Mini-august

01.08. Kui otsustad koos koertega seenele minna, siis arvesta, et kaheksa suure käpaga võidakse trampida ka üle seente ning kaks nina topitakse igale poole vahele. Ja on, nagu oleksid lapsed ennast kuhugi kontserdile kaasa mangunud lubadusega, et neil ei hakka igav, millele järgneb veerand tunni möödudes undamine, et on igav ja millal me juba ära läheme.

02.08. Uskumatult kehvaks on muutunud mu võime mitmele tegevusele korraga keskenduda. Või tegelikult. Kui halvasti ma suudan keskenduda mitmele tegevusele, kui pean samal ajal veel kellegagi suhtlema. Ometi ma ju oskasin seda kunagi. Arvasin, et oskasin.

03.08. Ma ei tahaks nüüd otseselt teis kadedust tekitama hakata… Aga mul on keldris 26 purki murakamoosi.

04.08. Nüüd ei õnnestu seda tõsiasja enam enda eest varjata: ööd on pimedad. Värske vihm lamab puude ja põldude peal. Mõte saab ritsikalauluks ja selle rütm toob unenägudeta une.

05.08. Isiksusetüübi testi mäletate? 82% ettevaatlik, öeldi mulle. Jah. Ma pole teinud ühtegi mastaapset lollust. Keegi pole pidanud mind mu tegude tagajärgede käest päästma. Ma võin tegutseda ja otsustada ka kiiresti, aga mu riskianalüüs on eeskujulik. Alati. Ja siis on mu hämmelduseks ikkagi inimesed, kes justkui peaks mind tundma, aga kes leiavad ikka olevat vajaliku manitseda mind ettevaatlikkusele, alalhoidlikkusele, illusioonitusele. Ma mõistan – ju see on neist endast lähtuv ja iseenesest heasoovlik nõuanne, aga ikkagi aktiveerib see mus valvevedru: mind ei mõisteta.

06.08. Tänane saak oli 3,3 kilo murakaid, 2 kilo kukeseeni, 10 vihta ja 36 ooo sammu. Kurbus luurab veel eemal, aga juba tunnen ta lähedust.

07.08. Poolunes nägin üht poolnaeratust. Ärkasin ja sain aru, et see oli metsa varjust tõusev hiigelsuur augustiöökuu.

08.08. On olemas terve hulk inimesi, kes arvavad, et see pagana ralli on väga vajalik üritus. A kui te seda arvate, siis miks te ei lähe ja ei toeta seda rallipassi ostmisega, selle asemel, et pressida ennast tuttavate kohalike juurde, et äkki saab läbi metsa niisama vaatama minna.

09.08. On, nagu peaks võtma viimast. Ent ma ei oska teha muud, kui istuda ja vaadata, kuidas värvid ja valgus muutuvad. Sookurgede kurbus kajab üle latvade ja imbub minussegi. On, nagu oleks suve viimane õhtu.

10.08. Fado, mu augustiõhtute laul. Aga valgus oli täna juba päikeseloojangusinine. See on vist mu lemmikvärv. Või on see pigem meeleseisund kui värv?

11.08. Mõni aasta tagasi eemaldasin oma sünnipäeva sotsiaalmeediast. Õnnesoovidest jäi alles nii umbes viis protsenti. Ega see mind kuidagi ei kurvastanud, kõik see pealiskaudsus oli mulle teada. Aga see vabastas mind vajadusest teha nägu, nagu rõõmustaks see mind tohutult, kui keegi leidis oma rakendusest meeldetuletuse, et mul on sünnipäev ning eraldas oma ajakavast kümme sekundit, et kirjutada mu seinale “PÕS”.

12.08. Taevas on pilves. Nii ei näegi, kui hõredaks see Taevasõel seal taga ses tähesajus pudenenud on.

13.08. Mõtisklesin siin, mismoodi ühe tuntud päevalehe konservatiivse ideoloogiaga kõlavad kokku pidevad leheküljesuurused seksinukkude reklaamid. Väheke topeltmoraal ei ole vai?

