Kui mul oleks sõnu

Viimasel ajal on mulle tihti tundunud, et sõnad on mind hüljanud. Proovin ühte. Proovin teist. Tuhkagi nad ei tähenda.
Maailm on täiesti vait.
Linnutee ühendab ääretuse kahte kallast. Pimedusel on lõkkesuitsu lõhn.

Kui mul oleks sõnu, siis ma kirjutaksin nondest sõnadest, mis kunagi sai hoolikalt tegelikkust tähendama valitud, juveliiri täpsusega paika sätitud, kõik üleliigsed kaunistused kärbitud. Aga ometi selgus ikkagi, et nad ei jõudnud vastuvõtjani moonutamata kujul. Ühe inimese maailmast teise tõlkides läheb alati kaduma. Vähe või palju või kõik.

Kirjutaksin sellest, kuidas ma isegi oma 163 sentimeetri ja 55 kilo juures tunnen vahel, et mind on liiga palju. Liiga palju, et võiksin esineda iseendana ega peaks ennast kogu aeg väiksemaks, lihtsamaks, selgemaks tasandama, et olla kõigi teiste jaoks hõlpsamini hallatav. Miks ma küll ometi midagi seesugust arvama peaksin?

Kirjutaksin sellest,  kuidas ei maksa uskuda, et elus püsimiseks on vaja kaheksat või kümmet kallistust päevas. Ma ei tea, kas mul aasta pealegi nii palju kokku tuleb. Jah, seda on liiga vähe. Ei, mulle ei kõlba igasugune kallistus.

Kirjutaksin ühest õhtusest rattasõidust, kui päike vajus pilvede peitu ning peegeldus mu spordiprillidel tekitas illusiooni, nagu asutaks raaguvate võrade vahele loojuma veel teinegi, ümmargune punane multifilmipäike.

Kirjutaksin sellest, kuidas pimedus tuleb. Iga õhtuga üha varem. Kuidas puud pudenevad hõredamaks. Iga päevaga üha rohkem. Kuidas see hirm, mis mind sügiseti külastab, taas pead tõstab. Ja kuidas kuidagi lohutust pakkuv on mõte, et selle tunde suudaksin soovi korral kirjutada ilusaks ja õhkõrnaks, nii et minu enese haprust seal taga ei märkaks keegi.

Kirjutaksin sellest, kuidas ühest kuuekilomeetrisena plaanitud jooksust sai kaksteist, sest roosa taevas, hele kitsas kuutriip, kiiresti tihenev hämarik, sammude ja hingamise kerge rütm koondasid kogu mu olemasolu ainult ühte mõttesse. Edasi.

Kirjutaksin sellest, kuidas oled mõnikord mõnele inimesele näidanud enese ühte külge ja kõik su teised tahud jäävad ta jaoks igaveseks kuu tagumiseks küljeks, sest ta on otsustanud, et ühte külge näinuna on ta näinud neid kõiki.

Kirjutaksin sellest, kuidas me kunagi oskasime mängida unistamist. Oskasime rääkida õhulossidest ja äraminekuist, nii et ka kõige ulmelisemate  juures neist käis südamelöögist teiseni kuluva hetke jooksul peast läbi: aga kui… Kirjutaksin noist ulmadest ühe loo ja unustaksin mainimata, et seegi oli vaid mäng.

Kirjutaksin õhtutest, kui midagi pole otseselt valesti, aga mõtted on ometi valed ja maailm on vale ja ise oled vale. Ja uni ei tule hommikuni. Ja kuidas nii vähe on ometi vaja selleks, et maailm murduks tagasi rõõmsaks, aga mitte suurelt, säravalt ja suhkruselt, vaid õige vähe, nii et ainult sina ise sellest aru saad. Üksnes sinu jaoks.

Kirjutaksin sellest, kuidas tahaksin mõnikord mõnelt inimeselt küsida, kas ta tunneb või ainult mäletab mind. Mäletab aastate tagant, tundmata tänast mind, teadmata, mis on mind vahepeal vorminud, aga oodates, et vähemalt tema jaoks oleksin alati sama inimene, siis ja nüüd.

Kirjutaksin sellest, kuidas mul on vaja rutiini, et mitte sotsiaalse ja kognitiivse ülekoormuse kätte ära surra, aga kuidas mõnikord hakkab seesama rutiin niiviisi ajudele käima, et tahaks otsekohe mingi jama kokku keerata, ehkki mitte liiga suure, muidugimõista.

Kirjutaksin sellest, kuidas ööd on alati täis varje ja pooleldi igatsusest ja pooleldi hirmust, et keegi küsib, et. Ja sellest, kuidas see tõenäoliselt ajaks mind nutma.

Kirjutaksin sellest, kuidas mõnikord mõtlen oma igapäevase elu ära hoopis mujale. Suurlinna. Ookeani äärde. Kaugele põhja või veel kaugemale lõunasse. Aga ka sellest, kuidas mõnikord vaatan iseennast kodulinnas turisti pilguga: ahah, kohalik, elab oma elu selles linnas siin.

