Lahkuva lume laul

Sõnad ei lase mul magada.
Sellepärast pean ma nad enne kirja panema, muidu tunglevad nad mu peas öö otsa ja tahavad looks saada.

Tahate, ma räägin teile, milline imeline kliima meil siin on?

Esmaspäeval (eelmisel nädalal siis) käisin suusatamas. Eks tegelikult oleks muidugi veel terve nädala seda teha saanud, aga otsustasin, et aitab nüüd. Õige mul vaja kuskil jäises kurvis põõsasse panna ja midagi ära murda. Suuskade või iseenda küljes(t). Tänasin rajameistrit, riputasin suusad varna ja võtsin asja kokku järgmiseks hooajaks uute suuskade tellimisega.
Kolmapäeval ja reedel käisin jooksmas juba keset kevadet. Päike ja tuul ja kõik nii selge ja terav. Märts ju ikkagi veel, aga ikkagi tahtsin teda juba nimetada aprilliks, selleks julmimaks kuuks, mis sigitab sireleid surnud maast.
Laupäeval läksin maale ja ajasin maastikuratta välja (vinnasin trepist alla, kui täpne olla). Sõitsin poolteist tundi tasases tempos ja nautisin seda tohutult.  Lõokesed laulsid. Kaks vastu tulnud maanteeratturit ei tunnistanud mind samasse liiki kuuluvaks. No eks me veel vaatame seda asja.

Kolm aastaaega ühe nädala sees. Fantastika. 

Kui sa istud nüüd väljas ja jälgid, kuidas sinine hämarus tumeneb ööpimeduseks, siis leiad ka, et maailm on jälle hääli täis. Mingid linnud, keda ma ei tunne. Ja sookured. Ja kiivitajad. Ja haned, muidugi haned. Seista varakevadel tähistaeva all ja kuulda haneparvesid oma teel on üks müstilisemaid kogemusi, ainult selles pole sügisese rände kajavat kurbust, vaid aukartlik lootus.
Ja kõike need muud kevadöö hääled, millest pool on päris ja pool ainult fantaasia vili, ristisin ma lahkuva lume lauluks.

Pärast sauna seisin väljas ja kõik mu ümber oli täis maalitud peaaegu-täiskuuvarje.
See meeldis mulle juba lapsena. Alati oli siis tunne, et midagi võiks juhtuda, peaks juhtuma. Midagi ebatavalist, midagi suuremat kui igapäevane elu, ehkki ma seda sõnadesse panna tollal ei osanud. Ja miskipärast pidi see tingimata toimuma keset seda kuuvalgusest varjutatud maastikku novembri hallaöödel või varakevadel. Ent mingil arusaamatul põhjusel keegi teine minu vaimustust sellisel ajal väljas viibimise vastu eriti ei jaganud. Vend mõnikord siiski tuli, ehkki ma kahtlustan, et ega ta päris täpselt aru ei saanud, miks seal olema ja mis juhtuma peab.
Ja hilisemas elus ma lihtsalt õppisin ära, et kui sa tahad midagi teha, siis tee, selle asemel, et oodata, kuni tuleb keegi, kellega koos teha. On olemas palju tegevusi, mis on mitmekesi toredamad, aga see pole veel põhjus neist loobuda, kuna pole parajasti mitut võtta. Võib juhtuda, et nii jääbki tegemata.

