01.07. Kuna ma olen kuri inimene, siis mõtlen mõnikord, kas me ei peaks oma vastuvõtu-selektsiooni alustama sellelt kohalt, kus kirja ‘palun lisa fail pdf-formaadis’ alla laetakse järjepidevalt doc-faile. Ja ma ei hakka üldse rääkimagi võimest mõelda sellele, et äkki inimesel, kes nimetet failidega pärast tegeleb, on neid kümneid, nii et ehk oleks mõistlik lisada failinimesse oma nimi, selle asemel, et pealkirjastada see lihtsalt ‘motivatsioonikiri’, kusjuures isiku nimi ei kajastu iga kord ka dokumendi sisus mitte.
02.07. Mõni ilushelge, kuigi ebarealistlik unenägu võib sind terve päeva soojendada. Ja mõni ebameeldiv, aga realistlik uni võib terve päeva mingi häiriva aistinguna kaasas käia.
03.07. Ma olen vist psühho-gastronoomilises (sellist sõna ilmselt pole olemas) mõttes korealane – mulle pole mingi probleem hommikusöögi juurde kimchit süüa.
04.07. Krokside üle me juba nurisesime. Nüüd on kord Tupperware’i käes. Võiks ju öelda nii mõndagi nende turundusstrateegia või selle kohta, mida nende kontseptsioon mu jaoks sümboliseerib. Aga piirdugem nentimisega, et ma ei taha oma kööki mingit plastmassi ega silikooni. Andke mulle mu savist tainakauss, roostevaba pipraveski ja malmpann! Ja serveerimiseks on portselan, mõrade puudumine ja komplekti terviklikkus pole olulised.
05.07. Oli aegu, kui magama minna ei raatsinudki. Sest olid lood ja laulud ja Tartu valged ööd ja oli ilmselge, et kella kaheksane keeleteaduse ajaloo loeng pidi ses ebavõrdses konkurentsis juba eos alla andma. On praegugi mõnikord kiusatus uneajalt võlgu võtta. Aga see pole enam see.
06.07. Võtsin ette joosta. Keset rattahooaega on see ikka rist ja viletsus. Mitte et ma ei jaksaks, ei, vorm on korralik. Aga mu jalad on joostes nii kanged, et et ilusast lõdvast ja kergest jooksust võib ainult unistada, ma jooksen nagu rahhiitikust Pinocchio. Neljandaks kilomeetriks suutsid lihased siiski aru saada, et neilt tahetakse jooksmist, mitte pedaalimist, nii et seejärel läks lõbusamaks.
07.07. Loen Andrei Ivanovi “Isevärki kalmistu asukaid”. Raamat on õige, aeg selle lugemiseks vale. Paraku siis, kui oli õige aeg, polnud seda raamatut veel kirjutatudki. 15 aastat tagasi olnuksin sellest vaimustuses, praegu on mul väga raske sellega samale lainepikkusele jõuda, kuigi raamat on hästi kirjutatud ja uskumatult laia haardega. Natuke samal põhjusel ei julge ma vist kunagi üle lugeda Baturini “Kentauri” – äkki ei ole enam õige aeg ja ma ainult rikun kunagise võimsa lugemiselamuse.
08.07. Kui märkad, et hakkad kohast, kust tavaliselt rattaga sõiduteelt kergliiklusteele keerad, ka autoga sama tegema, siis on võib-olla aeg korraks järele mõelda.
09.07. Peaaegu terve nädal tööl tööl ja mu närvisüsteem asus liigse stimulatsiooni tõttu ületunde tegema. Olgu muuga, kuis on, aga vaimsele tervisele mõjus katkuaeg väga hästi.
10.07. See on ikka hirmus, kui palju inimesed helistavad. Ma ei taha. Mulle ei meeldi. Kui teie ei kirjuta ega vasta mu kirjadele, siis miks mina pean teie telefonikõnedele vastama?
