Doktor Dolittle ja Robin Hood, siil Sihkernaerust rääkimata

Mõtlesin tükk aega, kuidas neid kaustikuid nimetati, mida meie ajal sõpradel ja klassikaaslastel täita lasti. Lõpuks tuli meelde – sõbrapäevik.
No vot ja seal oli alati terve rida küsimusi igasuguste lemmikasjade kohta. Mis on mu meelest selline žanr, millega on keeruline suhestuda, kui oled vanem kui 12. Aeg-ajalt ma muidugi mängin selliste “aga kui sa saaksid nimetada ainult ühe” mõtetega ja piinamise ähvardusel mõnel puhul isegi võib õnnestuda – et kui ainult üks bänd, siis Metallica; kui ainult üks raamat, siis “Meister ja Margarita”; kui ainult üks helilooja, siis Verdi jne.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda küsimuseni lapsepõlve lemmikraamatust, milleks mind inspireeris Klassikaraadio saatesari “Lapsepõlve lemmikraamatud”.
Hakkasin mõtisklema, millised olid need raamatud, mis mind kõige rohkem mõjutasid ning mida ma kogu aeg uuesti üle lugesin ja siin tulebki mängu ka see “kui saaksid nimetada ainult ühe” (tegelikult sunnin end piirduma viiega, muidu läheb asi käest ära).

Mõned inimesed ütlevad, et tasubki lugeda ainult lasteraamatuid, kuna seal on kirjas põhimõtteliselt kõik, mida on vaja maailmast teada. Täielikult ma sellega ei nõustu, selleks et lasteraamatutest universaalset elutõde tuletada, on vaja juba mingit eksisteerivat kogust elukogemust ja -tarkust. Aga seda arvan ma küll, et lasteraamatute lugemine on oluline. Ka täiskasvanuna.

Nii. Aga kui peaks nimetama ainult ühe lapsepõlveraamatu, siis oleks see Hugh Loftingi kaks köidet dr. Dolittle’i lugusid („Doktor Dolittle“, „Doktor Dolittle’i tsirkus“, „Doktor Dolittle’i postkontor“, „Doktor Dolittle’i reisid“), minu lapsepõlve kõige armsamad raamatud.
Linnas olles lugesin tavaliselt raamatukogu raamatuid, mida mu raamatukoguhoidjast ema mulle virnade viisi koju tõi, maal tuli enamasti hakkama saada riiulites leiduvaga, mistõttu lugesin dr. Dolittle’i lugusid üle praktiliselt igal koolivaheajal.
Loen neid ka täiskasvanuna aeg-ajalt ja kuigi nad praeguse pilguga vaadates kannavad muidugi oma ajastu pitserit, ei takista see neid samamoodi nautimast. Ja loomulikult on ainuõige variant Eesti Raamatu väljaanne, sest hiljem on erinevad kirjastused neid ka uuesti välja andnud, aga nende tõlge ei sobinud mulle mitte kuidagi ning lisaks on seal ära nässerdatud harjumuspärased loomanimed – omaaegne variant kasutas häälduspäraseid nimesid  (nt öökull Tuu-Tuu, part Däb-Däb), Erseni väljaannetes olid nimed originaalkujul (Too-Too, Dab-Dab) ja Tänapäev on nähtavasti läinud eestindamise teed (Huu-Huu, Pat-Pat). See ei lähe kohe mitte.
Teatavad kahtlused tõepärasuse osas olid mul selle raamatu puhul muidugi alati. Ei, muidugi ma teadsin suurepäraselt, et loomad sel moel ei räägi ja see kõik pole võimalik (asjaolu, mis mind ajuti väga kurvaks muutis ning tekitas (siiani kestva) kahtluse, et päris maailm on ikka suhteliselt igav ja fantaasiavaene), aga mind häiris üks minu meelest tõsine loogikaviga – mu meelest oli seal jäetud lahti seletamata asjaolu, et kui igal loomaliigil oli oma keel, siis mis keeles need erinevad loomad omavahel kõik nii hõlpsalt suhtlesid ja kui oleks olnud olemas mingi universaalne loomade keel, siis oleks dr. Dolittle’il ju piisanud selle õppimisest, selle asemel, et iga liigi keelt õppida.

