Mini-november

01.11. Panin sibulasupisse vinho verdet. Maitse oli, nagu oleks sibulasupisse pandud vinho verdet väga hea. Miks ma küll kogu aeg arvasin, et selleks kõlbab ainult Sauvignon Blanc? Ja jumala eest, enam ei ole mingit ohtu, et vein enne toidu sisse jõudmist otsa võiks saada.

02.11. Lugupeetavad telefonimüüjad, LHV agendid, tooteesitlejad jne. Võtke teadmiseks, et ma ei osta telefoni teel ei ihupesu ega toidulisandeid. Ma ei liitu tööpäeva õhtul toidupoes ei pensionisamba ega kaabeltelevisooniteenusega. Mul ei ole ka mingit probleemi teid pikalt saata, aga see on siiski ilmselt mõlemale poolele pisut ebameeldiv kogemus. Selle vältimiseks – lihtsalt jätke mind rahule. Küll ma leian teid, kui mul midagi vaja on.

03.11. Käisin verekeskuses. Pärast vereloovutust selgus, et neil pole ühtegi sellist tassi, mida mul juba poleks! Tekkis tahtmine öelda, et andke siis mu veri tagasi. Seepeale aga meenus, et selles küsimuses peaks pigem suusatajate poole pöörduma, neil on ses välja võtmises ja tagasi panemises laialdased kogemused.

04.11. Riina Solman: “Juhuseks pole meelelahutus.” 
Jumaluke, ega siis mingisugune seks ei peagi meelelahutus olema, see on ikka rahvastiku taastootmise vahend.
Tõsiselt rääkides on see aga ikka päris hirmus, kuidas sellele valitsusele meeldib kodanike magamistubadesse ronida. Kui kunagi oli Lenin alati meiega, ka magamistoas, siis nüüd tuleb ilmselt arvestada, et kolmandaks ronib voodisse sünnitusminister.

05.11. Öeldakse, et on kahte sorti inimesi – need, kellel klaas on pooltäis, ja need, kel ta on pooltühi.
Vale puha, on veel sellised, kellel on klaas alati tühi, ükskõik mida ja kui palju seal tegelikult sees on. Või mis tühi, isegi klaas ise on vale.
See pooltühja klaasi koolkond on nende kõrval ikka paduoptimistid.

06.11. Linna taga taevas on võimsad pilved, aga õhtune õhk on roosa ja puudelt alla sadanud kuld Tartu parkides helendab selles valguses. Raskete mõtete kiuste on hingata kuidagi kerge.

07.11. Väga tasapisi suunan ennast tagasi toidupildistamise juurde. Väga, väga ettevaatlikult, vähimagi sunnita. Esimene katsetus üle umbes kaheksa kuu sujus ju tegelikult kenasti küll. Aga ma ei tee sellest kaugele ulatuvaid järeldusi.

08.11. Täna oli ju päris tore päev. Juhul kui kaabud nüüd ehk siiski ületasid selle piiri, kust alates vähemalt mingilgi määral mõtlemisvõimelisel osal nende valijatest peaks silmad vähemalt mingilgi määral avanema. (Ma tean, et neil tegelikult on küll selliseid valijaid, ehkki see tundub uskumatuna, kuna nad ise kohtlevad oma valijaid nii lollidena, et see peaks mõtlevas inimeses ületamatu vastuolu tekitama.)

09.11. On tööpäeva õhtu ja tintjas pimedus koos läikiva asfaldiga neelab kogu valguse. Nägemisvälja piirile ilmub aeg-ajalt ähmaseid tumedaid kujusid ja sa tead, et tegelikult sa ei näe neid, kui nad peaksid teele astuma. Ka kõige parema tahtmise juures mitte. Ja kui siis näed kedagi, kes on helkureid täis riputatud nagu jõulupuu, tahaks autost välja hüpata ja tal tänutäheks kätt suruda.

10.11. Uisuväljak Raekoja platsile. Šokolaadselt tore mõte. (Lugesin eile “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärast merereisi”. Mul on tungiv vajadus roosade prillide järele.)

11.11. Ostsin sardiinikonservi. Pärast vaatan – koostis: kilu. Putka! Umbes sama nagu anšoovis kilufileest. Naljamehed, anšoovis ja sardiin ei ole kilu, need on eraldi kalad. Sprott seevastu on küll kilu.

12.11. Mu samm on kerge ja vaikne, hingamine ühtlane. On üks neid kordi, kui ma jookse sellepärast, et see on mu antidepressant. Või sellepärast, et hoida end vormis rattahooaegade vahel. On üks neid kordi, kui ma jooksen sellepärast, et see on kerge, tore ja lõbus.

13.11. Lõpuks ometi üks mõistlik õuna-plaadikook, kuhu läheb kaks kilo õunu ja 300 grammi jahu, mitte vastupidi.

14.11. Tulen saunast. Maailm on pime ja vait. Alles pikemalt kuulatades hakkad tajuma kauget liiklust ja veel kaugemat koera haukumist. Ja just nüüd, sel hetkel, on mul hea meel, et maailmas on veel pimedust ja vaikust.

