiski on võimalik, et maitsemeel edeneb ka suuresti poolfabrikaatide toel?
Ma pean seda muidugi ikka ja alati eraldi üle rõhutama, et mul ei ole midagi ajaviitekirjanduse ega meelelahutuseks lugemise vastu, aga ainult sellise praktika juurde jäädes on oht, et hindamiskriteeriumiks saabki üksnes isiklik mulje ja see ei ole tegelikult hea.
Just seda tendentsi näitavad tihti ka inimeste jagatud lugemismuljed, kus mõnd viletsa stiili  ja lapsiku sisuga menukit soovitatakse “kõigile”, sest see olla tunduvalt parem mõnest kvaliteetteosest, mis “oli tõeline jama ja mina küll aru ei saa, miks sellele auhind anti”.
Lugeda võib loomulikult igasuguseid asju, aga küsimus on sellele adekvaatse hinnangu andmises. Nagu korduvalt rääkinud olen, loen ma ka aeg-ajalt uudishimust ja masohhismist igasugust jama, aga ma annan endale aru, et see on jama. 

Võib ju ka tunduda, et ajaviitekirjandus on täiesti omaette teema ja ei puutu üleüldse kuidagi päriskirjandusse, mis elab niikuinii hoopis oma elu. Aga paraku puutub. Asjaolu, et kirjastused on sunnitud tahes-tahtmata lugejate ootusi arvesse võtma, on raamatuturul näha niigi, aga kui keegi enam lugejat ei hari, siis ei saagi lõpuks enam midagi peale turundusbestsellerite, elulugude ja kokaraamatute välja anda ning kogu see protsess läheb isevoolu teed vaimse vaesumise suunas.

Ja siin tuleb mängu selle teema kolmas aspekt – kooli kohustuslik kirjandus.
Lugesin eelmisel aastal uuesti üle Ethel Voynichi “Kiini”. Ma ei mäleta, mis klassis me seda kohustuslikuna lugema pidime, tunne on, nagu olnuks umbes viiendas, aga nii vara ilmselt siiski ei saanud olla. Igal juhul mulle toona ei meeldinud ning küllap ei saanud ikka päriselt aru ka.
Eks omaette teema on muidugi see, et kui tollal oli liiga vara, siis nüüd oli jälle liiga hilja – niisugune ajalooline romantism ja üllas idealism tunduvad praegu juba täiesti õõnsad, aga põhimõtteliselt see lugemiskogemus kinnitas mu ammust teooriat, et kooli kohustuslik kirjandus ikkagi on kohati natuke valesti valitud, sisaldades (vähemalt minu kooliajal, aga ilmselt jätkuvalt) eelkõige eesti ja maailmakirjanduse kanoonilisi teoseid oletataval ja iseenesest mõistetaval valikupõhimõttel “me peame sundima lapsi just neid raamatuid lugema, muidu nad hiljem neid kätte ei võtagi”.

Mina olin harjunud raamatuid neelama, nii et mul ei olnud otsest probleemi ka kohustusliku kirjanduse läbi lugemisega (seetõttu ma võin kätt südamele pannes kinnitada, et ma lugesin läbi iga viimse kui kohustusliku teose), ehkki kahtlemata oli nii mõnegi raamatu jaoks liiga vara.
Samuti ei ole mul kõige vähematki ette heita oma kirjandusõpetajale, kuigi see asjaolu on kahtlemata täiesti subjektiivne ega tõesta tegelikult mitte midagi, sest mina olin see läbi ja lõhki keeleinimene, kelle kirjandeid regulaarselt ette loeti ning kelle kohta üks matemaatikaõpetaja (ehk mõnevõrra ebapedagoogiliselt) ütles, et ma olla peast filoloog (mis ei olnud tegelikult üldsegi õiglane hinnang, sest mul ei olnud ka matemaatikaga kunagi mingeid probleeme, aga ju siis mingi humanitaari loogika ikka välja paistis).

Aga sellegipoolest ma põhimõtteliselt saan aru neist, kel tekkis mingisugune tõrge ning  söandan väita, et see antipaatia oleks võinud jääda olemata, kui teosed (ja nende käsitlus) oleks olnud neile natuke jõukohasemad.
Oli teoseid, mida käsitleti kindlasti liiga vara ning nii mõnelgi juhul oleks mu meelest sama autori teine teos märksa parema tulemuse võinud anda, nii et tekkinud huvi tõttu oleks hiljem ka too esimene raamat kätte võetud. Näiteks arvan ma, et Vilde “Mahtra sõja” asemel oleks alustuseks märksa parem olnud “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (jah, see on triloogia teine osa küll, aga täiesti iseseisvalt loetav). “Mäeküla piimamees” aga mäletatavasti oli üks põhilisi lugemistraumade allikaid.

