Talv on tulekul. Või minekul. Või tulekul

Kohustused ja vastamata kirjad kuhjuvad. Minu võime nendega tegeleda on väga hapraks kulunud. Ja on mingid teemad, mis söövitavad seestpoolt. Iga päev. Natukesehaaval.

Mõtlesin tegelikult, et ei kirjuta. Sest milleks. Sest ma ei taha tegelikult kirjutada. Mul on nälg. Tahan rääkida ja kuulatud saada. Või siis ei taha parajasti üldse mitte midagi. Ja ma olen sellest kõigest muidugi juba kirjutanud kah. Kuulamisest. Ja rääkimisest. On’s sellele üldse midagi veel lisada?
Kui sa tahad rääkida ja kuulatud ja mõistetud saada, siis väga palju ei aita, kui selle asemel kolm korda rohkem suusatada (mhmh, ikka veel suusatan, väga tore on). Aitab natuke ja aitab mõnda aega, aga mitte täiesti. (Ei viitsi Runnelit tsiteerida, mõelge ise juurde.)
Ma parem ei hakka välja mõtlema, millal see oli, kui viimati sai pikalt ja päriselt räägitud, tean juba ette, et see vastus pole kuudes, vaid aastates.

Vajatud ja tahetud olemise vahekord on ka kuidagi päevakajaline ja on sestki varem juba räägitud, natuke siin ja mäletamist mööda mõne teise blogi sabaski. Aga vististi on see ka üks neid teemasid, milles ma ei pruugi olla olnud võimeline end arusaadavaks tegema, kui olen öelnud, et vajatud olemine tekitab mus tahtmise jooksu panna (ja ega ei saa ka öelda, et ei oleks seda teinud).
Vajatud olemine (või vajamine) tähendab minu jaoks teatavat sorti (kaas)sõltuvust. Mingit survet, mingit ootust, mingit klammerdumist, midagi, mida üks teiselt saada tahab. Teisele inimesele tõusude ja mõõnade suunajaks olemine (ükskõik mis mõttes siis) on päris karm koorem. Ja eks ma olen ise muidugi ka teisel pool olnud, seal, kus hapniku pealevool sõltus ainult ühest inimesest.
Üksteise ära kuulamine on täiesti normaalne suhete osa. Ka see, et üksteisele pakutakse vajadusel õlga, mille najal nutta. Ollakse publikuks üksteise ideedele ja mõtetele. Ollakse vajadusel surveventiiliks. Ollakse samal poolel. On ju?
Aga kui sa jagad seda täiesti mõõdutundetult ja palju aastaid ka tähele panemata, kas ja mida sa ise vastu saad? Kas ei hakka siis ühel hetkel üha enam mängu tulema küsimus, mis siis järele jääb, kui neid vajadusi, mida sa täitsid, enam ei ole. Või täidab neid keegi teine. Või sa ise ei jaksa neid enam täita.
Võib selguda, et ega ei jäägi midagi eriti.
Sest lisaks liigsele vastutusele on vajaduste täitmisega see probleem, et neid võib ju põhimõtteliselt täita kes tahes, see ei pea olema sina.
Tahetud olemine on midagi muud. (Olgu igaks juhuks ka juurde lisatud, et tahetud olemise all ei mõtle ma siin seksuaalses mõttes tahetud olemist, vaid räägin palju laiemast kontekstist.) Tahetud olemine tähendab, et mul pole sult vaja mitte midagi, aga ma valin igal ajahetkel siiski sinu, sest sa oled sina.
Öelda kellelegi, et ma saan ilma sinuta olla küll, aga ma ei taha, tähendab minu keeles armastust. Kahtlemata kõlab see muidugi kellegi teise jaoks sama hästi kui ükskõiksusena – et milleks siis üldse olla koos, kui saab ka ilma. Aga ma ei räägi ju sellest.
Ja vajadus olla tahetud taandub tegelikult ilmselt vajadusele olla aktsepteeritud, iseendana, koos kõigi oma vigade ja nõrkustega, ilma tingimusteta, ilma et midagi vaja oleks. See on muidugi hirmutav, sest mingis mõttes tähendab see kogu kontrolli loovutamist endast väljapoole. Aga oma hirm on ju ka vajaduspõhistel suhetel – hirm, et kui minult midagi ei vajata, siis mind hüljatakse (ja tõenäoliselt on see isetäituv ennustus).
Muidugi ei väida ma, et selles küsimuses oleks olemas õiget või valet. Kindlasti on inimesi, kellele suurepäraselt sobib vajatud olemine ning kelle elu ja suhted oleks emotsionaalselt tühjad, kui nad ei tunneks end vajatuna.
Vajada vajatud olemist ei ole kuidagi halvem või parem kui vajada tahetud olemist ning lähisuhetes ei ole need üksteisest ilmselt päriselt lahutatavad niikuinii.

