Loetagu!

Mitte seda postitust.
Raamatuid.
Ei, oodake, kuhu te nüüd lähete! Kõigepealt ikka teooria.

Ajaviitekirjanduse kvaliteet on teema, mis mul pidevalt hambus on ja sinna jõuan ma ka täna ilma kahtlemata kohe välja, aga millest ma esialgu rääkida tahtsin – raamatute soovitamine.
Kuna ma oleksin iseendale raamatute soovitamisega väga ettevaatlik, siis ma üldiselt ei kipu ka teistele soovitusi andma. Sest minu arust ei ole see üldse miski, mida saaks uisapäisa teha. Asjaolu, et raamat mulle meeldis, ei kõlba universaalse soovitusalusena mitte kuhugi. Raamatuid, mis on mulle endale väga meeldinud, julgen ainult sel põhjusel soovitada ainult ühele inimesele (Piret, tere!).
Sellegipoolest näeb üks keskmine raamatusoovitus välja just niisugune: mulle meeldis, soovitan kindlasti lugeda.
Soovitad miks? Soovitad kellele? Kõigile? Täiesti kasutu soovitus.
Pisut rafineeritumad soovitajad vähemalt üritavad sihtgruppi kitsendada, öeldes näiteks: soovitan kriminullide austajatele. See on ainult näiliselt parem, sest ka žanrisisesed erinevused võivad olla väga suured ja kuigi ma ise näiteks loengi ajaviitekirjandusena põhiliselt kriminulle, ei tähenda see, et mulle tasuks kõike soovitada ainult sellepärast, et žanrimääratlus tundub klappivat.

Adekvaatne ja sisukas soovitus eeldab minu arust vähemalt üht kahest: kõnealuse valdkonna või inimese eelistuste vähemalt minimaalset tundmist.
Seega kui ma ei tea, mis konkreetsele inimesele varem meeldinud on või kavatsen raamatut lihtsalt anonüümsele sihtgrupile soovitada, siis ma seletan juurde, millise teose või autori austajatele seda sobivat arvan. Kui ma aga inimest ja tema lugemust juba vähegi tunnen, siis on kohe oluliselt lihtsam aru saada, mis talle meeldida võiks ja mis mitte ning kas kõnealuses teoses üldse oleks midagi teda kõnetavat.

Eks kõige selle peale on muidugi ilmselge, et keegi mulle midagi soovitada ei julge. (Mõni siiski ja väga õnnestunult (Mare, sinust räägin!).)

Siit jõuamegi nüüd nende potentsiaalselt soovitatavate teoste kvaliteediprobleemini. Ma põhimõtteliselt olen küll nõus, et olukorras, kus pikematele tekstidele keskendumise võime on kaduv kunst, tuleb tehnilisele lugemisoskusele kasuks peaaegu ükskõik millise teose (täpsustuseks: ma räägin siin läbivalt ilukirjandusest) lugemine. Eks ütleb ju lihtne loogikagi, et ilmselt on igasugune kirjateos ikkagi etem kui Elu24, Delfi või Perekool.
Aga.
Ütlen siiski ‘peaaegu’, sest kui teos on puuduvale sisule lisaks puudulikus õigekirjas ja kehvas keeles, muutub selle kasutegur ikkagi mõnevõrra küsitavaks. Inimsööja Ellotška ulatusega sõnavara (mis on kahtlemata vähese lugemuse tagajärg) iseenesest ei ole tänapäeval enam ju mingiks takistuseks raamatute kirjutamisel (ma tean, ma olen paari sellist lugenud, kuigi on enam kui kahtlane, kas nende kohta saab üldse kasutada sõnu ‘raamat’ ja ‘lugemine’.)

Nii et ma olen ikkagi natuke skeptiline sellise lugemisharjumuse võimekuse osas soodustada edasist arenemist, soovi võtta kätte mõni vaimselt nõudlikum teos.  Aga võib-olla siiski on võimalik, et maitsemeel edeneb ka suuresti poolfabrikaatide toel?
Ma pean seda muidugi ikka ja alati eraldi üle rõhutama, et mul ei ole midagi ajaviitekirjanduse ega meelelahutuseks lugemise vastu, aga ainult sellise praktika juurde jäädes on oht, et hindamiskriteeriumiks saabki üksnes isiklik mulje ja see ei ole tegelikult hea.
Just seda tendentsi näitavad tihti ka inimeste jagatud lugemismuljed, kus mõnd viletsa stiili  ja lapsiku sisuga menukit soovitatakse “kõigile”, sest see olla tunduvalt parem mõnest kvaliteetteosest, mis “oli tõeline jama ja mina küll aru ei saa, miks sellele auhind anti”.
Lugeda võib loomulikult igasuguseid asju, aga küsimus on sellele adekvaatse hinnangu andmises. Nagu korduvalt rääkinud olen, loen ma ka aeg-ajalt uudishimust ja masohhismist igasugust jama, aga ma annan endale aru, et see on jama. 

Võib ju ka tunduda, et ajaviitekirjandus on täiesti omaette teema ja ei puutu üleüldse kuidagi päriskirjandusse, mis elab niikuinii hoopis oma elu. Aga paraku puutub. Asjaolu, et kirjastused on sunnitud tahes-tahtmata lugejate ootusi arvesse võtma, on raamatuturul näha niigi, aga kui keegi enam lugejat ei hari, siis ei saagi lõpuks enam midagi peale turundusbestsellerite, elulugude ja kokaraamatute välja anda ning kogu see protsess läheb isevoolu teed vaimse vaesumise suunas.