11.07. Vahel tekib tunne, et peaks püüdma olla rohkem… täiskasvanu või midagi. Tegema Tähtsaid Asju. Võtma ennast ja oma tööd kole tõsiselt. Aga õnneks ma ei tea, kuidas käib Täiskasvanu olemine, ma ainult püüan muljet jätta, et tean, et kuulun samuti asjasse pühendatute hulka. Ja kardan, et varem või hiljem saab keegi aru, et ma teesklen.
12.07. Üks võimalik vaade sellele, kui palju materiaalset kraami on elus tarvis kokku kuhjata – kui palju sellest hiljem hooldekodu kaheksale ruutmeetrile mahub? Ei, ma tean kõiki võimalikke vastuväiteid sellele arutluskäigule, lihtsalt kangastus selline mõnevõrra kainestav perspektiiv.
13.07. Pool aastat oli lihtne. Nüüd hakkan järge kaotama. Võib-olla sellepärast, et on natuke aeg, kus paigal püsimiseks tuleb joosta, aga igaõhtune mõte nõuab pausi. Aga võib-olla ma lihtsalt tahan veel ignoreerida seda, mida olen juba märkama hakanud. Kui valjusti saevad ritsikad. Kuidas õhtuvalguse toon on muutunud. Kuidas öödesse imbub tasahaaval tumedamat tinti.
14.07. Ma olen eluaeg keetnud putru niiviisi, et helbed pannakse keevasse vette. Nüüd loen, et polevat vahet, võivat sama hästi panna külma vette ja siis keema ajada. Otsustasin tõestada, et nad eksivad. Tõestasin. Niiviisi on tulemuseks tapeediliim.
15.07. Nägin ultramees Rait Rataseppa jooksmas. Tekkis mõte oma isiklikust väljakutsest – sõita 20 päeva järjest jalgrattaga jooksumaratoni distantsi. See on rattasõiduks suhteliselt lühike maa, samas ma muidugi ei ole proovinud seda 20 päeva järjest sõita. Ja kes garanteerib 20 vihmata päeva? Mulle pole mingi probleem vihmaga joosta, aga vat rattaga sõita ei taha.
16.07. Kas keegi võiks mulle seletada, mis mõte on 1) küünarnukk autoaknast väljas sõitmisel (see ei ole ju mingi loomulik ega mugav asend, et nõjatun siin hooletult aknale, selleks peab ikka espetsiell pingutama), 2) eessõitjale taha kinni imemisel (see ei aita sul möödasõitu alustada, pigem näib see olevat mingi suhtumise väljendus à la näed nüüd, kuidas sa mind takistad, piirkiirusega sõitev tropp)
17.07. Kusagil on killustiku odavmüük olnud. Millest muidu see teede pindamine kõigis võimalikes ja võimatutes kohtades. Sõitsin 30 km/h nagu kiirusepiirang ette nägi. Kõik sõitsid mööda. Mina olin jalgrattaga muidugimõista. (Ma võimalusel muidugi väldin värskelt pinnatud teid, sest need on potentsiaalsed rehvilõhkujad, aga täna polnud see päev, kus oleks tahtnund juba sõidetud 56 kilomeetrile veel 17 lisada, mis oleks ringi sõitmisega tulnud teha.)
18.07. Väikevestlus masendab mind. Veel hullem on, kui see toimub kirjalikult. Mus on ikka veel mingi usk nagu tähendaks kirjalik sõna rohkem, nagu vääriks kirja panemist ainult oluline, mingit moodi jäädvustamispotentsiaalne. Usk, millel nutiajastul küll enam mingit põhjust pole. Aga teisalt, on’s siis ühelgi usul tingimata põhjust tarvis läinud.
19.07. Kidurad männid ja vetruv jalgealune. Uimastavad sookailud. Murakate kuldsed täpid ja mõrkjas lõhn kätel. Aga mõtted on hoopis mujal. Kaugel eemal ära.
