Kuidas kartulist rullbiskviiti teha

Paar kuud tagasi läks Jüri juures aruteluks, kas ja kuidas saaks kartulist rullbiskviiti teha. Nagu mul kombeks on, sattusin suure suuga laiama, et saab küll, aga seejärel hiilisin teooria praktikasse viimise vastutusest kõrvale. Kuna tõlkija metsatalus on ikkagi jätkuvalt elu ja loodetavasti ka tervise juures, siis ma muidugi leian oma südametunnistuse puhta olevat.

Ent siiski. See kartulirullbiskviidi kontseptsioon tuletas ennast aeg-ajalt jälle uuesti meelde. Küllap ei ole mu sisemine toidublogija ikka veel surnd ja teiselt poolt oli selliste kulinaarsete jaburuste ette võtmine kunagi väga minu moodi (ehkki Jägermeistriga omlett jäigi tegemata, aga see polnud päris minu mõte ka), enne kui ma igasugusest kokkamisest kohutavalt ära väsisin.

Niisiis, kuna siin vahepeal oli parajasti täiesti sobiv tähtede seis – see tähendab, et oli vaba aega (leidsin, et tuleb natuke trennipausi pidada ja piirduda jalutamisega) ning keedetud kartuleid ja mune oli samuti -, otsustasin katse läbi viia. Lõppude lõpuks peedist pesumasinale trumlit rullbiskviiti sai ju juba tehtud, miks siis mitte ka kartulist.
Teoorias ei näinud ma küll tegelikult ühtegi põhjust, miks asi ei peaks toimima (ehkki ma miskipärast oleks ilmselt arvanud, et on vaja tingimata ka natuke jahu lisada), aga teooriaga võib olla nii nagu tuntud teadusenaljas:

teooria on see, kui sa tead kõike, aga miski ei toimi; praktika on see, kui kõik toimib, aga keegi ei tea miks; meie laboris on teooria ja praktika ühendatud – miski ei toimi ja keegi ei tea, miks.

Seega hüpotees oli: keedetud kartulist saab ilma jahu lisamata teha rullbiskviiti.

Ja lühidalt öeldes võib eksperimendi lugeda täiesti korda läinuks – tulemuseks oli igapidi korralik mahlane rullbiskviit ja katseisikud ära ei arvanud, millest see tehtud on (pakuti hernejahu, aga seda nähtavasti peamiselt seetõttu, et ma vihjasin, nagu oleks tegemist millegi ebatavalisega, oleks ma selle ütlemata jätnud, poleks vast kahtlustama hakatudki, et sel kakukesel mingi kiiks küljes on).
Nii et lõppjäreldus kõlab: kui teil on kartuleid ja muna, siis te vähemasti rullbiskviidinälga ei sure. Kui on ka suhkrut ja pohlamoosi, siis on juba tulemuseks täisvereline rullbiskviit, mis ei tundu üldse säästuvariandina.

Kartulirullbiskviit pohlamoosiga

5-6 keedetud kartulit (umbes 350 grammi)
5 muna
5 sl suhkrut
1 purk pohlamoosi

Keeda kartulid pehmeks, purusta kahvli, pudrunuia, puulusika või mõne muu käepärase tarvikuga ja lase jahtuda.
Eralda munakollased ja -valged. Sega suhkur ja munakollased kartulipudruga, munakollased lisa ükshaaval, iga kord hõõru segu puulusikaga uuesti ühtlaseks, enne kui järgmise lisad. Ürita saavutada võimalikult ühtlane, ilma suuremate tükkideta segu. 
Vahusta munavalged tugevaks vahuks (eriti koššer on seda teha käsivispliga) ja sega kartuli-munaseguga.  Alguses lisa kolmandik munavalgevahust ja sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult ülejäänu, segu alt üles tõstes, mitte ringjalt segades. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga laiali ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 13-15 minutit. Ära üle küpseta, tainaplaat peaks jääma elastne (kui servad hakkavad pruuniks tõmbuma ja pragunema, siis on juba liiga palju).
Vahepeal pane lauale teine küpsetuspaberileht ja puista sinna veidi suhkrut. Kummuta ahjust võetud biskviit sinna peale ja koori pealmine paber ettevaatlikult ära (kui paber on  kinni jäänud, niisuta seda veidi veega). Määri pohlamoos tainale ja keera tainaplaat pikemast servast rulli. Paki paberisse, liitekoht allpool, ja lase jahtuda.
Otsi kapist välja portselan ja vanavanaemalt päranduseks saadud kolm miljonit dollarit maksev hõbedast tordilabidas ja serveeri oma teos.