14.08. Tühistasin ühe iluteenuse broneeringu. Teoorias oleks niisiis pidanud raha üle jääma. Praktikas sattusin raamatupoodi ja tuli puuduski. Aga võib ju seda nimetada sisemise ilu eest hoolitsemiseks või midagi.

15.08. Üldiselt ma ei talu valju muusikat ja enamasti on teiste jaoks sobivana tunduv helitugevus minu jaoks liig. Ent vahel harva juhtub siiski, et keeran maanteel sõites Metallical volüümi juurde ja tunne on, nagu poleks enam midagi, mis mind kuidagi seoks. Ühtegi kohustust. Lubadust. Vastutust. Vajadust. Nii sõidetakse filmides silmapiiri poole.

16.08. Kõik. Moosid on purgis. Marjad sügavkülmas. Vihad lakas. Rattasõidukilomeetrid jalalihastes. Valgus ja värvid fotodel. Aistingud, tunded ja kogemused mõtetes. Mõtted paberil. Jalgratas autosse ja minek.

17.08. Lõhkusin ära oma spordiprillid. Kiire otsing sedastas, et uute soetamisel on valida kas 2-nädalane tarneaeg või nii tumedad klaasid, et sõida nagu öösel. Tüüpiline. Mustade prillide kompenseerimiseks läksin lasin juuksed roosaks värvida.

18.08. Puhkuse ajal trampisin päevas kaheksa kuni kümme tundi ringi. Täna saabus täiemõõduline šokk mõistmisest, et on vaja vahetada see sama pika arvuti taga istumise vastu. See on talumatu. Kõik on valesti.

19.08. Jalgratta piduritrosside vahele oli jäänud kimp võililleseemneid. Jälgisin, kuidas nad minuga pea kogu 53-kilomeetrise teekonna kaasa tegid ja siis kusagil kodu lähedal maha pudenesid. Moraali võite ise tuletada. Sest igast asjast järgneb mingi moraal, nagu ütles “Alice imedemaal” Hertsoginna.

20.08. Tavatsesin ikka siin ja seal lipuvärvides linti kanda. Koti, auto, jalgratta küljes. Loobusin sellest,  kui teatud seltskond kaaperdas kõik rahvuslikud sümbolid. Nüüd mõtlen, et loobumine oleks alla andmine. Seega lipuvärvides lint peab naasma. Aga koos vikerkaarelindiga.

21.08. Täna nägin mitut inimest, kes üritasid jalgrattaga sõitmise ajal telefoni näppida. Üks pressis tõusust üles, vänderdades ühest teeservast teise, aga telefon püsis peos. Oeh. See kõik on juba kirjas. Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias. Parem Kui Elu. Milleks üldse kõik, kui ainus, mida tarvis, on olla aheldatud oma telefoni külge.

22.08. Üks esoteerik ütles kord, et mul olevat vaja kannatlikkust õppida. Khm. Praegune aeg pakub iga jumala päev niisuguseid ammendamatuid võimalusi kannatlikuks jäämiseks, et mul hakkab tekkima hirm, kas ma kogu selle kannatlikkuse kätte lõpuks siiski ära ei lämbu.

23.08. Kahekümneselt võis tunduda, et “kõik on võimalik” just seda tähendabki. Sõna otseses mõttes. Nüüd juba tead, et kõik ei ole võimalik. Et isegi see, mis on võimalik, ei lähe tõenäoliselt nii, nagu sa soovid, vaid nii, nagu kõigil eelmistel kordadel. Ei ole enam lihtne unistada võimatust, kui vastik realist sinust saanud on.

24.08. Tüütult terve inimene, nagu ma olen, piisas saada 41, kui leidsin end guugeldamas toidulisandeid liigestele. Nüüd on siis põlv. Vaadake, et te sporti tegema ei hakka!

25.08. Teel lõunale juhtusin nägema, kuidas kohalik tuntud elukunstnik EH üritas raeplatsil #tartu2024 installatsiooni otsa ronida,  jäi aga vahele parajasti raekojast väljunud linnapeale, kes käskis tal otsekohe alla tulla.

26.08. Jõudsin järeldusele, et 6-tunnine tööpäev ja 4-päevane töönädal oleks enam-vähem jõukohane variant ja välistaks vast iganädalase hullumise.