20.07. Läksime metsa. Poole tunni pärast saime kaela äikesevihma ja otsustasime koju minna. Viissada meetrit hiljem oli kõik kuiv. Kahe tunni pärast tegime uue katse. Poole tunni pärast saime kaela järgmise äikesevihma. Miks te meid vihkate?!
21.07. Sõidan vastu õhtupäikest ja äkki tunnen, kuidas lõhnab jõulude järele. Ühe talu juures pügati kuusehekki.
22.07. Ma olen jäämägi. Üheksakümmend protsenti on pinna all peidus. Keegi ei võta vaevaks sügavale vaadata.
23.07. Juulikuu või asi. Sajab ladinal. Sooja on 17 kraadi. Toas, ma mõtlen. Sunnitud paigal istumine teeb närviliseks ja ajab igavusest sööma. Nutt ja hala.
24.07. Kui sulle hakkab tunduma, et igasuguste olukordade ja nähtuste põhjuseks on ainuüksi sinu enese halbolu, teod või mitteteod, siis kahtlemata omistad sa iseenesele ülemäära suurt tähendust. Ent kahtlus jääb. Äkki ma ikkagi lihtsalt olengi väga halb inimene?
25.07. Marju Lepajõel oli õigus – varjundite tabamine teeb õnnelikuks. Millal iganes märkan, et mõtted, tunded ja tajud on ühes suunas ajama pannud, kõrvalteid märkamata, vaid musta ja valget tunnistades, märkan ka, et olemine muutub hapraks ja pidetuks.
26.07. Tulen metsast. Teel kohtan kahte veidi väsinud välimusega džentelmeni. Üks võtab kohe seltskondliku vestluse üles. “Jõudu! Kuidas seenesaak oli? Ah sa korjasid mustikaid. No selle me saime seeni! Aitäh, et sa olemas oled! Ole terve!”
Mõnda inimest on ikka nii lihtne rõõmustada, piisab sellest, et jätad seened korjamata.
27.07. Tasapisi õpin oma mõtteid ja tundeid kõrvalt vaatama. Istun öötaevast vahtides ning jälgin laisalt, kuidas üks mõte liigub ühtejärge läbi õrnuse, kurbuse, lootusetuse ja leppimise. Sedasi kõrvaltvaatajana õpin viimaks ometi endasse leebemalt suhtuma.
28.07. Kui uskumatult palju uskumatult palju paremini toimivaid suhteid võiks olla, kui inimesed õpiks ennast väljendama muul moel kui passiivse agressiivusega.
29.07. Viimase pooleteise nädala jooksul olen kaheksa korda vihma kätte jäänud ja läbimärjaks saanud. Ilmsesti oleks kõigi nende huvides, kellele on kuiv ilm eluliselt vajalik, kui ma suve lõpuni toast välja ei tuleks, sest kuhu iganes mul minna pruugib, kukub seal sadama.
30.07. Inimestele, kelle jaoks suhtlemine on alati ja igal juhul midagi positiivset, on väga raske võimatu selgitada, et suhtlemispohmell on täiesti reaalne seisund. Enesetunne ei erine oluliselt alkoholipohmellist.
31.07. “Kui pean valima mõtlemise ja armastamise vahel, valin mõtlemise.” (Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”). Mõtlesin selle üle mitu päeva. Välja ei mõelnud. Kui nad oleksid üksteist välistavad (mida nad ei ole) ja kui peaks valima…
Muusika: Lambchop “The Daily Growl”
Toidutegu 
Mina panen külma vee ja vahukoore segamini 😀 Ja mulle meeldib kui on selline tummine (ok, liimine kui nii tundub). Linaseemneid panen ka veel, et oleks eriti liim 😀
MeeldibMeeldib
Jaa, eks ma natuke kahtlustan ka, et see on harjumuse asi 😀
MeeldibMeeldib
ma oletan samuti, et mõnele lihtsalt meeldib liim, sest muidu ei saaks ju keegi piimaga putru teha, aga jumala paljud teevad.