Ja siin tuleb mängu selle teema kolmas aspekt – kooli kohustuslik kirjandus.
Lugesin eelmisel aastal uuesti üle Ethel Voynichi “Kiini”. Ma ei mäleta, mis klassis me seda kohustuslikuna lugema pidime, tunne on, nagu olnuks umbes viiendas, aga nii vara ilmselt siiski ei saanud olla. Igal juhul mulle toona ei meeldinud ning küllap ei saanud ikka päriselt aru ka.
Eks omaette teema on muidugi see, et kui tollal oli liiga vara, siis nüüd oli jälle liiga hilja – niisugune ajalooline romantism ja üllas idealism tunduvad praegu juba täiesti õõnsad, aga põhimõtteliselt see lugemiskogemus kinnitas mu ammust teooriat, et kooli kohustuslik kirjandus ikkagi on kohati natuke valesti valitud, sisaldades (vähemalt minu kooliajal, aga ilmselt jätkuvalt) eelkõige eesti ja maailmakirjanduse kanoonilisi teoseid oletataval ja iseenesest mõistetaval valikupõhimõttel “me peame sundima lapsi just neid raamatuid lugema, muidu nad hiljem neid kätte ei võtagi”.

Mina olin harjunud raamatuid neelama, nii et mul ei olnud otsest probleemi ka kohustusliku kirjanduse läbi lugemisega (seetõttu ma võin kätt südamele pannes kinnitada, et ma lugesin läbi iga viimse kui kohustusliku teose), ehkki kahtlemata oli nii mõnegi raamatu jaoks liiga vara.
Samuti ei ole mul kõige vähematki ette heita oma kirjandusõpetajale, kuigi see asjaolu on kahtlemata täiesti subjektiivne ega tõesta tegelikult mitte midagi, sest mina olin see läbi ja lõhki keeleinimene, kelle kirjandeid regulaarselt ette loeti ning kelle kohta üks matemaatikaõpetaja (ehk mõnevõrra ebapedagoogiliselt) ütles, et ma olla peast filoloog (mis ei olnud tegelikult üldsegi õiglane hinnang, sest mul ei olnud ka matemaatikaga kunagi mingeid probleeme, aga ju siis mingi humanitaari loogika ikka välja paistis).

Aga sellegipoolest ma põhimõtteliselt saan aru neist, kel tekkis mingisugune tõrge ning  söandan väita, et see antipaatia oleks võinud jääda olemata, kui teosed (ja nende käsitlus) oleks olnud neile natuke jõukohasemad.
Oli teoseid, mida käsitleti kindlasti liiga vara ning nii mõnelgi juhul oleks mu meelest sama autori teine teos märksa parema tulemuse võinud anda, nii et tekkinud huvi tõttu oleks hiljem ka too esimene raamat kätte võetud. Näiteks arvan ma, et Vilde “Mahtra sõja” asemel oleks alustuseks märksa parem olnud “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (jah, see on triloogia teine osa küll, aga täiesti iseseisvalt loetav). “Mäeküla piimamees” aga mäletatavasti oli üks põhilisi lugemistraumade allikaid.

Tõenäoliselt (vähemalt loodetavasti) ei saa võimalikku koolist kaasa saadud tõrget lugemise suhtes küll võrrelda lugematute kehalise kasvatuse traumadega, mis täiesti vastupidiselt oma eesmärgile on paljudelt pooleks eluajaks liikumisrõõmu võtnud, aga kohustusliku lugemisvara laiem eesmärk peaks ka siiski olema inimestes lugemisharjumuse soodustamine, mitte neis raamatute suhtes negatiivse hoiaku tekitamine.

Teisalt – miks ma üldse kohustusliku kirjanduse mängu tõin – on kirjandustund just see koht, kus peaks kujunema arusaam selle kohta, miks on raamatute lugemine oluline.
Seega on selge, et ilma kohustusliku kirjanduse ja ka selle hulka käiva ajastuülese (või ajast ja arust, nagu mõned ehk arvavad) kirjandusklassikata tegelikult ei saa. Just see on vundament, millele rajada hilisem lugemisharjumus ning see tähendabki vähemalt põgusat tutvumist paljude eri žanrite, autorite ja ajastutega.
Loomulikult ei kavatse ma siinkohal kogu seda vastutust koolile ja kirjanduse õpetajatele veeretada, lugemisharjumus peaks ikkagi eelkõige tulema kodust, kool saab anda tööriistad selle mõtestamiseks ja arendamiseks. Ja – mis on oluline – saab anda ka pisut nüansirohkema hindamisskaala kui ‘mulle meeldis=hea, mulle ei meeldinud=halb’. 

Sellest, miks lugemine üleüldse oluline on, ma vast ei hakka täna rääkima. Mitte sellepärast, et mul argumentidest puudus tuleks, aga ma arvan, et siinsed lugejad ei vaja selles osas mingit veenmist, nii et milleks hakata lahtisest uksest sisse murdma.
Inimese, kes loeb, tunneb hõlpsasti ära. Inimese, kes ei loe, tunneb ka ära. Kahjuks.

Eks meil on ju neid olnud küll (ja mitte üks), kes on mõnes seltskonnaajakirjas kiidelnud, et nad ilukirjandust ei loe. Ilmselge näide lugemuse puudumise kahjulikust mõjust, vastasel juhul olnuks ehk taipu oma vaimset küündimatust vähemalt varjata, mitte sellega uhkustada.