Doktor Dolittle ja Robin Hood, siil Sihkernaerust rääkimata

Mõtlesin tükk aega, kuidas neid kaustikuid nimetati, mida meie ajal sõpradel ja klassikaaslastel täita lasti. Lõpuks tuli meelde – sõbrapäevik.
No vot ja seal oli alati terve rida küsimusi igasuguste lemmikasjade kohta. Mis on mu meelest selline žanr, millega on keeruline suhestuda, kui oled vanem kui 12. Aeg-ajalt ma muidugi mängin selliste “aga kui sa saaksid nimetada ainult ühe” mõtetega ja piinamise ähvardusel mõnel puhul isegi võib õnnestuda – et kui ainult üks bänd, siis Metallica; kui ainult üks raamat, siis “Meister ja Margarita”; kui ainult üks helilooja, siis Verdi jne.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma jõuda küsimuseni lapsepõlve lemmikraamatust, milleks mind inspireeris Klassikaraadio saatesari “Lapsepõlve lemmikraamatud”.
Hakkasin mõtisklema, millised olid need raamatud, mis mind kõige rohkem mõjutasid ning mida ma kogu aeg uuesti üle lugesin ja siin tulebki mängu ka see “kui saaksid nimetada ainult ühe” (tegelikult sunnin end piirduma viiega, muidu läheb asi käest ära).

Mõned inimesed ütlevad, et tasubki lugeda ainult lasteraamatuid, kuna seal on kirjas põhimõtteliselt kõik, mida on vaja maailmast teada. Täielikult ma sellega ei nõustu, selleks et lasteraamatutest universaalset elutõde tuletada, on vaja juba mingit eksisteerivat kogust elukogemust ja -tarkust. Aga seda arvan ma küll, et lasteraamatute lugemine on oluline. Ka täiskasvanuna.

Nii. Aga kui peaks nimetama ainult ühe lapsepõlveraamatu, siis oleks see Hugh Loftingi kaks köidet dr. Dolittle’i lugusid („Doktor Dolittle“, „Doktor Dolittle’i tsirkus“, „Doktor Dolittle’i postkontor“, „Doktor Dolittle’i reisid“), minu lapsepõlve kõige armsamad raamatud.
Linnas olles lugesin tavaliselt raamatukogu raamatuid, mida mu raamatukoguhoidjast ema mulle virnade viisi koju tõi, maal tuli enamasti hakkama saada riiulites leiduvaga, mistõttu lugesin dr. Dolittle’i lugusid üle praktiliselt igal koolivaheajal.
Loen neid ka täiskasvanuna aeg-ajalt ja kuigi nad praeguse pilguga vaadates kannavad muidugi oma ajastu pitserit, ei takista see neid samamoodi nautimast. Ja loomulikult on ainuõige variant Eesti Raamatu väljaanne, sest hiljem on erinevad kirjastused neid ka uuesti välja andnud, aga nende tõlge ei sobinud mulle mitte kuidagi ning lisaks on seal ära nässerdatud harjumuspärased loomanimed – omaaegne variant kasutas häälduspäraseid nimesid  (nt öökull Tuu-Tuu, part Däb-Däb), Erseni väljaannetes olid nimed originaalkujul (Too-Too, Dab-Dab) ja Tänapäev on nähtavasti läinud eestindamise teed (Huu-Huu, Pat-Pat). See ei lähe kohe mitte.
Teatavad kahtlused tõepärasuse osas olid mul selle raamatu puhul muidugi alati. Ei, muidugi ma teadsin suurepäraselt, et loomad sel moel ei räägi ja see kõik pole võimalik (asjaolu, mis mind ajuti väga kurvaks muutis ning tekitas (siiani kestva) kahtluse, et päris maailm on ikka suhteliselt igav ja fantaasiavaene), aga mind häiris üks minu meelest tõsine loogikaviga – mu meelest oli seal jäetud lahti seletamata asjaolu, et kui igal loomaliigil oli oma keel, siis mis keeles need erinevad loomad omavahel kõik nii hõlpsalt suhtlesid ja kui oleks olnud olemas mingi universaalne loomade keel, siis oleks dr. Dolittle’il ju piisanud selle õppimisest, selle asemel, et iga liigi keelt õppida.