MeeldibMeeldib
Unustasin ühe erandi. Manna käib alati meil kuuma piima sisse.
Ja kaerahelbega koor, mitte piim 😀 Suhkur ja mandlid ka! Kasjuures ma vihkasin magusat putru, eelmisel aastal miskises toitumisprogrammis oli sees ja ma harjusin ära. Muna klopiti ka veel sisse, aga seda ma ei viitsi.
MeeldibMeeldib
Mul jälle vastupidi – ma alati sõin magusaid putrusid, panin isegi tatrapudru sisse suhkrut ja peale moosi. Ja üldse ei saanud aru, miks ülikooli ajal praktikal kõik mind kui imelooma vahtisid, sest nemad olid harjunud, et tatrapuder käib lihakonserviga.
Aga nüüd tarbin vist isegi rohkem soolaseid putrusid, tatrapuder nt kodujuustuga, kaerahelbepuder või ja keedetud munaga jne.
MeeldibLiked by 1 person
Tatrapuder jah ikka soolane mul ka. Lapsepõlves tatart üldse kodus ei tarbitud, õppisin ülikooli ajal valmistama ja sööma. Pigem nagu lisand. Seente ja juustuga või kastmega.
MeeldibMeeldib
Tatrapuder kalakonserviga on päris mõnus (omas mahlas või õliga konserv).
MeeldibMeeldib
Tahan rõhutada, et maamägede maa-alune osa on veel suurem kui jäämägede oma.
MeeldibMeeldib
Tõsi ta on. Aga sellele tavaliselt ei mõelda.
MeeldibMeeldib
Just sellep peabki sellele rohkem mõtlema.
MeeldibMeeldib
Sekundeerin Marju Lepajõe ütelusele ja lisan, et hea kirjanduse tarvitamine suurendab seda võimet, loen raamatut ja Njördr valab lainetele õli. Vastupidi näiteks internetis vaidlemisele.
Aga mis helistamisse vs meilimisse puutub, siis aitäh, sain just hea ettekäände telefoni hääletu peal edasi hoida (mu telefoni vaikeolek on sõna otseses mõttes vaikeoleks).
MeeldibMeeldib
Sekundeerin Marju Lepajõe ütelusele ja lisan, et hea kirjanduse tarvitamine suurendab seda võimet, loen raamatut ja Njördr valab lainetele õli. Vastupidi näiteks internetis vaidlemisele.
Aga mis helistamisse vs meilimisse puutub, siis aitäh, sain just hea ettekäände telefoni hääletu peal edasi hoida (mu telefoni vaikeolek on sõna otseses mõttes vaikeolek).
MeeldibMeeldib
sry, ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, et kaks kommentaari jõudsid ühetähelise erinevusega mõlemad läbi minna – mul jäi mulje, et “saada”-klikk ei õnnestunud, rõõmustasin, sest olin just trükiviga märganud, parandasin ja saatsin uuesti – ja tuli välja, et esimene variant oli ikkagi teele läinud.
MeeldibMeeldib
Jaa, nõus – hea kirjanduse lugemine on selleks väga oluline. Ma jauran sellest igal pool, kus mul lastakse lugemise teemal jaurama hakata. Aga kes siis mind kuulab!
Mulle meeldib ka telefoni hääletu peal hoida, sest ma leian, et äärmiselt liiale on läinud see hoiak, nagu peaks sõna otseses mõttes kogu aeg telefoni teel kättesaadav olema. Saime ju kunagi hakkama küll ilma lakkamatu helistamiseta.
MeeldibMeeldib
Sama siin, alati hääletu.
MeeldibMeeldib
„No selle me saime seeni!” tegi mu südame nii soojaks, et. “Selle”. Ma rääkisin toda keelt kunagi päris hästi, praktikapuudus tegi kahjuks oma töö juba jupp aega enne, kui siiapoole kolisin.
