Mini-detsember

01.12. Mulle tundub, et enne kui hakata naeruvääristama põlisrahvaid, kes oma maa värviliste klaashelmeste eest ära andsid, võiks mõelda, kas me ise oleme kuidagi paremad või targemad, müües iga päev iseennast odava meelelahutuse eest.

02.12. Täna näidati jälle haruldast loodusnähtust. Päikest nimelt. Tegin selle puhul ühe täiesti planeerimata jooksutiiru, mis viis mind ka jõe äärde. Mõned inimesed olid muidugi asjaga veel kaugemale läinud. Nad nimelt ujusid jões.

03.12. Teine kord oli juba oluliselt parem. Söandasin paar edevamat poognat ka lõigata. Kui nüüd selle jõulutümaka asemel uisutamise taustaks midagi söödavamat saaks, kas või näiteks sellist, oleks juba päris hea.

04.12. “Kui tulla siit otsima kõige alguse kogemist, ühendust millegi põlisega, siis seda leiab siit küll – selles mõttes, et vaatad seda nagu klaasi tagant. Osaliseks sa ei pääse. Seda saab ainult vaadata.” (Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”.)
Justnimelt. Sellepärast ma ei leiagi reisides kunagi seda, mida päriselt tahaksin. Osaliseks pääseda, mitte klaasi tagant vaadata.

05.12. Inimene pole ealeski rahul – omal kelder murakamoosi täis, aga hommikuse pudru peale on nii ilmtingimata tarvis kirsimoosi, et tuleb seda hilisõhtul külmutatud kirssidest keetma hakata.

06.12. Kuulan ja imestan. Kuidas on võimalik, et haritud inimesed teevad 21. sajandil endiselt nalju kellegi nahavärvi üle või peavad kõige olulisemaks küsimuseks kellegi seksuaalset orientatsiooni? Kas me siis sellest üldse kunagi kaugemale ei arenegi või?

07.12. Kes iganes küll selle peale esimesena tuli, et poodides jõulumuusikat peaks mängima – see oli halb mõte. See ei loo mingit meeleolu. Kontrast püüdlikult paatosliku jõulumuusika ja hullumeelse tarbimise vahel on südantlõhestavalt masendav. Mind meelitaksite te oma kliendiks sellega, kui te jõulumuusikat EI mängiks.

08.12. Hommikupoolik venib, nagu ujuks siirupis. Õhtupoolikul seisan parklas ja vahin lummatuna värve täis taevast. Hall, kollane, oranž, roosa, lilla, sinine, kõik toonid on seal veel natuke aega pärast sedagi, kui loojang on eesriide ette tõmmanud.

09.12. Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren. 
Kui tunnistan seda,
see tapab mu. 
Taevas, mida ma teen?
(Doris Kareva)
Klassikaraadios laulab Andreas Scholl Pärdi “Vater unser” ja ma mõtlen, kas kõik, mida ma ei öelnud, aga võinuksin, oleks üldse midagi muutnud. Vaevalt. Vaevalt.

10.12. See suvi ei olnud mustikasuvi. Ma korjasin mustikaid küll, aga mu mõtted polnud selle juures. Võib-olla sellepärast ei olegi tänasel mustikasupil seda päris õiget maitset.

11.12. Kui ma tulen jooksmast, on nii hea olla, et hakkan kohe järgmist jooksu ootama. Siis jõuab see kord kätte ja hakkab näima nagu töö. Muidugi ma ei jäta minemata. Ihuliikmed on nüüdseks mõistnud – selge, pole mingit lootust, et ta rattaga sõitma läheks, no olgu, jookseme siis, issand küll, oled nüüd rahul või.
Ja hakkab hirmus hea. Ja kõik kordub jälle.

12.12. Jälle on öö. Peaaegu talv. Külm kaanetab tasahaaval vett. Kõrge kuused vaikivad. Tähed vilguvad. Ilus on sinna üles vaadata. Aga su soove seal ei täideta, see on küll kindel.