Siin puhkepaiga leidnud on / krahv õilis Robert Huntingdon; kel kõikjal lihtsa rahva suus / kord nimeks oli Robin Hood. Jah, meest, kel nõnda terav silm, ei enam eales näe maailm.

Teine kõva kandidaat lapsepõlve lemmikraamatu tiitlile on Howard Pyle’i “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused”, see kõige õigem Robin Hood, mille põhjal lõin omaenese ettekujutuse asjast, millele ükski filmiversioon loomulikult ei vastanud, nii et neid põlastasin ma ilmlõpmata.
Ka seda raamatut lugesin ma pidevalt üle, mis pani vanemaid kogu aeg küsima, et mitmendat korda ma seda teen. Ja just seda raamatut sai kõige rohkem praktikasse rakendatud.
Kuna mul on vanem vend, mängisin ma nagunii üksjagu poistemänge, aga seda vahvate vabatmeeste maailma fännasin ma vist vennast oluliselt rohkem, igal juhul olid mul suviti olemas nii mõõk kui vibu (minu teatavaks meelehärmiks oli see küll tehtud jasmiinioksast (mis ei olnud muidugi piisavalt painduv) ja pesukummist, sest jugapuu saadavusega olid kahjuks lood kehvasti).
Muuseas on raamatus ka autori enda illustratsioonid ning see on üleüldse üpris omapärase kujundusega teos. Joel Sanga suurepärast tõlget aga annab nautida ka täiskasvanuna.

Järgmisena leidku nimetamist Robert Vaidlo “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis”. Sellega osalt seotud “Lood Kukeleegua linnast” oli ka tore (kui oleks omati osanud ka joonistada nii, et see joonistatud maailm ellu ärkab!), aga Meerikese ja Ponts-Ontsu lugu meeldis mulle oluliselt rohkem, sest seal olid mu meelest palju lahedamad tegelased – alalõpmata torisev koerast sanitar Ponts-Ontsu, piparmündikomme armastav madrus Pipa, markii Uhu-Upsti, veiderdajad Ninvan ja Kõrvan ning Rõmuuta saare šokolaadne valitseja Šoko-Roko. Samuti on sellest raamatust pärit siil Sihkernaer, kes on andnud nime mu aias toimetavatele siilidele (neid on küll mitu, aga nad jagavad kõik seda nime, ühte neist võib näha ka pildil).

Edasi. Jules Verne loomulikult. “Saladuslik saar”, “Kapten Hatterase seiklused”, “Kakskümmend tuhat ljööd vee all” ja “Kapten Granti lapsed”. Kui te sunnite mind neist ikkagi ühe välja valima, siis see on “Saladuslik saar”. Või ikkagi “Kapten Hatterase seiklused”? Ei, olgu pealegi ikka “Saladuslik saar”, sest seda ma olen vast ikka rohkem kordi lugenud.
Siinpuhul hakkasin mõtlema, kas praegusele noorele lugejale tundub see raamat liiga keeruline ja igav. Heideti ju Andy Weiri “Marslasele” (mis on põhimõtteliselt MacGyveriga ristatud “Saladuslik saar”) peamiselt ette teaduslike ja tehniliste terminite rohkust, mis minu meelest polnud küll tolle teose peamine probleem, sest kuidas üldse saaks teadusulmet ilma teaduseta olla. Eks suurem osa “Saladuslikust saarest” on ju ka pühendatud sellele, kuidas mitte millestki midagi teha. Samuti pole see teil siin mingi kaasaegne raamat, milles antakse kogu info edasi kahe (lühi)lausega, ei, siin võetakse ikkagi aega korralikult selgitamiseks. Ja see on hea.

