01.08. Kui otsustad koos koertega seenele minna, siis arvesta, et kaheksa suure käpaga võidakse trampida ka üle seente ning kaks nina topitakse igale poole vahele. Ja on, nagu oleksid lapsed ennast kuhugi kontserdile kaasa mangunud lubadusega, et neil ei hakka igav, millele järgneb veerand tunni möödudes undamine, et on igav ja millal me juba ära läheme.
02.08. Uskumatult kehvaks on muutunud mu võime mitmele tegevusele korraga keskenduda. Või tegelikult. Kui halvasti ma suudan keskenduda mitmele tegevusele, kui pean samal ajal veel kellegagi suhtlema. Ometi ma ju oskasin seda kunagi. Arvasin, et oskasin.
03.08. Ma ei tahaks nüüd otseselt teis kadedust tekitama hakata… Aga mul on keldris 26 purki murakamoosi.
04.08. Nüüd ei õnnestu seda tõsiasja enam enda eest varjata: ööd on pimedad. Värske vihm lamab puude ja põldude peal. Mõte saab ritsikalauluks ja selle rütm toob unenägudeta une.
05.08. Isiksusetüübi testi mäletate? 82% ettevaatlik, öeldi mulle. Jah. Ma pole teinud ühtegi mastaapset lollust. Keegi pole pidanud mind mu tegude tagajärgede käest päästma. Ma võin tegutseda ja otsustada ka kiiresti, aga mu riskianalüüs on eeskujulik. Alati. Ja siis on mu hämmelduseks ikkagi inimesed, kes justkui peaks mind tundma, aga kes leiavad ikka olevat vajaliku manitseda mind ettevaatlikkusele, alalhoidlikkusele, illusioonitusele. Ma mõistan – ju see on neist endast lähtuv ja iseenesest heasoovlik nõuanne, aga ikkagi aktiveerib see mus valvevedru: mind ei mõisteta.
06.08. Tänane saak oli 3,3 kilo murakaid, 2 kilo kukeseeni, 10 vihta ja 36 ooo sammu. Kurbus luurab veel eemal, aga juba tunnen ta lähedust.
07.08. Poolunes nägin üht poolnaeratust. Ärkasin ja sain aru, et see oli metsa varjust tõusev hiigelsuur augustiöökuu.
08.08. On olemas terve hulk inimesi, kes arvavad, et see pagana ralli on väga vajalik üritus. A kui te seda arvate, siis miks te ei lähe ja ei toeta seda rallipassi ostmisega, selle asemel, et pressida ennast tuttavate kohalike juurde, et äkki saab läbi metsa niisama vaatama minna.
09.08. On, nagu peaks võtma viimast. Ent ma ei oska teha muud, kui istuda ja vaadata, kuidas värvid ja valgus muutuvad. Sookurgede kurbus kajab üle latvade ja imbub minussegi. On, nagu oleks suve viimane õhtu.
10.08. Fado, mu augustiõhtute laul. Aga valgus oli täna juba päikeseloojangusinine. See on vist mu lemmikvärv. Või on see pigem meeleseisund kui värv?
11.08. Mõni aasta tagasi eemaldasin oma sünnipäeva sotsiaalmeediast. Õnnesoovidest jäi alles nii umbes viis protsenti. Ega see mind kuidagi ei kurvastanud, kõik see pealiskaudsus oli mulle teada. Aga see vabastas mind vajadusest teha nägu, nagu rõõmustaks see mind tohutult, kui keegi leidis oma rakendusest meeldetuletuse, et mul on sünnipäev ning eraldas oma ajakavast kümme sekundit, et kirjutada mu seinale “PÕS”.
12.08. Taevas on pilves. Nii ei näegi, kui hõredaks see Taevasõel seal taga ses tähesajus pudenenud on.
13.08. Mõtisklesin siin, mismoodi ühe tuntud päevalehe konservatiivse ideoloogiaga kõlavad kokku pidevad leheküljesuurused seksinukkude reklaamid. Väheke topeltmoraal ei ole vai?
14.08. Tühistasin ühe iluteenuse broneeringu. Teoorias oleks niisiis pidanud raha üle jääma. Praktikas sattusin raamatupoodi ja tuli puuduski. Aga võib ju seda nimetada sisemise ilu eest hoolitsemiseks või midagi.
15.08. Üldiselt ma ei talu valju muusikat ja enamasti on teiste jaoks sobivana tunduv helitugevus minu jaoks liig. Ent vahel harva juhtub siiski, et keeran maanteel sõites Metallical volüümi juurde ja tunne on, nagu poleks enam midagi, mis mind kuidagi seoks. Ühtegi kohustust. Lubadust. Vastutust. Vajadust. Nii sõidetakse filmides silmapiiri poole.
16.08. Kõik. Moosid on purgis. Marjad sügavkülmas. Vihad lakas. Rattasõidukilomeetrid jalalihastes. Valgus ja värvid fotodel. Aistingud, tunded ja kogemused mõtetes. Mõtted paberil. Jalgratas autosse ja minek.
