detsember | 2021 | Toidutegu

Tahavaatepeegel

A nagu asjad, mille ma olin unustanud. Ja asjad, mida ma polnudki kunagi teinud. Ja asjad, mis ajasid mind mõnikord nutma. Ent ma tegin neid ikkagi, ka siis, kui oli tunne, nagu talve esimesele järvejääle astudes, kui sa ei tea, kas kannab, aga ikkagi ei jäta järgmist sammu tegemata hoolimata hirmust, et oled unustanud kaaluta kerguse, et jää mureneb kohmakate ja ettevaatlike sammude all, et kukkudes on loota ainult enesele.
Kas ma õppisin kõigest sellest? Loomulikult.

E nagu empaatia. Ja egoism. Antud juhul ühe mündi kaks külge. Ühest küljest ma tahaksin väga, et inimesed oleks (eriti lähedaste suhtes) empaatilisemad. Ma suren iga kord sisemiselt, kui olen tunnistajaks sellele, kui käitutakse inetult inimestega, kes peaksid olema kõige lähedasemad ja pärast teeseldakse, nagu poleks midagi olnud. Miks, inimesed, miks te teete nii?
Aga endale tahaksin ma elutervet egoismi veel rohkem, kui selle aasta jooksul omandada õnnestus. Päris lootusetu seis siiski enam ei ole.

F nagu fookus. Ehkki ma olen seda lubanud, kavatsenud, üritanud varemgi, suutsin sel aastal vähemalt osalt fookust muuta. Fotograafiast paralleeli tuues: hakkasin pildistama lahtisema avaga. Omaenda elu on fookuses, taust aga muutus hägusemaks. See oli päris kummaline tunne, hakata kuulama ja märkama seda, mida ma ise tunnen, tahan või mõtlen. Miks ma seda küll varem ei teinud?!

H nagu hambad. Millestki, mis läks halvasti, ei peakski ehk rääkima. Aga. Sattusin täiesti tühjalt kohalt keset stomatoloogilist õudusunenägu, mis kindlustas mulle kenasti hulga unetuid öid koos korraliku närvi- ja veel hullema rahakuluga. Ja see ei ole lõppenud isegi ligilähedaselt mitte. Niuts.

Tõuseb päike

I nagu intuitsioon. Ja nagu illusioon. Rohkem kui kunagi varem tundsin tahtmist see välja lülitada või tasuta ära anda. Tahab keegi?
See tähendab, et te ei saa kunagi kogeda üüratut siirast üllatust headest asjadest, sest aimasite neid kuidagiviisi ette. Ja mitte nii heades asjades ei õnnestu teil jällegi ealeski ennast mõne ilusa valega võluunne uinutada, sest sügaval sisimas te tegelikult teate, alati. Et illusioon on ainult moonutatud taju. Jumal, kui tüütu. Ent ei, see ei ole muidugi ennustamis- ega ettenägemisvõime, vaid lihtsalt teatud tüüpi alateadlik infotöötlusviis. Teadmine sellest, et aja väikesed salakavalad lõksud on sepistatud ja üles sätitud, et Annuška on päevalilleõli juba ostnud ja maha pillanud.

J nagu jääb saladuseks. Sest pean tunnistama, ikka ja jälle, et poeet on petis ja sajaprotsendiliselt teda usaldama ei peaks. Kas ma valetan? Ei. Aga nagu alati, võis see kõik olla nii, võis ka natuke teisiti. Et üks või teine asi juhtus, on kindlasti fakt, aga missugust teravussügavust ma selle kujutamisel kasutan, on minu otsustada.
Mul on peotäis värvilisi klaasitükke, millest ma mosaiiki laon ning kui ma seda kaleidoskoopi pööran, moodustavad need killud jälle uue mustri.

K nagu kirjavahetus. Sest ma sain kirju. Palju rohkem kirju kui eales varem. Mõned neist olid niisugused, mis hoidsid mind pool ööd ärkvel, sest mõtted rüselesid üle üksteise sõnadeks saama ning käed kibelesid klaviatuurile. Ja mõned olid jälle niisugused, mida sai ööseks sooja tekina peale võtta.
Sain aru, kui väga ma olin mõttevahetusest puudust tundnud ja kuidas miski muu seda päriselt asendada ei suutnud. Selleski postituses on mõtteid, mis said sõnastamistõuke just sealt.

