Muidumõtteid rabarberikoogiga

Mäletate mind ikka veel?
See on muidugi vähemalt poolretooriline küsimus, aga samas üldsegi mitte sedasorti kunstiline võte, et ah, viskan siin efekti mõttes mingi fraasi õhku, et saaksin minna edasi selle juurde, mida ma tegelikult rääkida tahan, aga nagu ei sobi päris tühjalt kohalt ajama panna.
Sest ma nimelt arvangi, et lähen inimestel meelest üsna kohe, kui parajasti silmapiiril pole. Sellepärast tuleb ikka aeg-ajalt kätega vehkida.
Loomulikult käiakse siin blogis viimasel ajal massiliselt rabarberikookide retsepte otsimas. Praktiliselt iga päev on umbes seitsesada inimest otsustanud teha biskviitkattega rabarberikooki. Ei, eesrindlik mõte, loomulikult, kiidan heaks.

Igatahes olen siin vahepeal tegelnud kividest vee välja pigistamise ja kõigest jõust jooksmisega, et vähemalt ühel kohalgi paigal püsida. Veel kiiremini jooksmiseks ja kuhugi jõudmiseks ei olnud enam jaksu. Pidin juba isegi raamatute lugemiselt aega juurde laenama. Mõistate – raamatute lugemiselt, mis on püha ja mitteasendatav tegevus. Võib-olla osalt oli asi muidugi ka selles, et midagi ülearu köitvat ei ole mulle viimasel ajal pihku juhtunud, nii et tundsin end solvatuna, nagu ikka kehvade raamatute puhul, ja läksin tegin nende lugemise asemel lihtsalt veel natuke tööd.
Ülemäära pikalt ei saa sellist praktikat siiski viljeleda, sest see ajab ärevusse. Ärevus rikub sellegi une, mis mul muidu kokku kraapida õnnestub. Kehv uni rikub trenni. Piisava koguse trenni puudumine paneb katuse sõitma.

Ja siis rähkled seal oma kohustuste ja tahtmiste vahel ja tunned, et ega ei olegi midagi öelda.
Mõne aja pärast hakkab kripeldama. Valdavaks saab ebamäärane rahutus sõnastamata kogemuste pärast. Pole sõnadesse pandud, pole juhtunud. Ja nii nad lähevadki ühtlases reas mööda: päevad, mida pole olnud.
Sest see, mida ma kirjutan, ei ole tegelikult minust lahutatav. See ongi see, kuidas mina maailma kogen ja tajun. See, millest ma mõtlen. See, mida ma märkan. See, kes ma olen. Ei ole teist mind väljaspool kirja pandut.
Sest kuitahes hästi ma ka teisi inimesi ei loeks, päriselt tean ma ju ikkagi ainult seda, mis tunne on olla mina, kuigi sedagi mitte ülearu hästi.
Paremal juhul tuletab see meelde, et ei saa ega tohigi eeldada, et teised inimesed tajuvad maailma samal moel.
Halvemal juhul paneb end tundma kodu kaotanuna.
Või soovima olla keegi teine. Ekstravertne, muretu, vaimukas, seltskondlik. Kahtlus, et elu oleks siis kuidagi lihtsam, ei taha mind ikkagi kuidagi jätta.
Neil hetkedel ei leia mingit lohutust ideest, et see aeg, nimi ja nägu on sulle antud mingi tagamõttega.
Vaevalt küll. Selle mõtte nimelt pead sa ise üles leidma.
Ja oma loomust ilmselt väga palju muuta ei saa. Millega seoses mulle tundub, et inimesed kipuvad mõnikord üldtunnustatult positiivseid või endale meeldivaid omadusi kuidagi iseenda teeneks või teadliku tegevuse tulemuseks lugema, ajades sealjuures põhjuse ja tagajärje segamini. Olen selle üle mõtisklenud, kuuldes kedagi ütlemas, et ta on rõõmsameelne, sest üritab alati kõiges head näha. Noh, võib-olla küll. Aga kui me pööraksime selle ümber ja ütleksime, et äkki talle on lihtsalt antud rõõmsameelne loomus, mis laseb tal kõiges head näha?
Ma kipun olema pigem seda meelt, et meelelaad on üsna suures osas kaasa antud ning seetõttu näiteks on ka melanhoolsetele inimestele tihtipeale palumata jagatud soovitus mõelda positiivselt suhteliselt kasutu.
Aga see ei tähenda jällegi loomulikult, et kõik taanduks ainult biokeemiale, mis võib küll defineerida äärmused, aga kõige üle, mis sinna vahele jääb, on arvatavalt mõningane kontroll nii meil endal kui ka suur mõju muudel teguritel (psühholoogilistel ja sotsiaalsetel).