Tõenäoliselt (vähemalt loodetavasti) ei saa võimalikku koolist kaasa saadud tõrget lugemise suhtes küll võrrelda lugematute kehalise kasvatuse traumadega, mis täiesti vastupidiselt oma eesmärgile on paljudelt pooleks eluajaks liikumisrõõmu võtnud, aga kohustusliku lugemisvara laiem eesmärk peaks ka siiski olema inimestes lugemisharjumuse soodustamine, mitte neis raamatute suhtes negatiivse hoiaku tekitamine.

Teisalt – miks ma üldse kohustusliku kirjanduse mängu tõin – on kirjandustund just see koht, kus peaks kujunema arusaam selle kohta, miks on raamatute lugemine oluline.
Seega on selge, et ilma kohustusliku kirjanduse ja ka selle hulka käiva ajastuülese (või ajast ja arust, nagu mõned ehk arvavad) kirjandusklassikata tegelikult ei saa. Just see on vundament, millele rajada hilisem lugemisharjumus ning see tähendabki vähemalt põgusat tutvumist paljude eri žanrite, autorite ja ajastutega.
Loomulikult ei kavatse ma siinkohal kogu seda vastutust koolile ja kirjanduse õpetajatele veeretada, lugemisharjumus peaks ikkagi eelkõige tulema kodust, kool saab anda tööriistad selle mõtestamiseks ja arendamiseks. Ja – mis on oluline – saab anda ka pisut nüansirohkema hindamisskaala kui ‘mulle meeldis=hea, mulle ei meeldinud=halb’. 

Sellest, miks lugemine üleüldse oluline on, ma vast ei hakka täna rääkima. Mitte sellepärast, et mul argumentidest puudus tuleks, aga ma arvan, et siinsed lugejad ei vaja selles osas mingit veenmist, nii et milleks hakata lahtisest uksest sisse murdma.
Inimese, kes loeb, tunneb hõlpsasti ära. Inimese, kes ei loe, tunneb ka ära. Kahjuks.

Eks meil on ju neid olnud küll (ja mitte üks), kes on mõnes seltskonnaajakirjas kiidelnud, et nad ilukirjandust ei loe. Ilmselge näide lugemuse puudumise kahjulikust mõjust, vastasel juhul olnuks ehk taipu oma vaimset küündimatust vähemalt varjata, mitte sellega uhkustada.

36 responses to “Loetagu!

  1. Ma tahaks siin pea iga lõigu kohta midagi öelda ja enamasti nõustuda, kuid ühes su väites ma kahtlen. Ma arvan, et kohustuslik kirjandus ei tekita lugemistraumat, sest selleks ajaks, kui selliste teosteni jõutakse (pakuks 5.-6. klass), on lapsest juba kas saanud lugeja või mitte. Mina lugesin ka kõik kohustusliku kirjanduse läbi ja jälestasin neist nii mõndagi, aga hullunud raamatukoi sai minust juba lasteaias.

    Muide, minu getokoolis jäid üldse paljud teosed lugemata ja “Stepihunti” lugesin ma alles ülikoolis, kui mitmed vastleitud sõbrad õhkasid, et vat kus see oli alles Raamat ja Elamus. Minu jaoks ei olnud. Kas oli asi selles, et lugesin seda liiga hilja või milleski muus ei saa ma ilmselt iialgi teada (ehkki mul on plaan see siiski ühel hetkel originaalis läbi lugeda, raamat riiulis juba aastaid olemas). Ka teine noorsoo suur mõjutaja ja võtmetekst “Kuristik rukkis” pani mind vaid õlgu kehitama ehkki toda lugesin ma ilmsesti küll “õigel ajal”. Või noh, siis kui koolis järg selleni jõudis.

