Mini-juuni

01.06. Mu sõnad elavad oma elu ka ilma minuta. Nende lugemiseks ei pea mind tundma. Aga mina ei ela ilma oma sõnadeta. Minu tundmiseks peab lugema mu sõnu.

02.06. USA rahutuste taustal imestan jälle, kuidas on olemas väga palju täiesti privileegipimedaid inimesi, kes tulevad seletama, et ei tea, minul ei ole küll kunagi mingeid probleeme olnud, ju need teised on ikka ise midagi valesti teinud. Süvaanalüüs või moraalne hinnang on teine asi, aga mind paneb imestama, kuidas vähegi ajalooteadmisi omav, mõtlev ja empaatiavõimeline inimene võib puhtinimlikult mitte tajuda nende rahutuste sügavamaid põhjusi ning seda, et need on välja kasvanud pikaajalisest rassilisest diskrimineerimisest praktiliselt kõigis eluvaldkondades.

Ehkki ma ei ütleks, et ma selle all just kannatan

03.06. Rahvusvaheline jalgrattapäev.

04.06. Üksindus ja üksildus. Esimene on vabatahtlik, teine soovimatu. Esimene on hea, teine mitte nii väga. Esimene kõneleb suhete kvantiteedist, teine kvaliteedist.

05.06. Tuul ja õhtupäike saadavad mind, käies kord mu eel ja kord järel. Jalad on tõusudel pehmed kui keedetud spagetid, aga tasastel sirgetel soostuvad siiski jõudu välja panema. Rattaralli 58 kilomeetri virtuaalsõit saab läbi 2 tunni ja 3 minutiga. Lihased saavad preemiaks hooaja esimese värske vihaga vihtlemise ja ujumise. Kell 10 õhtul on lõpuks aega kartulipuder sisse kühveldada. Ja siis on raamat ja uni. Jumalikult veedetud reede õhtu.

06.06. Aga laupäevad hommikud on peaaegu sama toredad. Mul on aega. Ja kohvi. Ja putru. Ja pannkooki. Ja Bo Skovhus laulab Schumanni laule.

07.06. Pilved kogunevad. Õhus on elektrit. Vihma lõhn on pool päriselt ja pool kujutlusvõime. Piiritajad kihutavad üle taeva. Esimene kauge kõmin on rohkem füüsiliselt tajutav kui kõrvaga kuuldav.

08.06. Raske seisev õhk, ootust täis. Linna ümber tiirutavad äikesepilved. Tumenev taevas ja ööd valgustavad valgud. Tihe vihm, mis kiiresti tasaseks sabinaks taltub. Äikesepäevade rahutu ilu.

09.06. Käisin töötervishoiuarsti juures. Panin ankeeti kirja, et teen neli-viis korda nädalas sporti. Pärast loen tervisekontrolli otsusest: soovitav on taastussport 2x nädalas. Saate nüüd ise aru, et mul ei ole aega tööl käia, kuna ma pean arsti ettekirjutusel veel rohkem sporti tegema.

10.06. Inimesed küsivad, endalt ja teistelt: kas see suhe viib kuhugi välja? Kas peab viima? Miks peab? Kuhu peab? Äärelinnamaja, kahe lapse, kuldse retriiveri ja kroksid jalas muru kastmiseni? Ma ei halvusta kellegi eluvalikuid, aga see ei tähenda ka, et need on universaalsed. Kas lihtsalt niisama ei võiks, ilma definitsioonideta, ilma mingi konkreetse eesmärgi poole suundumata, lihtsalt sellepärast, et parajasti on koos hea?

11.06. Kui su sisetunne ütleb enne rattasõitu, et täna tuleb  kindlasti kummi vahetama hakata, siis… tal on õigus. Just asjaolu, et võid oma katkise kummiga olla keset mittemidagit, kohustab soolosõitjat olema kummivahetuseks suuteline ja evima vajalikku instrumentaariumi. Asustatud kohas pakuvad mööda sõitvad mehed naisratturile muidugi abi, aga mul on teatavasti abi aktsepteerimisega probleem, eriti juhul, kui ma seda tegelikult ei vaja. Aga võib-olla peaks püüdma abitum näida?
Järeldused: 1) uus minipump oli mõistlik investeering, enam-vähem viisaka rõhu saab sisse end päris hulluks vehkimata, 2) välisrehvid on ikka üliväga kulunud juba.

12.06. Nüüd juhtub seda juba väga harva, et saadakse seltskonnaga kokku ja õhtu venib öösse ja on juttu ja naeru ja proseccot ja ööbikulaulu. Täna juhtus.

13.06. Sõnad ei tule mu juurde, kui ma olen kõigest kogetust oimetu. Aga kui ma saaksin kõik oma tundlikkuse ära anda, nagu ma mõnikord soovin, ega nad siis vist ka ei tuleks.

14.06. Õhus on juba kesksuve lõhna. Karikakrad õitsevad. Võpsikus teeskleb keegi, et on ritsikas. Ma otsustan uskuda, et see on tegelikult siiski mõni lind. Siil Sihkernaer ärkab ja siirdub oma toimetuste juurde.

15.06. “Suve hääl” hakkas kummitama. Ma oskaksin suve lõhna kirjeldada küll, aga suve häält… On see putukate sumin? Ronga kraaksatus? Ritsikate sirin? Muru niitmine? Kukeseente kägin, kui nad end läbi sambla pressivad. Kõuekõmin?
Aga siis tuli meelde. Piiritajad. Nende lennusööstud ja kriiskav hääl suvetaeva all.

16.06. Lugupeetavad, kes te saadate mulle endiselt aeg-ajalt reklaami- ja koostööpakkumisi. Võtke teadmiseks, et kui teie läkitus on puudulikus õigekirjas, siis ma ei loe seda isegi lõpuni, sest ma arvan, et vähim, mida üldse saab teha endast professionaalse mulje jätmiseks, on vallata õigekirja.

