Šnitsel ja nuudlid vol. 2 ehk veel toredat, mis maailmas leida

Dudukk. Armeenia rahvuspill, mille kõla öeldakse olevat mitte siit maailmast. Läbipaistvate aprilliõhtute muusika, mis annab sooja ainult siis, kui su enese sees midagi juba hõõgub. Kui ei, siis on see läbilõikava ära- ja tagasiigatsuse hääl, mis tekitab tunde, et sellest kurbusest võiks surra ning samas vabastab vaese kulunud inimkeele vajadusest midagi niisugust sõnades väljendada.

Vormileib. Ma ikka kipun nurisema, kui kodus puudub “õige kujuga leib”. See on siis vormileib, niisugune nad lapsepõlves külapoes olid, puidust sahtlitega riiulis külg külje kõrval.

Oboe. Kui tahate väljendada kurbust mõne sooloinstrumendiga, siis unustage viiuli edev intensiivsus. Oboe on see õige, portreteerimaks rafineeritud nukrust ja kõige kaduvuse peent tajumist. Unustage ka Morricone “Gabrieli oboe” (kuigi see on iseenesest ka ilus pala) ja kuulake näiteks oboesoolot Bizet’ 1. sümfoonia teisest osast.

Kirjade saamine. Kirjade kirjutamine on ainult üks pool asjast, aga kirja võid sa kirjutada ja teele saata, teadmata, kas vastuvõtja on üldse samale sagedusele häälestatud või hajub signaal ilmaruumi pimedusse ja sa ei saagi teada, mis temast sai, sest vastust ei tule.
Kirja saamine seevastu tähendab, et su sõnum on vastu võetud, mõistetud, tagasi peegeldatud. See ei ole üldse nii tavaline, kui tundub.

Paplid pärast vihma. Need vaesed kõigi poolt põlatud paplid. Alatasa siunatud nende okste, õietolmu ja võõrliigiks olemise pärast.
Mulle nad meeldivad. Kevadel pungade paisudes. Suvel vihma järel lõhnates. Sügisöise tuulega latvades kõigil neil kordadel, kunagi, kui mu elu hargnes kaheks pooleks ning ühest teise kõndisin mööda Emajõe-äärset paplialleed.

Kuulda mõnd uut muusikapala, armuda sellesse ja kuulata järgmised kaks nädalat hommikust õhtuni. Seda teen ma alati, kui mõni muusika läheb nii õigel ajal nii õigesse kohta. Lükkab midagi paigast. Või paika tagasi.
Siis ma kuulan seda uuesti ja üha uuesti, kuni see oma terava aktuaalsuse kaotab, taandub lihtsalt meeldiva muusika nimekirja ja võib uuesti meenuda alles aastate pärast, tuletades siis uuesti elavana meelde, kõik mõtted, meeleolud ja inimesed ja uned ja unustused.

Mesilased. Mesilane on mu vapiloom, kuidas siis teisiti. Vapiputukas, see tähendab. Kunagi, kui ma pensionile jään, on mul mesitarud ja lavendlipõld ja siidriõunaaed.

Jagatud mälestused. Nimelt jagatud mälestused on need, mida tuleks luua. Ja neid luuakse ühiste kogemuste, ühiste elamuste, ühiste sõnade ja isegi ühise vaikusega. Sealt tuleb see, millest hargnevad uued võrsed ning isegi kahte harusse kasvades saab kunagi alati küsida: kas mäletad?

Vastastikune viipamine vastu tuleva jalgratturiga. Tõenäoliselt on ta keegi, keda ma ei tunne. Võib-olla keegi, kellega me elame täiesti eri maailmades. Võib-olla keegi, kellega me läheksime oma väärtushinnangute ja maailmavaate pärast nugade peale.
Ent sellel pole mingit tähtsust, kui me sõidame üksteisele vastu ja vahetame kiire viipe või põgusa naeratuse. Me jagame mingit salateadmist, millest saavad osa ainult inimesed jalgratastel.

Murakamoos. Murakamoos ei ole ainult moos. Sinna purki on salvestatud suvi.
Juulikuine raba oma kidurate mändide, vetruva sambla, sookailulõhna ja murakatäppidega. Ja parmud ja äikesehood ja vikerkaared ja udu ja peegeldused veepinnal. Ja päris kindlasti on seal purgis ka mõni kuivanud männiokas, ilma nendeta poleks see üldse õige murakamoos.

Vaikus. See haruldaseks, isegi hirmutavaks muutunud vaikus, mida kiputakse täitma müraga.  See ühel lainepikkusel vait olemine, mida alati tekkidagi ei lasta, sisustades hääletuse surnud sõnadevooga, kuigi vaikus vajab natuke aega, et kuuldavaks muutuda. Ning ka muusika koosneb ju kahest lahutamatust poolest – helist ja heli puudumisest.

Pannkoogid. Ma olen kohutavalt igav inimene, kes väljas süües võib vabalt mõne udupeene magustoidu asemel tellida täiesti tavalised pannkoogid. Tahate mult plusspunkte teenida? Tehke pannkooke.
Ja hommikusöök ei tähenda minu jaoks mitte putru või pannkooke, vaid putru JA pannkooke. Keegi, kes mind näinud on, ei kipu arvama, et ma sellise kaloraažiga hommikusööke söön. Aga see on üks jalgratturiks olemise eeliseid. 

