Monthly Archives: jaanuar 2021

Kaosest korda otsimas

Jaanuarikuu tundub äkki kui koorem, mida keset lumehämarust edasi lohistada. Lõputu kohustus kõike kuidagi koos hoida ning püüda sealjuures näida, nagu see erilist pingutust ei nõuaks.
Mul on väga raske ennast sõnadese panna, ehkki just peaksin panema silmad kinni ja kirjutama, teravamalt ja tooremalt. Õppima uuesti rääkima. Et kõik, mis vajab välja päästmist, saaks vabaks ja puhastaks takistused oma teelt. Kuigi ma olen praegu nii kuradima väsinud ja pidetu.

Millest ma siin vahepeal mõelnud olengi?

Et ülivõrded on devalveerunud.
Tellisin hiljuti korra toitu. Märkisin tagasisidesse, et oli hea. Vastuseks sain, et viiest neli on hea, aga mitte üliäge, anna meile teada, mida me saaksime paremini teha jne.
Oeh. Teate, kõik ei pea olema ega saa kogu aeg üliäge olla. Lihtsalt hea võib olla täiesti piisav.
Samamoodi üliõpilased küsivad alatasa, miks nad A-d ei saanud, miks kõigest B. Aga sellepärast, et A on midagi enamat kui väga hea, see ei saagi olla igapäevane nähtus.
‘Ma armastan’ ja ‘ma vihkan’ on muutunud ühtviisi leigeks leiliks, mida loobitakse paremale ja vasakule. Ja maailm kokkuvõttes on jälle muutunud must-valgemaks ja varjundivaesemaks.

Et see on igal aastal nii.
Niipea kui ilutulestiku suits on hajunud, muutub kõik, mis sellest maha jäi, kellegi teise probleemiks. Vahel võib neid lõhkeainepakettide skelette aedade taga ja tänavanurkadel näha veel nädalgi pärast uusaastaööd, kui laeng on taeva poole põrutatud ja ise mindud oma Martini Astit edasi jooma.
Seda analoogiat saab edasi laiendada, aga ma ei hakka praegu.

Et võib-olla ma olen õppinud leppima kõige sellega, mida ei ole minu jaoks ette nähtud.
Ent see ei tähenda, et kellelgi teisel oleks vaja seda mulle meelde tuletada. Ma tean suurepäraselt, mis on võimalik ja mis mitte. Teiste ülesanne on rääkida ilusaid valesid. Ma ei usu niikuinii. Aga see tekitab tunde, et keegi teine usub ja kas see just polegi see, millest ma alati pidevat puudust olen tundnud.
Ehkki seda ei saa küll öelda, et ma poleks latti madalamale langetanud. Märgatud ja mõistetud olemise asemel on sellestki küllalt, kui keegi märkab jätta oma probleemid mulle kaela kallamata, kui ma parajasti niigi verest tühjaks jooksen. See on juba suur asi isegi.

Et meist ju ei jää koltunud kirju ja fotosid pööningule kastidesse.
Meist jäävad surnud sotsiaalmeediakontod, mida keegi enam ei loe, ei vaata ega täienda, ja suur hulk muud digitaalset rämpsu. 

Et luule on lugemiseks, mitte kuulamiseks.
Ja ma arvan, et see on žanrispetsiifiline, kuigi mul on ka muus osas vaja sõnu lugeda, mitte kuulata.
Komme kombineerida (klassikalist) muusikat luulega on üleüldse ebaõnnestunud praktika ja ei anna kummalegi žanrile mitte midagi juurde. Olgu kunstiline tase kuitahes kõrge, kokkuvõttes jääb ettevõtmisele mingi odava palagani maik juurde. Justnimelt nii mõtlesin ma Eesti Kontserdi uusaastakontserdi ajal.

Et see, kuidas arvatakse, et kaks katkist inimest võiks teineteist leida ja oleks nõnda ilus, on romantiline müüt.
Võivad. Võib ilus ka olla. Mõneks ajaks. Aga kui neid peale murtud tiibade midagi muud ei seo, siis on seda parajasti seniks, kuni vähemalt üks oma lennuvõime taastab. Kaks miinust elus küll plussi ei anna.