See varjumaastik, milles maailm murdub teiseks. Aga ses pole pehmuse ja õrnuse varjugi. On selged ja teravad piirid.
Ma pole ju kunagi osanud olla nõrk. Tahtnud küll, jah. Aga nõrk saab olla ainult millegagi võrreldes ja ma suudan endale nõrkust lubada ainult siis, kui näen kedagi, kes on selgelt tugevam, suudab lisaks iseenda taagale vahel minu koormat hoida ning mu fassaadi taga pärisminu tervikut hoomata. Ühte sellist olen elus kohanud. Oli mu suur armastus, milleks salata.
Armastada (romantilises mõttes siis) kedagi, kes pole minust tugevam, on sootuks võimatu. Alles siis, kui keegi on tõestanud oma tugevust (ei ole vast vaja rõhutada, et see peab käima kombinatsioonis tarkuse ja empaatiavõimega), võin temasse armuda tema õrnuse pärast.
See asjaolu toob kaasa ikka ja aina korduva mustri.
Ma olen see, kellega koos barrikaadidele ronitakse.
Kamraad, kelle poole võib pöörduda, kui on vaja laipa peita.
See, kellega koos ehitada õhulosse ja teha lollusi.
Ja selles ongi alati ainult kamraadlus, sest kusagil kulisside vahel eksisteerib kindlasti juba aktuaalsena ka mõni tõeline naiselikkus. Kui too aga lõppetulemusena kipub osutuma illusiooniks, siis on mu õlga jälle nutmiseks vaja. See isegi ei kurvasta mind enam, nüüd ma veel üksnes lihtsalt panen korduvust tähele. I don’t like it, but I guess things happen that way, laulis Johnny Cash.
Mis tuletab nüüd meelde, et kui sellele tugevuse ja nõrkuse teemale natuke vint peale keerata, siis kunagi oli loovkirjutamises harjutus, milles tuli luua tegelane, kellel on saladus. Minu kirjutatud karakter oli konservitehase alfaisasest direktor, kelle saladuseks oli… ei, ma ei ütle, äkki ma otsin selle loo kunagi üles (me kirjutasime neid käsitsi).

Nüüd on öö.

Lugu ma täna ei kirjutanudki.
Või kirjutasin siiski.
Sest nagu ikka, sõltub kõik vaatenurgast. Kõik võis ju olla nii. Võis ka teisiti. Või kolmandat moodi.

Muusika: Philip Glass “Metamorphosis”

10 responses to “Lahkuva lume laul

  1. Huvitav jah, et seda üksitegemist peab harjutama ja õppima, see tuli nii tuttav ette! Mäletan kui ma hakkasin üksi teatris käima ja alguses põdesin, sest nii võõras ja harjumatu oli. Nüüd on vastupidi, ma tahan etenduse ajal sajaga süveneda ja peale etendust omi mõtteid loksutada, muljetes heljuda. Enne kui saab jagada ja rääkida.
    See tugevuse/nõrkuse teema on mul olnud tarkusega seoses. Alati peab targem olema, muidu ei teki nagu midagi. Samas minu jaoks on selles ka teatav konflikt, sest varem või hiljem ma tunnen, et ma pole väärt või ei suua samal tasemel olla, ei suuda pikemas perspektiivis huvi üleval hoida. Targale saab alt üles imetlusega otsa vaadata, aga tal hakkab ju igav 🙂 Nii et keeruline.

    Linnud on hullud praegu, alustavad nii vara ja ei lase magada, aga see käib ju kevade juurde.

    Liked by 1 person

    • Tean päris mitut inimest, kes ei taha üksi kontserdile minna, kuna imelik on. Mul pole juba ammu enam imelik, võib-olla mingile staadioni rokk-kontserdile ei tahaks üksi minna, aga kuna ma suuremalt jaolt käin klassikalise muusika kontsertidel, siis nende puhul mulle isegi pigem meeldib üksi – just sellepärast, et saan süveneda ja muusikasse minna ja ei pea kellegagi suhtlema ja keegi ei sõida oma kommentaariga sisse keset mingit muusikalist kulminatsiooni.
      Teiselt poolt muidugi natuke hiljem, kui mulje on settinud, tahaks küll selle üle arutleda ja siis on jälle halb, kui parajasti pole, kellega.

      Tarkus – jah, see on tegelikult ka minu jaoks päris esimene omadus. Kuni selle olemasolu pole kindlaks tehtud, ei juhtu mitte midagi.

      Liked by 2 people

  2. Pakun enda pealt, et tahtmine koos (teatrisse, kontserdile, kinno) minna on just minemisprotsessiga seotud – kui on võõras koht, tekitab stressi, tahaks kedagi seda leevendama.