13.12. Peaaegu ju võiks olla ja eladagi praegu. Kui ainult neid jõule tulemas ei oleks. Kogu see sotsiaalne surve, millega võrreldes jaanipäev on lapsemäng, kahandab eluisu märkimisväärselt.

14.12. Mõtetel suudan mõnikord lasta sihitult tulla ja minna, kaasa minemata, sõnastada üritamata, looks vormimata. Kui seda piisavalt kaua teha, settib sellest supist mingil hetkel kasutusvalmis mõte, mille saab pärast endaga võitlemist – ah, milleks? – ikkagi kirja panna.

15.12. Mingid sõlmed on mu ellu siginenud. Ei teagi, kust kohast harutama peaks hakkama. Või aitaks sellest, kui üks läbi raiuda, äkki lahustuks ülejäänud niisamagi.

16.12. Need tuled pimeduses ja muusika ja härmasära tuletavad mulle meelde üht teist aega. Seda ilu ja valu. Võimatust ja võimalikkust. Oh jah.

17.12. Huvitav, kas jooksmisega on nüüd mõneks ajaks ühel pool jälle või? Ei, mitte põlv, see on üsna kombes, tundub pigem nagu vana kõõlusehäda. Alas, just nüüd, kus ma lõpuks puu otsast alla sain ja õppisin tossupaeltele sellist sõlme tegema, mis joostes lahti ei tule.

18.12. Mulle ikka kuidagi üldse ei istu, kuidas aeg ja ruum praegu kokku tõmbuvad. Võiks ju maha rahuneda ja endasse vaadata ja värki. Aga mai saa. Suvel võin ma kell 7 õhtul vabalt alles rattasõidult tulla ja pärast veel metsa minna või aias töötada. Praegu on kell 7 juba nii pikalt pime olnud, et tekib tunne, nagu peaks hakkama magama minekuks valmistuma.

19.12. Raskelt läheb see aastalõpp, raskelt. Helgeid mõtteid pole kuskilt võtta ja ma ei saa täpselt aru, mida ma valesti teen (vt ka 15.12).

20.12. Hommikul teatas mu spordikell, et öine taastumine oli väga kehv, oleks ikka pidanud rohkem päevavalguse käes olema ja mitte unustama füüsilist tegevust. Khm. Ma muidu tegin eile kogu päevavalguse aja pausideta väljas füüsilist tööd.

21.12. Koristamist vihkan ma teatavasti kõigist tegevustest kõige rohkem. Nii et olen arendanud välja enesepettuse meetodi, kus tegevus peab käima selliste kiirete sutsakatena, et ma ei jõua aru saada, et tegemist on koristamisega. Küürime kiiresti kraanikausi ära? Olgu. Aga kui seepeale tuleb veel mõte, et teeks siis juba dušikabiini ka puhtaks, siis on läbi. Jõuab kohale tõsiasi, et tegemist on ju koristamisega ja ma satun raevu.

22.12. Kirjanike liit otsustas Peeter Helmet mitte välja visata. Ärme muidugi nüüd noormehe elu ära rikume ja kuidas see litaania tavaliselt käib.
Huvitav, kas ma peaksin eales enam ridagi lugema nende sulest, kes hääletasid tema liikmeks jäämise poolt?

23.12. Mis te räägite, et “Last Christmas” on kõige tüütum jõululaul. Mkmm. Midagi hullemat kui “Jingle Bells” kõikvõimalikes versioonides ei ole olemas. (Ei, ma luban, homme võtan ennast kokku ja teen-mõtlen-ütlen midagi pühalikku.)

24.12. Palun väga, kõigile, kirssidega glasuuriga!

25.12. Lumehämarus. Kui sa oled päikeseloojangu ajal lumme mattunud metsas ja oksad nõtkuvad lume raskuse all ja on täiesti vaikne ja lund langeb tasapisi juurde ja maailmas pole enam midagi muud, ei hääli, ei värve, ainult lumehämarus.