 

23 responses to “Kuidas kartulist rullbiskviiti teha

  1. väga väga naine

    a) hea post
    b) sain uue blogi, mida lugeda.
    Miks ma juba varem ei lugenud? Sest ma ei teinud jyriiik (sai õige nimi?) nime alt lahti, sest mul on kompleks “kõik teised eesti kirjanikud on Päris Eesti Kirjanikud ja nagunii nõmedad inimesed v.a. Mudlum, keda ma olen päriselus mitu korda pikemalt näinud, ja ulmikud, sest ega ulmekirjanik päris kirjanike arust ju kirjanik ei ole ja siis nad enda arust ka ei ole ja siis on nende seas ka meeldivaid” .
    Ja lähtuvalt sellest kompleksist väldin kirjanike blogisid.
    Kusjuures nimetatud Jyri luuletusi olen lugenud ja need on head. Aga mis siis =P

    Nojah, aga nüüd lugesin postitust ka ja see, kuram, oli samuti hea.
    Armu või ära …

    Liked by 1 person

    • Luuletused on head, jaa, muud kirjutised ka.
      Ja näedsa siis, postitus läks jumalast asja ette. Lisaks kulinaarsele aspektile aitasin natuke kirjasõna levimisele kaasa. Jeei!

      Liked by 1 person

  2. Ohhoo, tänan, milline meeldiv areng! Frieda, sa võid minust kasvõi peaministri või presidendi teha. Palun ära tee, ma oleks mõlemas ametis väga vilets ja mul läheksid närvid läbi.
    Aga igatahes tundub mulle, et olen kohustatud selle retsepti järele proovima. Esimese sammuna õpin munakollast munavalgest eraldama. (Oleksin peagu kirjutanud “eristama”).

    Meeldib

    • Isand iiik, kui juba teha, siis tuleb ikka mingi oma vint peale keerata.

      Kartuli-heeringa rullbiskviit?

      Meeldib

    • Jumala eest, ei presidenti ega peaministrit. Ma ei soovi sulle ometi halba!

      Munavalge ja -kollase eristamisest. Üks sõber tegi kunagi mu retsepti järgi mingit küpsetist, kus oli selgesõnaliselt kästud tainas ristkülikukujuliseks rullida ja tema suutis sealt välja lugeda, et tuleb rullida kolmnurk. Seepärast tegin talle hiljem pildiga õpetuse ristküliku ja kolmnurga eristamiseks

      Liked by 2 people

  3. Munavalge ja kollase eraldamisel on põhiasi, mida algaja peaks jälgima, et seni, kuni sa valget eraldi nõusse üritad töllerdada, püsiks kollane veel terve. Sest valge sisse kollast ei tohi sattuda (siis ei taha valged enam vahtu minna), aga see, kui natuke valget kollase külge jääb, ei tee midagi katastroofilist.

    Seega: ei löö muna lõpuni ja hooga pooleks, vaid ainult niipalju, et õnnestub käes koor kaheks murda ja siis saab hakata solgutama, kõigepealt valge valgenõusse ja seejärel kollane sinna, kuhu tema käib.

    Meeldib

    • kui muna sealjuures veidi viltu hoida, siis tavaliselt jääbki see kollane suht vabatahtlikult alumisema poole sisse pidama, teise poole saab rahulikult tühjaks läigatada ja seejärel kasutada abivahendina, kui kollase poolde peaks olema veel liiga palju valget jäänud ja ei raatsi seda vahustamata jätta.

      Meeldib

      • muist räägib isegi, et väga hea mikseriga läheb isegi kollasega kontamineeritud valge vahtu ja sellisega võib kogu muna rahulikult koos vahustada. Ise pole proovinud.

        Meeldib

        • Läheb küll, aga võimas mikser peab olema ja vahustama peab ikkagi veel tükk aega pärast seda, kui enamik inimesi arvab, et on juba piisavalt vahul.
          Ma tavalist (rull)biskviiti teengi tegelikult nii, et vahustan koos.

          Meeldib

          • Mis on “mikser”?

            Keegi ühes blogisabas ütles mulle, et “saumikser pole ju mikser”, mis mus täieliku segaduse tekitas. Mismoodi ma tean, millal mikseriks nimetatav asi on mikser ja millal ei ole?

