Mini-september

01.09. Üritasin ilmaga võidelda. Ilm võitis. Valasin rattakingadest vee välja ja elasin kaotusega leppinult edasi.

02.09. Vahel ma soovin, et mul oleks küljes ventiil, mille kaudu üleliigset rõhku välja lasta.

03.09. Ma pole muidugi mingi asjatundja. Aga sellegipoolest näib, et kui mingi reaalselt kasutamiseks mõeldud süsteemi juhend on 223 lehekülge pikk, siis ei saa tegemist olla väga hea süsteemiga.

04.09. Kui pika ajaperioodi kohta teie saate öelda ‘ülikooliaeg’? Mul sai täna 23 aastat täis.

05.09. Rahvas marsib kolonnina teel. Helikopterid tiirutavad pea kohal. Aeg-ajalt lendab üle väikelennuk. Ei ole sõda. Kõigest ralli on. Aga mina lähen läbi metsatuka teisele poole ja korjan poolega kogu selle palagani toimumise ajast peaaegu kümme kilo pohli. Teine pool kulub õunamoosi keetmisele. Leian, et olen ülimalt hästi aega veetnud.

06.09. Öösel nägin unes armastust. Ainult mul pole sellest rääkimiseks enam isegi sõnu, kõik kõlavad võõralt ja valesti, sest armastus siin enam ei ela.

07.09. Ammusel ajal, kui ma veel viitsisin korralikult riides käia, tulin kord parajasti tööle – seljas punane villane mantel, jalas kõrge kontsaga saapad, ridikül käes – ja mind parklas lähenemas märganud kolleeg hüüatas: “Jumal, kui ilus!”.
No vot. Nüüd ostsin just uued matkapüksid. Täiesti edevad, väga funktsionaalsed ja maksid ilmselt rohkem kui omal ajal too punane mantel. Ja keegi ei kiljunud vaimustusest. Inimesed, ma ütlen.

08.09. Sõidan päevatõusu poole, rehvid sahisemas öisest sajust märjal asfaldil. Põldudelt hajub udu ja metsad on kaugemal sinised. Kell on seitse hommikul. Mul pole kahju neid hommikuid tavaliselt maha magada, aga see ei tähenda, et ma neis ilu näha ei oskaks.

09.09. Taevas on tormine ja puud koputavad aknale. Jäin täna saabunud e-kirjade tulvale nii silmatorkavalt alla, et õhtul hiljagi veel tahaks jõuetusest nutta. Soontes voolab vere asemel eksistentsiaalne äng.

10.09. Kuidas küll juba nii palju kollaseid lehti maha sai? “Puu on haige!” tahaks härra Huu kombel hüüatada ning minna, lehed okstele tagasi nõeluda ja plaasterdada ning puu juurtele köharohtu kallata.

11.09. Ma ei pane tähele kilomeetrite möödumist. Jalad on kerged. Keha kuuletub. Jalgratas kuuletub. Mõtete eest ära kihutama ei pea, nad ootavad, kuskil. Sellist hetke ei tule niikuinii iial, mil su elus poleks üleüldse mitte mingeid häirivaid asjaolusid. Aga nad võib mõneks ajaks kuhugi eemale jätta ja see on peaaegu sama hea.

12.09. Kaubamajal on plakat: 60 aastat stiilikindel. Tähendab – 60 aastat pole stiil neile erilist mõju avaldanud (vrd ka vihmakindel, tuulekindel). Mis võib muidugi hea olla, aga vaevalt nad seda nii mõtlesid.

13.09. Akende taga on öö. James Hetfield küsib sümfooniaorkestri saatel, miks ta ei suuda endale andestada. Mina keedan pohlamoosi. Kell tiksub päeva lõppenuks.

14.09. Selles pole midagi erilist. Absoluutselt mitte midagi elu muutvat. Lihtsalt septembripäike on ootamatult soe ja võib minna aeda ning süüa seal viinamarju. Ikkagi viinamarjad, eks ole. Mitte punased sõstrad.

15.09. Taevas on madal ja hall. Võib-olla ongi see taeva tinane raskus, mis mind maadligi surub. See aisting ei lase end tabada, vaid nihkub kaugemale iga kord, kui üritan teda defineerida. Tähelepanelik kuulaja aitaks ehk. Aga ma olen õppinud ise hakkama saama.

16.09. Jälle see valgus. Ja soe tuul. Päev, milliseid nii kaugel põhjas keset septembrit enam olla ei tohiks. Lisan hommikul tehtud trennile õhtul veel 30-kilomeetrise looduse vaatamise sõidu. Kunagi ma suutsin ka lennata. Praegu on jalgrattasõit sellele tundele kõige lähemal.

17.09. Mõnikord ma imestan mõne inimese võime üle rääkida lakkamatult iseendast, oma igapäevaelu imepisikestest üksikasjadest ilma igasuguse üldistuse astmeta. On see ülim enesekindlus või äärmine ebakindlus?

18.09. Haned on asunud teele. Seista öötaeva all ja kuulata, kuidas nad lähevad, piki Linnuteed, ja vähemalt selleks ajaks unustada oma äsjased mõtted iseenda sees lõksus olemisest. Sulgudes olemisest.

