Vaata taevast, seal on kevad.
On. Tuli märts. Kevad. Haned. Lõokesed. Rattahooaeg.
Suusahooajast pigistasin välja 411 kilomeetrit. lõppude lõpuks oli see muidugi suurepärane, ehkki ma endiselt ei oota talve, et saaks suusatada, vaid ootan suusatamist, sest see teeb talve mu jaoks palju talutavamaks. Muidugi, sel hooajal õnnestus mul esiteks varbad kapitaalselt, no ikka päriselt, ära külmetada ja teiseks esimest järgmisel korral ennetada püüdes rämekallid espetsiaalsed suusasokid põlema panna. Koos jalaga. Järgmiseks hooajaks on mul vaja soojendusega sokke. Akutoitel! Kaugjuhtimispuldiga! (Sellised on nimelt olemas.)
Eraldi uisu- ja klassikasuusad osutusid kahtlemata imeliseks investeeringuks. Kaks paari suuski ja keppe sõitsid terve hooaja mu autos kaasas ja kuradima tore oli võimalus paarisaja meetri järel suusad ära vahetada, kui tekkis tunne, et ei ole ikka esialgu valitud sõidustiili päev. Ja lisaks on uisuhooaeg lihtsalt palju pikem, kuna klassikajälg nõuab märksa paksemat lumekihti.
Üks märtsihommik. Ja maailmas kuidagi palju värve. Taevas. Roosa õhk. Vastutulija ilusad sinised saapad. Džentelmen, kes kannab kaenlas Pekingi paleekoera. Naeratused, mida annad ja vastu saad. Märkamised ja äratundmised.
Ja mõistus, mis asub selle peale natuke kahtlustama, kas südamel äkki midagi salaja teoksil ei ole. Süda aga püsib täiesti vait ja tüüne nagu suhkrusiirup kristallkausis ega soostu avalikustama, kas või mis temal asjaga pistmist võiks olla.
Kuidagi tundus see talv siiski üleliia pikk. Väsisin ära lumest ja selle kühveldamisest ja küttepuudest ja külmast nende kiuste ja… Kõik väikesed kevademärgid, mis riburada tulema hakkasid, tekitasid tahtmise röövlitütar Ronja kombel rõõmust huilata: hommikul akna taga lõugav tihane, päike, esimestest saabujatest rändlinnud, esimene peoleo (juba!), laternaposti otsas kükitav toonekurg, lumikellukesed ja lumevabad lapikesed siin ja seal, kõrge roosakassinine loojangutaevas ja poolik kuu ja hiiglaslik täiskuu ja õhk, mis teeb peaaegu purju.
See on igal aastal esimest korda nii. Ja terve aprill on veel alles ees!
Tundub, et midagi muud ma märkmikku terve selle lõputu märtsi jooksul kirjutanud ei olegi.
Valetan muidugi häbematult.
Kirjutasin sinna mõtteid, millest said mõned raamatuarvustused. Mõtteid, millest hargnesid mõnikord teiste kaasabil uued mõtted. Ja viskasin mulda veel muidki märksõnu, mis nüüd alles ootavad idanemist, et kasvada kunagi lugudeks, kirjadeks ja blogipostitusteks, ka nendeks.
Tuletame sellest äkki üldistuse terve märtsi kohta, ah?
Et seemned said mulda.
Muusika: Keane “Bedshaped”
Toidutegu 