27.08. Ootavad kaks autot ristmikul vasakpööret. Esimene ei saa ega saa pööratud, sest peateel on tihe liiklus. Tagumine mängib gaasiga, kaotab siis kannatuse ja keerab üle äärekivi kõnniteele, et esimesest mööda saada.
Liikluse (ja netikommentaaride) puhul tekib mul alatasa tunne, et meil siin kirjutatakse ravumeid ikka kaugelt liiga vähe välja.

28.08. Suvel olin päevad otsa jalgel, sõin kaks korda päevas ja ei olnud mingit probleemi. Nüüd istun peamiselt arvuti taga, söön kolm korda päevas ja kõht on kogu aeg tühi. Ma hakkan põhimõtteliselt juba söömist lõpetades mõtlema, mida kõike järgmisel toidukorral süüa võiks.

29.08. Vana Tallinna ooperigala üldjoontes oli kuulatav. Ehkki solistidele oleks ka klaasike või paar ära kulunud, pisut tujutu tükitöö üldmulje jäi, aga eks neil seal Estonias ole ju rasked ajad ka. Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Soolopalaga üles astunud uut orkestranti iseloomustati kui imehabrast. Mitte imeandekat. Mkmm. Võib vist üpris kindel olla, et mõne meesinterpreedi puhul oleks siiski rõhutatud tema osavust instrumendi valdamisel, mitte kehaehitust.

30.08. Ma küsin varasemast vähem. Mitte et mind ei huvitaks. Mitte et inimesed suure heameelega ei räägiks. Aga mul pole enam jaksu astuda üha uutesse ja uutesse kuulamise lõksudesse.

31.08. Nii ta läks sel aastal. See alla sadavate tähtede, õunte kukkumise ööde, leekidesse lendavate liblikate ja veiniks käärinud viljade kuu.

24 responses to “Mini-august

  1. Kuduv Koeraomanik

    Ma kui koeraga käin metsas, siis enamuse ajast pean ma teda tassima. Ta on madal ja pika karvaga, kõik jääb kasukasse kinni ja siis on jama majas 😀
    Muidu istub ilusti minu kõrval ja vaatab, aga seeni ju nii ei korja.
    Hea teada, et ma pole ainuke söödik. Ja ma pole suvel isegi sporti teinud, kõik jälle koguneb.

    Liked by 1 person

  2. Ma kommenteerin seda telefoni-asja.
    Mina mängisin Pokemon Go-d, see on selline telefoniga piki linna kõndimise mäng. Mängisin palju – usun, et keskmine tuli kaks tundi päevas. Aga kuna Tallinn on nii väike ja hõre linn, siis on siin paras mängida rattaga sõites. (Mängisin veel Berliinis ja Roomas ja Pariisis ja kus veel, nii et võrdlust jagub.) Nii et ühe talve, umbes novembrist aprillini, sõitsin ma mööda Tallinna ringi, eriti hilisõhtuti, pilk telefonis. Ma õppisin pähe KOGU kesklinna kõik tänava-augud ja muhud ja lohud ja äärekivid, nii et võisin täiel kiirusel Viru ringil autode vahel kimada, üks käsi lenksul, aga teine käsi telefoni näppimas ja kogu tähelepanu 100% mängul. (Kontrasti erinevus telefoni ja öise pimeda ümbruse vahel on nii suur, et sa ei näe ümbrusest mitte midagi.)
    Ja see oli väga tore aeg!
    Mitte et ma seda kellelegi teisele soovitaks 🙂

    Meeldib

    • No see kõlab küll pigem sellise ‘ärge parem kodus järele tegema hakake’-tegevusena 😀
      Natuke samamoodi kahtlustavalt vaatan ma neid, kes arvavad, et on nii osavad, et käed lahti sõita. Ilmselt ongi. Aga kui satub mõni kivi ratta alla, jookseb ootamatult loom või laps teele ja samal ajal tuleb eest või tagant suurel kiirusel teine rattur?

