Tagumist ratast pidi üles riputatud Suur Vanker kõlgub taevas. Pudeneb alla? Ei pudene?
Kuuskede sakiline müür piirab horisonti. Kusagil kaugel haugub koer, händkakk seevastu huikab päris lähedal.
Oli jälle üks nädalalõpp. On jälle üks kevad. Nagu alati. Nagu ei iial.
Esimesed paarsada maanteekilomeetrit on sõidetud. (No muidugi oleks ju oluliselt varem ka saanud. Aga ma endiselt leian, et sport ei pea olema ränkraske veremaitseline töö, vaid tore ja lõbus, nii et ma ikkagi ei tahtnud külma ja tuule käes ristishambu alustada. Eks nädala lõpus tuleb nagunii jälle suusad välja otsida või midagi.)
Tartu Maastikumaraton on virtuaaljoostud. (Vt eelmist punkti. Niisiis vahepeale jäi just täpselt paras jupp aega maratoni kombo jooksmiseks. Mu põlv jäi eriarvamusele.)
Üht-teist on külvatud ja istutatud. (Vahetasin lillepeenras iiriste ja lavendlite kohad, kumbki ei saanud ilmselt arugi. Külvasin tööstuslikus koguses salatit. Istutasin tšilli- ja paprikataimed ümber.)
Iga-aastane the Sinilillepilt™ on tehtud. (Nagu tavaliselt kaasnes sellega sõna otseses mõttes roomamine mööda sarapuupõõsaste aluseid.)
Sellegipoolest tundub kõik kuidagi nihkes olevat. Miski pole päris õige. Tunne pole päris õige. Üle kõige on mul üldiselt tahtmine pikali heita, endale kuluhein tekiks peale kraapida ja ignoreerida kõike, millega ma veel peaks tegelema. Sest sellest, mis on tegemata, ma parem avalikult ei räägi.
Alati on oluline tundunud žongleerida võimalikult paljude pallidega ning neid kõiki õhus hoida. Ühe maha kukkumine näis alatasa väga halb, nüüd vaatan ennast kõrvalt ja mõtlen, et aga mitte mingit vahet ju poleks, kui ma nad ka kõik maha pillaks.
Ja mul on palju küsimusi. Ainult et enam ei teagi, kas, kellele, millal ja kuidas neid esitada võiks. Ja monoloogi ega dialoogiks maskeeritud monoloogi pidada ma ei taha.
Võib-olla on see üksnes minu probleem. Võib-olla. Ent oleks veel eriti nukker, kui kõik osalised kraapavad vaid püüdlikult pealispinda.
Kuigi tegelikult ehk tahaks küsida, et.
Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?
Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?
Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?
Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?
Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?
Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?
Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?
Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?
Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?
Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?
Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?
Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?
Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?
Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?
Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?
Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?
Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?
Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles?Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?
Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?
Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?
Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?
Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?
Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?
Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?
Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?
Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?
Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?
Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?
Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?
Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab?Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?
Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?
Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?
Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?
Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?
Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?
Toidutegu 
Oh tahaks laikida ja noogutada. Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.
KK.
MeeldibLiked by 1 person
Eraldi postituse materjal.
Tegelt paljude eraldi postituste materjal, aga ma teen ühe =) Jää ootele =)
MeeldibMeeldib
Jee 🙂
MeeldibMeeldib
P.S Kui sa ise ka vastad, oleks väga väga põnev lugeda.
MeeldibMeeldib
Tegemist ei ole küsimustega.
Need, või vähemasti üksjagu neist, on vastused.
Või kui mitte just vastused, siis vähemasti vihjed.
Minu meelest.
=)
MeeldibLiked by 1 person
Osalt kindlasti, tahtlikult küsimustena sõnastatud vastused – mida kõike on võimalik sõnadega teha 🙂
Teiselt poolt aga on need ka päriselt sellised asjad, millest ma inimestega räägi(ksi)n, selle asemel, et piirduda igapäevase pealispinnaga. Sest see on ju ometi lõpmata huvitav, kuidas inimesed mõtlevad ja mis tunded ja kogemused neid vorminud on.
MeeldibLiked by 1 person
Ma väljendusin pisut… kuidas öeldagi… liiga uljalt. Nagu peaksin end kõiketeadjaks 🙂 Ütlen uuesti: küsimused, kui neid vaadata kui tervikut, annavad mulle aimu, mismoodi sa vastaksid.
Aga mis mind kurvaks teeb, on mulje, et väga paljudel sügavatel inimetel pole, kellega sügavuti suhelda. Ma ise pean küll väga tänulik olema, mind on ses mõttes õnnistatud nii siin- kui sealpool ookeani. Ei pruugi isegi väga_lähedane_inimene olla kusjuures, et suhtlus pealispinnast läbi murraks.
MeeldibMeeldib
Ma üldse ei mõelnud, et sa oleks end kõiketeadjaks pidanud, mu meelest väljendusid sa tähelepaneliku inimesena.
Võib-olla ma ikkagi võtan ühel hetkel ka vastused ette.
See on ka mul nii, et ei pruugi olla väga lähedane inimene, et suhtlus sügavuti läheks. Juhul, kui läheb. Kas või nt sellistel teemadel ja mõtetel, nagu siin postituses, ei ole mul mingit probleemi rääkida ka inimesega, kes ei ole mulle lähedane.
