Suusad, sõstrad, kama ja kook

Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.


Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning  m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.

Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.


Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.

Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).

Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.

Mustasõstra-kama pavlova

Beseepõhi:
5 munavalget
soola
2,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

Täidis:
400 g kohupiima
3 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut
5 sl rukkikama

Mustasõstramoos:
250 g (külmutatud) musti sõstraid
3 cl mustasõstralikööri
2 sl suhkrut

Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.

Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.

10 responses to “Suusad, sõstrad, kama ja kook

  1. Põldmarjadega see kook/tort?

    Meeldib

    • Et kas sobiks nendega? Ma kardan, et neil pole piisavalt maitset äkki. Mu jaoks on see suhteliselt tundmatu mari, Lõuna-Eestis neid ju ei kasva. Aga kas nad mitte pole üsna mahedamaitselised? Ma paneks pigem midagi hapukamat, pohl, jõhvikas v ka kirss.

      Liked by 1 person

  2. Nii ilus tort! Must sõstar on mu lemmikmari.

    Meeldib

    • Mulle ka väga meeldib, aiamarjadest kõige rohkem. Just sellepärast, et ta on selline iseloomuga mari, paljud peavad liialt vängekski.

      Meeldib

      • ma suhtun temasse siiamaani ettevaatusega, eriti kuumutatud kujul, sest mul on lapsepõlvest ja noorusajast mitu mälestust, kuidas ma just pärast mingi mustsõstratoidu või -joogi tarvitamist oksendasin. Võttis kaua aega, enne kui kadus assotsiatsioon “see on see oksemaitsega mari”.

        Meeldib

        • See vastumeelsus kestab uskumatult kaua, kui mingist toidu(aine)st on halb hakanud.
          Ma sõin kunagi nii suures koguses hapukoort suhkru ja kakaoga (tüüpiline kaheksakümnendate säästumagustoit), et mul hakkas sellest paha ja ega väga ei taha seda siiamaani.

          Meeldib

          • Mul oli lapsepõlvest selline kogemus küpsisetordiga, eriti kui juhtus kuivapoolne olema.
            Ja kissellipulbriga, oma rumalusest. See tekitab siiani judinatunde. Algklassides seda osteti poest ja söödi kuivalt. Vanajumal ise teab, miks ma selle aktsiooniga kaasa läksin. Jube!

            Meeldib

            • Ma olen ka kuulnud sellest kissellipulbri kuivalt söömisest, aga ei mäleta, et ise oleks praktiseerinud, ehkki igasugused muud nõukaaegse lapsepõlve kulinaarsed õudused sai ilmselt küll järele proovitud.

              Meeldib

  3. See uueks hooajaks värske suusavarustuse soetamine on minu tutvusringkonna kogemuste põhjal praegu suhteliselt komplitseeritud. Nimelt olla spordipoed talve saabudes üsna kuivaks ostetud. Kolleeg otsustas suusatama hakata ja sai poes valida täpselt kahe suusapaari vahel, teine sõidab katkise suusakepiga kuna poes polnud enam ühtki müügil…

    Meeldib

    • Ma veendusin kiire vaatluse põhjal ka juba selles. Mul on see ostmine tegelikult niikuinii natuke komplitseeritud, sest ma olen üpris lühike ja kerge, aga valik tundub enamasti johtuvat eeldusest, et keskmine suusaostuhuviline on 1.80 pikk ja 80-kilone, nii et ma sellest ei unistagi, et saaks poodi kohale minna ja seal leiduks kohapeal mulle sobivate parameetritega (ja hinnaklassiga) suusad.

      Meeldib

Kommenteeri

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s