    Aga inimsööja Ellotškad… Ma kohati mõtlen küll, et kirjastamine ei peaks nii lihtne olema ning filtrisõel võiks nõksa tihedam olla, aga järelikult siis on lugejaid. E-raamatul on kulud madalad, aga kui juba trükkimiseni jõutakse, peaks kirjastus ometigi eeldama, ta teenib oma tulud tasa? Ja teise nurga alt võttes… Õhtulehel on vist alati suurem tiraaž olnud kui Postimehel või Päevalehel…

    Meeldib

    • Täiesti tõenäoliselt võib asi olla selles, kas kooliajaks on lapsest juba lugeja saanud või mitte, aga sel juhul ma arvan ikkagi, et kui kohustuslik kirjandus ei süvendaks seda arusaama, et lugemine on vastik ja nõme kohustus, siis võiks ikkagi veel olla lootust lugejaks kujunemiseks.
      Praegu mulle tundub küll ka, et eelkoolieas ja algklassides loetakse hea meelega, aga sealt edasi kipub see harjumus kaduma ja mida rohkem see harjumus kaob, seda keerulisemaks lugemine muutub, nii keskendusmisvõime puudulikkuse kui sõnavara vaesumise tõttu, nii et ongi juba raske nt kas või Vildet lugeda, sest enam ei saada vanematest sõnadest aru.
      Ega ses kohustusliku kirjanduse teemas lihtsat ja universaalset lahendust muidugi polegi.

      See raamatute “õigel ajal” lugemine on minu meelest hästi huvitav teema. Enamik mu tuttavaid on nt õhanud “Jane Eyre’i” kui suure noorpõlvelemmiku peale, mina lugesin seda ülikooliajal ja see ei pannud mind isegi õlgu kehitama. Ja “Kuristik rukkis” fenomen läks minust samuti mööda.

      Eks see liiklus on ju kahesuunaline, ühelt poolt antakse seda kõike välja sellepärast, et on lugejaid, aga teiselt poolt loevad inimesed seda, mida neile pakutakse. Tahaks tuua paralleeli toidumaailmast, a la et kui inimesele pakutakse ainult viinereid ja kiirnuudleid, siis kuidas tema maitsemeel peaks üldse sellest kaugemale arenema – aga see on muidugi liiga labane võrdlus.
      Igal juhul mulle tundub jätkuvalt, et lugejat kui niisugust on vaja arendada, aga kes ja kuidas seda tegema peaks, jääb küsimuseks.

      Meeldib

      • “Jane Eyre” ei kõnetanud mindki, aga mind ei kõnetagi armastusroomanid üldse. Ilmselt see soolikas täitsa puudu…

        Lugemismeelt nagu ka maitsemeelt tuleb ilmselt esmalt kodus ja vanemate poolt turgutada. Samas on siin sama asi nagu söögiga, et mõned on pirtsakad sööjas ja miski ei maitse. Isegi kui vanem on gurmaan.

        Meeldib

        • Kuduv Koeraomanik

          Kohustusikul on pikemas perspektiivis minu meelest ka mingi selline nüanss, et kui “me kõik pidime koos lugema ja piinlema”, siis me saame pärast ka koos “õhata või kiruda”. Sellise ühtse tausta loomine ühes kultuuriruumis ehk ja mulle see aspekt omale meeldib enim. Selline ühiskannatus mõningate raamatute osas pikast nimekirjast 😀

          Mul ei ole küll omal järeltulijaid, kelle pealt hinnata kooliprogramme aga ristilapse peres enamasti on lapsed kohustuslikku kirjandust saanud ise valida. Vähemalt põgusalt kui sellest on juttu olnud, on jäänud selline mulje. Mingi sundus on aga tunduvalt vabam kui meie ajal. Ilmselt oleneb ka koolist ja õpetajast.

          Õigel ajal lugemist olen kogenud oma nahal. Kangro “Tartu”- sari nt Tartus praktikal olles kõnetas ikka hingepõhjani. Mäletan siiani tunnet, mida tekitas sügisese loengu kirjeldus audikas. Ehh…
          Kunagi üks õppejõud ütles nt, et Aleksis Kivi “Seitset venda” saab kõige paremini lugeda kõrge palavikuga, muul ajal pole võimalik. Kooliajal ei tekkinud võimalust katsetamiseks, lappasin hambad ristis läbi ja eksamil vahele ei jäänud.

          Liked by 1 person

          • Mulle loeti “Seitset venda” ette, tundus väga tore raamat, ise lugesin mitu-setu korda läbi, üks lapsepõlve lemmikraamat. Võib-olla see ongi raamat, millele on hea läheneda ettelugemise suunast, sest Kivi oli ju dramaturg, tema dialoogid on väga tugevad, suulise kõne mustrite äratabamine hiilgav.