Ja lõpuks (ehkki seda vist ei tituleeritudki ei laste- ega noorteraamatuks) – Alina Centkiewicz ja Czeslaw Centkiewicz “Mees, keda kutsus meri”, biograafiline teos polaaruurija Roald Amundsenist. Olin vist 12, kui seda esimest korda lugesin ja sealtpeale korduvalt. Midagi oli selles erakordselt mõjuvat. Ei usu, et ma seda küll teismelisena enda jaoks nii sõnastada oskasin, aga mäletan et juba tollal paelus ses raamatus mu huvi suurte isiksuste üksildus – ühelt poolt Amundseni tahtlik julgus erineda ja teiselt poolt raamidesse mahtumatuse paratamatus.

Kui ma nüüd nendele raamatutele siin kirja panduna otsa vaatan, siis näen selgelt, et neid iseloomustab silmatorkavalt üks ühine joon – seikluslikkus. Aga vaat just seiklejat minust ei saanud.
Võin hoopiski nimetada üht naljakavõitu otseselt lasteraamatust reaalsesse ellu kandunud mõjutust – nimelt Karin Michaelise Bibi-lugude lugemisest saadik meeldib mulle süüa juustuleiba.
Mäletan, et lugesin seda raamatut maal vanas lakas, kus ma suviti ikka lugemas ja lugusid loomas käisin ning kui seal räägiti juustuleiva söömisest, siis ronisin lakast alla ja läksin tegin endalegi taolise – paks käär pehmet vormileiba (toda rahvasuus seakeeksiks kutsutut, toodud kohalikust külapoest, kus leivad olid puidust sahtlitega riiulis, kust neid tuli paberitükiga võtta) ja juust peale. See maitses imeliselt.

Ja kui te arvate, et fotosessioon raamatutega oli lapsemäng, siis seda ei olnud see mitte.
Kole lugu, aga niigi päevinäinud “Saladuslik saar” kukkus pildistamise käigus järve ning hakkas kaldast eemale triivima. Ühel jalal libedal kivil balansseerides sooritatud kiire riskianalüüs sedastas, et viivitamatul raamatu päästmisel on väga kõrge risk ka ise järve kukkuda, käes fotoaparaat ja õlal kott, milles kogu mu fotovarustus. Seega tuli kulutada aega tasakaalu saavutamisele ja tehnika käest panekule, millega kaasnes mõõdukas risk, et raamat hulbib vahepeal kaugemale ning tuleb tükkis kingadega vette astuda – nii ka läks.
“Robin Hoodi” ja fotoaparaadiga kalmistul sammaldanud hauakivide vahel uitamine pälvis kaaskodanike tähelepanu, ehkki ma läksin seda ette aimates sinna spetsiaalselt umbes õhtul kell 9. Mis ilmselt oli just väga kahtlane.
“Doktor Dolittle’i” pildistamisel võtsin abiks Lotta ja Elli, aga erinevalt John Dolittle’ist mina ju loomade keelt ei valda. Pildile jäi Elli pärast seda, kui ta üritas raamatut nurgast närima hakata (mis on mõistetav, sest ta on viis kuud vana ja pole olemas ühtegi asja, mida ta ei üritaks närida), mispeale kukkus raamat ümber, loom ehmus, hakkas haukuma ja põgenes igaks juhuks ohutusse kaugusesse. Vanem proua Lotta jälgis seda tralli üleolevalt ja ilmus alles siis raamatut nuusutama, nagu tahtes noorpreilnale näidata, kuidas peaks end väärikalt ülal pidama.
Aga see-eest doktor Meerikese ja Ponts-Ontsuga laabus kõik õlitatult. Mu esialgne idee oli küll teine, aga ükspäe tulin töölt koju ja leidsin, et üks siilidest, see, kes on selgeks õppinud, millal söögilauda kaetakse, juba ootab (seda juhtub päris tihti). Tõin siis ka raamatu välja ning jäin fotoaparaadiga põõsa taha passima, lootuses, et siil pärast krõbinate hävitamist joogikausi poole suundub, täpselt mida ta ka tegi. Pärast oli tal muidugi tarvis ka raamatu taha pugeda, nii et raamat kukkus… joogikaussi loomulikult.
Aga üldiselt oli see lõbus ning kuna mul tekkis selle käigus veel täiendavaid ideid, siis peab tulema ka vol2.

Vaat sellised lood siis lapsepõlve lemmikraamatutega. Olete loomulikult oodatud enda viit lemmikut nimetama.