Et ma jaksan muusikat varasemast vähem kuulata.
See tendents on küll juba mõnda aega järjest süvenenud, aga oli kunagi aeg, kus ma võisin isegi ooperit taustamuusikana kuulata. Praegu ei taha pigem üldse, et miski taustaks mängiks, aga kui, siis saab see olla ainult lihtsamat sorti instrumentaalmuusika. Kõik vokaalne hakkab nõudma kas või alateadlikku tähelepanu ja lõpuks väsitama.
Teisest küljest mõjub varsti aastajagu aega ooperis käimata nii, et mul läks “Rigoletto” avamängu ära tundmiseks pool minutit. “Rigoletto”, mõistate, selles ooperis ei ole mitte midagi, mille ära tundmiseks võiks kuluda üle kolme sekundi. Ja nüüd seisab inime köögis, tükeldab kirju külma koera jaoks küpsiseid ja mõtleb: hmm, tuttav meloodia, ma ju peaksin teadma, mis see on. Maivõi!

Aga raamatud, milles on muusika, kõlavad ikkagi endiselt kaunilt.

Nagu Kjell Westö “Tritonus”.

Näiliselt on sellel raamatul küll justkui kaks äärmiselt erinevat peategelast – maailmakuulus dirigent Thomas Brander ja süldibändi kitarrist Reidar Lindell. Tegelikult selgub, et esiteks pole need kaks meest inimlikus plaanis sugugi nii erinevad, kui esialgu tundub, ja lisaks on raamatul kolmas peategelane, mingis mõttes inimtegelastest olulisemgi – (klassikaline) muusika.
Südatalv ehk pole selle raamatu lugemiseks võib-olla kõige õigem aeg, sest teoses on siiski üksjagu eksistentsiaalset ängi, inimelu ajalist ja ruumilist kahanemist, kaduvuse valulist tajumist, süvenevat võõrandumistunnet, ette läbi kukkumisele määratud katseid iseenese eest põgeneda, nii et hetkiti tundsin suisa soovi millegi lunastava ja lootust lisava järele, ehkki imeväel tekkinud helgus oleks ilmselgelt mõjunud ebakõlana.
Ka see võib esmapilgul tunduda, et ühte teosesse on kokku pandud pisut liiga palju ühiskondlikku – Soome uusnatsid, #Metoo, pagulaskeskused, terrorirünnakud, linnugripp – aga eks see ju olegi kokkuvõttes see sama kaasaeg, mis iga üksiku elu taustal jookseb.
Laias laastus on raamat üles ehitatud vastandustele – harmoonia ja dissonants, professionaalsus ja amatöörlus, minevik ja olevik, introvertsus ja ekstravertsus. Kirjanik ei anna tegelikult mingit aimu sellest, kas ja kuidas neid vastuolusid üldse võimalik ületada on, aga seda ei saa ma ometi öelda, et üldmulje liiga depressiivne jääks.
Võib-olla aga peitub vastus osaliselt ehk selles lõigus:

“Elu tuumaks ongi entroopia ja kaos; kõik, mis ei olnud kaos, oli tegelikult vale, kui mitte just vale, siis igal juhul püüd võltsilt ja kramplikult ilustada virvarri ja kuristikke, mis on inimesele mõistmiseks liiga suured ja sügavad“

Mis tegelikult toob mind veel ühe mõtteni, mida ma tegelikult detsembris juba põgusalt riivasin. Et veab inimestel, kes leiavad lohutust mõttest, et kõik juhtub põhjusega ja on millekski hea. Sest just nimelt lohutuse leidmine see mu meelest on. Soovimatus leppida kaose ja juhuslikkusega. Katse korrastada maailma, saavutada mingigi kontroll toimuva üle, leida põhjuse ja tagajärje seoseid sealt, kus neid tegelikult pole.
On see halb? Ilmselt mitte, muidu peaks vist ka kogu esteetika ja korrapära näruseks teeskluseks kuulutama.

Muusika: Kadri Voorand & Mihkel Mälgand “I’m Not in Love”

Kas mäletame parimaid päevi, mil kõik hetked ja kohad olid meie päralt* – 2020

2020. aastal oli üks jaanuariõhtu, kui tulin üle inimtühja Raekoja platsi, valguskülas särasid tuled, kõlaritest kostis nukker laul ning oli tunne, nagu oleks viimane unustanud tuled kustutada ja muusika kinni keerata, pärast seda, kui kõik inimesed on lahkunud, linnast, aga võib-olla tervest maailmast.
See aeg, kus inimesed lahkusidki, tuli ka, aga kahe kuu pärast ning linn omandas postapokalüptilise väljanägemise.