Kirjutaksin sellest, et on oluline öelda. Mitte kogu aeg. Vahetevahel. Et ma mõtlen. Et ma hoolin. Et ma märkasin. Aga ka seda, et ma kardan. Et ma ei tea. Et ma ei jaksa. Neist asjust seisab elu koos. Ka neist.

Kirjutaksin elude vahetamisest. Sellest, kas kõik need, kes on eales mõelnud, et tahaksid midagi kelleltki teiselt – tema välimust, keha, tööd, oskusi, iseloomu, suhet – oleksid selliseks vahetuseks valmis tingimusel, et peavad võtma kõik, kogu komplekti selle inimese elu. Või hakkaks neile seepeale tunduma, et midagi nende enda elu ja olemuse juures on loobumiseks liiga väärtuslik, ning lepiksid sedakaudu ka selle osaga, mida nad muidu välja vahetada ihkasid.

Kirjutaksin kõigest sellest ja küllap veel muustki seni, kuni kõik need niidiotsad, mis praegu tirimisest üksnes veel tihedamasse umbsõlme jooksevad, hargnema hakkaksid.

Aga kõigist rõõmudest ma ei kirjutaks ometigi ka siis.
Osa hoiaks kiivalt endale, sest kõigile neist ei jätku. Jagades jääks alles vaid natuke sädelevat tolmu ja minu külmetavad peod haaraksid ikka ainult tühjust võõraste varjude vahel.

Pool elamata elu, teine pool läinud kaduma

Muusika: Nits “Cars & Cars”

10 responses to “Kui mul oleks sõnu

  1. väga väga naine

    Kas see oli natuke minu pihta?
    Et ma võtan inimest tervikuna ja siis ei näe osasid asju?
    Ma ütleksin, et … et ma näen rohkem kui enamik, ikkagi =P
    See on mingisugune tunnetuse asi. Üks mu sõber ütles minu kohta, kui mul rong paar kuud ainult selja taga ja ma ei olnud päris selline, nagu nt 3 kuu eest, et triinu on ikka triinu, aga ta on, nagu ta teismelisena oli. Hästi palju hilisemat on maha pudenenud.
    Mhmh. Ma tunnetan olemust millegi igavikulisena, millenagi, mida ei muuda kogemused või õpitud keeled või unustatud lemmikvärvide kombinatsioonid.

    Meeldib

    • Oi ei, üldse mitte sinu pihta. See on inspireeritud mu isiklikust kogemusest ja on pigem just terviku nägemise vastand. Juhtum, kus inimene näeb ainult üht väikest osa ja arvab, et see ongi tervik. Rohkem vaatama ei vaevu, oled juba ära lahterdatud ja sildistatud.

      Liked by 1 person

  2. väga väga naine

    Ja paraku – kuna mus on niiiiiiiiiiii sügavalt juurdunud usk, et inimesed on ilusad ja head – saab mind üllatada ainult negatiivselt.
    “Poleks kunagi uskunud, et ta niimoodi teeb” on eranditult halbade asjade kohta.

    Meeldib

  3. väga väga naine

    Lugu on imeline.

    Meeldib

  4. Mul on loodetavasti lõppemas see aeg, kus kallistuste “maintenance level” on kättesaamatus kõrguses, aga ma julgeks öelda, et kuigi ellu ma olen jäänud, siis mootorijupid logisevad ja hooldusvajadus võib vabalt olla osa põhjusest, miks see aasta on läinud nagu ta on läinud.

    Meeldib

  5. Epp Harmon

    Sul on kadestamisväärne oskus hõrgult kirjutada ilma, et läägeks läheks. Mul, kui ma vahel püüangi miskit sarnast kirja panna, kukub see kleepuvmagusalt välja, vähemasti mu enda arvates.
    P.S. Ma olen sinust üks sentimeeter pikem ja üks kilo kergem 🙂

    Meeldib

    • Aitäh!
      Ma kahtlustasingi, et me oleme umbes sama mõõtu – need, kelle kohta kiputakse ‘pisike’ ütlema, arvates et see on ju ometi kompliment ja peaks rõõmu valmistama jne, samas kui suuremate inimeste kehatüübi kommenteerimist üldiselt ikkagi peetakse ebaviisakaks. (Ma olen küll enda omaga rahul, aga üldse poleks tarvis kellegi puhul kommenteerida, ma leian.)

      Meeldib

  6. See tekst on nagu su enese olemuse ämblikuvõrk, kaunis ja tundub nii õrn ning habras, et isegi kõvemini hingata ei tihka, sest muidu ehk rebeneb. aga samas, kui siiski näpuga venitada, siis on sitkust ja sisu küll ja veel.

    ilmselgelt keeruline muster iseendale.

    Meeldib

    • Oleks fb, paneks südamekese. Imeilusti sõnastatud!
      Tavaliselt seostatakse mind, vähemalt esmapilgul, muude materjalidega.
      Iseendal keeruline, jaa, aga kui järele mõtlen, siis loobuda ei raatsiks ühestki tahust.

      Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s