Aga helistamine on saadanast. Enamjaolt. Mina vaatan telefoni ca korra päevas, mul on muidugi võimalik seda luksust endale lubada, kõigil pole, kasvõi juba ameti pärast. Ja kui on tahtmist juttu rääkida kellegagi, kes kaugel, siis me lepime helistamise aja kokku. No nagu vanasti, kui ainult lauatelefonid olid, et ma olen X kell olemas, helista sellel ajal.
Suhtlemispohmell on mullegi tuttav tunne. Kapi-introvert, kuigi ekstraverdi silt küljes. Seevastu kirjalikust väikevestlusest ei tea ma õnneks suurt midagi. Peaasjalikult nende inimeste teene, kellega ma suhtlen.
Ja seda ka veel, et ootan iga kuu alguses su mini-kuud pikisilmi!
MeeldibMeeldib
Aitäh!
Mul ka teevad alati need murdefraasid südame soojaks ehkki ma ise olen vaevalt passiivne oskaja olnud ja praegu pole enam sedagi.
Ja just – lauatelefonide ajal said ka jutud räägitud ja kokkulepped sõlmitud. Kusjuures need viimased pidasid tollal vast isegi paremini, lepiti kokku, et kohtutakse nädala või kahe pärast kell 12 ja kohtutigi. Praegu jääb alati nii, et helistame siis, ja siis lõpuks helistatakse, et kuule, ei saa ikka.
Nüüd on kõik kogu aeg ühenduses, aga ma olen täiesti kindlalt veendunud, et suhtluse kvaliteet on sellest ainult kaotanud.
MeeldibMeeldib
Loomulikult teeb varjundite märkamine õnnelikuks, see on väljaspool kahtlust. Mis muidugi ei tähenda, et seda ei tohiks rõhutada. Ikka tohib ja lausa peab. Aitäh!
Mis helistamisse puutub, siis olen kogu aeg olnud pmst helistamise vältimise parteis (koguni kuulutasin klassikuks oma tütre, kui ta ütles: “Mis inimene see on, kes helistab kui saab sõnumi saata!?”), aga tegelikult – noh, minu jaoks – on teatud tüüpi asju lihtsam rääkida telefonitsi. Olen seda viimasel ajal avastanud. Muidugi võib see olla seotud ka klaviatuuriväsimusega ja sellega, et siis saab selle jutu korraga aetud, on võimalik täpsustada mitmeid üksikasju (meili teel, üksteisest sõltuvate üksikasjade puhul on see pikaldane); mingis onlainkirjutamisprogrammis võib vestluskaaslane (tal on selleks täielik õigus!) pooleks päevaks kaduda, aga vastad kõnele või koguni helistad, ja kõik on kahe minutiga klaar. Muidugi, ma eelistan küsida üle: kuule, helistaks! Ja lisan igaks juhuks, et seda juhtub umbes kord kuus.
Teine teema, kuigi haakuv, on see et ükskõik mis kanalis EI TOHI inimene kogu aeg võrgus (kättesaadav) olla. Sest kes on võrgus? Kärbes. Atlandi heeringas. Ämblik ei ole võrgus. Kättesaadav olemine kurnab isegi siis kui keegi kätt ei siruta. Seda tasub meeles pidada. Näiteid võib lisada, mõte on juba selge. Ei tohi olla kogu aeg kättesaadav, ükskõik, mis toru kaudu.
MeeldibMeeldib
Aga see ju ongi klassikuvääriline avaldus!
Muidugi, selge see, et mingeid asju on parem, operatiivsem ja mugavam ajada telefoni teel. (Ehkki vahel tekib ikkagi küsimus, kas ka kõigi osapoolte jaoks mugavam, sest mul nt tuleb seda tööasjus ette, et keegi üritab mingeid loenguaegu telefoni teel kokku leppida, temal on lihtne, tal on ainuüksi oma kalender ees, mina üritan samal paaniliselt arvesse võtta kolme kalendrit ja mitte unustada veel kümmet üksteist rohkem või vähem välistavat detaili, nii et mulle oleks igal juhul mugavam tegeleda sellega kirjalikult, et saaks kõik enne rahulikult läbi mõelda).