            Meeldib

          • Aga üks õige aja kogemus on mul Amado “Gabrielaga”. Lugesin kooliteismelisena, siis meeldis mulle Ladina-Ameerika kirjandusest pigem maagiline realism, raamatu lugesin läbi, aga kehitasin õlgu. Hiljem üle lugedes oli ohoo-elamus.

            Umbes sama mustriga, nagu ma avastasin hiljem Stendhali. Ilmselt olid mõlemad teismelise minu jaoks liiga “vaiksed” kirjutajad, sellised, kelle kirjutuse kvaliteet ei karga näkku.

            no ja teisest küljest Calvino, kes meeldis nii kümne-üheteistaastasele minukesele pööraselt ja siis milllagi hilisteismeeas ja kahekümnendates hakkas tunduma tüütult konstrueeritud. Pagan teab, võib-olla on tal minu jaoks veel teine tulemine varus, peab millalgi üle proovima.

            Meeldib

          • samamoodi põlgasin nooreks täiskasvanuks saades ära liiga läbipaistvalt konstrueeritud, liiga silmatorkavalt puändile suunatud novellistika, mis oli nooremalt õudselt meeldinud. Kui Maurois “Ainult klaverile” ilmus, olin 15 ja tundus nii lahe, tahan ise ka nii teha. Täiskasvanult üle lugedes ajas peaaegu et oksele.

            Meeldib

          • väga väga naine

            “Seitse venda” on IMO NIIIIIIIIIIIIIIIIIII hea raamat.
            Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!!!!
            Ma isegi ütleksin, et üks absoluutseid lemmikuid.

            Vbla mu aju on kogu aeg siuke, nagu mõnel palavikus olles?

            Meeldib

  2. Mõnes asjas olen ma paadunud optimist – ma näen isegi Ellotškate kirjutatud raamatutes seda voorust, et inimesed omandavad harjumuse pikka aega ühe teksti kallal ametis olla. Ma olen aru saanud, et tänapäeva lastel pidi raskusi olema pikemalt keskenduda.

    Apropoo, ma ei saanud “Mäeküla piimamehest” traumat, mäletan meeldivat üllatust, et raamatul oleks nagu mingi kopitanud kohustusklassika kuulsus, aga mõjub täitsa korraliku modernse raamatuna. Võib-olla tuli ta meil hiljem, vanuses, kus sugude suhted pakuvad juba huvi (ja mitte ainult “kas ma meeldin talle” võtmes, vaid ka intellektuaalsemalt)?

    Meeldib

    • Jaa, keskendumisvõime on suur probleem, aga lisaks olen ma kuulnud lugusid sellest, et tekstist ei saada enam aru. See oli ühe tuttavaga teemaks just “Kõrboja peremehe” kontekstis, laps oli öelnud, et ta ei saa sõnadest aru.
      Eks see on ju mingis mõttes loogiline, arvestades kui palju aega veedavad noored inglisekeelses ruumis (või õigem oleks ilmselt öelda: ruumis, kus suhtlusvahendiks on segu piltkirjast ja vigasest inglise keelest), sealt tulevadki need väited, kuidas palju mugavam on end inglise keeles väljendada, sest eesti keeles polevat vajalikke väljendeid (jättes tähelepanuta, et neid pole lihtsalt sinu sõnavaras).
      Ja kui lugemispraktika hõlmab nüüd neid Ellotškate stiilis teoseid, kus kasutatakse peamiselt sõnu nagu ’ilus’, ‘armas’, ‘tore’, ‘super’, siis ega see sõnavara väga edasi ei arene ka.

      Mulle “Mäeküla piimamees” pigem meeldis, aga mäletan, et meie klassist oli sellega ikka paljudel probleem.

      Meeldib

  3. “Kõrboja peremehega” oli samasugune meeldiv üllatus.

    Meeldib

  4. Kuduv Koeraomanik

    Soovitamisest. Ma ikka vahel jälgin, mida soovitatakse aga mul on kujunenud kindlad autoriteedid, kellega mul on sarnane maitse. Vahel haaran ka kõrvalt vihjeid ja üllatun meeldivalt. Ses mõtteks ikka võiks olla vihjeid, arvestades kui palju kirjastatakse ja mida aeg edasi, seda keerulisem on mul teemat jälgida.
    Kirjastamisest. Mulle on jäänud meelde kuskilt, et raamatu ettevamistamiskulud kuni kirjastamiseni on suht samad, st e-raamat ei ole odavam. Maksab trükkimine. Samuti käibemaks oli eri kandjatel erinev, paberkandjal odavam. Ma ei viitsi praegu otsida aga meenub, et seda oleks nagu muudetud hiljuti.

