Kaosest korda otsimas

Jaanuarikuu tundub äkki kui koorem, mida keset lumehämarust edasi lohistada. Lõputu kohustus kõike kuidagi koos hoida ning püüda sealjuures näida, nagu see erilist pingutust ei nõuaks.
Mul on väga raske ennast sõnadese panna, ehkki just peaksin panema silmad kinni ja kirjutama, teravamalt ja tooremalt. Õppima uuesti rääkima. Et kõik, mis vajab välja päästmist, saaks vabaks ja puhastaks takistused oma teelt. Kuigi ma olen praegu nii kuradima väsinud ja pidetu.

Millest ma siin vahepeal mõelnud olengi?

Et ülivõrded on devalveerunud.
Tellisin hiljuti korra toitu. Märkisin tagasisidesse, et oli hea. Vastuseks sain, et viiest neli on hea, aga mitte üliäge, anna meile teada, mida me saaksime paremini teha jne.
Oeh. Teate, kõik ei pea olema ega saa kogu aeg üliäge olla. Lihtsalt hea võib olla täiesti piisav.
Samamoodi üliõpilased küsivad alatasa, miks nad A-d ei saanud, miks kõigest B. Aga sellepärast, et A on midagi enamat kui väga hea, see ei saagi olla igapäevane nähtus.
‘Ma armastan’ ja ‘ma vihkan’ on muutunud ühtviisi leigeks leiliks, mida loobitakse paremale ja vasakule. Ja maailm kokkuvõttes on jälle muutunud must-valgemaks ja varjundivaesemaks.

Et see on igal aastal nii.
Niipea kui ilutulestiku suits on hajunud, muutub kõik, mis sellest maha jäi, kellegi teise probleemiks. Vahel võib neid lõhkeainepakettide skelette aedade taga ja tänavanurkadel näha veel nädalgi pärast uusaastaööd, kui laeng on taeva poole põrutatud ja ise mindud oma Martini Astit edasi jooma.
Seda analoogiat saab edasi laiendada, aga ma ei hakka praegu.

Et võib-olla ma olen õppinud leppima kõige sellega, mida ei ole minu jaoks ette nähtud.
Ent see ei tähenda, et kellelgi teisel oleks vaja seda mulle meelde tuletada. Ma tean suurepäraselt, mis on võimalik ja mis mitte. Teiste ülesanne on rääkida ilusaid valesid. Ma ei usu niikuinii. Aga see tekitab tunde, et keegi teine usub ja kas see just polegi see, millest ma alati pidevat puudust olen tundnud.
Ehkki seda ei saa küll öelda, et ma poleks latti madalamale langetanud. Märgatud ja mõistetud olemise asemel on sellestki küllalt, kui keegi märkab jätta oma probleemid mulle kaela kallamata, kui ma parajasti niigi verest tühjaks jooksen. See on juba suur asi isegi.

Et meist ju ei jää koltunud kirju ja fotosid pööningule kastidesse.
Meist jäävad surnud sotsiaalmeediakontod, mida keegi enam ei loe, ei vaata ega täienda, ja suur hulk muud digitaalset rämpsu. 

Et luule on lugemiseks, mitte kuulamiseks.
Ja ma arvan, et see on žanrispetsiifiline, kuigi mul on ka muus osas vaja sõnu lugeda, mitte kuulata.
Komme kombineerida (klassikalist) muusikat luulega on üleüldse ebaõnnestunud praktika ja ei anna kummalegi žanrile mitte midagi juurde. Olgu kunstiline tase kuitahes kõrge, kokkuvõttes jääb ettevõtmisele mingi odava palagani maik juurde. Justnimelt nii mõtlesin ma Eesti Kontserdi uusaastakontserdi ajal.

Et see, kuidas arvatakse, et kaks katkist inimest võiks teineteist leida ja oleks nõnda ilus, on romantiline müüt.
Võivad. Võib ilus ka olla. Mõneks ajaks. Aga kui neid peale murtud tiibade midagi muud ei seo, siis on seda parajasti seniks, kuni vähemalt üks oma lennuvõime taastab. Kaks miinust elus küll plussi ei anna.