Ja siis on veel need inimesed, kes saadetud meili peale helistavad, ajavad oma seletamisega esmalt hulluks ja siis teatavad, et kule, pane see kõik, millest me rääkisime, mulle nüüd meili ka. Mida hekki sa siis üldse helistad!
Ent muidugi, need on detailid, põhiline on, et mõnikord on telefonisuhtlus igati omal kohal, aga teisel pool on seesama, mille välja tõid – justkui oleks tarvis olla alati kättesaadav (ükskõik kas siis mingist kohusetundest või ilmajäämise hirmust). Ei ole tarvis.
Minu jaoks on telefonisuhtlusel teatud pealetükkivuse komponent, mind sunnitakse suhtlema nüüd ja kohe, kuigi ma ei pruugi selleks üldse valmis olla, ja isegi, kui moe pärast küsitakse, kas on sobiv hetk rääkida, siis vähemalt osa helistajaid kindlasti ei oota, et sa ütledki, et tegelikult ei ole sobiv hetk. Sel põhjusel ei meeldi mulle endale ka helistada. Aga äkki ta ei saa või ei taha praegu rääkida ja ma tekitan talle ebamugavust? Ah, saadan parem meili.
MeeldibMeeldib
Ma eelistan öelda, et on sobiv hetk, sest muidu ta helistab ju uuesti!!!!
Olgu see juba möödas!
MeeldibMeeldib
Just! Või siis hakka ise tagasi helistama ja siis see mõte painab kogu aeg.
MeeldibMeeldib
meilitsi asjaajamisel on ka see eelis, et suhtlemisest jääb jälg, mille juurde pärast tagasi minna ja üle kontrollida, mida me nüüd õieti kokku leppisime.
Aga vahel olen sunnitud helistama, kui ma OLEN juba meilinud, reaktsiooni ei tule ja see kokkusaamine, kuhu ma vaikimisi (ehk omaenda meilitsi tehtud ettepaneku järgi) peaks justkui minema, on juba tunni aja pärast, aga ma ikka veel ei tea, kas keegi peale minu üldse kavatseb sinna tulla, ja kui ei kavatse, miks minagi siis peaks minema.
MeeldibMeeldib
Mul on helistamisega see teema, et äkki ma segan. Ma ise sageli ei saa vastata tööajal ning kuidagi kohandan sama teistele. Suhtluskliendis jätad teate ja küsid, kunas oleks sobib. Kui teine pool kinnitab, siis tuleb kõne ka. Ilmselt mul tööstiilist õpitud käitumine, aga kuidagi sümpaatseks saanud 🙂
MeeldibMeeldib
See su allolev päeva mõte on maailma parim, mida ma viimasel ajal lugenud olen, ma maadlen selle tunde,/probleemi/mõttega juba pikemat aega/aastaid ega saa aru, kas süüdi olen mina või dramattiseeritakse suuresti seda elu üle? Ja miks ometi? Kas see paneb inimesi tundma end kuidagi (teistest) paremini?
Vahel tekib tunne, et peaks püüdma olla rohkem… täiskasvanu või midagi. Tegema Tähtsaid Asju. Võtma ennast ja oma tööd kole tõsiselt. Aga õnneks ma ei tea, kuidas käib Täiskasvanu olemine, ma ainult püüan muljet jätta, et tean, et kuulun samuti asjasse pühendatute hulka. Ja kardan, et varem või hiljem saab keegi aru, et ma teesklen.
MeeldibMeeldib
Eessõitjale taha kinni imemise mõte seletati mulle ükskord ära aerodünaamikaga. Et nagu eessõitja õhuvoolus olles saab oma kütust säästa.
Ma sinna juurde mõtlen, et turvavöö arvelt saaks ju kah kenakese summa kokku hoida… Ja suunatulede. Näiteks.
