Maailma mõõtmise keel

Sõnad on ikkagi ainult sõnad.

Aga mitte minu jaoks. Sõna on sõber. Tööriist. Toit. Hingevaluvaigisti. Ehitusmaterjal. Sild inimeste vahel (aga ka kuristik).
Tõsi, ainult sõnadest loomulikult ei piisa. Nii, nagu helid saavad eksisteerida ainult koos vaikusega nende vahel, vajavad sõnad toeks tegu.
Ja eks mingi nurga alt vaadates on see minu usk sõnadesse muidugi lihtsalt liigutavalt loll. Tegelikult ma ju tean, et sõnad ei ole kõikvõimsad ning nendest kõige õigematest ja täpsematest sõnadest sildu ehitatakse ainult paberist ja tindist maailmas, elus on õigel ajal ütlemata jäänud sõnade jaoks enamasti juba kaugelt liiga hilja.

Vahel väga harva kohtan kedagi, kes räägib minuga samas keeles. Mida vanemaks saan, seda harvem.
Ma ei ütle selle kohta armastuse keel – ehkki ta on ka seda -, sest nii sõnastada oleks kaugelt liiga kitsas ja suunaks fookuse ekslikult üksnes romantilisele armastusele, ometi tähendusrikaste inimsuhete palett on (või vähemasti võiks olla) sellest märksa laiem ja mitmekesisem.
Nii et kindlasti mitte üksnes armastuse keel. Mõistmise keel pigem. Ei, maailma mõõtmise keel.

Ja see ei tähenda loomulikult ka kõiges samal arvamusel olemist, vaid pigem mingit üldiselt samal kursil liikumist, sarnast sõidustiili, ühist mõõtkava, veel rohkemgi aga lihtsalt võimet ja tahtmist koos mõelda, arutleda, uusi seoseid tekitada.
Enamik vestlusi, suuliseid või kirjalikke, moodustavad dialoogi ainult näiliselt, olles tegelikult monoloog dialoogi vormis, milles kumbki oma asja ajab.
Päris dialoog või pigem duett, milles osalejate omavaheline sünergia saab mõttevahetuse katalüsaatoriks, ei ole sugugi tavaline. Minu maailmas küll mitte. Aga minu jaoks on see ühelt poolt juba täiesti iseseisev side/suhe teise inimesega ja samas ka vundament, milleta mul mingeid edasisi tundeid tekkida ei saa. Ja kolmanda aspektina jääb see vundament enamasti alles ka siis, kui tunnetest on tuhk saanud.

Tähendusrikas vestlus ja armumine/armastus käivad minu jaoks küll tihti koos, aga neid ei tohi siiski omavahel päris võrdsustada, sest nad saavad eksisteerida ka eraldi. Tähendus peab minu puhul muidugi tulema kõigepealt, armastus aga kõõlub ukse vahel ja ootab sisse kutsumist nagu vampiir, kes ilma kutseta ei tule. Mõnikord ei kutsutagi, aga ega tähendus sellepärast veel olematuks ei muutu.

Tähenduslik side ei teki küll otsekohe, sest ma pean inimest enne tundma saama, aga eks muidugi unustan siis tasapisi valvsuse ja hakkan arvama, et sellised inimesed on samast tõust, et miski neis tundis midagi minus ära, et nad näevad mu sisse sama palju kui mina nendesse ja et nende jaoks loeb selline ühendus sama palju. Enamasti selgub, et siiski mitte. Noh, tuleb ikka Otto Kösterit kuulata (“Kunagi ei tohi endale midagi liiga ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi…”).
Ma ei keela küll endal seeüle natuke kurvastamast, ent ei jää neid ka lõputult taga leinama, sest saan siiski suurepäraselt aru, et inimesed on ehitatud täiesti erinevalt ning et ühesuguse tähenduse õnnelikke ja kestvaid sünkroonsusi tulebki elus ette hoopis harva. Teistel inimestel on oma elu ja oma lugu ja oma valikud ning seda tuleb respekteerida.
Vähemalt targemaks saan niiviisi alati ja lõppude lõpuks võimaluse oma keeles rääkida ostaks ma nagunii ära ka sellisel juhul, kui hind selgub alles tükk aega hiljem.

(Üldiselt saaks kogu selle teema kokku võtta ka märksa lühemalt ja otsekohesemalt, aga ma ei hakka teid praegu sellise ootamatu ja jõhkravõitu registrivahetusega šokeerima.)