Et ma jaksan muusikat varasemast vähem kuulata.
See tendents on küll juba mõnda aega järjest süvenenud, aga oli kunagi aeg, kus ma võisin isegi ooperit taustamuusikana kuulata. Praegu ei taha pigem üldse, et miski taustaks mängiks, aga kui, siis saab see olla ainult lihtsamat sorti instrumentaalmuusika. Kõik vokaalne hakkab nõudma kas või alateadlikku tähelepanu ja lõpuks väsitama.
Teisest küljest mõjub varsti aastajagu aega ooperis käimata nii, et mul läks “Rigoletto” avamängu ära tundmiseks pool minutit. “Rigoletto”, mõistate, selles ooperis ei ole mitte midagi, mille ära tundmiseks võiks kuluda üle kolme sekundi. Ja nüüd seisab inime köögis, tükeldab kirju külma koera jaoks küpsiseid ja mõtleb: hmm, tuttav meloodia, ma ju peaksin teadma, mis see on. Maivõi!

Aga raamatud, milles on muusika, kõlavad ikkagi endiselt kaunilt.

Nagu Kjell Westö “Tritonus”.

Näiliselt on sellel raamatul küll justkui kaks äärmiselt erinevat peategelast – maailmakuulus dirigent Thomas Brander ja süldibändi kitarrist Reidar Lindell. Tegelikult selgub, et esiteks pole need kaks meest inimlikus plaanis sugugi nii erinevad, kui esialgu tundub, ja lisaks on raamatul kolmas peategelane, mingis mõttes inimtegelastest olulisemgi – (klassikaline) muusika.
Südatalv ehk pole selle raamatu lugemiseks võib-olla kõige õigem aeg, sest teoses on siiski üksjagu eksistentsiaalset ängi, inimelu ajalist ja ruumilist kahanemist, kaduvuse valulist tajumist, süvenevat võõrandumistunnet, ette läbi kukkumisele määratud katseid iseenese eest põgeneda, nii et hetkiti tundsin suisa soovi millegi lunastava ja lootust lisava järele, ehkki imeväel tekkinud helgus oleks ilmselgelt mõjunud ebakõlana.
Ka see võib esmapilgul tunduda, et ühte teosesse on kokku pandud pisut liiga palju ühiskondlikku – Soome uusnatsid, #Metoo, pagulaskeskused, terrorirünnakud, linnugripp – aga eks see ju olegi kokkuvõttes see sama kaasaeg, mis iga üksiku elu taustal jookseb.
Laias laastus on raamat üles ehitatud vastandustele – harmoonia ja dissonants, professionaalsus ja amatöörlus, minevik ja olevik, introvertsus ja ekstravertsus. Kirjanik ei anna tegelikult mingit aimu sellest, kas ja kuidas neid vastuolusid üldse võimalik ületada on, aga seda ei saa ma ometi öelda, et üldmulje liiga depressiivne jääks.
Võib-olla aga peitub vastus osaliselt ehk selles lõigus:

“Elu tuumaks ongi entroopia ja kaos; kõik, mis ei olnud kaos, oli tegelikult vale, kui mitte just vale, siis igal juhul püüd võltsilt ja kramplikult ilustada virvarri ja kuristikke, mis on inimesele mõistmiseks liiga suured ja sügavad“

Mis tegelikult toob mind veel ühe mõtteni, mida ma tegelikult detsembris juba põgusalt riivasin. Et veab inimestel, kes leiavad lohutust mõttest, et kõik juhtub põhjusega ja on millekski hea. Sest just nimelt lohutuse leidmine see mu meelest on. Soovimatus leppida kaose ja juhuslikkusega. Katse korrastada maailma, saavutada mingigi kontroll toimuva üle, leida põhjuse ja tagajärje seoseid sealt, kus neid tegelikult pole.
On see halb? Ilmselt mitte, muidu peaks vist ka kogu esteetika ja korrapära näruseks teeskluseks kuulutama.