Kõiki tööriistu, mis mul enda haldamiseks on, ma kasutan. Aga ikkagi kipuvad õlad aeg-ajalt längu vajuma. Ma olen erakordselt osav kõike koos hoidma. Ma olen ka osav naeratavat maski kandma. Millest tulenevalt olen elu jooksul üksjagu kuulnud ja üksjagu jälestama õppinud avaldusi, nagu “sinul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” või “sina küll selline ei ole”.
Selge, noh, õigesti tunda ja olla ei oska, hoiame siis parem suu kinni. Kuigi olen sedagi aina korranud ja korranud. Et ei ole vaja midagi mu eest ära teha. Tegelikult üldse mitte midagi ei ole vaja teha peale märkamise ja muga rääkimise. Küsimuste esitamise ja kaasa mõtlemise. Ja vahel mõne asja meelde jätmine oleks ka ilus žest. Ja mõnikord võiks ju lihtsalt öelda, et jah, ma saan aru, miks sa nii tunned, selle asemel, et hakata vaidlema, kas ma ikka tunnen seda, mida väidan end tundvat (tean, see pole tegelikult vaidlus, vaid sisuliselt lahtiütlus: ma ei oska ja ei viitsi sellega tegeleda, millest sa räägid).
Aga ma päris nii kah ei saa, et annaks kõik sõnad ja liigutused ise ette. Midagi võiks ju inimene iseseisvalt teha, kui väidab, et hoolib?

Mõtlesin siin mingil ajal veel, et teen enne rattahooaja algust nädalase trennipausi ja puhkan end nii vaimses kui füüsilises mõttes vähemalt mõnevõrra välja, muidu on järgmine võimalus novembrikuus.
Selline revolutsiooniline mõte.
Aga see oli enne seda, kui hakkas tunduma, et suusahooaeg läheb vist lihtsalt sujuvalt rattahooajaks üle, ja enne seda, kui spaad kinni pandi. Sest võtta kodus olles terve nädal (trenni)puhkust on täiesti võimatu ning massaažiorja mul endiselt pole. Nii et no rest for the wicked.
Põhimõtteliselt saaks praegu nii, et sõidaks jalgrattaga suusatama, suusad rattaraami külge seotud. Oleks see vast edev, ah?

Ma tunnen ainult ühte puhkamisviisi, aktiivset puhkust nimelt, ehkki praegu on selline staadium, et kõige rohkem võiks vist võita rannas lebamisest. Või tekki mähituna sanatoorselt mägede vahtimisest. Kuigi ma ju tean üsna täpselt ette, kui kaua ma paigal suudan olla. See aeg on tundides, mitte päevades.
Ja iga kord, kui väsimus kipub hullupööra võimust võtma, reageerin ma mõttega, et äkki peaks mõne kohustuse juurde võtma. Kõigepealt kohe ja siis pikemas perspektiivis veel lisaks. Teeks selle kirjanduse magistri ikka ära? Või läheks nullist uut eriala õppima, bioloogiat näiteks, või kehakultuuri? Või kutsekooli, mesindust või keraamikat?

Kontserdielust on kole puudus kätte tulnud. Igasuguseid voogedastusi ju on ja Klassikaraadio on ka, aga see konservheli päriselt ei asenda ikkagi elavat esitust.
Loen Haruki Murakami ja dirigent Seiji Ozawa vestlusi raamatus “Absolutely on Music” (imeline raamat, muide, keegi võiks selle eesti keelde ka tõlkida, ei, ma saan inglise keeles ka loetud, muidugi, aga see võiks olla olemas eestikeelsena, äkki keegi peale minu ka ostaks), ja sellest nälg ainult süveneb. Tahaksin kuulata Sibeliuse 5. sümfooniat, Beethoveni 3. klaverikontserti ja Mahleri 2. sümfooniat (just sellises järjekorras).
Lisaks olen hakanud nüüd mingisuguse kahetsusega tagasi vaatama ajale, kui maailm oli avatud (ehkki, mis siin ikka kahetseda, küllap ta kunagi on jälle avatud) – miks ma võtsin siis nii vähe ette selleks, et käia mujal maailmas kontserdisaalides ja ooperimajades. Ikka oli see umbes nii, et “tahaks kunagi minna”. Mis selles siis nii võimatut oli? Metropolitan Operasse võib-olla poleks jõudnud, aga Londoni Royal Opera või Hamburgi Elbphilharmonie olnuks ju ometi jõukohased.