Lisaks on sel meelelaadi muut(u)mise võimalikkusel ja võimatusel muidugi ka teine pool – kui igasugusest muutumisest, arenemisest ja probleemidega tegelemisest keeldumiseks hakatakse kasutama ettekäänet: aga ma olengi selline.
Sellega seostub natuke ka mineviku taak. Kellel meist poleks midagi sellist kaasas vedada, ükskõik kas lapsepõlvest või mingist veidi hilisemast ajast.
Ma ei taha sugugi öelda, et sügavamalt kaevamine halb oleks. Vastupidi, enamasti on väga kasulik teada saada, kust su mõtte- ja käitumismustrid tulevad ning miks sa reageerid mingitele ärritajatele just nii, nagu sa reageerid. Paljudel juhtudel ongi see ilmselt üleüldse esimene samm – saada aru, miks.
Ent küsimus on selles, mida sa sellega edasi teed. Hakkad igal võimalikul juhul rasket lapsepõlve ja hingelisi traumasid ettekäändeks tooma, kui midagi teed või ei tee? Või võtad oma tausta teadmiseks, tunnistad endale, et sul on mingid hästi sissesõidetud, aga mitte kuhugi viivad roopad ees, ja püüad neist välja saada? Naudid märtrirolli ja jääd ketrama mõtteid sellest, kui ebaõiglaselt elu sind kohelnud on (mis võib muidugi vabalt ka tõsi olla, aga tõenäoliselt ta ei kavatsegi seda heastada, kuitahes palju sa ka ei tunneks, et seda sulle võlgnetakse)? Või kasutad teadasaamist selleks, et oma jala külge seotud ja edasi liikumist takistavast sangpommist vabaneda?

Õunapuuõitest helendavad ööd on nüüd möödas. Eelmise nädala vihmas pudenes alla nii palju valgeid helbeid, et aknast välja vaadates tundus vahepeal, nagu sajaks lund.
Ei ole ma seetõttu saanud ka jalgrattaga sõita nii palju, kui tahaks. Kilometraaž on küll tuhande ligi ja vorm üpris korralik, aga päris õiget tunnet miskipärast ikka ei ole veel. On pigem võitlus, ilmaga, tuulega, oma muude kohustustega ja frustratsiooniga nende kahanematuse pärast.
Ka pidev tuim põlvevalu kippus jubedalt tuju rikkuma juba, mistõttu vedasin end füsioterapeudi juurde, sain portsu harjutusi ja teen neid nüüd religioosse pühendumusega (selgelt läheb paremaks).
Vaat milleks kõigeks ma oma palavalt armastatud rattasõidu nimel valmis olen, isegi harjutuste tegemiseks. Ma muidu olen erakordselt kehv igasuguste üksikute harjutuste tegemisel, mis ei moodusta kokku mingit spordiala.
Oleks ju näiteks loogiline suusatamise tarvis käte ja ülakeha tugevdamiseks teha lõuatõmbeid ja kätekõverdusi? Mul on vastupidi – suusahooajal imetlesin oma tublisti arenenud lõuatõmbamis- ja kätekõverdamisvõimekust, aga nüüd on sellest vististi kaks kolmandikku kadunud. Sest ma ei viitsi. Lõuga tõmban veel, kuna lõuatõmbekang on kodukontori ukseavas ja sellega saab mõnikord mõne veebikoosoleku aegsest letargiast lahti (juhul, kui mul on õnnestunud selle veebikoosoleku toimumine üldse meeles pidada, alles esmaspäeval näiteks ilmnes, et koosolek, mida arvasin peagi algavat, oli juba eelmisel nädalal ära olnud), aga kätekõverduste sooritamine on lihtsalt erakordselt nüri tegevus.