Too jaanuariõhtu oli üks neist 366-st hetkest, mis ma aasta jooksul kinni püüdsin ja kirja panin, üks neist mõttepausidest, millest niiviisi kujunes omalaadne mini-aasta.
Ühtpidi oli see palju lihtsam, kui ma arvasin. Aga mingis mõttes tegi ka kõik keerulisemaks, sest niiviisi igast päevast essentsi välja nõrutades jäi tegelikult väga palju rääkimata. Teiselt poolt aga jäi nii ka väga palju alles, mis muidu oleks hajunud ja ununenud.

2020. aasta esimene pilt

Oli täiesti suurepärane jalgrattahooaeg, mis kestis 8. märtsist 31. oktoobrini (maanteehooaeg siis, maastikurattaga sõitsin novembris edasi). Maanteel kogunes 4332 kilomeetrit. Kõige rohkem oli selles hooajas õhtuid, mis lõhnasid vahtraõitest või toomingatest või jasmiinidest või valmivast viljast. Ja oli vihmamärgi hommikuid, päikesetõuse ja loojanguid, tõuse ja laskumisi. Terve sügise jooksul soojad ilmad ja sinine valgus. Päevad, mis õnnestus talvelt lisaks välja petta, kui oli juba tunne, et nüüd on kõik.
Ühtlasi pidin jätkuvalt üle kordama, et ei, ma ei kavatse sellest harrastusest mingit tööd teha. Ma ei hakka treenima sihiga sõita rattaralli pikk distants kolme ega ka nelja tunniga või tõsta oma keskmine kiirus ma ei tea kuhu. Ma ei hakka tegelema grupisõiduga. Ma sõidan eelkõige sellepärast, et naudin seda tegevust tohutult, kõik muu on boonus.
Asja mõte seisnebki soolosõitudes, oma mõtete mõlgutamises, enda unustamises ümbritsevasse. Vahel kohtan oma teel grupisõitjaid, nende lähenemine on juba kaugelt kuulda kõva loba tõttu. Kahtlemata neile meeldib, lasku käia, aga minu jaoks nulliks see sõitmise eesmärgi täiesti. Jah, ikka oleks tore mõnikord kellegagi koos sõita, aga see on siis peamiselt seltskondlik ajaviide jalgratta seljas.

Jooksuaasta nii suurepärane ei olnud, ehkki hooaeg kestis iseenesest 5. jaanuarist 31. detsembrini.  Achilleuse kõõluse probleem sundis aasta alguses enam-vähem kaks kuud pausi pidama ja rattahooaja kestel jooksin samuti väga vähe, sh juunis ja augustis mitte ainsatki kilomeetrit. Täiemahuliseks jooksutegevuseks läks tegelikult alles novembris ja ka siis andis suvel siginenud põlvevalu (ka vana häda, aga lõi välja pärast ebavajalikke eksperimente sadula kõrgusega) ajuti tunda.
Kogu selle häda ja viletsuse peale õnnestus kokku kraapida 513 jooksukilomeetrit, mida on umbes poole vähem kui parimatel aastatel. Ühtlasi kasutan nüüd natuke teistsugust jooksutehnikat, joostes oma tavalise pigem kõrge ja pika sprinterisammu asemel madala, lühikese ja tiheda sammuga. Vabalt võib ökonoomsem olla, edasi igatahes viib, kuigi on kangesti harjumatu.

Kui siia juurde lisada ka muud kõnni- ja matkaringid, rulluisutamine, maastikuratas ja võib-olla veel mõni liikumisviis, mis mulle praegu meelde ei tule, aga mida ma vaevusin registreerima, siis aasta peale kokku andis see kõik 5603 kilomeetrit kondiauruga liikumist.
Aga mitte konkreetne kilomeetrite arv pole tähtis. Oluline on hoida end liikumas ja oluline on see, mida see annab.