26.12. Kõigepealt kühveldasime ja lükkasime lund. See tähendab, mina kühveldasin ja lükkasin, koerad rohkem sagisid jalus. Siis sumpasime metsas ja puud loopisid meid lumega. Õhtul hüppasin pärast vihtlemist lavalt lumme. Veel hiljem õhtul nentisin, et kõige tüütuma jõululaulu tiitlile pretendeerib ka “White Christmas”.

27.12. Jooksen hämarikus põldude vahel. Tee kõrval lendab oma hääletut lendu hiirejahil kakk.

28.12. Epp alles kirjutas taskutest. No vot. Ostsin mina siin rämekalli Islandi brändi ZO•ON jope (70% allahindlusega muidugi), sest mul on külm ja paistab, et Didriksons ei hoia mind piisavalt soojas.
Ja täna avastasin, et need, mida ma pidasin põuetaskuteks, ei ole seda mitte, sest need on alt lahti ja kujutavad endast tegelikult lihtsalt küljetaskute sisemist osa. No johhaidii! Te küsite jope eest 400 eurot ja ei vaevu sellele põuetaskuid tegema. Olnuks see rõivatükk täishinna eest ostetud, oleks tagasi saatnud.

29.12. Kui retsept ütleb, et kook valmib lihtsa vaevaga, aga sul on pärast pesemist vajavad kaks kaussi, kaks kruusi, sidrunipress, mikser koos vahustamisnõuga, saumikseri purustamisnõu koos lõiketeraga, puulusikas, spaatel ja kaks nuga, siis kas see kook on vähe vaeva nõudev või ei?

30.12. Mul on hea meel, kui mõned inimesed leiavad lohutust mõttest, et kõik on millekski hea ja juhtub põhjusega. Veab teil.

31.12. Tiir ümber päikese tehtud. Aitäh teile, kes te selle mini-aasta jooksul minuga kaasa reisisite!

 

 

 

Mini-november

01.11. Panin sibulasupisse vinho verdet. Maitse oli, nagu oleks sibulasupisse pandud vinho verdet väga hea. Miks ma küll kogu aeg arvasin, et selleks kõlbab ainult Sauvignon Blanc? Ja jumala eest, enam ei ole mingit ohtu, et vein enne toidu sisse jõudmist otsa võiks saada.

02.11. Lugupeetavad telefonimüüjad, LHV agendid, tooteesitlejad jne. Võtke teadmiseks, et ma ei osta telefoni teel ei ihupesu ega toidulisandeid. Ma ei liitu tööpäeva õhtul toidupoes ei pensionisamba ega kaabeltelevisooniteenusega. Mul ei ole ka mingit probleemi teid pikalt saata, aga see on siiski ilmselt mõlemale poolele pisut ebameeldiv kogemus. Selle vältimiseks – lihtsalt jätke mind rahule. Küll ma leian teid, kui mul midagi vaja on.

03.11. Käisin verekeskuses. Pärast vereloovutust selgus, et neil pole ühtegi sellist tassi, mida mul juba poleks! Tekkis tahtmine öelda, et andke siis mu veri tagasi. Seepeale aga meenus, et selles küsimuses peaks pigem suusatajate poole pöörduma, neil on ses välja võtmises ja tagasi panemises laialdased kogemused.

04.11. Riina Solman: “Juhuseks pole meelelahutus.” 
Jumaluke, ega siis mingisugune seks ei peagi meelelahutus olema, see on ikka rahvastiku taastootmise vahend.
Tõsiselt rääkides on see aga ikka päris hirmus, kuidas sellele valitsusele meeldib kodanike magamistubadesse ronida. Kui kunagi oli Lenin alati meiega, ka magamistoas, siis nüüd tuleb ilmselt arvestada, et kolmandaks ronib voodisse sünnitusminister.

05.11. Öeldakse, et on kahte sorti inimesi – need, kellel klaas on pooltäis, ja need, kel ta on pooltühi.
Vale puha, on veel sellised, kellel on klaas alati tühi, ükskõik mida ja kui palju seal tegelikult sees on. Või mis tühi, isegi klaas ise on vale.
See pooltühja klaasi koolkond on nende kõrval ikka paduoptimistid.