    Kui on juba tuttavaks ja koduseks saanud, riiete äraandmine, pileti ostmine, pileti esitamine, koha leidmine käivad niigi ladusalt, siis pole enam kaaslast vaja.

    Kuigi nt teatrikohvikus võib ikka olla natuke hirmus üksi olla. Teatav agorafoobia vorm. Tahtmine teise inimese kui õigustuse järel – näete, ma tohin siin olla, mul on isegi üks inimene ette näidata, kes peab minu siinolu piisavalt normaalseks, et end siin minuga koos näidata!

    Liked by 1 person

    • ja nüüd ma mõtlen, kas see ärevus “kas ma ikka leian [WC, piletikontrolli, õige saali, garderoobi] üles on põhiliselt hoopis lühinägelike probleem ja selleks polegi mingit psüühilist kiiksu vaja.

      mul on ju tihti konkreetselt see häda, et ma ei näe mingeid kirju, mille järgi peaks kuhugi orienteeruma. Või bussinumbreid vms.

      Meeldib

      • Ei, ma arvan, et selleks on ikka psüühilist kiiksu vaja. Sest ma pole (nii) lühinägelik, aga see teatav ärevuse komponent (ja sellest tulenev stress juba tükk maad ette) on mul olemas küll, kui tegemist on tundmatu kohaga ja ma ei tea veel, mis normid seal kehtivad. Siis tahaks nii palju kui võimalik ette kindlaks teha, kuidas seal käitutakse ja kus miski asub.

        Liked by 1 person

  3. Nõrkusest.

    “ma suudan endale nõrkust lubada ainult siis, kui näen kedagi, kes on selgelt tugevam, suudab lisaks iseenda taagale vahel minu koormat hoida ning mu fassaadi taga pärisminu tervikut hoomata.” – ma arvasin, et mul on samamoodi.

    Aga selgus, et piisab sellestki, kui teise jaoks ei ole minu taak mingi hull probleem. Ta ei pea olema tugevam; tal võib isegi omaenda taagaga raskusi olla. Piisab sellest, et talle on ohutu oma nõrkust näidata – ohutu ses mõttes, et mul pole põhjust seepeale kohe tema pärast muretsema hakata ja seda muret oma koormale lisada. Ohutu ses mõttes, et minu nõrkus ei haava teda.

    Meeldib

    • Tegelikult ma mõtlengi täpselt sama asja, aga ma olen seda alati nimetanud või pidanud tugevuseks – et inimene on tugev, suudab oma asjad ise ära hallata ja suudab ka minu nõrkuse ära taluda, nii et mina ei pea seepeale omakorda tema pärast muretsema.
      Seda on juhtunud küll, et luban endale nõrkust ja selle tulemusena teine inimene kuidagi võtab minu tunded üle, nii et lõpuks on hoopis tema see, kellel on lohutust vaja ja siis ma jälle mõtlen, et kuidas me nüüd jälle sinna jõudsime, et mina olin justkui see, kellel oli raske ja ikka lõpetan ise lohutajana.

      Liked by 1 person

      • mu täiendus on lihtsalt selles aspektis, et selleks, et ma teda minu murede pärast lohutama ei peaks, ei ole isegi seda vaja, et ta alati suudaks kõik oma mured ära hallata.

        Liked by 2 people

  4. Ma tahaks nii Frieda kirjatükki kui kõiki kommentaare siin laikida, kiita, pähe õppida ja osata ise kirjutada. Aga kuna ei ikkagi ei oska, siis vaid rõõmustan, et on nii täpse sule ja nõtke mõttega inimesi.

    Mu ülemus, tark mees, igiammu: “kodu on see koht, kus sa võid [endale lubada] olla nõrk ja see on okei.”

    Liked by 2 people

    • Ideaalis see koht vist võiks ja peakski kodu olema, kus on (emotsionaalselt) turvaline nõrk olla. Kui pead seal ka turvist kandma, siis on see kuidagi… vale.

      Ja aitäh! 🙂

      Liked by 1 person

Kommenteeri