Siin puhkepaiga leidnud on / krahv õilis Robert Huntingdon; kel kõikjal lihtsa rahva suus / kord nimeks oli Robin Hood. Jah, meest, kel nõnda terav silm, ei enam eales näe maailm.

Teine kõva kandidaat lapsepõlve lemmikraamatu tiitlile on Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, see kõige õigem Robin Hood, mille põhjal lõin omaenese ettekujutuse asjast, millele ükski filmiversioon loomulikult ei vastanud, nii et neid põlastasin ma ilmlõpmata.
Ka seda raamatut lugesin ma pidevalt üle, mis pani vanemaid kogu aeg küsima, et mitmendat korda ma seda teen. Ja just seda raamatut sai kõige rohkem praktikasse rakendatud.
Kuna mul on vanem vend, mängisin ma nagunii üksjagu poistemänge, aga seda vahvate vabatmeeste maailma fännasin ma vist vennast oluliselt rohkem, igal juhul olid mul suviti olemas nii mõõk kui vibu (minu teatavaks meelehärmiks oli see küll tehtud jasmiinioksast (mis ei olnud muidugi piisavalt painduv) ja pesukummist, sest jugapuu saadavusega olid kahjuks lood kehvasti).
Muuseas on raamatus ka autori enda illustratsioonid ning see on üleüldse üpris omapärase kujundusega teos. Joel Sanga suurepärast tõlget aga annab nautida ka täiskasvanuna.

Järgmisena leidku nimetamist Robert Vaidlo “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis”. Sellega osalt seotud “Lood Kukeleegua linnast” oli ka tore (kui oleks omati osanud ka joonistada nii, et see joonistatud maailm ellu ärkab!), aga Meerikese ja Ponts-Ontsu lugu meeldis mulle oluliselt rohkem, sest seal olid mu meelest palju lahedamad tegelased – alalõpmata torisev koerast sanitar Ponts-Ontsu, piparmündikomme armastav madrus Pipa, markii Uhu-Upsti, veiderdajad Ninvan ja Kõrvan ning Rõmuuta saare šokolaadne valitseja Šoko-Roko. Samuti on sellest raamatust pärit siil Sihkernaer, kes on andnud nime mu aias toimetavatele siilidele (neid on küll mitu, aga nad jagavad kõik seda nime, ühte neist võib näha ka pildil).

Edasi. Jules Verne loomulikult. “Saladuslik saar”, “Kapten Hatterase seiklused”, “Kakskümmend tuhat ljööd vee all” ja “Kapten Granti lapsed”. Kui te sunnite mind neist ikkagi ühe välja valima, siis see on “Saladuslik saar”. Või ikkagi “Kapten Hatterase seiklused”? Ei, olgu pealegi ikka “Saladuslik saar”, sest seda ma olen vast ikka rohkem kordi lugenud.
Siinpuhul hakkasin mõtlema, kas praegusele noorele lugejale tundub see raamat liiga keeruline ja igav. Heideti ju Andy Weiri “Marslasele” (mis on põhimõtteliselt MacGyveriga ristatud “Saladuslik saar”) peamiselt ette teaduslike ja tehniliste terminite rohkust, mis minu meelest polnud küll tolle teose peamine probleem, sest kuidas üldse saaks teadusulmet ilma teaduseta olla. Eks suurem osa “Saladuslikust saarest” on ju ka pühendatud sellele, kuidas mitte millestki midagi teha. Samuti pole see teil siin mingi kaasaegne raamat, milles antakse kogu info edasi kahe (lühi)lausega, ei, siin võetakse ikkagi aega korralikult selgitamiseks. Ja see on hea.

Ja lõpuks (ehkki seda vist ei tituleeritudki ei laste- ega noorteraamatuks) – Alina Centkiewicz ja Czeslaw Centkiewicz “Mees, keda kutsus meri”, biograafiline teos polaaruurija Roald Amundsenist. Olin vist 12, kui seda esimest korda lugesin ja sealtpeale korduvalt. Midagi oli selles erakordselt mõjuvat. Ei usu, et ma seda küll teismelisena enda jaoks nii sõnastada oskasin, aga mäletan et juba tollal paelus ses raamatus mu huvi suurte isiksuste üksildus – ühelt poolt Amundseni tahtlik julgus erineda ja teiselt poolt raamidesse mahtumatuse paratamatus.