06.11. Linna taga taevas on võimsad pilved, aga õhtune õhk on roosa ja puudelt alla sadanud kuld Tartu parkides helendab selles valguses. Raskete mõtete kiuste on hingata kuidagi kerge.

07.11. Väga tasapisi suunan ennast tagasi toidupildistamise juurde. Väga, väga ettevaatlikult, vähimagi sunnita. Esimene katsetus üle umbes kaheksa kuu sujus ju tegelikult kenasti küll. Aga ma ei tee sellest kaugele ulatuvaid järeldusi.

08.11. Täna oli ju päris tore päev. Juhul kui kaabud nüüd ehk siiski ületasid selle piiri, kust alates vähemalt mingilgi määral mõtlemisvõimelisel osal nende valijatest peaks silmad vähemalt mingilgi määral avanema. (Ma tean, et neil tegelikult on küll selliseid valijaid, ehkki see tundub uskumatuna, kuna nad ise kohtlevad oma valijaid nii lollidena, et see peaks mõtlevas inimeses ületamatu vastuolu tekitama.)

09.11. On tööpäeva õhtu ja tintjas pimedus koos läikiva asfaldiga neelab kogu valguse. Nägemisvälja piirile ilmub aeg-ajalt ähmaseid tumedaid kujusid ja sa tead, et tegelikult sa ei näe neid, kui nad peaksid teele astuma. Ka kõige parema tahtmise juures mitte. Ja kui siis näed kedagi, kes on helkureid täis riputatud nagu jõulupuu, tahaks autost välja hüpata ja tal tänutäheks kätt suruda.

10.11. Uisuväljak Raekoja platsile. Šokolaadselt tore mõte. (Lugesin eile “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärast merereisi”. Mul on tungiv vajadus roosade prillide järele.)

11.11. Ostsin sardiinikonservi. Pärast vaatan – koostis: kilu. Putka! Umbes sama nagu anšoovis kilufileest. Naljamehed, anšoovis ja sardiin ei ole kilu, need on eraldi kalad. Sprott seevastu on küll kilu.

12.11. Mu samm on kerge ja vaikne, hingamine ühtlane. On üks neid kordi, kui ma jookse sellepärast, et see on mu antidepressant. Või sellepärast, et hoida end vormis rattahooaegade vahel. On üks neid kordi, kui ma jooksen sellepärast, et see on kerge, tore ja lõbus.

13.11. Lõpuks ometi üks mõistlik õuna-plaadikook, kuhu läheb kaks kilo õunu ja 300 grammi jahu, mitte vastupidi.

14.11. Tulen saunast. Maailm on pime ja vait. Alles pikemalt kuulatades hakkad tajuma kauget liiklust ja veel kaugemat koera haukumist. Ja just nüüd, sel hetkel, on mul hea meel, et maailmas on veel pimedust ja vaikust.

15.11. Jooksin täna ühest jalgratturist mööda. Mitte mina ei jooksnud silmapaistvalt kiiresti, vaid rattur sõitis erakordselt aeglaselt. Väga veider dissonants oli. Tekkis tunne, et pidanuks oma sammu aeglustama, et talle mitte järele jõuda.

16.11. Küsimus on, kas mu mõtted on niivõrd jäädvustamist väärivad, et õigustada 70-eurose sulepea ostmist. (Mitte et mul ei oleks juba mitu korralikku sulepead. Aga too isend kirjutab uskumatult sujuvalt!)

17.11. Mul on auto, mis on seest suurem kui väljast. Sellepärast on vahel vaja vedada mingeid esemeid, mis pealtnäha palju suuremasse autosse ei mahu. Täna tuli siiski kapituleeruda, nii et sõitsin mööda linna, mingi… asi pagasnikust väljas. Nagu Jaan Tatikas gaasivabriku korstnaga, ausõna.