Virtuaalspordi medalisaak

Kogu organiseeritud sporditegevus, välja arvatud suusamaratoni asendusmatk (17 km), toimus virtuaalüritustena. Selliselt jooksin oma kodumetsarajal Tartu maastikumaratoni 10 kilomeetrit ja sõitsin Põlva ja Kanepi kandi teedel Tartu rattaralli lühikest maad (58 km).
Lisaks avastasin enda jaoks My Virtual Mission & The Conqueror Events virtuaalväljakutsete sarja, mille distantsid on erinevatel tuntud radadel üle maailma. Selle raames läbisin jalgrattal Camino de Santiago (772 km) ja Cabot Trail’ (297 km) ning joostes Ring of Kerry (200 km).
Iseenesest ei ole mul absoluutselt sellist lisamotivatsiooni ega mingeid väljakutseid tarvis, trennist saadav hea enesetunne, sisemine liikumissund ja kustumatu armastus maanteerattasõidu vastu ei lase mul paigal lebada niikuinii, aga see värk osutus ootamatult huvitavaks. Jumalast tore on vaadata, kus kohas see parajasti oled. Näiteks nii:

Lugesin läbi 125 raamatut, milles oli Goodreadsi andmetel 33 390 lehekülge. Natuke seega jälle suutsin kinni pidada oma iga-aastasest  lubadusest lugeda vähem.
Üks ilukirjanduse parimatest paladest oli Paavo Matsini “Kongo tango”, täpselt minu maitse järgi raamat, kus maagia ja realism on parajas suhtes, ülesehitus tajutavalt kindlakäeline, samas aga jätab hästi kerge ja kergelt unenäolise tunde.
Liigsed seletused raamatus puuduvad, seal tegutsevate olendite motiivid jäävad lugeja jaoks suuresti tabamatuks, spirituaalsusega ei ole üle pingutatud ja küll üsnagi rohkelt laiali puistatud teadmised ei tekita tunnet, nagu oleks need lihtsalt edvistamiseks. Natuke on see nagu lugu loo pärast, mis lihtsalt kulgeb ning millest ei tulenegi mingit moraali. Mul on väga hea meel, et “Gogoli disko” mind Matsinist eemale ei peletanud, muidu oleks see raamat kergesti võinud lugemata jääda.

Lugemiselamus number kaks, maagiline realism seegi: Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”, raamat, millest ma tegelikult mitte midagi oodata ei osanud, mis aga juba suhteliselt lugemise algusjärgus tekitas selle omapärase kripelduse, mis ennustab elamust.
Ilmumisel võrreldi seda “Meistri ja Margaritaga” ning eelkõige Bulgakovi austajatele ma seda ka soovitada võiksin, isegi kui sarnasus on parimal juhul olustikuline, mitte sisuline.
Lugemisel tuleb muidugi võtta arvesse ajastu konteksti – romaan ilmus 1980. aastal ning loomulikult nähti selles nõukogude reaalsust pilkavat satiiri. Seda muidugi teoses ka on, aga eelkõige lahkab Orlov inimlikkust ja deemonlikkust, geniaalsust ja hullumeelsust ning loo keskmeks on loojanatuur (üks minu lemmikteemasid kirjanduses üleüldse), pool-inimene, pool-deemon, Maale pagendusse saadetud vioolamängija Danilov.
Teos on küll pisut liiga pikk ning seetõttu kohati ebaühtlane, lisaks mõned praegu naiivsevõitu mõjuvad stseenid (duell rakettidega nt), aga lugeda oli seda siiski puhas nauding.

Nendele kahele lisaks tuleb kindlasti ära mainida Mudlum “Poola poisid”, Tuula-Liina Varis “Tahan tunda, et elan”, Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”, Tatjana Tolstaja “Taevane leek”, Varlam Šalamov “Kolõma jutud” ja Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”.  Väga sümpaatne leid lasteraamatute hulgast oli Eva Roosi Teistmoodi Mööblipoe lood (“Kastani 57” ja “Nähtamatu tüdruk”), mis kummutasid mu kes teab kust tekkinud arvamuse, et kõik toredad lasteraamatud on juba ära kirjutatud.
Mitteilukirjandusest meeldisid mõlemad loetud raamatud Yuval Noah Hararilt –  “Homo Deus. Homse lühiajalugu” ja “21. õppetundi 21. sajandiks”. Meeldis ka Hope Jahren “Laboritüdruk” ning tegelikult täiesti tore lugemine “Troonide mängu” fännile oli Rebbecca C. Thompsoni “Tuli, jää ja füüsika. “Troonide mängu” teadus”.
Vastukaaluks õnnestus aga lugeda ka paar nii halba raamatut, et ma ei oska isegi öelda, mis neist kõige hullem oli, seega olgu nad kõik ära nimetatud, et te teaksite eemale hoida: Alex Michaelides “Vaikiv patsient”, Camilla Läckberg “Jääprintsess” ja Heather Morris “Auschwitzi tätoveerija”.

