Lahkuva lume laul

Sõnad ei lase mul magada.
Sellepärast pean ma nad enne kirja panema, muidu tunglevad nad mu peas öö otsa ja tahavad looks saada.

Tahate, ma räägin teile, milline imeline kliima meil siin on?

Esmaspäeval (eelmisel nädalal siis) käisin suusatamas. Eks tegelikult oleks muidugi veel terve nädala seda teha saanud, aga otsustasin, et aitab nüüd. Õige mul vaja kuskil jäises kurvis põõsasse panna ja midagi ära murda. Suuskade või iseenda küljes(t). Tänasin rajameistrit, riputasin suusad varna ja võtsin asja kokku järgmiseks hooajaks uute suuskade tellimisega.
Kolmapäeval ja reedel käisin jooksmas juba keset kevadet. Päike ja tuul ja kõik nii selge ja terav. Märts ju ikkagi veel, aga ikkagi tahtsin teda juba nimetada aprilliks, selleks julmimaks kuuks, mis sigitab sireleid surnud maast.
Laupäeval läksin maale ja ajasin maastikuratta välja (vinnasin trepist alla, kui täpne olla). Sõitsin poolteist tundi tasases tempos ja nautisin seda tohutult.  Lõokesed laulsid. Kaks vastu tulnud maanteeratturit ei tunnistanud mind samasse liiki kuuluvaks. No eks me veel vaatame seda asja.

Kolm aastaaega ühe nädala sees. Fantastika. 

Kui sa istud nüüd väljas ja jälgid, kuidas sinine hämarus tumeneb ööpimeduseks, siis leiad ka, et maailm on jälle hääli täis. Mingid linnud, keda ma ei tunne. Ja sookured. Ja kiivitajad. Ja haned, muidugi haned. Seista varakevadel tähistaeva all ja kuulda haneparvesid oma teel on üks müstilisemaid kogemusi, ainult selles pole sügisese rände kajavat kurbust, vaid aukartlik lootus.
Ja kõike need muud kevadöö hääled, millest pool on päris ja pool ainult fantaasia vili, ristisin ma lahkuva lume lauluks.

Pärast sauna seisin väljas ja kõik mu ümber oli täis maalitud peaaegu-täiskuuvarje.
See meeldis mulle juba lapsena. Alati oli siis tunne, et midagi võiks juhtuda, peaks juhtuma. Midagi ebatavalist, midagi suuremat kui igapäevane elu, ehkki ma seda sõnadesse panna tollal ei osanud. Ja miskipärast pidi see tingimata toimuma keset seda kuuvalgusest varjutatud maastikku novembri hallaöödel või varakevadel. Ent mingil arusaamatul põhjusel keegi teine minu vaimustust sellisel ajal väljas viibimise vastu eriti ei jaganud. Vend mõnikord siiski tuli, ehkki ma kahtlustan, et ega ta päris täpselt aru ei saanud, miks seal olema ja mis juhtuma peab.
Ja hilisemas elus ma lihtsalt õppisin ära, et kui sa tahad midagi teha, siis tee, selle asemel, et oodata, kuni tuleb keegi, kellega koos teha. On olemas palju tegevusi, mis on mitmekesi toredamad, aga see pole veel põhjus neist loobuda, kuna pole parajasti mitut võtta. Võib juhtuda, et nii jääbki tegemata.

See varjumaastik, milles maailm murdub teiseks. Aga ses pole pehmuse ja õrnuse varjugi. On selged ja teravad piirid.
Ma pole ju kunagi osanud olla nõrk. Tahtnud küll, jah. Aga nõrk saab olla ainult millegagi võrreldes ja ma suudan endale nõrkust lubada ainult siis, kui näen kedagi, kes on selgelt tugevam, suudab lisaks iseenda taagale vahel minu koormat hoida ning mu fassaadi taga pärisminu tervikut hoomata. Ühte sellist olen elus kohanud. Oli mu suur armastus, milleks salata.
Armastada (romantilises mõttes siis) kedagi, kes pole minust tugevam, on sootuks võimatu. Alles siis, kui keegi on tõestanud oma tugevust (ei ole vast vaja rõhutada, et see peab käima kombinatsioonis tarkuse ja empaatiavõimega), võin temasse armuda tema õrnuse pärast.
See asjaolu toob kaasa ikka ja aina korduva mustri.
Ma olen see, kellega koos barrikaadidele ronitakse.
Kamraad, kelle poole võib pöörduda, kui on vaja laipa peita.
See, kellega koos ehitada õhulosse ja teha lollusi.
Ja selles ongi alati ainult kamraadlus, sest kusagil kulisside vahel eksisteerib kindlasti juba aktuaalsena ka mõni tõeline naiselikkus. Kui too aga lõppetulemusena kipub osutuma illusiooniks, siis on mu õlga jälle nutmiseks vaja. See isegi ei kurvasta mind enam, nüüd ma veel üksnes lihtsalt panen korduvust tähele. I don’t like it, but I guess things happen that way, laulis Johnny Cash.
Mis tuletab nüüd meelde, et kui sellele tugevuse ja nõrkuse teemale natuke vint peale keerata, siis kunagi oli loovkirjutamises harjutus, milles tuli luua tegelane, kellel on saladus. Minu kirjutatud karakter oli konservitehase alfaisasest direktor, kelle saladuseks oli… ei, ma ei ütle, äkki ma otsin selle loo kunagi üles (me kirjutasime neid käsitsi).

Nüüd on öö.

Lugu ma täna ei kirjutanudki.
Või kirjutasin siiski.
Sest nagu ikka, sõltub kõik vaatenurgast. Kõik võis ju olla nii. Võis ka teisiti. Või kolmandat moodi.

Muusika: Philip Glass “Metamorphosis”