Küünarnukk aknal sõitmine võib ehk suurekasvulistele inimestele mugavam olla. Et nagu kaasasõitja kah ära mahuks ja. Kuhu need jäsemed siis kõik panema peaks muidu?
MeeldibMeeldib
Suunatuledega oli selline lugu, et millalgi sammus üks autojuht teise seisva masina juurde, sõitis juhile molli, murdis suunatule kangi ära ja lahkus, südames keemas ülekeev rõõm õigluse mõõdukohase kättetoimetamise üle.
MeeldibMeeldib
Eessõitjale taha kinni imemisest. Sõitsin nädalaga 3500 km Soome ja Norra teid. Täpselt ühe korra “imes” tagasõitja end mulle taha kinni. Eesti auto oli. Mingit mõtet sel ei olnud, kaherealisel teel olid mõlemad rajad ühtlaselt täis nii pikalt kui ette näha sai. Puhas “eneseväljendus”.
Su mini-kuu formaat on nii tore.
MeeldibMeeldib
Sõitsin täna oma väikeses Prantsusmaa kodukülas kodu poole ja mulle tuli see postitus ja kommentaar meelde, sest minu auto taha oli vaat et kui liimitud ühe vanema proua poolt juhitud auto ja tahavaatepeeglist oli näha, et talgi oli keegi oma autoga vaat et pagasiruumis. Mul oli korraks kiusatus järsult pidurdada, siis autost väljuda ja küsida, et kas ta on midagi mu pagasiruumi ära kaotanud, aga noh… laps tagaistmel, ise rase ja auto ka senini veel mõlkideta (siin riigis haruldane nähtus), seega ei andnud impulsile järele.
Ja mini-kuud on tõesti vahvad!
MeeldibMeeldib
Eneseväljendus – seep see on.
Ma arvan, et ka eessõitja tuules sõitmiseks ja niimoodi mõningaks kütusekulu vähendamiseks tuleks kasutada veidi suuremat pikivahet kui see, mida mõned isikud harrastavad. Ma lähen igatahes närviliseks, kui mõni täiesti sabas kinni on, sest on ilmselge, et kui ma mingil põhjusel äkki pidurdama peaks, siis ta üksnes mitte et ei suuda pidurdada, vaid tõenäoliselt ei jõua isegi reageerida mitte.
MeeldibMeeldib
Minu mõte oli siin see, et ainus ennast väljendaja 3500 km peale oli teine eestlane.
Soomlased sõidavad samuti nagu mölakad, aga teistmoodi.
MeeldibMeeldib
No ikka nagu väike kergendus on korraks, kui irratsionaalsele käitumisele mingi näivaltki ratsionaalne selgitus antakse. Korraks vaid. Ärge võtke mult seda ära. Ma tunnen ennast kohe jõuka kodanikuna oma pika pikivahega. Las ma tunnen kaasa neile, kes minu taga sügelema kipuvad.
MeeldibMeeldib
Ma pean ka harjutama end niiviisi mõtlema. Nagu umbes midagi sellist, et “ära vihasta, imesta”.
MeeldibMeeldib
Jaa, see mini-kuu formaat on väga tore. Kas ma pole seda varem juba öelnud? Ah, pole oluline, ütlen igaks juhuks uuesti.
MeeldibMeeldib
Aitäh!
Ega ma üldse ei pahanda, kui seda korratakse 🙂
MeeldibMeeldib
Kui toredasse blokki ma sattusin😊 Kuidas ma varem…? Ja Kentaur… ometi veel keegi, kes sellest elamuse sai. Olen oma vaimustusega nii üksi olnud🙄
MeeldibMeeldib
Tere tulemast! 🙂
Ma tean veel vähemalt üht inimest, kes “Kentaurist” elamuse sai, aga üldiselt on mu meelest tegu teenimatult alahinnatud teosega, sest tegelikult on see tõeliselt suur romaan.
MeeldibMeeldib