Aga pealiskaudses väikevestluses olen täiesti lootusetu. Või òigemini ma suudan seda teeselda küll, aga tunnen ennast sealjuures nii ebapädeva suhtlejana, et arvan endast täieliku idioodi mulje jätvat, kuna ma ei suuda uskuda, et keegi võiks sellist suhtlust rahuldustpakkuvaks või isegi meeldivaks pidada.
MeeldibMeeldib
See ei käi üldse konkreetselt sinu kohta, Frieda – aga mulle tuli mõte, et kas eestlaste sügavuti suhtluse soov pole vastuolus eht-eestlasliku endassetõmbumisega? Kõrgendatud privaatsusevajadusega? Avalikus ruumis ei otsita silmsidet, võõrale naeratamine, kõnetamisest rääkimata, on pigem erand kui reegel, naabrilt oodatakse eelkõige, et see teisel pool planku püsiks jne jne jne?
Ma siin nüüd jälle oma ameeriklaste-kiitusega, aga ei saa mainimata jätta, et ameeriklaste, vähemasti nende, kellega mul kokkupuuteid olnud, lemmik-küsimused on “what do_you_think of that?” “how did it make_you_feel?” Elik siis säärased sügavuse poole tüürivad pärimised. Ja nad tõepoolest_kuulavad_, kui sa vastad. Ameeriklase jaoks muide on teise inimese jutule vahelerääkimine, katkestamine üsna suur etiketirikkumine.
MeeldibMeeldib
Niisiis just vastupidine sellele, mida tavapäraselt arvatakse ameerikalikule suhtlustiilile omane olevat – tüüpilise ettekujutuse kohaselt on keskmine ameeriklane ju ekstravertne, viisakas ja pealiskaudne, naeratab, küsib, aga ei kuula ja ütleb iga asja peale ‘great’.
Minu meelest ei ole vastuolus. Mu meelest tuleneb see suuremast introvertsusest, mis ei tähenda tingimata seda, et eestlane oleks ebasõbralik või antisotsiaalne, lihtsalt nende sotsiaalsus on teist tüüpi, kuna sotsiaalne stimulatsioon on introverdile kurnavam. Sealt tuleb ka see, et eelistatakse sügavamat suhtlust väiksemas ringis.
Eks siin on teisi tegureid veel, aga eriti jämedalt üldistades käitub eestlane nagu tüüpiline introvert, kui ootab oma ukse taga, et naaber koridorist ära läheks, et ei peaks kontakti looma, aga mõnes teises situatsioonis, kui jutu peale saab ja klapib, võib sama naabriga tundide kaupa elu mõttest rääkida.
MeeldibMeeldib
Ahaa, sa pead silmas, et introvertsus on just nimelt see tõukejõud, mis sügavama suhtluseni viib. Jaa, nõus, ka sedamoodi võib asjale vaadata.
Aga jah, mis erinevatesse rahvustesse puutib, siis eelarvamusi jagub kuhjaga. Ainuke võimalus neist vabanega ongi ilmselt teatud aeg X maal X rahva hulgas elada, seejuures silmas pidades, et ka see vaatlusviis ei anna lõplikku tõde kätte – iga rahvuse hulgas on ju väga erinevaid indiviide.
MeeldibMeeldib
Vabandust, kirjavead. Liiga varane hommik, liiga vähe kohvi 🙂
MeeldibMeeldib
Ma mõtlen, et vestlemiseks on sitaks teemasid siin. Aga maitseb ikkagi üksildane just võtmes “kes krt minuga sellest räägib?” ja mina lahendasin ka paljud küsimused lihtsalt “Ei” öeldes ja see ei ole üldse vestlev ja aah, elu on keeruline.
On ju?!
MeeldibMeeldib
No ikka läheb keeruliseks jah, kui teised inimesed on valemis.
Sest vestlemine, see peaks ju ideaalis olema dialoog. Duett. Arutletakse, küsitakse, laiendatakse, täpsustatakse, mõeldakse kaasa.
(Räägin nüüd üldiselt, mitte sellest postitusest.) Aga praktikas näeb see pigem välja nagu intervjueerimine. Et kui üldse, siis mina küsin ja mõtlen ja laiendan sealt edasi, vestluskaaslane kas ilmselgelt üldse ei mõtle kaasa, naudib iseendast rääkimist ega laienda teemat mitte kuidagi, või läheb lihtsalt üle mingile uuele teemale.
Noh, muidugi mitte ei ole see alati ja kõigiga nii, aga süvenev tendents küll. Osalt seostan ma seda ka üleüldise keskendumisvõime puudumisega ja lisaks tuleb mängu ka suulise ja kirjaliku suhtluse erinevus ja eri suhtluskanalite spetsiifika. Kõigil juhtudel on suund pigem suhtluse lühenemisele ja pealiskaudsemaks muutumisele.
Ja igaks juhuks lisan veel ka, et see ei pretendeeri siin mingisugusele tõele, see on ikkagi ainult minu subjektiivne kogemus.
MeeldibMeeldib
Pingback: Rasked vastused – Plaan B
Pingback: Ise küsin, ise vastan | Toidutegu
Pingback: Šnitsel ja nuudlid vol. 2 ehk veel toredat, mis maailmas leida | Toidutegu