L nagu loobumine. Ja nagu lojaalsus. Ja nagu lollus. Kui ma ei jäta minemata, tegemata, kuulamata, kirjutamata, huvi tundmata kuitahes raske, väsinud või valus mul endal on, siis kas see on lojaalsus või lollus? Kui ei ole alati lihtne ja lõbus, kui ei ole energiat, tuju, õigeid sõnu. Aga on teadlik valik. Sest kas inimesed, kes üksteisest hoolivad, ei tee siis nii? Võib-olla siis mitte, kui loobuda on nii lihtne.
Nii et tasapisi hakkasin minagi lõpuks jätma. Minemata, tegemata, süvenemata, kirjutamata, kuulamata, huvi tundmata. Tulemus? Igatahes mitte see, mida ma ootasin. Aga seegi oli õpetlik.

Loojub päike

M nagu muusika. Jälle kuidagi liiga vähe elavat muusikat, nii et kõik need vähesedki katkuaja kontserdid ja etendused tuli kuidagimoodi erilisteks kuulutada.
See-eest olid mõned muusikapalad, mis mingitel hetkedel ja põhjustel sügavalt ja täpselt lõikasid: LP “Recovery” ja “Halo”, Neil Diamond “I Am… I Said”, Kovacs “Cheap Smell” ja “My Love”, Dustin O’Halloran “Opus 23”, Joel Remmel Trio & Liisi Koikson “Et sa teaks”, Joosep Kõrvits “Adagio”, Pretenders “You Can’t Hurt A Fool”, Gotye & Kimbra “Somebody That I Used to Know”, Kadri Voorand & Mihkel Mälgand “I’m Not in Love With You”, Julee Cruise “The World Spins”, Tindersticks “That Leaving Feeling”, Syrinx “December Angel”, Tony Banks & Andy Taylor “Still It Takes Me By Surprise”.
Ühtlasi hakkasin vist varasemast rohkem kuulama naisartiste.

N nagu nõutus. Üht teemat harutasin pool aastat, aga ei ta hargnenud. Tahtnuksin unustada, aga ikka ja uuesti tuletas ta end meelde ning tekitas aina soovi lihtsalt väljendusvõimetusest nutta. Kuidas ma ka ei üritanud mööblit oma peas ümber tõsta, need tükid omavahel klappima ei hakanud. Võib-olla üritasin teiste tundeid säästa, võib-olla arvasin jälle, et mul pole õigust midagi oodata, aga võib-olla on need kaks lihtsalt üks ja seesama.
Ma ei süüdistanud kedagi, kui, siis vaid iseennast selle pärast, et ükskõik milliste piiride maha märkimises nii lootusetult koba olen. Sest mul pole enamasti isegi aimu, kus piirid üldse asuma peaks. Verd ja draamat ei olnud, olid ainult mõned mõrad turvises, ent ehkki neist väidetakse valgus sisse pääsevat, hakkasid peod seda kuma püüdes siiski külmetama.

O nagu omad ja võõrad. See ei pruugi alati nii tunduda, aga tegelikult ma ei lase endale inimesi kuigi kergelt ligi. Muidugi juhtub, et kellelgi tõesti jätkub aega ja huvi oodata ja sügavamalt kaevata. Muidugi hakkan ma siis aja möödudes usaldama ja hoolima.
Ja muidugi on mul siis pärast väga raske lasta sellistel inimestel minna, ehkki lõpuks võib tekkida küsimus, kas ma mõnikord ikkagi äkki ei pidanud mõnd võõrast eksikombel omaks ja kui pidasin, siis kas selleski midagi halba oli.

P nagu plaanid. Need, mis said teoks ja need, mis ei saanud. Ma ei kirjutanud postitusi “Millest ma räägin, kui ma räägin rattasõidust” ega “Asjad, mis ajavad mind nutma”. Ma ei käinud Portugalis ega kaasaegse tantsu kursustel, ei roninud üle aedade ega käinud katuseid mööda.
Jalgrattahooaeg ei olnud kaheksa kuu pikkune. Ooper oli osalt laivis küll, aga teisalt jällegi pole me linnas enam kino, kus otseülekandeid vaadata saaks.
Ah, õigus, tegelikult ma ju ei teinudki plaane. Eks jätkame sellega vast ka edaspidi. Las vool kannab kaasa.