15.11. Jooksin täna ühest jalgratturist mööda. Mitte mina ei jooksnud silmapaistvalt kiiresti, vaid rattur sõitis erakordselt aeglaselt. Väga veider dissonants oli. Tekkis tunne, et pidanuks oma sammu aeglustama, et talle mitte järele jõuda.

16.11. Küsimus on, kas mu mõtted on niivõrd jäädvustamist väärivad, et õigustada 70-eurose sulepea ostmist. (Mitte et mul ei oleks juba mitu korralikku sulepead. Aga too isend kirjutab uskumatult sujuvalt!)

17.11. Mul on auto, mis on seest suurem kui väljast. Sellepärast on vahel vaja vedada mingeid esemeid, mis pealtnäha palju suuremasse autosse ei mahu. Täna tuli siiski kapituleeruda, nii et sõitsin mööda linna, mingi… asi pagasnikust väljas. Nagu Jaan Tatikas gaasivabriku korstnaga, ausõna.

18.11. Eilses ajalehes järjekordne demagoogilis-pühalik kiun emaduse teemal, autoriks keskealine mees. Huvitav küll, miks kõik need mehed isaduse teemal sugugi sõna võtma ega oma sookaaslasi isaduse mõtestamise teele suunama ei kipu.

19.11. Lõpetasin Varlam Šalamovi “Kolõma jutud”. Seda raamatut ei saa hinnata. Kellelegi, kes pole sama läbi elanud, pole selleks moraalset õigust. Napp ja absoluutselt hinnangutest vaba stiil tegi selle kõik veel mõjuvamaks. Külm, kalk maailm.

20.11. Valgus hääbub kiiresti. Puude all on juba päris pime ning tuules on lume lõhna. Koertele ei meeldi pimedas metsas ning nad kibelevad kodu poole.

21.11. Nüüd, kus maanteerattahooaeg on läbi, kõlbab jälle maastikuratas ka. Ehkki seda sõitu täielikult nautimast segab mind vähemalt alateadlik jälgimine, kuidas ma järk-järgult poriga kattun.

22.11. Tänaseks magustoiduks oli San Francisco Opera 2012. aasta “Rigoletto”. Željko Lučić oma parimas vormis ning võluvaimas kontrastis rekkajuhi väljanägemise ja imekauni baritonihääle vahel.

23.11. Esmaspäev ja eksistentsiaalne äng käivad ikka koos. Tõenäoliselt ma suren selle kätte, et kõik jääb rääkimata. Ka need miniatuurid on mingis mõttes lihtsama vastupanu teed minek, ütled justkui küll, aga tegelikult jääb kõik rääkimata. Pikemalt. Puudutavamalt.

24.11. Vabalt võib olla, et ma tegelikult ei peaks jooksma. Aga mõtteharjutus teemal, mida ma siis peale hakkan, kui põlv ühel heal päeval enam üldse joosta ei luba, jooksis liiva. Äkki me ikkagi lihtsalt ignoreerime seda probleemi veel mõnda aega?

25.11. Hea uudis on see, et umbestäpselt kuu aja pärast hakkab valgemaks minema.

26.11. Kas isikut, kes on laulmist õppinud ja kes esitab oma kontsertidel ooperiaariaid, aga pole kunagi üheski ooperilavastuses ühtki rolli laulnud, saab nimetada ooperilauljaks? (Ma ei räägi muidugi maadam Lellepist, kellel pole ooperilauluga mitte mingisugust pistmist.)

27.11. Täna oli üle väga pika aja peaaegu selline tunne, et hakkaks õige jooma. Aga mida sa jood, kui majapidamises pole tilkagi veini (vt ka 01.11). Naabritele oleks ju muidugi saanud SOS-i läkitada, ehk nad oleks siis ühe koertest minu juurde saatnud, veinilähker kaelas.

28.11. Reaalsuseks osutus eestlase õudusunenägu – läksin metsa ja seal oli teine inimene. Isegi mitu. Ja mis veel hullem, lisaks kukkusid nad ka suhtlema! Ülejäänud osa päevast kulus sellest toibumiseks.

29.11. Ei noh, ma ikka ei ole 40 aasta jooksul suutnud selgeks saada, et kui üritada kogu aeg teisi võimalikult õrnalt kohelda, siis on võrdlemisi suur tõenäosus ise katki minna.

30.11. Mida sa teed?! Hull peast! Sellises asjas me pole küll kokku leppinud! Umbes nii tundus mu keha mõtlevat, kui üle kümne aasta uisud jalga panin ja jääle ronisin. See aeg polnud paraku möödunud jälgi jätmata. Mida ma siis ootasin? Eks ikka seda, et ma olen täpselt sama kiire ja osav ja painduv, nagu ikka uiskudel. Tutkit. Keha mäletab küll, juba poole tunniga tuli osa kindlusest tagasi. Aga ikkagi. Olin ebameeldivalt üllatunud. Ma mõtlen nüüd natuke, kuidas täpselt end selle peale tundma peaks.