19.09. Istun kohvitassiga köögis, kui keegi ukse taga kobistab. Ma ei reageeri, arvates et kuulsin valesti. Kostab nõudlikum kraapamine.
Ukse taga on kaks innukat elukat, kes sisse pääsenult kapi ette istuvad kui kukununnud ning tungiva pilguga maiusepakki silmitsema asuvad. Juhuks kui mul eriti pikad juhtmed peaks olema, pakutakse ka käppa. Kujutlen, kuidas nad esiti oma trepil nõu pidasid: kuule, lähme teise maja juurde ja küsime midagi head.
Muidugi lasen ma ennast pehmeks rääkida ja külalised lahkuvad, kummalgi kuivatatud seakõrv hambus.

20.09. Vahtrate võradesse on ilmunud värvilised salgud. Seda see öine udu siin vahepeal sehkendas.

21.09. Kuidas joonistada lehma?
Seltsimehed, me peame alustama otsustavat võitlust formalismi vastu, elagu sotsialistlik realism, hurraa!

22.09. Aga ikkagi. Tõenäoliselt maailma muuta ei saa, see läheb inertsist omasoodu edasi. Isegi omaenda väikest maailma muuta on keeruline. Sellegipoolest arvan ma, et natuke parem, natuke ilusam ikkagi saaks, kui igaüks püüaks natukenegi rohkem märgata argipoeesiat enda ümber. Seda on küll. Tegelikult on.

23.09. Meil siin ei saja. Puudelt pudenevad viimased õunad. Veel ei lõpe valgus. Täna tundus korraks, et kõrrepõldude taha asutavad loojuma kaks päikest. Küllap sellepärast ongi nii soe.

24.09. See sume valgus ja tasapisi värvi vahetavad puud. See väike kerge pulbitsev rõõm minus, kui sõidan päikese poole. Kui ma saaksin ja tahaksin neid hetki jagada, kuidas võiksin olla kindel, et teine püsib vait ja tunnetab sama? Võib-olla tahab ta kõik oma argimured kaasa tuua ja neist lõputult rääkida?

25.09. Oma võitlusi tuleb teadagi targalt valida ja igas argivestluses lahingusse tormata ei ole mõtet. Aga kust kohast läheb piir ja kas aina vaikimist valides ei muutu lõpuks kogu kontakt miiniväljal manööverdamiseks?

26.09. Kaksteist tundi füüsilist tööd. Ei saa öelda, et ma nüüd end vaimselt kirgastununa tunneksin, aga teatav rahulolu, see on muidugi.

27.09. On teemasid, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen, teades et ma ei ole suutnud end lõpuni arusaadavaks teha ja miskipärast mind hirmutab mõte olla just neis küsimustes valesti mõistetud. Ometi ei tea ma, mis paneb mind arvama, et probleem on ainult saatjas, mitte vastuvõtjas ja kas sel tegelikult üldse mingit tähtsust on.

28.09. Hommikune märg sillutis lõhnab aprillikuu järele. Tuul ent tantsitab rentslis kollaseid lehti ja tänane taevas on väsimuse värvi.

29.09. Vajusin hommikust saati vaikselt põhja poole. Peenike tihe uduvihm  ei lubanud rattasõidule minna, niisiis proovisin järele, mis ihuliikmed kerge 8-kilomeetrise jooksu peale kostavad. Pea nüüd hoogu, eideke, ütles põlv. Miskit head see küll ei tõota. Aga vähemalt pinnale ulpisin tagasi.

30.09. September tuli ja läks. Tee selle kuu viimane rattasõit ja loe kokku 711 kilomeetrit. Vaata oma järele jäänud sünnipäevakingi-tšillisid, otsusta, et Carolina Reaperi aeg ei ole veel tulnud ja haki aedviljakarrisse hoopis üks tondipipar. Ja siis võta klaasitäis veini, vaata roosat taevast ning mõtle neist naeratustest, mis sa päeval andsid ja vastu said.

Muusika: Dire Straits “Ticket to Heaven”

5 responses to “Mini-september

  1. väga väga naine

    Käesolev on kauneim ja soojim sügis ÜLDSE.
    Minu eluajal vähemalt.
    Ja mina ARMASTAN ka tavalisi sügiseid, eksole.

    Kunagi saan suureks ja panen seda tunnet natuke sõnadesse, kui jalad sahistavad langenud lehtedes, päike paistab ja on 20 kraadi sooja.

    Meeldib

    • Jaa, see tunne.
      Selline sügis sobib mulle ka, kuigi see üldiselt mu lemmik-aastaaeg pole (ehkki samuti nagu hommikutegagi, võib sügis mulle mitte meeldida, aga see ei tähenda, et ma selle ilusat osa ei märkaks).

      Liked by 1 person

  2. Sa inspireerid mind rattaga sõitma.

    Liked by 1 person

  3. Lugesin Sinu miniatuure ja klomp tuli kurku ja silmad valgusid uduseks… See, kuidas Sa suudad kolme lausesse panna terve maailma… Kui ilus ja valus see on… Ja KUI tuttav ning oma!… Nagu koju oleks jõudnud pärast pikki eksirännakuid.
    Aitäh Sulle, et Sa olemas oled!

    Meeldib

Kommenteeri

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s