    Meeldib

    • Mu meelest muudeti, peaks nüüd olema 9% nii paber- kui e-raamatutel.
      Aga ma kardan ka, et ega e-raamatu kirjastamine väga palju odavam olla ei saa. Ma küll ei tea, millise protsendi moodustavad kuludest trükkimine ja logistika, mida e-raamatu puhul pole, aga muu kirjastamisprotsess on ju sama.

      Meeldib

  5. Calvinoga on mul samasugune kogemus, mingil ajal tohutult meeldis, siis oli pikk paus ja nüüd alles paar aastat tagasi lugesin ja mõtlesin, et jeerum, kui tüütu.
    Ja te jutu peale siin läheb nüüd “Seitse venda” üle lugemisele.

    Meeldib

  6. No mis. Muidugi peab soovitama!!! Sest kuidas muidu raamatud inimesteni jõuaks? Kuidas te siis ise Calvino või Kivi üldse kätte võtsite? Ikka ju keegi soovitas. See on sisuliselt põhiline kirjanduse juurde jõudmise viis üldse!!!!

    Seda, et kellele soovitada ja kui ettevaatlikult – see on iseasi. Aga soovitama peab!!

    Kool või kodu, eks siin on sama, et ka mitte-lugevate perede või kogukondade lapsed peaks oma võimaluse saama.

    Kohustusliku kirjanduse kallal ei oska mina väga vinguda. Paratamatu, et iga raamat ei meeldi igale lapsele, mul siin just üks vingus “Kevade” üle. Lugesin siis ise ka ja pean temaga osaliselt nõustuma, kohati ongi sihuke igav eimiski. Lohutasin siis, et diagonaalis lugemise oskus on samuti eluks vajalik oskus 🙂

    Aga muidu on me lapsed saanud koolist kodulugemist, mis on ka meie enda jaoks uus ja hirmsasti meeldinud.

    Igatahes teevad raamatublogijad minu arust väga tänuväärt tööd, aitäh teile kõigile, loen teid ja teie raamatuid nüüd ja edaspidi 🙂

    Meeldib

    • Jaa, muidugi peab soovitama, aga küsimus ongi selles, kuidas seda teha.
      Raamatublogijate töö (ja ka Goodreadsi arvustused) ongi ses suhtes väga tänuväärt, aga seal peitubki tuum selles, et need inimesed enamasti analüüsivad teost.
      Mina pealiskaudsust ei kannata, aga keskmine raamatusoovitus koosneb sisu ümberjutustusest + lausest stiilis ‘oli väga põnev, soovitan kindlasti’.
      Kuhu jääb analüüs? Oli hästi kirjutatud, heas keeles, hea stiiliga? Kas tegelased olid huvitavad, usutavad, arenesid teose jooksul? Olid tegelased mitmeplaanilised, hästi lahti kirjutatud või jäid üheplaaniliseks ja skemaatiliseks? Kas süžee oli huvitav, usutav, loogiline? Kas midagi meeldis eriti? Kas midagi häiris? Kas midagi oleks võinud sinu meelest teisiti olla?
      Kui soovitad seda raamatut lugeda, siis kellel ja miks?
      Alles sellisest soovitusest on mu meelest kasu.

      “Kevade” suhtes ma arvan üsnagi sama, mulle tundus see ka juba kooliajal selline… eimiski.

      Meeldib

      • “Keskmine raamatusoovitus koosneb…” – vot ei ole nõus. Kus selliseid keskmisi näeb või saab? Blogijad, ajakirjandus ja sõbrad on kõik meeldivalt põhjalikud.

        Muide. Meil on töö juures raamatusõprade… chat. Selle eripära? Mitte keegi ei loe ega soovita ilukirjandust. (Väheste eranditega.) Soovitatakse üldharivat aimekirjandust, ja see tundub samuti jube huvitav. Aga ilukirjandust kas ei loeta või ei söandata teistele soovitada.

        Teine asi – mitte keegi ei loe paber-raamatuid.
        Kas kuulatakse audioraamatuid (on nende kohta mingi eesti oma sõna ka?) või loetakse e-raamatuid.