Saun. Ma võin põhimõtteliselt iga päev saunas käia, muidugi kogu aeg mitte kõva leili ja vihtlemisega. Ja võib-olla on kõige parem osa hoopis seista pärast vihtlemist trepil ja olla öö. Koos lõhnavate nulgude, metsamüha, pimeduse, vaikuse ja tähtedega pea kohal.

Uinumine vihmarabina saatel. Ja öösel ärgates kuulda ikka seda uinutavat rütmi oma pea kohal ning korralikult virgumata püüda kinni üks põgeneda püüdev unenägu ning vajuda uuesti tema õrnusse, mis hiljem saadab sind terve järgmise päeva.

Värvilised jalanõud. Aga see ei ole nii lihtne, kui juhtud olema naine. Sest naised ju loomulikult tahavad valgeid või roosasid! Mõningase vaevanägemisega loomulikult õnnestub, ehkki kollaseid jooksutosse siiamaani pole korda läinud muretseda. Need koos roheliste matkasaabastega võikski olla järgmine projekt. Vaevaga hangitud punased rattakingad keskmises reas paremal.

Seista tähistaeva all ja kuulata, kuidas haned tulevad. Või lähevad. Sügisese rände kurbusest jääb maha kajav vaikus ning teadmine, et need, kel pole tiibu peavad jääma maha, vastu lumele. Aga kevadised tähed näitavad tagasiteed ja nendes haneparvedes on koos kogu aasta aukartlik lootus.

Sulepeaga kirjutamine. Mitte mingi algkooliaegne paberit kriipiv ja tinti lekkiv sulepea, ei. Korralik sulepea ei tekita ainsamatki tindiplekki ja kirjutab sujuvamalt mistahes pastakast. Sõnad sätivad ennast ise paberile.

Öine autosõit. Mulle tegelikult meeldib üksinda autoga läbi öö sõita, ehkki see on üksildane tegevus – igaüks oma väikeses maailmas, tuled tükeldamas pimedust.
Aga teinekord on jällegi tore seda väikest öömaailma kellegagi jagada – üks ühine hetk, korraks, kahe igaviku vahel.

Küsimused, mis panevad mõtlema. Mul on ikka kombeks olnud ise neid esitada, niisuguseid, millele ei saa ühe sõna ega lausegagi vastata; niisuguseid, millel pole õiget ega vale vastust, umbes niisuguseid.  Nüüd ma enam miskipärast alati ei julge, ajuti tundub liiga isiklikki.
Ja loomulikult meeldib mulle ka vastu selliseid küsimusi saada, mitte “kuidas muidu?” või “mis teed?” või “kuidas läheb?”. Ma ei oska nondele vastata.


Siilid. Väikesed asjalikud tegelased, kes hämaruses oma tötskääbusejalgadel oma siiliasju ajavad, nina lakkamatult midagi nuhutamas. Võimalik, et isegi head nõu annavad, kui nendega õigel hetkel kokku juhtute.

Roostevaba teras. Mul on selle materjaliga teatav perekondlik side. Nii et mulle meeldivad. Roostevabast terasest kausid. Ehted. Sulepead. Pipraveskid. Kuni selleni välja, et olen vajadusel pidanud ka ise olema. Roostevabast terasest. Kuigi seal all on kahtlemata midagi palju pehmemat ja rabedamat.

Varasügise sinine valgus. Võib-olla on see rohkem meeleolu kui värv. Ainult varasügisel on päike siinsel laiuskraadil täpselt õigel kõrgusel, et õhk, valgus, meel ja tuul ja taevas saaks olla niisugust sooja varjundiga sinist tooni, mis päikese loojudes kaugused aga hoopis roosakaks värvib.

Täiskuu. Nagu siis, kui lähed öösel ujuma, lükates lainetama helendava jälje, mille jätab augustiöö oranž kuu. Nagu novembriöödel, kui lume lõhn peksleb vastu hallaöö varje ja sa tead – talv on tulekul. Nagu siis, kui toetasid pea kellegi õlale ja akna taga rändas täiskuuvalgus kaasa. Nagu siis, kui oleksid tahtnud öelda: vaata taevasse, sama kuu me kohal, aga ikkagi jätsid ütlemata.

Veel toredaid asju: šnitsel ja nuudlid vol. 1.

Muusika: Ólafur Arnalds “Living Room Songs”

2 responses to “Šnitsel ja nuudlid vol. 2 ehk veel toredat, mis maailmas leida

  1. väga väga naine

    Ahhhhh-hhhh!!!

    Jaa.
    Nii ilus post.
    Meenutab, et maailmas on veel midagi head.
    Kuigi ausalt öelda: kuna ma pole kunagi murakaid korjanud, ei saa ma murakamoosist muud aru kui et juustuga on tõesti jube hea.

    Meeldib

    • Ma mõtlen, et peakski püüdma rohkem meelde tuletada, endale ja teistele ka, et on ikka veel midagi head. Kui suurt mitte, siis väikesi ilusaid ja toredaid asju ju ometi on.
      Umbes nii, et kui ees ootav päev võib olla täiesti otsatult nõme, siis ilma murakamoosita hommikuse röstsaia peal oleks veel natuke hullem.

      Liked by 3 people

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s