Muusika: Kadri Voorand & Mihkel Mälgand “I’m Not in Love”

27 responses to “Kaosest korda otsimas

  1. Luule võib kuulamiseks olla küll, vabalt. Uba on enamjaolt selles, et näitlejad ei oska luulet lugeda. See on omaette sketši väärt, ma siin kirjalikult ei hakka.
    Muidugi ei oska tihti ka luuletajad jne. Aga see, et meil on mingi asi mida me ei oska ent ikka teeme (luule lugemine pole ainus!) ei tähenda, et luulet ei sobi kuulata vaid seda, et peaks õppima seda lugema.
    Võib otsida näiteks ERRi sada luulepärli ja kui ei haka okastraati nutma (Nt Anu Lamp Juhan Liivi luulet lugemas on täielik katastroof), siis on inimesel kas tugevad närvid või halb maitse.

    Liked by 1 person

    • Olen nõus, suuresti võib asi olla selles, et ei osata ette lugeda. Ma nüüd muidugi nii täpselt pole selle üle mõtisklenud, aga tahaks arvata, et luuletaja ise loeb oma loomingut siiski paremini kui mõni näitleja, vâhemalt ta teab, mida ta on tahtnud öelda ja rõhutada. Vist?
      Klassikaraadios tuleb luulelugemist näitlejate esituses kaunikesti tihti ette ja see on enamasti, noh, õudne. Mul tekib tavaliselt kahtlus, et äkki ma olen ise kuulmis- või taipamispuudeline, sest ma lihtsalt ei saa aru, isegi kui tegemist on tuttava luuletusega. Üks asi on intonatsioon või hääletämber, aga mu arust on neil kõik pausid ja rõhud ka vales kohas.

      Meeldib

      • No see on ränt, mida tuleb esitada suusõnal, aga pmst õpetatakse (tulemuste põhjal otsustades) näitlejatele luulet umbes nii.
        1. Sure ära. Nägu peab rippuma vabalt, küünaleeki suunatud pilk olema tühi.
        2. Pea meeles: luule on Püha!
        3. Lõhu tingimata lause ja fraasi rütm. Rõhuta suvalisi sõnu. Venita silpe. Pea täiesti jaburaid pause.
        4. Ära unusta, et nägu peab rippuma vabalt, silmis olema surnud pilk, surnud silmades peegelduma küünlaleek ja luule on Püha!
        5. Haki, lapsuke, haki kuni jõuad teksti lõpuni.

        Liked by 1 person

  2. Mul on õnnestunud näha paari luuleetendust, mis olid toredad, kusjuures esitajate hulgas oli näitlejaid. Aga lavastajad olid neil puhkudel filoloogid, vbla on asi selles.

    Liked by 1 person

    • Nojah, ega siis asi pole näitlejates an sihh-ansahh anvelled. Neil on kuskil struktuurides mingi arusaamine / mõned õpetajad, kes!
      Meenub näiteks see tõsiasi, et Hollywoodi peale on üks kodanik, kes väidab, et oskab vene keelt ja võib kõik näitlejad seda niimoodi rääkima panna, et kõigi arvates on juba näitleja vanaema Venemaal sündinud.
      Ka sel juhul ei ole probleem näitlejates, kes meie kõrvad verd jooksma panevad. Probleem on selles tüübis ja süsteemis, mille antikehad seda tüüpi üles ei leia.

      Meeldib

  3. muidu mõtlesin, et ooper ju ongi luule esitamine koos klassikalise muusikaga. Või madrigalid või kantaadid.

    Meeldib

    • Ooper vmt vokaalsed muusikavormid, sh luuletekstidele loodud laulud on mu jaoks täiesti omaette kategooria. Ma siin pidasin silmas ikka puhtalt luule ette lugemist ja muusikaga kombineerimist sellises luulekompositsiooni mõttes, et on muusikapalad, mille vahele loetakse luulet. Viisistatud luule on midagi muud.

      Meeldib

    • aga ütleme siis suvaline klassikalise värssdraama etendus, kus kasutatakse muusikalises kujunduses vastava perioodi muusikat? Olen täitsa häid variante näinud.

      Meeldib

  4. Tulemuste hindamise üle olen palju mõelnud. Koolis on meil üks proua, kes ütleb: “Viie miinusr panen. Tahad uuesti teha, saad viie” Mis vahel seal on? Kui juba alguses ei teinud maksimumile, siis nii on. Võtan teadmiseks ja püüan paremini järgmisel korral.