        Meeldib

        • Täiesti erinevad kogemused, eks ole.
          Keskmised raamatusoovitused – no nt fb lugemise väljakutse grupp. Mitte et seal põhjalikke ülevaateid poleks, on küll, vägagi põhjalikke ja sisulisi. Aga vahe selles osas on tuntav, mis oli siis, kui grupis oli 500 inimest, ja mis on siis, kui on 5000+. Supp on ikka oluliselt lahjemaks läinud.
          Mina muuseas ei tea üldse inimesi, kes loeks e-raamatuid, mu tutvusringkonnas loevad praktiliselt kõik ainult paberraamatuid.

          Ilukirjandust tõenäoliselt on ka keerulisem soovitada kui aimekirjandust. Samas viimase osas võib-olla oleks isegi soovitusi rohkem vaja, sest väga korralikku üldharivat kirjandust ilmub küll, aga seda massi hulgast üles leida on vast veel keerulisem kui ilukirjanduses teri välja nokkida.

          Meeldib

    • väga väga naine

      KAUR!
      Nii Kivi kui Calvino olid RIIULIS!
      Mis “soovitas” =D Ma olin nii palju enne raamatuid lugenud, et polnud mingit soovitust vaja, vaatasin sisse ja kui tundus, et lugu on, läks!
      Nüüd, jah – nüüd ma olen laisk ja rauge lugeja, vahel tuleb täitsa “Friedale meeldis, mulle tundub teema ja meeleolu paljulubavvõtan selle raamatukogust!”
      Aga lapse ja noorena oli mu jaoks “soovitamise” teema: “Mul ei ole miiidagiii lugeda!” ja ema võtab raamatu riiulist sektsioonist, kuhu ma seni pole vaadanudki ja: “Proovi seda!”
      Ja ma jälle sain juurde uue osa raamaturiiulist, kust ligemist otsida ja peale seda ühte korda ka julguse vaadata sinna, kuhu seni polnud vaadanud, sest laste- ja seikluskirjandus oli ju mujal.

      Meeldib

      • mhmh, mul oli üldiselt ka nii. Lapsest peast loeti mulle ette, see ehk kvalifitseerub soovituseks? aga selle kõrvalt lugesin igasuguseid raamatuid lihtsalt sellepärast, et nad olid kättesaadavad. Kõige rohkem mõjutas nähtavasti kättesaadavate raamatute valik, aga see ei sõltunud enam ainult kodust, kooli minnes asusin kohe kooliraamatukogu riiuleid kündma.

        Vahel harva ema soovitas midagi, “Sadat aastat üksildust” ja “Gösta Berlingi saagat” näiteks, aga ma oleks võinud oma riiulikündmise käigus ka kogemata nende otsa komistada.

        Meeldib

        • ja kas soovituseks kvalifitseerub see, kui ma kuulen teisi omavahel mingist raamatust rääkimas? nt “Kolme musketäri” tegelased ilmusid mu teadvusse sel moel enne raamatu lugemist, kuuldes, kuidas vanemad omavahel sellest lobisevad, see on mul üks võrdlemisi varane lapsepõlvemälestus.

          Meeldib

        • Jah, mul samuti umbes nii oli. Mul töötas ema raamatukogus muidugi ka ja tassis mulle sealt virnade viisi kirjandust, aga see valik käis enam-vähem selle järgi, et oleks kõige paksenad raamatud, et ma neid nii kiiresti läbi ei loeks. No ja see tähendas ka, et ma sain lugeda ka neid raamatuid, mida tollal ametlikult ei laenutatud, “Looduse kuldraamat” jm 30ndatel ilmunud sarjad nt.
          Kooliraamatukogusse kaevusin ka juba ise.
          Praegu jah, on ikka pigem olemas mingi eeltöö või -info, ehkki tuleb ette endiselt sedagi, et võtan raamatukogus riiulist mingi endale täiesti teadmata teose, lehitsen ja tundub, et võiks lugeda. Ja on nii ka väga häid raamatuid ette juhtunud.

          Meeldib

  7. Kirjastamine. Keegi vist ei tea, kuhu siin ettevõtlusvabaduse ja majandusliku mõistlikkuse vahele piir tõmmata. Kui palju alluda lugejate soovidele, kes tahavad nõid Nastjat ja eneseabi? Kui palju elada toetustest, kus X riigi saatkond toetab oma kultuuri parimate palade panekut eesti keelde, olgu siis lugejaid või ei? Kui palju leppidagi sellega, et kogu maailmakirjandus on inglise keele kaudu kättesaadav (ja eeldada, et kõigil on see keel piisavalt suus)?