20 responses to “Doktor Dolittle ja Robin Hood, siil Sihkernaerust rääkimata

  1. Dolittle oli ka üks minu lemmikuid, kuid mul oli kodus vaid see esimene raamat, kuid postkontori ja reisilugusid sai raamatukogust sageli laenutatud. Nagu ka nii mõndagi muud. Mul tuli raamatukogus ühel hetkel see kurb hetk ette, et oma vanusegrupi riiulid olid läbiloetud ja siis tuli teismeliste riiuli juurde minna, aga ma tundsin mingil põhjusel, et seda on kuidagi kohatu teha 😀 Vanaema juures lugesin isa vanu raamatuid, mida eriti palju polnud (aga see-eest oli õpikuid, mida oli põnev vaadata!) ning mingil veidral kombel lugesin ma korduvalt ja lummatult vaalapüüki kirjeldavat raamatut. Tänu sellele tean ma vaalanduse kohta häirivalt palju…

    Huvitaval kombel läks minust kogu see seiklusjuttude maailm mööda, mis on veider, sest samas mulle see žanr nüüd meeldib. Samas ma heidaks “Marslasele” ette nii mõndagi, kui liigset teadust küll mitte.

    Ma ei oska viite raamatut siia kirja panna, sest ühest küljest oli neid palju ja teisest küljest on täitsa võimalik, et ma olen juba mõningaid lemmikuid unustama hakanud. Näiteks lugesin ma korduvalt ja korduvalt erinevaid muinasjuturaamatuid ning mingil põhjusel olin ma “Sipsikust” erakordselt lummatud. Olles viimast uuesti lugenud, ei mõista ma enam, mis mind seal nii paelus.

    • Jah, teadus polnud “Marslase” põhiprobleem, see-eest muid probleeme oli seal küllaga.
      Vaalandusega seoses tuli meelde, et oleks vist pidanud ühe lemmikuna välja tooma Ida Savi “Saiad. Pirukad. Koogid” – ma tõepoolest lugesin seda ja ammu enne, kui asi reaalsete katsetusteni jõudis. Ja no asi polnud ju lugemismaterjali puuduses, nii et mõne siis võta kinni, miks pidi sellise põnevusega lugema lehttaina valmistamise kirjeldusi ja muud sarnast.
      Ma panin enne selle postitusega tegelema hakkamist kirja 20 raamatut, aga kardan ka, et mõned ei tulnud mul enam meeldegi. Samas viis vãlja valida oli ikkagi oodatust lihtsam, aga sama lihtne oleks nimetada ka veel viis ‘peaaegu sama palju lemmikut’. Ja siis vast veel viis.

  2. väga väga naine

    “Kolm musketäri” – ausalt, ma ei oska kokku võtta, miks see ideaalraamat oli. Tõelise Sõpruse vaib vast koos seiklustega?
    “Bullerby lapsed” – ma siiralt uskusin, et selline ongi Päris Elu, kui oled laps, mina elasin mingit kahvatut aseainet.
    “Vanaema ja kaheksa last metsas” – või siis selline.
    “Kääbik” – ja selline on päris elu, kui sa pole enam laps ja saad paremas maailmas paremaid asju teha.
    “Kunksmoor” – või siis selline.

    Jaah, ma ka olen väga hädas viiega piirdumisega.

    • Vanaema ja kaheksa lapse raamatut lugesin ma alles täiskasvanuna. Oli mu jaoks suur hämmastus, et minu lugemuse juures suutsin suureks kasvada ilma, et oleks sellest raamatust kuulnudki.

  3. Epp Harmon

    Oh, see fotolavastus… see tegi mu päeva! Ja loomulikult too nooruke ilus SLK loomalugude taustaks. Ja loomulikult ka vana ilus koer.