      Meeldib

      • Jaa, ega ma ei soovitagi kellelegi. Käed-lahti ma ei sõida pärast seda, kui mingi tuulehoog oleks mu äärepealt ümber lükanud. Sile tuttav tee otse kodu juures, kedagi-midagi pole, ja siis tuli maja nurga tagant tuulehoog. Jäin püsti, aga.

        Tallinna tõukeratturite käitumist vaadates on jalgrattaga käed-lahti sõitmine aga kõige väiksem mure. Noored kuked eputavad oma plikade ees igasugu trikke tehes, teiste inimeste vahel ja tavaliikluses. Ega ma ei pahanda, ju on sellist käitumist neile ja ühiskonnale tervikuna siis millegipärast vaja.

        Liikluse enda kohta veel seda, et käisime Lätis rattamatkal ja pärast seda kogemust on Eesti autojuhid kõik nii nunnud ja rattasõbralikud, et pisar tuleb silma.

        Meeldib

  3. “jäi aga vahele parajasti raekojast väljunud linnapeale, kes käskis tal otsekohe alla tulla.” – kas nimepidi? see oleks nii Tartu (ja mõnes mõttes ka nii Eesti, illustreerides seda, kui väikesed meil klassivahed – veel? – õnneks on).

    Meeldib

    • Ma seda ei kuulnud, kas nimepidi. Aga mõtlesin just ka, et ehe näide selle kohta, kui sümpaatselt olematud klassivahed. Sest eks linnapea teab ju ka väga hästi neid kohalikke elukunstnikke ja see on võimalik just Tartu-suuruses linnas, aga eks tõesti ka laiemalt Eesti-suuruses riigis.

      Meeldib

  4. mul jäi täpselt üks samm puudu, et 13.08 mõte blogisse kirja panna. ilmselt keegi lastest jõudis oma mõttega lihtsalt vahele ja nii ta sellesk korraks jälle jäi.

    Liked by 1 person

    • Kas meil on kusagil lehes seksinukkude reklaamid? Nagu päriselt? Paber-lehes? Või te mõtlete seksinukkude all kollase ajakirjanduse staare nagu, eee, see susanna hunt ja vändra aveli?

      Meeldib

  5. Epp Harmon

    15.08 – no täpselt mina.
    Ja need sakslased muidugi jälle – noorem on nii kenasti kasvanud, vaatan.
    Ning su mini-kuu formaat on ikka NII isuäratav, et ma vist millalgi korraks kaaperdan.

    Meeldib

    • Loomulikult võid kaaperdada.
      Noorem sakslane saab varsti 7-kuuseks. Ma muidugi natuke ehin ennast võõraste sulgedega karvadega, sest sakslased elavad tegelikult mu venna peres, mina olen selline isehakanud kasuema. Aga praegu on jah nii, et kui pole koeri mitu nädalat näinud, siis on noorem jälle kõvasti kasvanud.

      Meeldib

  6. Lihtsalt mulisen natuke, loodetavasti ei tüüta.

    Mulle tundub, et mida parem on mu keskendumisvõime (mitte väga hea, aga see on paremaks läinud), seda vaevalisemad on ümberlülitumised.

    Ettevaatlikkusele manitsemine on üleüldse nõme. Kui mõnele inimesele on vaja, siis on, aga nii üldiselt keegi ju tulle ei hüppa. Ja see illusioonitus on tegelikult väga rumal maailmanägemine. Ei mina ülemiselt riiulilt lati patsu kätte saa. Ja ei saagi. Noh, kui nii lihtsustatult.

    Viimast võibki võtta vaikselt, mõtlikult.

    Eemaldasin ennast sotsiaalmeediast. Õnne soovitakse vähem, õnne, tundub pigem koguneb.

    Ei. Konservatiivne ideoloogia ongi üsna, ah, ma ei hakka jahuma, tead ise ka.

    Le tümm, jah, mul on sama. Ja ka mina olen mõnikord, noh, kindlasti paari viimase aasta jooksul vähemalt ühel puhul, muusika valjemaks keeranud.

    Istumine teeb mul ka kõhu tühjaks. Mingi stress?

