On õhtu jaanuar kõik teed on umbes*

Aastad algavad öösel.

Olen hakanud mõtlema, et võib-olla ongi kõike või peaaegu kõike vaja ainult õige vähe. Ainult aimduse jagu, nii et jääks igatsema natuke enamat, aga tekkida ei jõuaks küllastus, tüdimus, igavus.
See mõte sai alguse ühel õhtul, kui viskasin pannile õlisse tšillit ja küüslauku, natuke hiljem krevette ja nii kiiresti kõik valmis oligi. Lisaks juuretisesai, millega pann pärast puhtaks riisuda, ja klaasitäis roosat vahuveini. Kõik.
Küllap sellepärast tulekski alati lahkuda pidudelt enne, kui tõllad kõrvitsateks muutuvad. Küllap on see osa õnnelikkudesse jätkudesse uskumisest.
Selle asemel kipun mina aga rõõmu pitsitama viimseni, kuni olen temast ikkagi valu välja väänanud. Sest mul on raske uskuda jätkudesse ning hetkedest, mis mulle on antud, olen alati tahtnud võtta kõik, kartuses, et rohkem pole mulle ette nähtud.
Ent eks on see ju kõigest inimlik, mitte imelik, juhul kui rõõmuraasud hiljem kurbusega kinni maksma peab. Kes siis sama hinna eest võimalikult palju saada ei tahaks.

Olid need aasta esimesed suusatiirud ja aasta esimesed ängipuhangud, misjärel tekkis tunne, et sara on ikka seesama. Ja seejärel ometigi, et võib-olla ikkagi ei maksa raamatut kaane ja aastat kolmanda päeva järgi hindama hakata. Ent kas kolmekümnenda järel juba tohiks?
Muidugi on tore keset päikesepaistelist talvepäeva suusatamas käia. Klassikastiil, see mu esimene armastus – tõukad ja libised, libised ja tõukad, ja tunned, et seda liuglemist võiks väsimata ja tüdimata peaaegu lõputult jätkata.
Aga siis on jälle teistmoodi tore õhtul tulede valgel uisku sõita. Rada on kiire, lumiste mändide vahelt vaatavad su peale ülalt alla hele kitsas noorkuutriip või priske, aga kahvatu täiskuu või kõigest külmad ükskõiksed tähed, laskumistel vilistab kõrvus tuul, tõusude lõpus märkad, et oled unustanud päevase õlgu rõhuva väsimuse ja jõudu on veel küll. Unustad kõik selle, mis sul on tegemata, unustad kõik selle, mis su südant vaevab ja unetunde kahest otsast kärbib, ja kuuled ainult omaenese pulssi ja hingamist ja seda, kuidas lumi laulab piki su suuski. Korraks on sul jälle tiivad.
Ja mõtled, et kas kõik see, mis kunagi kasvab armastuseks, ükskõik milliseks, ei alga siis hoopis uudishimust, mitte millestki muust.  Tahtmisest saada teada, õppida tundma midagi või kedagi uut. Tahtmisest avastada ja mitte uskuda, et rohkemat polegi kui ainult see, mida sa näed. Niiviisi saadakse lähemaks.
Niiviisi ehk õpitakse üksteisega rääkima. Sest kuidas õige oleks, kui me julgeksime päriselt rääkida. Kui igaüks ei sulguks omaette omaenese vaikusesse, eeldades, tõlgendades, luues lugusid, pannes teise inimese suhu sõnu ja oletades pähe mõtteid.

Oli päevi, kui ma tundsin, et see kuradima naeratus on liiga raske kanda. Ikkagi võtsin ta alati uuesti sahtlist välja ja panin ette tagasi, sest kellelgi tundus tükikest minust hädasti tarvis olevat.
Ise aga läksin jooksma ja jaanuariõhtu lumesajus tasanes kõik jälle kuidagiviisi hallatavaks. Kogu elu oli korraga kaaluta olekus. Pikalt ei kesta see kunagi, aga õpidki piskuga toime tulema ja oled sealjuures korraks ütlemata õnnelik. Suure õnnega ei oskaks ma vist midagi peale hakata nagunii, väikesi võin seevastu kalliks pidada kaua. Nendest saavad tugipunktid, mille külge oma argipäevi ankurdades liigun edasi nagu kaljuronija. Tõeliselt raskeks lähebki alles siis, kui isegi ühte pisikest ankrut pole.

Nad räägivad, et kui tahate midagi, mida teil pole kunagi olnud, peate tegema midagi, mida te pole kunagi teinud. Võib küll olla. Aga nad vist unustasid juurde lisada, et isegi tehes midagi, mida te pole kunagi teinud, võite sellegipoolest vabalt saada ka täpselt samasuguse tulemuse, nagu tehes seda, mida olite alati teinud. Teenuse tingimused olid küllap kusagil imepisikeses kirjas ja läbi ei loe neid loomulikult eales mitte keegi.

Millalgi kuu jooksul olen märkmikku kirjutanud poolretoorilise küsimuse – kas öelda “pead ära kannatama” inimesele, kes on millegi pärast mures või endast väljas või mistahes muul moel häiritud, väljendab hoolimist, toetust, empaatiat või midagigi sarnast?
Jah, kas on võimalik näha teise inimese sisse ja hinnata, on’s tema piir veel kaugel või on ta juba niigi nii palju ära kannatanud, et murdumispunkt tuleb kohe?
Jah, küllap on, osalt kindlasti on, sest pikaajalised mustrid joonistuvad kõrvaltvaatajate jaoks selgemini välja ja kui keegi on juba kaheksakümmend kuus korda hunti hüüdnud, siis kaheksakümne seitsmendal ei pruugi seda enam keegi tõsiselt võtta.
Ent teiselt poolt ei tähenda see, et keegi hüüab alles esimest korda üldsegi mitte, et pole tal häda midagi, las kannatab rohkem, siis paneme tähele ja võib-olla teeme pai. See inimene võib vabalt olla ammu selgeks õppinud, et mis seal ikka, tuleb vaikides ära kannatada ja niiviisi ennast õhukeseks ja hapraks kulutanud.
Sest jutt sellest, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks, on lollus ja seda ei maksa tõsiselt võtta. Sest see, et miski sul ühekorraga hinge seest ei võta, ei tähenda ometi, et see sind vähehaaval ei nõrgesta ega söövita.

Kogu jaanuari jooksul on kõik olnud kuidagi nihkes. Mitte tingimata halvas mõttes, aga mingil moel olen kogu aeg otsinud mingit uut häält, mingit uut väljendusviisi, nagu ei kuuluks vana enam mulle. Kas leidsin? Vist mitte veel.
Aga küllap ma siis olen muutunud või muutumas, millest muidu see tunne, nagu loeksin ja lausuksin võõraid sõnu võõral toonil. Kas ma oleksin võinud püüda muutumisest keelduda? Küllap oleksin, jah. Aga elada ja muutumisest keelduda ju korraga ei saa.
Ja kui sa tunned, et see nähtamatu, aga tajutav nihe tegelikult ei tulene üldse millestki konkreetsest, ei mingist draamast, ei eksistentsiaalsest ängist, siis võib asi ju olla lihtsalt selles, et ongi.

Aeg muutuda.

Muusika: Riho Sibul “Talitee”

*Juhan Viiding