            Meeldib

  4. Minu peas on mikser see asi, mis on mõeldud vahustamiseks, enamasti käsimikser, sellist tüüpi: https://www.expert.ee/et/a/mikser-philips-hr3700-00
    Saumikser on põhiliselt segamiseks v püreestamiseks, vahustada saab sellega siis, kui tal on lisavarustuses vahustamisotsik ehk pmst saumikseri otsa käiv käsivispel.
    Jama tekibki tavaliselt siis, kui leitakse, et saumikser on ju ometi mikser ja üritatakse selle lõiketeraga munavalget vahustada või kartuliputru teha.

    Liked by 1 person

    • väga väga naine

      Ma olen mõlemat teinud ja kartulipuder tuli kuidagi plögane, ent siiski läbi häda söödav, aga munavalge ei läinud üldse vahtu. Nagu natukenegi mitte.

      Meeldib

      • see lõiketera pidavat jah struktuuri nii ära lammutama, et seda ei saa pärast enam ka vahustamismikseriga vahtu.

        Meeldib

        • a kes tunneb mikserite nomeklatuuri ees segadust, saab kasutada neid võtteid, mida mina lapsena ja tudengina sest meil ei olnud tükk aega elektrimikserit – munavalge traatvispli või kahvliga; vahukoor keeratava kaanega purgis energiliselt loksutades. Aega võtab, aga selliseid äpardusi nagu saumiksriga ei juhtu.

          Meeldib

    • Nii, aitäh 🙂

      Meeldib

  5. Ma proovisin kunagi koort vahtu lüüa kahvliga (või oli mul ikkagi vispel? ei mäleta). Ei tahtnud minna!
    Aga kus häda kõige suurem, seal tõttab appi Jaan Tatikas. Nimelt oli mul käsidrell. Noh, naela otsa pisike noaga puhtaks tõmmatud puupulgake ja mikser missugune. See drell oli mõnusalt lömmis ka, täielik aurupunk (Rents tahtis endale selliseid asju, mul on!) Noh, ikka on, sest tegelikult on see kuskil alles. Peangi üles otsima kui kavatsen selle biskviidi tegemist katsetada.
    Mul on tunne, et ma pean püüdma, sest lõppude lõpuks suunasid minu maised ihad ja lõputu rahuldamatus Frieda pööraste katsetuste polügoonile.

    Notsu, nõuannete eest aitäh! Ma teoreetiliselt isegi mäletan kuidas see käis, aga pole vist ise kunagi teinud. Või kui, siis aastakümnete eest. St. mäletan silmaga.

    Meeldib

    • Munavalge saab küll kahvliga vahtu, vahukoor on kahtlane. Mul maal elektrilisi köögiriistu eriti pole, seal käib kõik käsivispliga, on ka pisut trenni eest.
      Ja ma olen alati neid lugusid tööstustarvikute abil vahustamisest kergelt linnalegendimaigulisteks pidanud või vähemalt ei teadnud ma kedagi, kes oleks seda päriselt teinud. Ma kujutlustes kätkeb see ettevõtmine kogu vahustatava olluse laiali lendamist kõigile köögis olevatele pindadele. Aga seda võib muidugi saavutada ka tavalise mikseriga, kui see vahustamisnõust üles tõsta eelnevalt välja lülitamata. Järele proovitud.

      Igatahes jään huviga ootama su katse tulemust, aga üldiselt muidugi – ära tunne end kohustatuna. Nagu öeldud, minu huvi jaburavõitu kulinaarsete eksperimentide vastu vajab ainult väikest tõuget ja piisavat vaba aega.

      Meeldib

      • väga väga naine

        Triikraud, põhi üleval, kahe tooli vahele asetatud alumise pulgaga riidepuu peal tõesti asendab pliiti.
        Kontrollitud.

        Meeldib

  6. Vahukoore jaoks on klaaspurk. Käib kergemat sorti trenni eest kah. Aga täiesti tehtav. 🙂

    Meeldib

  7. Ja võid saab ka purgiga teha (see on põhimõtteliselt seesama, mis vahukoor, aga pikemalt). Kunagi 90ndate alguses, kui meie pere puruvaene oli, siis solgutasime endale võid koorest (sest maal kuskilt ikka ehtsat piima sai, millelt koor pealt ära riisuda).

    Meeldib

  8. Ah, muidugi ei tunne ma ennast kohustatuna. Aga see tundub lihtsalt piisavalt pöörane, et tasub proovida. Olen juba kätt harjutanud terade ja sõkalde – (loe: munavalge ja kollase) eraldamisega. St. toitude juures, kus sel pole tähtsust. Iisi. Niiet, varuda pohlamoos, valida sobiv päev ja, igatahes, põhja!

    Liked by 1 person

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s