Tõuseb päike

R nagu raamatud. Lugesin läbi 31 102 lehekülge, millest seisid koos 115 raamatut. Masohhismi õnnestus peaaegu vaos hoida.
Ilukirjanduse parimad palad olid Richard Powers “Ilmapuu”, Marina Stepnova “Lazari naised”, Kjell Westö “Tritonus”, Mehis Heinsaar “Võlurite juures”, Dubravka Ugrešić “Romaanijõe forsseerimine”, Ave Taavet “Valerahategija”.
Muidugi meeldisid mulle ka ilmakuulsa kirjaniku ja ilmakuulsa dirigendi vestlused raamatus “Absolutely on Music: Conversations with Seji Ozawa”, Rutger Bregmani “Inimkond” ja Jüri Kolgi artiklikogu “Argitraagikaid ja teisi artikleid”.
Solvavalt halbu raamatuid esindasid edukalt Allan Martin “Turbasurnud” ja Elly Griffiths “Januse kivi”.

S nagu sport, mis muud. Maanteerattahooaeg kestis 11. aprillist 31. oktoobrini ja kuna see oli pigem lühike hooaeg, siis kokku õnnestus kraapida 3945 kilomeetrit. Kas ma nautisin seda? Üliväga. Aga kas ma tundsin pool ajast, et polnud täiesti südamega asja juures? Kah õige. Miks see nii oli, ei oska ma ilmselt päriselt seletada.
Jooksutegevus vältas 3. jaanuarist 21. detsembrini (edasi algas uus suusahooaeg). Kevadel läks osa aega põlvevalu nahka ja ainsatki kilomeetrit ei jooksnud juunikuus, aga kokku sai 610 kilomeetrit.
Taasleitud rõõm suusatamisest tõi küll kaasa ainult 230 kilomeetrit, sest ma ärkasin alles siis, kui talv oli juba mitu nädalat kestnud, aga hea, et niigi läks. Nüüd käib juba uus hooaeg, suusatatud on muidugi alles viiekümne kilomeetri jagu, aga tean taas seda tunnet, kui lumi laulab piki suuski. Ja seda tunnet ka, kui varbad on kapitaalselt külmunud.
Ainus päris spordiüritus oli Elva Südaööjooks (käisime kepikõndimas, aga oli väga tore, nii et kui põlv ja katk järgmisel aastal lubavad, siis võiks joosta), kaugosalus läks kirja Tartu suusamaratoni, maastikumaratoni, rattaralli ja rattamaratoni lühikestel distantsidel, lisaks läbisin järgmised virtuaalväljakutsed: Great Ocean Road (240 km, jooks), Alps to Ocean (290 km, jooks), Cote D’Azur (161 km, jooks), Hadrian’s Wall (145 km, suusatamine), Route 66 (3669 km, rattasõit).
Kus võimalik ja vajalik, püüdsin jõudumööda ikka inimesi tasapisi tervisesporti ligemalt silmitsema suunata, aga ainult lõpmata leebelt.
Kondiaurul, see tähendab ratastega sõites, joostes, kõndides, suuskadel, rulluiskudel ja kanuus läbisin aasta jooksul kokku 5615 kilomeetrit.
Ja siin oli ometi kogu aeg sama küsimus – kas ma tundsin uhkust, jagasin neid tulemusi, seda rõõmu või panin lihtsalt järjekordse linnukese kirja ja medali varna? Ei, loomulikult ma naudin seda, väga, need tegevused on mu hapnik ja mu ravim, aga midagi sellest tahaksin ma ikkagi jagada. Uuel aastal tuleks nähtavasti minna seltskonnatantsu kursustele näiteks.

Loojub päike

T nagu tasakaal. Võib-olla tuleks just seda pidadagi kogu aasta märksõnaks. Sest seda ma otsisin kõiges. Suhetes. Töö ja oma elu vahel. Trenni ja puhkuse vahel. Rääkimise ja vaikimise vahel. Kuulamise ja kuulatud olemise vahel. Iseenda ja teiste vahel. Ja kõiges muus.
Sest tasakaal, teate, ei ole staatiline, vaid dünaamiline seisund, seda tuleb pidevalt natuke timmida ja tasahaaval edasi liikuda, sest päris staatilisena ei saa säilitada mitte midagi. Isegi, kui tahaks, Isegi, kui väikseim liigutus tundub tasakaalu ohustavat. Tegelikult ei ohusta. Mõelge jalgrattasõidule.