Kuuendat aastat osalesin FB lugemisgrupi lugemise väljakutses. Jällegi on see asi, mida mul tegelikult motivatsiooni jaoks tarvis pole, aga mida siiani on olnud huvitav kaasa teha. Kuni just möödunud aastani, kui ma tegelikult tundsin, et need lugemisteemad ei kõneta mind mitte üldse.
Lisaks – kui ma olen sunnitud väljakutse täitmiseks hakkama kehvi raamatuid lugema, siis muutub selle asja eesmärk küll eriti veidralt äraspidiseks. Muidugi on alati võimalik lugemisteemasid endale sobivaks painutada, ei pea juuksekarva neljaks lõhestama, aga kui ette on antud konkreetse kirjastuse konkreetne sari ja kõik, mis selles ilmunud, tegelikult ei kannata lugeda, siis ma lähen küll turri (nagu näha, olen siiamaani).

Kõige rohkem tundsin end sel aastal nähtamatuna. Mitte et märkajaid poleks olnud, oli küll, aga ma otsisin neid teisest kohast. Mõtlesin süvenevast emotsionaalsest distantsist ja pealiskaudsest suhtlusest ning ikka ja aina sellest, kas ja mida ma ise valesti teen. Aga suhtlemise sisu on mu jaoks endiselt palju olulisem kui suhtlemise fakt iseenesest.
Ent kui see nüüd kõrvale jätta, siis küllap oli 2020 nii mõnestki talle eelnenust parem aasta. Isegi kui pilvedesse põrkamist polnud, siis madalseisud olid lühemad ja leebemas miinuses, mitte lõputud sügavad hädaorud. Ühelt poolt tuleb selle eest tänada katkuaega. Sain aru, kui palju paremini ma ennast tunnen, kui ei ole kogu aeg ülestimulatsioonist oimetu. Ja aja edenedes ilmnes, et ma olen kodukontoris oluliselt produktiivsem ja efektiivsem.
Uskumatult palju aitas elu-olu paranemisele kaasas täiendav unetund (ja ma jõudsin ikkagi varem tööle kui kontoris käies). Ma olen õhtuinimene ja kuigi aastatega ennast varasemaks harjutanud, pole tööl käiva inimese graafikuga päriselt kunagi harjunud. Aga selgus, et ei olnudki väga palju vaja, piisas graafiku nihutamisest umbes tunni võrra ja ma hakkasin ennast märksa paremini tundma.

Nende kahega oli ka tore. (Ta teab küll, et reha ei tohi närida, aga see kipub vahel meelest minema, sest rehad ja labidad on põlisvaenlased.)

Nii et ilmselt oli see aasta küll pisut rõõmsam, väheke kergem ja veidike jõukam. Aga teisalt ma ju ei armunud kordagi, ei samasse, ei uuesse inimesesse ja kuigi nii on lihtsam ja stabiilsem, hakkab südamel kangesti kõle. Ning hinnang aastale kipub ikkagi kujunema subjektiivsel emotsionaalsel skaalal, sest meelde jäävad äärmused. Sel puhul tuleb jälle appi mini-aasta, kust saab ju välja lugeda nii mõnegi väikese argirõõmu.
Ja nii palju sumedat valgust ja nii palju murakaid ei mäleta ma ühestki varasemast aastast.

Kõige rohkem puudust tundsin hinge toitvatest vestlustest. Ja ooperist. Vaatasin küll üksjagu erinevate ooperimajade voogedastusi, aga see ei asenda mitte vähimalgi määral elavat etendust ega isegi mitte otseülekannet kinolinal. Ooper ikkagi ei ole mõeldud läbi lukuaugu vaatamiseks.
Igatahes ma loodan, et kahe tuhande kahekümne esimeses on hing ja süda toidetud, ooper jälle laivis ja jalgrattahooaeg kaheksa kuu pikkune.
Ja kui teil samuti juhtub olema soove, siis soovin kõigile nende täitumist!

2021. aasta esimene pilt. Tulgu selline muhe aasta!

* Veronika Kivisilla