Kui ma nüüd nendele raamatutele siin kirja panduna otsa vaatan, siis näen selgelt, et neid iseloomustab silmatorkavalt üks ühine joon – seikluslikkus. Aga vaat just seiklejat minust ei saanud.
Võin hoopiski nimetada üht naljakavõitu otseselt lasteraamatust reaalsesse ellu kandunud mõjutust – nimelt Karin Michaelise Bibi-lugude lugemisest saadik meeldib mulle süüa juustuleiba.
Mäletan, et lugesin seda raamatut maal vanas lakas, kus ma suviti ikka lugemas ja lugusid loomas käisin ning kui seal räägiti juustuleiva söömisest, siis ronisin lakast alla ja läksin tegin endalegi taolise – paks käär pehmet vormileiba (toda rahvasuus seakeeksiks kutsutut, toodud kohalikust külapoest, kus leivad olid puidust sahtlitega riiulis, kust neid tuli paberitükiga võtta) ja juust peale. See maitses imeliselt.

Ja kui te arvate, et fotosessioon raamatutega oli lapsemäng, siis seda ei olnud see mitte.
Kole lugu, aga niigi päevinäinud “Saladuslik saar” kukkus pildistamise käigus järve ning hakkas kaldast eemale triivima. Ühel jalal libedal kivil balansseerides sooritatud kiire riskianalüüs sedastas, et viivitamatul raamatu päästmisel on väga kõrge risk ka ise järve kukkuda, käes fotoaparaat ja õlal kott, milles kogu mu fotovarustus. Seega tuli kulutada aega tasakaalu saavutamisele ja tehnika käest panekule, millega kaasnes mõõdukas risk, et raamat hulbib vahepeal kaugemale ning tuleb tükkis kingadega vette astuda – nii ka läks.
“Robin Hoodi” ja fotoaparaadiga kalmistul sammaldanud hauakivide vahel uitamine pälvis kaaskodanike tähelepanu, ehkki ma läksin seda ette aimates sinna spetsiaalselt umbes õhtul kell 9. Mis ilmselt oli just väga kahtlane.
“Doktor Dolittle’i” pildistamisel võtsin abiks Lotta ja Elli, aga erinevalt John Dolittle’ist mina ju loomade keelt ei valda. Pildile jäi Elli pärast seda, kui ta üritas raamatut nurgast närima hakata (mis on mõistetav, sest ta on viis kuud vana ja pole olemas ühtegi asja, mida ta ei üritaks närida), mispeale kukkus raamat ümber, loom ehmus, hakkas haukuma ja põgenes igaks juhuks ohutusse kaugusesse. Vanem proua Lotta jälgis seda tralli üleolevalt ja ilmus alles siis raamatut nuusutama, nagu tahtes noorpreilnale näidata, kuidas peaks end väärikalt ülal pidama.
Aga see-eest doktor Meerikese ja Ponts-Ontsuga laabus kõik õlitatult. Mu esialgne idee oli küll teine, aga ükspäe tulin töölt koju ja leidsin, et üks siilidest, see, kes on selgeks õppinud, millal söögilauda kaetakse, juba ootab (seda juhtub päris tihti). Tõin siis ka raamatu välja ning jäin fotoaparaadiga põõsa taha passima, lootuses, et siil pärast krõbinate hävitamist joogikausi poole suundub, täpselt mida ta ka tegi. Pärast oli tal muidugi tarvis ka raamatu taha pugeda, nii et raamat kukkus… joogikaussi loomulikult.
Aga üldiselt oli see lõbus ning kuna mul tekkis selle käigus veel täiendavaid ideid, siis peab tulema ka vol2.

Vaat sellised lood siis lapsepõlve lemmikraamatutega. Olete loomulikult oodatud enda viit lemmikut nimetama.