    Aga raamatud. Ma ei mäleta, et oleksin nn. lasteraamatuid lugenud – või noh, “Karupoeg Puhh” ja “Karlsson katuselt” on vist lastekad, eks, neid küll.
    Aga! Number üks, kõigist teistest peajagu üle, kapsaks loetud, pähe kulunud – see on Saladuslik saar. Insener Smith. Noor Harbert. Dugongi pilt, mida ma kartsin (pidin siis üsna väike ikka olema, kui seda esimest korda nägin?) Suur osa mu praktilistest teadmistest pärineb siiani “Saladuslikust saarest” =)
    Dumas’. lisaks Musketäridele ka 10 ja 20 aasta hiljem, La Vallière ja Raoul ja armastus ja puha.
    Thor Heyerdahli “Ra”.
    Strugatskite “Purpurpunaste pilvede maal” (iseräranis stseen, kus roosaka radioaktiivse olluse rõngad maapinnal meeste ümber koomale tõmbuvad).
    Ja, nii kummaline kui see mu klaustrofoobsete kalduvuste juures pole – Castereti ja Merteli “30 aastat maa all”, koopavärk.
    Vot sedasorti lasteraamatud mul siis, neid oli muidugi rohkem kui viis – tegelikult oli näiteks kogu seiklusjuttude sari mul vist juba algklassides läbi loetud, pärast kordasin lemmikuid uuesti ja uuesti.

    • Seiklusjuttude sarjast peaks lausa eraldi postituse tegema, ma küll päris kõiki lugenud ei ole, aga paljuloetud lemmikuid oli seal üksjagu, “Purpurpunaste pilvede maa” meeldis mulle ka. Ja Jefremovi “Andromeeda udukogu”, sest kosmos ju!

  4. Milline suurepärane fotokompositsioon. Ma just ükspäev tegin FB seda 7 päeva, 7 mõjutanud raamatut ja jätsin raske südamega välja sealt kõik lasteraamatud, sest no nii raske on valida. Robin Hood ja Ponts-Ontsu kuulusid ka minu lemmikute hulka. Lisaks veel “Roostevaba mõõk” ja “Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel” ja siis “Metsik koer dingo” ning „Timm Thaleri müüdud naer” ja “Saaresinine” ja no neid on veel palju…..

    • “Metsik koer Dingo” on mul meelde jäänud kui kurb raamat, ma ei mäleta, kas ta tegelikult oligi.
      Hakkasin ka mõtlema, et kui siia said kirja sellised seikluslikud raamatud, siis tegelikult mulle meeldisid ka paljud sellised, mis olid nukra alatooniga, mõned isegi depressiivsed, nt “Härra Huu”, “Kuningas Macius üksikul saarel”, ka “Arabella, mereröövli tütar” jne.

    • väga väga naine

      Oooh, “Roostevaba mõõk”!
      Aga mulle meeldis “Silver Ükssilm ja admirali vanne”. S.t. mitte “hirmus mereröövel” poleks meeldinud, aga “Admirali vanna” oli I-ME-LI-NE.
      Aga “Metsik koer dingo” oli noortekas, mitte lastekas. Selline lüüriline noortekas, kus kaks poissi on armunud samasse tüdrukusse ja keegi pole paha, aga elu on raske.

      • Ma vaimustusin omal ajal samuti “Admirali vandest” ja mõnevõrra ka “Silver Ükssilmast”. Aga hiljem üle lugedes on mul nendega tekkinud nn Susani probleem – tundub, et naissoost inimesed on toredad ja lahedad ainult kuni puberteedini.

  5. Macius ja Arabella on samal ajal kahtlemata ka seikluslikud, kuigi kurvad.

    Lemmikuid on palju, aga lapsepõlvest meenuvad praegu esimestena:
    “Muumitroll”
    “Vähemalt miljon sinist kassi”
    “Robin Hood”, ehkki see võis mulle praegu meenuda tänu siinsele postitusele
    “Une-Mati rannakülas”
    “Naksitrallid”

    Meenutamistega on paraku nii, et ühest otsast meenutama hakates meenub üks jada, teisest otsast teine, mingit absoluutset tõde siin ei ole. “Muumitrolli” sai küll rohkem üle loetud kui teisi.

    • “Naksitrallid” pidin raske südamega välja jätma, ehkki ta muidugi peaks ka ikka kuuendana nende viie hulka kuuluma 😛
      “Muumitroll” oli üks neist raamatutest, mida mul endal kodus polnud ja millegipärast raamatukogust ka ei toodud, aga see oli olemas onulastel, nii et seda ma lugesin siis, kui onu juures külas käisime. Teine selliine oli “Mary Poppins”.