    Aga enam-vähem iga kirjastamise teemaline artikkel paneb eri viisil pead vangutama. Kokkupuuted kirjastamise telgitagustega veel enam.

    Meeldib

  8. Kooli kirjandus, mitte vaid see kohustuslik:

    Minu arust võiks kogu kooliharidust aasta võrra lühendada ja lapsed aasta varem ellu lennutada.
    Ja selle aasta kohustuslikus korras järgi teha hiljem.
    Näiteks, kui inimene on saanud 35 aasta vanaks.

    On NIIIIIII palju asju, mida 15-aastasena ei saagi mõista.
    Riigi- ja ühiskonnaõpetus.
    Suurem osa kirjandust.
    Kunst.
    Ajalugu.
    Ja suur osa õpitust vajaks praktilist läbikordamist.

    Sõjaväes on ju reservõppused, kohustuslikud, järelikult on võimalik.
    Miks siis kirjanduses või matemaatikas ei saa?

    Meeldib

    • kle reservõppused ei ole sul aasta otsa. Tõsi muidugi, et ka kooli-reservõppus ei peaks olema aasta otsa, vaid ainult niipalju, kui materjali läbitöötamiseks sisuliselt vaja. Aga see kehtib tglt ka selle kooli kohta, kus lapsed käivad ja ikkagi hoitakse neid seal aasta otsa ja hirmus palju aega läheb tühja. Ma kohe kujutan ette, kuidas ma oleks koolipingis koos mõne eluülikoolist hariduse saanud tegelasega ja peaks temaga sama aja n.ö ära istuma.

      Meeldib

      • (ja tglt ma tean küll, kuhu komad käivad, lihtsalt suure kiiruga lauseid käigu pealt ümber tehes jääb mõni vahele.)

        Meeldib

      • A kas ühiskonnale oleks kasulik, kui sa mõne aja koos eluülikooli haritlasega kõrvuti pingis veedaks?
        (Ma ei tea, lihtsalt mõtisklen)
        Seda jah, et läheb tühja. Lapsed veel ei oska efektiivset haridust nõuda ja nende vanematel on vist suva, peamine, et jõmpsikas jalust ära ja riik rahul. Aga täiskasvanute kordus- või lisaõpe oleks ehk sisukam ja tempokam, kuna inimesed nõuaks oma ajakulu vastu mingit päris asja?

        Meeldib

        • nojah, aga see “päris asi”, mida kellel vaja on, on täiskasvanutel ju jube erinev. Mis mõttega sa paned matemaatika postdokki keskkooli tasemel matemaatikat õppima?

          Meeldib

        • aa ja keskkool ei ole meil kohustuslik, nii et riik on täiesti rahul ka töötava (või töötu) 18-aastasega.

          Meeldib

        • või oli su idee, et lükkame keskhariduse saamise üldse 30tesse eluaastatesse?

          a see tähendaks, et kõrgharidus lükkuks samuti sealt edasi ja kõik kõrgharidust tahtvad töökohad oleks täidetud järelikult umbes alates 40stega ja noored oleks kõik vaesed või Kalevipojad.

          Meeldib

    • ja minu arust sa alahindad noori kui selliseid. Ma usun, et on olemas noori, kes ei saagi 15-aastaselt riigi- ja ühiskonnaõpetust mõista, aga olen näinud ka selliseid, kes olid neis asjus terasemad kui paljud täiskasvanud. Lambikas näide – Fridays for Future algatajad on ju väga noored.

      Ja ma oleks õige pettunud olnud, kui ma poleks saanud keskkoolis kunstiajalugu õppida. Keskkoolis on eeltudengid, nad ei ole kvalitatiivselt esimeste aastate üliõpilastest väga erinevad.

      Eri kirjandusteoste huvipakkuvus on iseküsimus, osa teemasid, mis võivad raamatutes ette tulla, on spetsiifilisemalt mingite eluetappidega seotud.

      A täiskasvanute vabatahtlik, aga tasuta täiendkoolitus põhimõttel “põhiharidus massidesse” oleks muidugi hea. vbla isegi täiendkoolituste valikupalett, kes tahab, käib kõik põhikooliained läbi, kellel pole vaja, võtab seda, kuskohast end nõrgana tunneb.