18.11. Eilses ajalehes järjekordne demagoogilis-pühalik kiun emaduse teemal, autoriks keskealine mees. Huvitav küll, miks kõik need mehed isaduse teemal sugugi sõna võtma ega oma sookaaslasi isaduse mõtestamise teele suunama ei kipu.

19.11. Lõpetasin Varlam Šalamovi “Kolõma jutud”. Seda raamatut ei saa hinnata. Kellelegi, kes pole sama läbi elanud, pole selleks moraalset õigust. Napp ja absoluutselt hinnangutest vaba stiil tegi selle kõik veel mõjuvamaks. Külm, kalk maailm.

20.11. Valgus hääbub kiiresti. Puude all on juba päris pime ning tuules on lume lõhna. Koertele ei meeldi pimedas metsas ning nad kibelevad kodu poole.

21.11. Nüüd, kus maanteerattahooaeg on läbi, kõlbab jälle maastikuratas ka. Ehkki seda sõitu täielikult nautimast segab mind vähemalt alateadlik jälgimine, kuidas ma järk-järgult poriga kattun.

22.11. Tänaseks magustoiduks oli San Francisco Opera 2012. aasta “Rigoletto”. Željko Lučić oma parimas vormis ning võluvaimas kontrastis rekkajuhi väljanägemise ja imekauni baritonihääle vahel.

23.11. Esmaspäev ja eksistentsiaalne äng käivad ikka koos. Tõenäoliselt ma suren selle kätte, et kõik jääb rääkimata. Ka need miniatuurid on mingis mõttes lihtsama vastupanu teed minek, ütled justkui küll, aga tegelikult jääb kõik rääkimata. Pikemalt. Puudutavamalt.

24.11. Vabalt võib olla, et ma tegelikult ei peaks jooksma. Aga mõtteharjutus teemal, mida ma siis peale hakkan, kui põlv ühel heal päeval enam üldse joosta ei luba, jooksis liiva. Äkki me ikkagi lihtsalt ignoreerime seda probleemi veel mõnda aega?

25.11. Hea uudis on see, et umbestäpselt kuu aja pärast hakkab valgemaks minema.

26.11. Kas isikut, kes on laulmist õppinud ja kes esitab oma kontsertidel ooperiaariaid, aga pole kunagi üheski ooperilavastuses ühtki rolli laulnud, saab nimetada ooperilauljaks? (Ma ei räägi muidugi maadam Lellepist, kellel pole ooperilauluga mitte mingisugust pistmist.)

27.11. Täna oli üle väga pika aja peaaegu selline tunne, et hakkaks õige jooma. Aga mida sa jood, kui majapidamises pole tilkagi veini (vt ka 01.11). Naabritele oleks ju muidugi saanud SOS-i läkitada, ehk nad oleks siis ühe koertest minu juurde saatnud, veinilähker kaelas.

28.11. Reaalsuseks osutus eestlase õudusunenägu – läksin metsa ja seal oli teine inimene. Isegi mitu. Ja mis veel hullem, lisaks kukkusid nad ka suhtlema! Ülejäänud osa päevast kulus sellest toibumiseks.

29.11. Ei noh, ma ikka ei ole 40 aasta jooksul suutnud selgeks saada, et kui üritada kogu aeg teisi võimalikult õrnalt kohelda, siis on võrdlemisi suur tõenäosus ise katki minna.

30.11. Mida sa teed?! Hull peast! Sellises asjas me pole küll kokku leppinud! Umbes nii tundus mu keha mõtlevat, kui üle kümne aasta uisud jalga panin ja jääle ronisin. See aeg polnud paraku möödunud jälgi jätmata. Mida ma siis ootasin? Eks ikka seda, et ma olen täpselt sama kiire ja osav ja painduv, nagu ikka uiskudel. Tutkit. Keha mäletab küll, juba poole tunniga tuli osa kindlusest tagasi. Aga ikkagi. Olin ebameeldivalt üllatunud. Ma mõtlen nüüd natuke, kuidas täpselt end selle peale tundma peaks.