  6. Mul on keeruline lapsepõlve lemmikraamatutest mõelda, sest lapsepõlv on nii pikk ja eri perioodidel olid eri lemmikud.

    Päris koolieelikuna: mälestused on lünklikud, aga pakun, et “Kui ma oleksin suur”, “Tagurpidi”, Ellen Niidu “Oma olemine, turteltulemine” (mul oli sealt mitu luuletust konkreetselt peas), Hando Runneli “Mere ääres metsa taga”, Tšukovski “Tibu”. Osa puhul ei mäletagi ma niivõrd lemmikuksolemist kui seda, et need raamatud on olnud minust katki loetud nii kaua, kui ma üldse mäletan. Ja luuletused olid justkui iseenesest meeles (ja muist on siiani).

    Pagan, Jean Effeli pildiraamatud peaks ka ära märkima.

    Algkoolis ja põhikooli alguses – ikka “Tagurpidi”, lisandusid Olimar Kallase koomiksid (panen need sohiga ühte gruppi, sest tegelased ju kattuvad), “Kolm musketäri” ja selle järjed, Shakespeare’i komöödiad (jälle teen sohki), “Väike tsirkus” (pööraselt lemmik oli, kuigi ainult vanaema juures sai lugeda), “Kääbik” (mis oli koolieelses eas veel liiga hirmus tundunud). Sai 6 ja sedagi sohiga, aga ma ei oskaks siit midagi välja jätta. Muinasjuturaamatud olid ka, neist oli nii palju lemmikuid, et ei oska nii väheseid esile tõsta, kui, siis ehk “Lendav laev” ja “Unesnõiduja”.

    Sealt edasi (alates nii 11-12-aastasest) ma ei oska enam kirjutada, sest sealt on mul liiga palju meeles, peaks ehk žanride, autorite päritolumaade kaupa võtma ja eepika-lüürika-draama ka ehk eraldi.

    • “Robin Hoodi” ja “Doktor Doolittle’it” ja hunnikut Lindgreni ei saa tegelikult ka kõrvale jätta – Lindgrenist oli väikese lapsena vist lemmik Bullerby raamat, hiljem “Vennad Lõvisüdamed” ja “Röövlitütar Ronja” ja natuke veel hiljem tundus absoluutse tipuna Tjorveni-raamat. Ja ihaldusobjekt “Rasmus, Pontus ja Lontu”, mida mul endal ei olnud ja sain ainult laenamisi lugeda.

      Muumitrolli-raamat oli teine selline, mida mul endal kodus ei olnud ja mis oli õudselt ihaldusväärne.

      Üldse omaette postituse saaks raamatutest, kelle tegelastesse ma olen armunud olnud.

      • Oo jaa, raamatutegelastesse armumine on ju veel täiesti omatte teema. Peab mõtlema!

      • väga väga naine

        Haha, millise lapse- ja noorüõlveraamatu tegelastesse ma POLE armunud olnud … ma arvan, “Muumitroll”. =D

        • ma suuremas osas Lindgrenis ei olnud.

        • väga väga naine

          Ma olin armunud Bossesse, Niklasesse, Sixtenisse, natuke ka Tommysse.
          Alustasin armumistega varakult, nii et Bosse Bullerby lastes” oli mulle tegelt liiga vana, aga ma mõtlesin ta nooremaks nt =)

        • väga väga naine

          Ja “Charlotte koob võrkus” nt rott Tempeltoni.
          Kuigi seal ilmselt mängis kaasa, et ma nägin vabaõhuetendust enne kui raamatut lugesin ja seal mängis Tempeltoni Mart Kampus ja milllegipärast seda tüüpi meeste suhtes on mul pehme koht hinges. Oli juba koolieelikuna.
          Tõnu Oja oli teine sarnane nt.

  7. Pingback: Doktor Dolittle ja Robin Hood, siil Sihkernaerust rääkimata — Toidutegu | Mon site officiel / My official website

Kommenteeri

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s