Aga tuul on täna teine

Ja vesi on teine.
Eks on temassegi imbunud seda sama ööde tindist tumedust, mis mu verre immitseb. Augustiööd on. Kõik tähendused mõtlen ja tunnen ma sinna juurde ise.
Ka keset suve on võimalik kõndida liiga õhukesel jääl. Ja kaubelda endale aega juurde: üks samm veel. Ja siis veel üks. Kaubelda täiesti isekalt, vastutasuks kolme tilka verd või kirikule kroonlühtrit lubamata. Kaubelda ja samal ajal soovida, et see oleks juba juhtunud. Et jää su jalgade all oleks pragunenud, sest sa tead, et see juhtub vältimatult enne, kui teine kallas vastu tuleb, ja pinevus selle sekundimurdosa ootamisest on juba muutunud peaaegu talumatuks.

Ja taevas on teine.
Kahenäoline aprill on mu lemmik-kuuks avalikult kuulutatud, august aga, august on mu sala-armuke, kelle kohta kirjutasin “Ahvatluste aastas”, selles õnnetus teoses, mille saatuseks oli sündida ja surra kokaraamatuna, nii:

Nüüd ei vaiki ritsikate laul enam hetkekski, pihlakamarjad vahetavad värvi, juulikuu kahvatud tähed säravad pimeduse kohal iga ööga aina heledamalt ning maaõhus on viljapõldude lõhn. Männimetsaservad on kanarbikukarva ja uduselt kargete hommikute ämblikuvõrgud ehivad ennast tuhandete pisikeste sillerdavate klaaspärlitega.

Ühes suve lõpu lähenemisega saab puhkus läbi, moosid ja maitsed on purgis; lõhnad ja hetked, unistused, hääled ja värvid, millest röövlitütar Ronja kombel ülejäänud aasta jooksul toituda, on kokku kogutud, kimpu köidetud ning sügavale mällu talletatud. Puhkuse viimasel õhtul vahin senikaua lugematut arvu heledaid täppe täis tumedat taevast, kuni lendtähe teest jäänud helendav jälg kaob üle Linnutee, ja ma võin olla täiesti kindel, et veel üks soov rändab nüüdsest maailmaruumis.

Autos kotitäis türgi ube, kimp peterselli, teine saialilli ja karbitäied viimaseid, üliküpseid musti sõstraid, millest osa on juba veiniks käärinud, sõidan hommikul linna, pilku kordagi tahavaatepeeglisse heitmata. Lillepoodide ette on ilmunud ämbrid suurte päevalilledega ning tavaliselt ei suuda ma lõuna ajal vastu panna kiusatusele osta mõni endale kaasa töölauda ehtima.

Linnas istun mõnikord hilisõhtul rõdul, magav äärelinn ümberringi, ja siis lõhnab öö valgete klaaride ja rõdukastides kasvavate lillade petuuniate järele. Aeg-ajalt potsatab aias mõni õun rohu sisse. Aeg seisab veel veidi, aga varasema aimduse asemel on juba teadmine ning vältimatuna näiv nukrus suve peatsest surmast on kohal. Veel ei suuda ma sellega leppida, veel protesteerib mu meel häälekalt tööle hakkamise, äratuskella, meigi ja kontsaga kingade vastu.

Sellepärast tõmbab mind nädalavahetusel vääramatu jõuga maale tagasi. Uimastava sookailulõhnaga rabasse, kust võib veel leida viimaseid murakaid ja mõne mustikagi. Raiesmikele ja pohladest punetavasse palumännikutesse, kust kaasa toodud saagist saab teha mõrkjas-magusa piruka.
Kui suvi on enne lahkumist ilmaga helde, võib juhtuda, et käime veel korra kalalgi. Veendume teel, et üks mahajäetud maja jõe ääres, mida ma hoian oma südames kui piletit paradiisi ning lubatähte puhuks, kui linnaelust peaks täielikult ja tagasipöördumatult küllalt saama, on endiselt alles, ehkki  taas varasemast veidi väsinuma moega ning kummalisel kombel metsale justkui veelgi lähemale nihkunud. Saagiga jõe äärest tagasi tulles ehmatame lendu aampalgil  istuva ja silmi kissitava kaku ning kahel pool teed kasvavad kuused sirutavad meie lahkudes käsi üksteisele lähemale nagu soovides varjata lossi, kus Okasroosike peab saama oma saja-aastast häirimatut und magada.

Sel õhtul jätame suvega lõplikult hüvasti, saatjaks augustiööde muusika, Portugali fado-laul. Nukker ja sume saatja leebetele tundidele valguse ja hämaruse vahel, mil taeva taga heliseb sookurgede hüüd ja apelsinina oranž hiigelsuur täiskuu tõuseb horisondi kohale, et küpseva vilja kohal läbi öö hommiku poole rännata.

Suvelõpuvein on klaasidesse valatud ja kala on süte kohal ja hommikul poolmetsiku lapsepõlvepuu alt korjatud õuntest on saanud kook. Ja on naer ja on vaikus ja kõik on korraga nii hea ja nii lihtne ja hääletud augustiööliblikad lendavad leekide poole.

Ja vaikus on teine.
Ma mõtlen, et paljude või isegi kõigi katkenud suhete kohta saab tagantjärele öelda, kus oli see punkt, kus pendel peatus. Muidugi läks sealt edasi enamasti veel aastaid, muidugi üritati tekkinud lõhet kinni liimida, paigata, nõeluda, lappida. Tõenäoliselt üritasid isegi mõlemad pooled, nii et võib-olla ei saagi midagi ette heita, ei endale, ei teistele. Aga aja koesse jäi mingi koht, kus lõim oli nõrgem ning sealt kärises edasi, kuni lõpuks mindi eri suundades ning ehkki vaadati võib-olla Orpheuse kombel tagasigi, polnud sellest enam midagi, sest niikuinii oli liiga hilja. Võib-olla tahetigi üksnes vaid veenduda, kas teinegi vaatab.
Ei vaadanud – üks lugu sai läbi just nii. Teine jälle teistmoodi, sest mõlemad vaatasid, aga vaatamisest oli kaugelt liiga vähe, kohmakas nali tegi asja ainult hullemaks ja uhkus jäi kurku kinni.
Inimesed su elus. Tulnud ja läinud.

Ja kurbus on teine.
Aprillikurbus on jahe ja terav.
Augustikurbus on tasane ja tuikav ja sellest saab üle, kui hoida kellestki kinni ja sulgeda korraks silmad maailma ees. Erakliku loomuga lõvide igatsus jagada samu tähti sama savanni kohal.