    Jaa, mõtlesin ka kunagi. Aga kaabut kandsin viimati kaheteistkusena ja linte pole eriti kunagi kandnud. Ühesõnaga, jään teoreetikuks, aga tegelt ei tohi lasta endalt asju ära võtta sel moel.

    Novott, see on teema, kus manitseks (noori) või arendaks enda kannatlikkust või sõimaks: krt, kui sa sõidad käed lahti ja räägid veel telefoniga, kui suur on tõenäosus, et suudad midagi teha kui järgmise maja nurga tagant astub kõnniteele inimene? Aga teistpidi, siis jälle rõõmustan, sest enamasti on need mingid noored ja, jah, see tuleb sinu kuust ka välja ja Kauri kommentaarist ja mingi selline uljus on ju tegelikult ka kuidagi vajalik. Maideagi, vb kuidagi nii, et kui sa kunagi ei roni puu otsa, siis, jah, ei kuku ka alla (ega murra oksa), vaid hingeldad kogu lamamistoolis nagu mingi kuradi rasvane orav. Ja võib-olla on väikese eputamise ja paari alla-aetud toriseva vanamehe tasakaal kuidagi nii, et mõni vanamees ikkagi tuleb alla ajada. Kuidagi tihti on tundunud sedapidi, et isegi rõõmustav kui kuidagi halvasti käitutakse. Noh, muidugi mitte päriselt, mitte suurte riskidega seotult, aga… Ei oskagi seda piiri tõmmata, kord arvan nii kord naa.
    PS. Kirjutasin selle lõigu minikuud lugedes järjest valmis, siis lugesin alles kommentaare, jah, kõik on juba öeldud, aga postitan ikkagi.

    Sa rääkisid esoteerikuga ja ei löönud teda. See on kannatlikkuse skaalal üsna kõrgel. Kui lämbuma hakkad, otsi see täi üles ja viska teda tordiga.

    Meeldib

    • Ma räägin, ma olen kannatlikkus ise! Või krt teab, mis asi see täpselt on, aga igal juhul olen kindel, et pigem on mul seda vähem kui rohkem tarvis.

      Jah, tegelt ei tohi lasta endalt asju ära võtta. Täiesti kujutan ette, et mõnel kaabukandjal võib ka probleem olla, et tahaks ja sobiks kanda, aga kaabude vaateid ei jaga. Janoh, paraku, kui ta ikkagi on otsustanud oma peakatet edasi kanda, siis mina pealiskaudsel visuaalsel vaatlusel teeksin kohe mingid kaugele ulatuvad ja potentsiaalselt ekslikud järeldused.

      Mulle meenus selle jutu peale, kuidas vennaga lapsepõlves jalgratastega läbi surnuaia kihutasime ja saime mingilt onklilt pahandada, et kalmistul jalgrattaga ei sõideta. Ja mõtlesin, et vist ikka jaa, natuke uljust ja lollust ja eputamist käib lapse- või pigem teismelisepõlve süütute, muretute mängude juurde. Kui ei käiks, siis poleks päris õige asi.

      Ümberlülitumine on vaevaline, mul ka. Või varasemast vaevalisem. Ma ei tea, kas see tuleb vanemaks saamisest ja asjaolust, et koos sellega on mingi vajalik ressurss lõplikult ära kulutatud või mis, aga kardan, et selle tulemusena ma ei suuda enam varsti sellist tööd teha, mis nõuab pidevat ümberlülitumist. Või vähemalt hakkab see tervisele.

      PS. Leppisime ju kokku, et võimalik tüütamine pole kõneväärt teema.

      Meeldib

  7. Ma olen väga aeglane. Olen õppinud ostma enam-vähem edevaid sokke. Üsna hästi olen saanud käppa särkide ostmise. Mul on üks kanadega lips, mida pole võimalik üle trumbata. Paaril sobilikul puhul olen sellega inimesi jalust niitnud. Kui nüüd jõuaks kuidagi ka selleni, et leida normaalne pintsak ja vb püksidki … Noh, üksiti-üksiti, õeke!
    Ahjaa, kingade saladuse olen enam-vähem läbi hammustanud, et millised. Tõsi, eelistan stiilset mugavust stiili-ilule.

    Meeldib

Kommenteeri

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s