17.08. Lõhkusin ära oma spordiprillid. Kiire otsing sedastas, et uute soetamisel on valida kas 2-nädalane tarneaeg või nii tumedad klaasid, et sõida nagu öösel. Tüüpiline. Mustade prillide kompenseerimiseks läksin lasin juuksed roosaks värvida.
18.08. Puhkuse ajal trampisin päevas kaheksa kuni kümme tundi ringi. Täna saabus täiemõõduline šokk mõistmisest, et on vaja vahetada see sama pika arvuti taga istumise vastu. See on talumatu. Kõik on valesti.
19.08. Jalgratta piduritrosside vahele oli jäänud kimp võililleseemneid. Jälgisin, kuidas nad minuga pea kogu 53-kilomeetrise teekonna kaasa tegid ja siis kusagil kodu lähedal maha pudenesid. Moraali võite ise tuletada. Sest igast asjast järgneb mingi moraal, nagu ütles “Alice imedemaal” Hertsoginna.
20.08. Tavatsesin ikka siin ja seal lipuvärvides linti kanda. Koti, auto, jalgratta küljes. Loobusin sellest, kui teatud seltskond kaaperdas kõik rahvuslikud sümbolid. Nüüd mõtlen, et loobumine oleks alla andmine. Seega lipuvärvides lint peab naasma. Aga koos vikerkaarelindiga.
21.08. Täna nägin mitut inimest, kes üritasid jalgrattaga sõitmise ajal telefoni näppida. Üks pressis tõusust üles, vänderdades ühest teeservast teise, aga telefon püsis peos. Oeh. See kõik on juba kirjas. Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias. Parem Kui Elu. Milleks üldse kõik, kui ainus, mida tarvis, on olla aheldatud oma telefoni külge.
22.08. Üks esoteerik ütles kord, et mul olevat vaja kannatlikkust õppida. Khm. Praegune aeg pakub iga jumala päev niisuguseid ammendamatuid võimalusi kannatlikuks jäämiseks, et mul hakkab tekkima hirm, kas ma kogu selle kannatlikkuse kätte lõpuks siiski ära ei lämbu.
23.08. Kahekümneselt võis tunduda, et “kõik on võimalik” just seda tähendabki. Sõna otseses mõttes. Nüüd juba tead, et kõik ei ole võimalik. Et isegi see, mis on võimalik, ei lähe tõenäoliselt nii, nagu sa soovid, vaid nii, nagu kõigil eelmistel kordadel. Ei ole enam lihtne unistada võimatust, kui vastik realist sinust saanud on.
24.08. Tüütult terve inimene, nagu ma olen, piisas saada 41, kui leidsin end guugeldamas toidulisandeid liigestele. Nüüd on siis põlv. Vaadake, et te sporti tegema ei hakka!
25.08. Teel lõunale juhtusin nägema, kuidas kohalik tuntud elukunstnik EH üritas raeplatsil #tartu2024 installatsiooni otsa ronida, jäi aga vahele parajasti raekojast väljunud linnapeale, kes käskis tal otsekohe alla tulla.
26.08. Jõudsin järeldusele, et 6-tunnine tööpäev ja 4-päevane töönädal oleks enam-vähem jõukohane variant ja välistaks vast iganädalase hullumise.
27.08. Ootavad kaks autot ristmikul vasakpööret. Esimene ei saa ega saa pööratud, sest peateel on tihe liiklus. Tagumine mängib gaasiga, kaotab siis kannatuse ja keerab üle äärekivi kõnniteele, et esimesest mööda saada.
Liikluse (ja netikommentaaride) puhul tekib mul alatasa tunne, et meil siin kirjutatakse ravumeid ikka kaugelt liiga vähe välja.
28.08. Suvel olin päevad otsa jalgel, sõin kaks korda päevas ja ei olnud mingit probleemi. Nüüd istun peamiselt arvuti taga, söön kolm korda päevas ja kõht on kogu aeg tühi. Ma hakkan põhimõtteliselt juba söömist lõpetades mõtlema, mida kõike järgmisel toidukorral süüa võiks.
29.08. Vana Tallinna ooperigala üldjoontes oli kuulatav. Ehkki solistidele oleks ka klaasike või paar ära kulunud, pisut tujutu tükitöö üldmulje jäi, aga eks neil seal Estonias ole ju rasked ajad ka. Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Soolopalaga üles astunud uut orkestranti iseloomustati kui imehabrast. Mitte imeandekat. Mkmm. Võib vist üpris kindel olla, et mõne meesinterpreedi puhul oleks siiski rõhutatud tema osavust instrumendi valdamisel, mitte kehaehitust.
30.08. Ma küsin varasemast vähem. Mitte et mind ei huvitaks. Mitte et inimesed suure heameelega ei räägiks. Aga mul pole enam jaksu astuda üha uutesse ja uutesse kuulamise lõksudesse.
31.08. Nii ta läks sel aastal. See alla sadavate tähtede, õunte kukkumise ööde, leekidesse lendavate liblikate ja veiniks käärinud viljade kuu.
Toidutegu 