No vot. Ja siis tuli siin veel meelde, et Toidutegu sai vahepeal kolmeteistkümneseks. Selle puhul – võtke kooki!
Tõsi küll, jah, eks te peate selle kõigepealt ise valmis tegema.
Kook on väga vähemagus, nii et juurde sobib mõni roosa prosecco.  Ma mõtlen, et peaks ise ka klaasikese võtma üle pika aja.

Muuseas, juhust kasutades ka üks kiire jauramine alkoholiteemal. Viimasel ajal olen kuidagi reede õhtuti toidupoodi sattunud ja ikka jääb ju vahepeal silma, mida inimesed ostavad. No ma ei tea.
Minu arust peab alkohol olema kallis. Odavusele (ja kvantiteedile) rõhumine on lihtsalt lakkumine. Eks meist enamik on ilmsesti kunagi pargipingil Monastõrskaja Izbad või mõnd selle ekvivalenti kulistanud või joonud mingeid õudseid kokteile ‘peaasi, et oleks odav ja teeks purju’-printsiibil. Aga enamik õnneks kasvab sellest välja. Kui ei kasva, siis on ikka nukravõitu.
Te võite mind vabalt snoobiks nimetada, ega see poleks esimene kord, aga ma saan aru kombest juua reede õhtul klaas viskit, ent mitte vajadusest tõmmata töönädala lõpetuseks nina lauaviinast täis.
Ja kui juba jutuks tuli, siis samuti ei saa ma aru neist, kes esinevad sildi “maksud sõidavad Lätti” all, endal Eesti lipp autoromu aknast väljas, ja peavad ennast kõvadeks patriootideks. Või noh, tähendab, mitte arusaamises pole siin küsimus, lihtsalt ma ei arva, et Eestil sellist “patriotismi” tarvis läheks.

Rabarberikook hapukoorega
(allikas: Toidutare)

Põhi:
5 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Täidis:
5 munakollast
400 g 20% hapukoort
5 sl suhkrut
1 sl tärklist
500 g rabarberit

Kate: 
5 munavalget
4 sl suhkrut

Vahusta põhja jaoks munakollased suhkruga. Vahusta teises kausis munavalged, sega vahud kokku. Sõelu hulka jahu ning sega läbi. Tõsta tainas võiga määritud kõrgete äärtega ahjuvormi (nt 35 x 22 cm). Küpseta  200-kraadises ahjus 15 minutit.
Sega samal ajal vahekihi munakollased hapukoore, suhkru ja tärklisega. Tükelda rabarberid (vajadusel koori enne) ja kalla peale hapukoore-munasegu, sega ühtlaseks.
Võta koogipõhi ahjust, vala rabarberisegu peale ning küpseta veel 15 minutit. Vahusta katte tarvis viis allesjäänud munavalget suhkruga, võta kook ahjust ja kata munavalgevahuga. Küpseta 10 minutit, kuni vaht on kergelt pruunikas. Tõsta jahtuma.

PS. Kui te olete juhtunud viimasel ajal lugema midagi, mis teile eriti meeldinud on, siis olete lahkesti palutud soovitama. Ma teatavasti suhtun soovitustesse skeptiliselt, nagu siin pikemalt arutlesin. Aga ikkagi. On ju olemas võimalus, et niiviisi midagi head võib avastada.