Ja veel küsin endalt, kas kaotaksin midagi sellest, kui meediatarbimise üldse ära lõpetaksin. Ma ei näe, et see mulle midagi tarvilikku annaks, lihtsalt on mingi sisse juurdunud arusaam, et tuleb ennast kursis hoida. Kas tuleb? Millega täpselt tuleb? On see kõik kuidagi väärt, et oma sisemist ressurssi sellele raisata? Kogu selle info eluiga on tänapäeval nii lühike, et püüd sellega võidu joosta on niikuinii ette läbi kukkumisele määratud ning enamasti ei pane me tähelegi, et me pole isegi mitte enam tarbijad, vaid oleme selle protsessi käigus juba ammu ise müüdavaks tooteks muutunud.

Kirjutades tuli poolel teel  muidugi ka mõte, et äkki üldse ei avalda seda juttu (mis on nagunii tsenseeritud versioon). Sest tõesti, selles kõiges ei ole midagi uut. Oleme kogenud, teame ju, kuidas ennast lõpuks juukseid pidi igalt poolt välja tirida, mis seal ikka. Lihtsalt see kontseptsioon iseenesest, et mul on õigus tunda kõike, mida ma tunnen, on mu jaoks veel mõnevõrra uus ja tahab harju(ta)mist.

Aga heakene küll, nõrkushetkeks eraldatud aeg sai läbi, rühmame edasi.

7 responses to “Talv on tulekul. Või minekul. Või tulekul

  1. Huvitav jah, miks või kust selline mõte, et äkki ei avalda, lausa imeline postitus muide, ainuüksi see armastuse definitsioon on võrratu. ilmselt sa/me ise sageli ei tea, kui palju me “mõttetud” mõtted teinekord teisi aidata ja abistada saavad/võivad.
    keep going!

    Meeldib

  2. Mhmh, mhmh kogu vajamise ja tahtmise teema jutule. Selle täiendusega, et vajatud olemine võib olla koormav isegi neis kohtades, kus vajadust ei saa täita ükskõik kes. Ikkagi tuleb tunne “kas ma lihtsalt niisama ei või olla?”.

    Meeldib

    • Just. Jube kurnav on kogu aeg mingit vajadust täita.
      Ümberpöördult ka – kui juhtub olema selline inimene, kes on harjunud mingeid vajadusi täitma kogu aeg, siis ta tahab seda jätkuvalt teha. Ja kui püüad selgitada, et ei ole vaja, oleks lihtsalt niisama, siis ta kas solvub – et teda pole vaja – või jätkab sellest hoolimata, nii et hakkad ennast vaikselt ahistatuna tundma.

      Meeldib

      • väga väga naine

        Ma mõtlen midagi muud.
        Ehk – mul ei ole vaja vajatud olemiseks midagi TEHA, ega ma ei taha mingi funktsiooni täitmiseks vajalik olla.
        Mul on vaja, et keegi ei tunneks end hästi, midagi oleks puudu, tal oleks halb, kui ma ei ole vähemalt ta mõttes temaga. Phmt milles ma nagu “süüdi” olin mõne meelest – “mõtle, kui paha oleks su lastel, kui sa ära surnud oleksid!”
        Ok, tegelt neil oleks tõesti halb olnud, kuigi ma ei saanud sellest tollal-6-ja-pool-aastat-tagasi aru. Aga ideeliselt teada, et minu olemasolemine teeb teiste maailma paremaks, neil on seda vaja, et neil päriselt hea oleks = win minu raamatus.
        SEDA ma tahan. SEDA ma mõtlen “vajadus vajalik olla” all. Et mõni saab kalli ja pai ja süüa mujalt ka, aga kui see on minult, on ekstrahea ja rõõm ja nurrrrrrrrr ja kui ma kukun pildilt ära, on igatsus ja pähh.

        Meeldib

        • Aga põhimõtteliselt me ikkagi minu arust räägime samast asjast, lihtsalt sina nimetad seda vajatud olemiseks, mina tahetud olemiseks.

          Meeldib

          • väga väga naine

            Vbla =)
            Lihtsalt minu jaoks “kui mul on halb selle inimeseta ongi mul teda vaja”. Ja kui kellelgi on halb minuta, on tal mind vaja. Tahtmine minu maailmas on “mul on muidu ka hea, lihtsalt tore, et sa ka siin oled” ja noooh ….
            See ei ole nagu päris see =P

            Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s