      Meeldib

  9. Multi Kulti

    Olen eesti keele õpetaja. Hariduselt olen eesti keele ja kirjanduse õpetaja, kuid tööalaselt olen valinud lihtsama tee: õpetan eesti keelt välismaalastele.
    Kirjandust ei saa enam tavakoolides õpetada, sellesse süvenemist võib nõuda eliitkoolis, kuigi sealgi ei saa vähemalt pooled loetust aru. See-eest loevad vähemalt kohusetundlikult kõik raamatud läbi.
    Tavakoolis lastakse kirjanduse õpetaja lahti, kui ta üritab lastele mõne teose sügavamaid mõtteid selgitada või nende üle arutlema hakata. Õpetaja ei oska lastele “moodsate” meetoditega kirjandust õpetada…

    Nii et lõpetaks tõesti selle kooli ja õpetajate süüdistamise ära. Ühiskond liigub idioodistumise suunas ja seda süvendatakse meedia poolt aina agressiivsemal moel iga päev. Rumalaid on lihtsam juhtida ja ära kasutada.

    Klassika lugemiseks on loomulikult teatav elukogemus nõutav. Klassikat peaks aga lugema kas või elementaarse õigekeelsusoskuse omandamise pärast.
    Kodu võib suunata last lugema, kuid kui ühiskonnas valitseb mentaliteet, et lugemine on mõttetu aja raiskamine, siis ei ole ka filoloogist ema lapsele kodus mingiks eeskujuks.
    Ja on raamatud, mis kõigele oma geniaalsusele vaatamata jäävad vastikuks elu lõpuni. Minu jaoks on selliseks raamatuks Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Olen 3x vähemalt lugenud, läbi vaadanud nii uuema seriaali kui ka 60. aastate filmi ja ikkagi ei salli seda teost silmaotsaski.

    Minu parim filmielamus (eks see ole ju sarnane lugemiselamusega) on ameeriklaste 2006. aastal linastunud film “Idiocracy”. Nii täpselt pole veel üksi ulmeteos tulevikuühiskonda suutnud ette ennustada. Sellele võiks tänapäevaste uute teadussaavutuste taustal veelgi süngema järje teha.

    Meeldib

    • Nii et sa arvad, et lootust pole? Et suund on idioodistumisele ning lisaks ka kihistumisele – et vahe eliit- ja tavakoolide õpilaste vahel aina suureneb – ja sinna enam midagi parata pole?

      Lihtsalt huvi pärast – kuna “Meister ja Margarita” on üks mu lemmikraamatuid ja samuti meeldis mulle too venelaste 2005. aasta seriaal (mis järele mõeldes oligi vist viimane sari, mida ma vaatasin, kui “Troonide mäng” välja arvata) – miks see raamat sinu jaoks vastik on?

      Nagu öeldud, mina kooli ja õpetajaid ei süüdista, ma arvan, et enamik neist annab heas usus oma parima.

      Meeldib

  10. Multi Kulti

    Jah, kihistumine aina süveneb. Mida vaesem, mida enam tavaline inimene, seda suurem oht on, et haid su alla neelavad. Ja aina hullemaks läheb: geenmuundamine toodab varsti meie ühiskonda geneetilised värdjad, kes sellega nõustuvad kas 1) edevusest ja rumalusest või 2) sellepärast, et tööandja nõuab geenmuundamist, muidu tööle ei saa – kokkuvõtvalt ikkagi rumalusest. Kogu see elektrooniline jälgimisühiskond, mis juba töötab, hakkab poole võimsamate tuuridega tööle ja sa pead poliitkorrektse idioodistumisega kaasa minema, kui elada tahad. Vabadust saavad endale lubada vaid väga rikkad ja/või väga targad.
    Olukord ongi selline, et need tavalised lapsed on oma masendava vaimulobiga juba nii harjunud, et heidavad üle parda kõik, kes neid targemaks üritavad teha. Lootust sellistele pole.
    Mis mind “Meistri ja Margarita” juures häirib, selle lausa vastikuks teeb?
    Üleüldine raamatu õhkkond. See on tõesti saatanlik ja mürgine. Ahmidki iga reaga sulaselget mürki sisse. Mis sest, et geniaalset. Margarita on kõige jubedam naine, keda üldse ette kujutada suudan. Vastikult hukutav, liiderlik, ennast ja kõiki teisi enda kõrval hävitav. Mul hakkab lihtsalt füüsiliselt iga kord halb, kui selle raamatu süžeega kokku puutun.
    Goethe “Faust” on helge, aga “Meister ja Margarita” saatanlikult mürgine.

    Meeldib

Kommenteeri

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s