12 responses to “Mini-november

  1. Kui ilus kook!
    Ministriprouat üritan ignoreerida, et mitte isiklikuks minna. Ta nimelt oli õndsas nooruses mu kolleeg ja praegune jutt on topeltmoraal segamini silmakirjalikkusega. Vanemast lapsest oli kahju.

    Meeldib

  2. Vastuseks 23.11: tunnistan, et kohe ootan neid Sinu igakuiseid miniatuure. Mõjuvad nagu heas mõttes luule – kõrge mõttekontsentratsiooniga. Kõike pole vaja lahti kirjutada, las jääb painama. Aga kirjuta muidugi nii, kuidas endal hea. 🙂

    Meeldib

    • Aitäh! Eks selline sõnastamine on, jaa, teistmoodi teraapiline. Aga mõnikord oleks muidugi vaja pikemalt lahti kirjutada ja tagasisidet saada ja siis ei piisa essentsi tabamisest.

      Meeldib

  3. Mingid kommentaarid on siit kuhugi kadunud? Hmm.

    Jalgrattast. Laupäeva õhtu, oleme lõpetanud Nõva-Spithami-Nõva tuuri. Sõber: “ole kena, pühi mu jope puhtaks, et ma saaks autosse istuda.” Mina (pärast mõningat mõtisklemist): “võta ära”. Sõber: “jube külm on, äkki saab ikka puhtaks.” Mina: “võta ära”. Sõber võtab jope ära, vaatab seda ja: “tjah.” Mul olid porilauad, lisaks veel rattakott, tal ei olnud. Kas sul on?

    Meeldib

    • Sa mõtled vb neid kommentaare, mis olid mini-oktoobri all.

      Ei ole mul porilaudu, selles asi ongi. Aga ma olen oma vana maastikurattaga (millel on veel mõned hädad peale puuduvate porilaudade) pidevas peaks-ikka-korda-tegema-aga-kas-on-mõtet-vòi-peaks-uue-ostma seisundis. Ma olen suht kindel, et remont-hooldus küündiks uue ratta hinna kanti, arvestades et oma üsna uue ja heas korras maanteeratta hoolduse eest maksan igal aastal 100+ euri. Ja nii ma siis muudkui kõhklen (ja poriga kattun).

      Meeldib

      • Meil kerib ühe väiksema seltskonnaga meilitsi päris pikalt sama teema – “kas peaks vana maastikuratta korda tegema, uue ostma või üldse mitte midagi.”

        Sõitsin eile pikalt Kõrvemaal – kilomeetreid tuli vähe, aga mõnu väga palju. Kui kliima muutub nii, et suusatada ei lasta, siis maastikuratas ja talvel sõitmine on minu jaoks sisuliselt suusatamise surrogaat.

        Meeldib

        • Hakkab ka üha enam tunduma, et mitte midagi tegemine ei ole optsioon. Siiani on terve sügis olnud täiesti sõidetav, nii et ma mõtlen jalgsi metsas konnates kogu aeg, kuidas jalgrattaga oleks jumalast tore.

          Meeldib

          • Minu mõtlemine on see, et jalgsi konnata on tore kas üksikutes ägedadest kohtades või siis väga hea seltskonnaga. (Eile näiteks olid mõlemad olemas.) Aga kodulähedased kohad saavad otsa – ja seltskonda ju ka alati ei leia. Kui ma veel jooksmas käisin, siis võisin kustahes lipata ja oli tore. Aga enam ma eriti ei jookse ja lihtsalt võsa vahel jalutada – tundub nagu – eee – igav. Ratas annab rohkem vabadust.

            Samas, võimalikke tegevusi on veel miljon tükki, eks igaüks leiab oma 🙂

            Meeldib

  4. Porikad võid ju ikka osta ja siis uuele rattale ümber panna. Need käivad MTB-l väga lihtsalt külge ja ära. Mina vist keelduksin ilma porikateta maastikul sõitmast.

    Lisavidinad maksavadki palju. Ma just tegin endal vastava arvutuse läbi. Ratas maksis kasutatuna 950, küljesolevad lisa-jublakad umbes poole sellest.

    MTB hoolduse hinnad on mingi omaette teema. Mul oli mitu aastat FS, seilasime, teame ja enam ei taha.

    Meeldib

  5. Kui ma ei kõnele sellest,
    ma suren.

    Kui tunnistan seda, see tapab mu.

    Taevas, mida ma teen?

    😉
    p.s ma mõistan su kimbatust, aga kahte head korraga ei saa. no mis sa ära teed.

    Meeldib

  6. Kuidas see mini-novembri sõnastamine mulle meeldis! Ah, kui hea!

    Liked by 1 person

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s