    Luulet pole juhtunud väga kuulama, aga mul on kodus üks vana plaat Enno luule ja tema tekstidele loodud laulud. Seda plaat ma armastan, see kõlab täpselt nii nagu minu jaoks Enno peaks kõlama.

    Meeldib

  5. Mina ei tea luulest üleüldse midagi. Aga on umbes kaks luule…teost, mis on minuni jõudnud just kuulamise kaudu, ja mul on nende üle küll ülihea meel.

    Teiselt poolt tuleks mõelda, et luule on algselt just suuline kunst. Millal see kunstiteiste ülekirjutamise komme üleüldse tekkiski? Üsna hiljuti ju. Ja see aeg, kus ka tavaline tarbija lugeda mõistis (ja paljundatud teksti enda kätte sai), on veel kõvasti värskem.

    Meeldib

    • Vat just.
      Muide, ma olen seda küll tüütuseni rääkinud, loodan, et teile mitte. Ühesõnaga, hakkaisn kunagi Iliast lugema. Ja siis mingil hetkel ajas naerma. Mari küsis, et mida ma itsitan. Noh, normaalne inimene loeb siis relevantse lõigu ette. Või siis ei itsita. Aga, krt, eepos ju! Relevantne lõik oli ikka päris pikk tihtilugu. Asi lõppes sellega, et lugesin talle Iliase viimased jupid Odüsseia täies mahus ette. Väga bro tekst!

      Meeldib

    • Suulise ja kirjakultuuri vahekord on üldse huvitav teema. Ja praegu võib-olla hoopiski juba kirjakultuuri ja digikultuuri vahekord, sest see viimane on mingis mõttes mu meelest lähemal suulisele kui kirjakultuurile. Kõlab oksüümoronina, aga umbes nagu suulise kultuuri digitaalne üleskirjutus.

      Meeldib

  6. Uusaasta-raketid. Mu klassiõe käest küsiti rebaseks löömisel naljaga küsimusi ja üks neist oli “mida teeb eesti mees pärast seksi”. Neiu pakkus uinumist ja suitsetamist ja tahab-veel sorti asju, aga õige vastus oli “läheb koju”. Eks see tulestik on pmst sama asi…

    Meeldib

  7. Mina olen viimasel ajal mõelnud, et igal kontserdil on äkki tekkinud mingi valguskujundaja. Ja siis on labane, kui oleks lihtsalt ühtlane hele valgus esineval kollektiivil. Selle asemel vilgub midagi kuskil, taustal ehk lisaks veel kerib mingi visuaal… Ja see on kellegi tubli töö, ilmselt läbi mõeldud ja teise töösaavutust on nõme maha teha. Aga koorikontserdil ma ei taha tegelikult üldse mingit vilkumist ja välkumist näha, mind see pigem häirib.

    Meeldib

  8. Juhan Viidingu enda esituses on tema luuletused küll mu meelest täpselt õigesti loetud-lauldud. Ei kujuta ettegi, et kuidagi teisiti neid võiks lugeda või et keegi teine loeks. Ja kuulan ikka mõned korrad aastas kõik salvestused üle ka. Mis siis, et peas on:) Seda Enno plaati tahaks ka kuulata, tema luulet on ilusasti viisistanud Maria Peterson ja Eva Eensaar, aga vbl on need on liiga lihtsad viisid su jaoks.

    Meeldib

    • Ei, miks, lihtsad viisid võivad olla imekaunid. Tihti ongi.

      Meeldib

    • Ka mulle meeldib Viidingu luule Viidingu esitluses. Leidsin vana maja pööningult paar tema luulega vinüüli – puhas kuld. Võib-olla vaid luuletaja ise võibki oma teost ette kanda, et õige sõnum edasi kanduks, kuid siis loomulikult ärataks see mõtte, et kellele see valmisteose tõlgendamisõigus siis kuulub – kas autorile või lugejale/kuulajale. See selleks. Rabindranath Tagoret olen ka plaadilt kuulanud, vat see hakkas kohe vastu.

      Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s