U nagu usaldus. Ja nagu unistused. Kas ma õppisin uuesti unistama? Pole kindel, pole kindel. Aga usaldama, elu näiteks? Kas ma selle võime siis tegelikult kunagi üleüldse kaotanud olingi? Ei. Ka siis, kui roostevaba teras tundus täiesti lootusetult roostes olevat, polnud ma ilmselt kunagi tõsiselt kaalunud, et viskaks võtme päriselt minema.

V nagu varjundid. Ikka ja jälle satun meelde tuletama Marju Lepajõe ütlust varjundite tabamise ja õnnelikkuse seose kohta. Varjundeid tabamata muutub maailma tajumine tasapinnaliseks ja varjundivaene elu süvendab igasuguseid probleeme.
Seevastu varjundite ja nüansside tabamine tekstis, inimestes, tunnetes, mõtetes võib tuua ütlemata palju rõõmu, lihtsalt tajumisest, aga ka sellest, kui palju seoseid niisugusest praktikast edasi areneb, selle asemel et osutuda mustvalgeks tupikteeks. Proovige, see on uskumatult tore, kuidas iga asja kohta saab öelda: aga teisest küljest. Või kolmandast. Või neljandast.

Tõuseb päike

Õ nagu õhtud. Need õhtud, kui aina sadas ja sadas ja maailmas polnud enam midagi peale lumehämaruse. Õhtud, kui loid lõunatuul tundus nahal kui siid ja väljas oli ikka kakskümmend viis kraadi sooja. Õhtud, kui süda valutas hirmust, et olen äkki ikkagi kõigest valesti aru saanud. Õhtud, kui süda, sinder, ei suutnud salata rõõmu sellest, et olin vähemalt millestki õigesti aru saanud. Õhtud, kui ma tundsin end vabana, sest maailm oli magama läinud ja mina ei pidanud ta eest kuidagi vastutama. Ja need õhtud ka, enne mida hõiskamist on mul hädasti vaja õppida.

Ä nagu ära tahtmine. Ja tagasi tahtmine. Ainult et seda ei tea ma endiselt, kus on ära ja kus on tagasi. Küllap olen ma kahte harusse kasvav puu ja mõnikord tundub, et olen saanud sootuks teiseks, kiviks või veeks või tuuleks või kas ma siis nii täpselt üldse tean.

Ö nagu ööd, uneta ööd. Kahjuks saavutasin sel aastal kohati uuesti oma ~~parimate~~ halvimate päevade taseme, kus laeks võis jääda kaks-kolm tundi und. See hakkab tervise peale.
Aga teiselt poolt ometi ei saa siiski elamisest ja kogemisest päriselt loobuda, isegi kui selle tulemusena tekkiv ülekoormus- ja ülestimulatsiooniseisund ajab närvisüsteemi amokki jooksma.

Ü nagu üksildus. Ega sedagi maha salata ei saa. Aga jätkuvalt ei tohi seda segi ajada üksindusega. Mulle meeldib kohutavalt üksi olla, isegi nii palju, et pean saama sellest rääkida kellegagi, kellega koos on sama hea olla kui üksi.
Mul pole mingit probleemi olla päevade kaupa ühtegi inimest nägemata, vastupidi, mul on seda vaja. Ma naudin oma jooksuringe ja pikki soolo-rattasõite.
Aga tõsi on ka see, et tegelikult ikkagi tahaksin aeg-ajalt kellelegi rääkida, mida ma lugesin või mõtlesin või kuidas laternate valguses langes lund ning jalad ja meel olid joostes kergemast kerged või missuguse vabadusetunde see annab, kui on ainult mina ja mu ratas ja maastik mu ümber ja taevas mu üle. Või kõigest muust.

Umbes niisugune aasta oligi. Mis loomulikult ei tähenda, et ta teistsugune ei olnud.

Muusika, ikka kõigi uusaastaööde laul: Rock Hotel “Kohtumistund”