17.06. Rattaringluse äpi kaart viskab alustuseks Aafrika läänerannikule. Aafrika (miskipärast LAV) on üks neist kohtadest, kuhu ma minna olen tahtnud ja üks neist paljudest, kuhu ma kunagi ei satu.
Mitte sellepärast, et see iseenesest võimatu oleks, vaid sellepärast, et ma tegelikult ei taha neis kohtades käia linnukese kirja saamiseks. Ma tahaksin neid tunda kohalikuna, mitte tormata läbi turismiatraktsioonide. Aga kohalikuks saada oleks niikuinii võimatu ning selle teesklemisekski ei jätkuks mitte millestki. Rahast. Julgusest. Eluajast.

18.06. Tegin ühte tööd ja tükikese teistki. Käisin surnuaias lilli istutamas. Sõitsin 51 kilomeetrit jalgrattaga. Kastsin tomateid ja kurke. Õhtul mõtlesin: läheks õige ujuma. Poolel linnal oli sama mõte tulnud. Ujusin kaugemale ära, kus polnud kedagi peale minu. Ainult tasane laineloks ja vee vaikne sillerdus päikesepaiste all.

19.06. See kuumusest võbelev sina kauguste kohal. Pojengid poetavad õielehti. Mõtted tulevad ja lähevad. Ükski ei lase ennast kinni püüda. Las nad olla. Eks hiljem tulevad tagasi, taltununa, ja lubavad ennast tabada ning mulda istutada.

20.06. Mõni üllatavalt väike probleem võib elule ikka üllatavalt suure varju heita. Tagantjärele saad aru, et kolli ennast polnudki.

21.06. Kõik pätsuaegse rahvusromantilise diskursuse rekonstrueerimise ihalejad võiksid rõõmustada – niitsin kaks tundi vikatiga heina. Suve alguse puhul või nii. Eks ta minu esituses muidugi pigem raiumine kui niitmine ole, sest ma töötan liiga palju käte ja liiga vähe kehaga, aga vähemalt mõte oli õilis.

22.06. Inimesed on vist kuulda võtnud rahvatervise alaseid soovitusi tarbida vähem rasvaseid piimatooteid. Mistap ilmselt ei müüda nõudluse puudumise tõttu üheski poes enam 30% hapukoort. Mistap ma pidin seda mööda linna (mis siinkohal tähendab Põlvat) taga otsima. Ja see ei olnud nii lihtne.
Sest esiteks ma jälestan poodlemist. Teiseks jälestan ma poodlemisest rohkem ainult seda, kui ma ei saa kõike vajalikku ühest poest. Ja kolmandaks mängis kõigis nendes poodides, kus ma käisin, mingi tüütu oopus jaanipäevaks kõrgeks kasvanud rohust ja muust taolisest (oli tõesti kaunis kõrge, niitsin ka täna mõned tunnikesed).

23.06. Üle lõkke ei hüpanud. Üle üheksa aia ei roninud ja üheksat lille ei korjanud. Õitsvaid eostaimi ei otsinud. Keset ööd aga ujusin küll, öösorr laulis taustaks oma ühetoonilist laulu ja kõrgete kuuskede kohalt heledast taevast vaatas alla paar kahvatut tähte.

24.06. Kui sa oled kodus, siis ei näe sa kunagi, kuidas taimed kasvavad. Aga piisab neli päeva kodust ära olla ning tagasi tulles leiad, et kasvuhoone on troopiliseks vihmametsaks muutunud. Kõik tomatid on kohe juhust kasutanud ja endale kaks latva kasvatanud, kurkide külgvõrsetest võiks silo teha ja madalakasvuline till pürgib rõõmsalt lae poole.

25.06. Jasmiinihõng saadab mind veel hulk aega, kui mõnest majast mööda sõidan. Asfalt on päevasest päikesest soe, aga õhk maheneb vastu ööd. Natuke on selles juunis juba augustit, sest õhus on aimata valmiva vilja lõhna, kui põldude vahelt allamäge lendan, hing kaaluta kerge.

26.06. Ooperilauljad võiksid oma suud pruukida rohkem sihtotstarbeliselt, mitte mingites ahistajatoetamiskampaaniates osalemiseks. Taas hakkab kustuma igasugune lootus, et kunagi kaob ühiskonnast see üleüldine vaikiv heakskiit võimupositsioonil olevate vanemate meesterahvaste… khm… joviaalsusele.

27.06. On südaöö ja maailm täiesti vait. Taevas on kummalise kujuga pilved ja ilm hakkab muutuma. Tähistaeva all tajun seda hoopis vähem kui korraga nüüd, keset suveööd – seda planeeti oma rännul Linnutee äärealade pimeduses ja selle planeedi ühte kauget maanurka, kus keegi just praegu taevast vahib.

28.06. Kahekümnesena ja palju hiljemgi veel oli tunne, et see kõik on alles miski, millega tuleb lihtsalt ühele poole saada, kuni päris elu pihta hakkab. Neljakümnesena hakkad aru saama, et ei, need samad päevad ongi su elu, teist ei tule.

29.06. Rohkem enam jalgrattaga ei sõida.
Juunikuus, ma mõtlen. Jääb selles kuus 801 kilomeetrit. Mingit muud trenni ei teinud (kui heina niitmist mitte arvestada).

30.06. Vihma sajab ja meeleolu on selline, nagu oleks kõik juba tehtud ja öeldud ning jääks üle vaid võtta veiniklaas, istuda avatud aknal ja vaadata, kuidas aeg mööda voolab. Peatumata. Puudutamata.