Suusad, sõstrad, kama ja kook

Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.

Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning  m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.

Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.

Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.

Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).

Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.

Mustasõstra-kama pavlova

Beseepõhi:
5 munavalget
soola
2,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

Täidis:
400 g kohupiima
3 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut
5 sl rukkikama

Mustasõstramoos:
250 g (külmutatud) musti sõstraid
3 cl mustasõstralikööri
2 sl suhkrut

Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.

Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.

Kuidas kartulist rullbiskviiti teha

Paar kuud tagasi läks Jüri juures aruteluks, kas ja kuidas saaks kartulist rullbiskviiti teha. Nagu mul kombeks on, sattusin suure suuga laiama, et saab küll, aga seejärel hiilisin teooria praktikasse viimise vastutusest kõrvale. Kuna tõlkija metsatalus on ikkagi jätkuvalt elu ja loodetavasti ka tervise juures, siis ma muidugi leian oma südametunnistuse puhta olevat.

Ent siiski. See kartulirullbiskviidi kontseptsioon tuletas ennast aeg-ajalt jälle uuesti meelde. Küllap ei ole mu sisemine toidublogija ikka veel surnd ja teiselt poolt oli selliste kulinaarsete jaburuste ette võtmine kunagi väga minu moodi (ehkki Jägermeistriga omlett jäigi tegemata, aga see polnud päris minu mõte ka), enne kui ma igasugusest kokkamisest kohutavalt ära väsisin.

Niisiis, kuna siin vahepeal oli parajasti täiesti sobiv tähtede seis – see tähendab, et oli vaba aega (leidsin, et tuleb natuke trennipausi pidada ja piirduda jalutamisega) ning keedetud kartuleid ja mune oli samuti -, otsustasin katse läbi viia. Lõppude lõpuks peedist pesumasinale trumlit rullbiskviiti sai ju juba tehtud, miks siis mitte ka kartulist.
Teoorias ei näinud ma küll tegelikult ühtegi põhjust, miks asi ei peaks toimima (ehkki ma miskipärast oleks ilmselt arvanud, et on vaja tingimata ka natuke jahu lisada), aga teooriaga võib olla nii nagu tuntud teadusenaljas:

teooria on see, kui sa tead kõike, aga miski ei toimi; praktika on see, kui kõik toimib, aga keegi ei tea miks; meie laboris on teooria ja praktika ühendatud – miski ei toimi ja keegi ei tea, miks.

Seega hüpotees oli: keedetud kartulist saab ilma jahu lisamata teha rullbiskviiti.

Ja lühidalt öeldes võib eksperimendi lugeda täiesti korda läinuks – tulemuseks oli igapidi korralik mahlane rullbiskviit ja katseisikud ära ei arvanud, millest see tehtud on (pakuti hernejahu, aga seda nähtavasti peamiselt seetõttu, et ma vihjasin, nagu oleks tegemist millegi ebatavalisega, oleks ma selle ütlemata jätnud, poleks vast kahtlustama hakatudki, et sel kakukesel mingi kiiks küljes on).
Nii et lõppjäreldus kõlab: kui teil on kartuleid ja muna, siis te vähemasti rullbiskviidinälga ei sure. Kui on ka suhkrut ja pohlamoosi, siis on juba tulemuseks täisvereline rullbiskviit, mis ei tundu üldse säästuvariandina.

Kartulirullbiskviit pohlamoosiga

5-6 keedetud kartulit (umbes 350 grammi)
5 muna
5 sl suhkrut
1 purk pohlamoosi

Keeda kartulid pehmeks, purusta kahvli, pudrunuia, puulusika või mõne muu käepärase tarvikuga ja lase jahtuda.
Eralda munakollased ja -valged. Sega suhkur ja munakollased kartulipudruga, munakollased lisa ükshaaval, iga kord hõõru segu puulusikaga uuesti ühtlaseks, enne kui järgmise lisad. Ürita saavutada võimalikult ühtlane, ilma suuremate tükkideta segu. 
Vahusta munavalged tugevaks vahuks (eriti koššer on seda teha käsivispliga) ja sega kartuli-munaseguga.  Alguses lisa kolmandik munavalgevahust ja sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult ülejäänu, segu alt üles tõstes, mitte ringjalt segades. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 13-15 minutit. Ära üle küpseta, tainaplaat peaks jääma elastne (kui servad hakkavad pruuniks tõmbuma ja pragunema, siis on juba liiga palju).
Vahepeal pane lauale teine küpsetuspaberileht ja puista sinna veidi suhkrut. Kummuta ahjust võetud biskviit sinna peale ja koori pealmine paber ettevaatlikult ära (kui paber on  kinni jäänud, niisuta seda veidi veega). Määri pohlamoos tainale ja keera tainaplaat pikemast servast rulli. Paki paberisse, liitekoht allpool, ja lase jahtuda.
Otsi kapist välja portselan ja vanavanaemalt päranduseks saadud kolm miljonit dollarit maksev hõbedast tordilabidas ja serveeri oma teos.