Eelmisel laupäeval sõitsin läbi kevadõhtu Viljandisse ooperit vaatama (jumal paraku, kuna me linnas pole enam kino, kus MetOpera ülekandeid näeks) ja mõtlesin kogu selle uskumatu roheluse taustal, et olen maikuu suhtes alati häälestatud nagu läheduse eest põgenev suhtefoobik või vältiva kiindumusstiili esindaja, ühelt poolt võimetu vabanema eneselegi teadvustamata hirmust haiget saamise ees ja teiselt poolt taluma survet mingisugustele ootustele vastata ja vajatud või haavatav olla, nii et lihtsam on otsida vigu ja valutum kõik igaks juhuks lõpetada enne, kui see alatagi jõuab.
Maihämarus helendab õunapuuõitest. Ma ühtaegu natuke ootan, aga rohkem kardan neid Tartu valgeid öid, mis avatud aknast tuppagi tulevad.
Seda kõike on minu jaoks kuidagi liiga palju. On alati olnud. Niisugune pillava lahkusega kasvamine ja (eriti sirelite) õitsemine tekitab minus miskipärast rohkem ängi kui rõõmu.
Maikuu on liiga nõudlik, liiga intensiivne ja ma ei jaksa talle meele järele olla, nõnda siis üks osa minust ootab, et ta kiiremini läbi saaks, ning teine osa nutab pärast selle üle, kuidas kõik ilus on üksnes nii üürike, nii üürike ja varsti on jälle aeg vastu minna lumele.
Tõsi, sel aastal polnud mul nii palju aega sellele mõelda, kuna tegemist oli kuidagi nii ogaralt palju, et uneaega pidin kohati kärpima mõlemast otsast ja ikka lonkas kõik kõiki nelja jalga korraga. Ja see peaaegu lakkamatu tuim peavalu (ehkki selles oli küll süüdi miski muu)!

Aga ooper oli muidugi nauditav. Kui paljud täie mõistusega inimesed viitsivad laupäeva õhtul ooperi vaatamiseks kakssada kilomeetrit maha sõita, ma ei tea, aga teisalt jällegi: miks mitte. Kui nüüd see asjaolu kõrvale jätta, et bensiini hinda arvestades sõidad ja nutad verd.
Saalis oli kokku viis inimest, nii et põhimõtteliselt oli võimalik tunda end Baieri hullu kuninga Ludwig II-na, kes koopasse rajatud privaatkontserdisaalis Wagnerit kuulas.
Donizetti “Lucia di Lammermoor” oli 17. sajandi Šotimaalt  toodud kaasaegsesse allakäinud USA väikelinna ning kuigi sarnaste kontseptsioonidega on ka põhjalikult ja piinlikult alt mindud, siis kõnealune versioon koos hästi dünaamilise lavapildiga töötas suurepäraselt.
Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrv on hakanud väheste ooperikülastuste tõttu töntsiks jääma või oligi tegemist suurepärase koosseisuga, aga… tegemist oli suurepärase koosseisuga ja bel canto laulmisega oma parimal kujul. Luciat kehastas Nadine Sierra, tema venna Enrico rollis oli Artur Ruciński, aga suurima üllatuse minu jaoks valmistas ilus tugev vähimagi nasaalse varjundita tenorihääl mis kuulus Edgardo rolli laulnud Javier Camarenale (kes tõele au andes näeb muidugi välja nagu tenori karikatuur).
Verd voolas viimases vaatuses ojadena, sest võika, aga samas – tuleb tunnistada – leidliku detailina oli taparelvaks… tulekustuti. Tundub loogiline, kust Lucia mingi põhjakäinud väikelinna räpase motellitoas selle pistoda ikka võtnud oleks, millega Arturo teise ilma saata.

Samuti oli täiesti lummav üleeilne Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääle” esmaettekanne. Uskumatult puhas kooskõla, nii et pead silmad sulgema ja laskma muusikal kaasa kanda. Ja kannabki. Aga liiga palju ei saa seda kuulata, sest see toob kõik mõrad sus eneses nähtavale.

Ja täna käisin rattarallil. Ootamatult kabe sõit kukkus välja. Kuna mul hakkas starti oodates väga külm, panin tehnilisest stardist kohe kiiresti ajama ning poolel maal otsustasin, et suudan seda tempot hoida küll. Kuuekümne kilomeetri läbimiseks kulus kaks tundi ja kolm minutit. Asjade perspektiivi seadmiseks – selle aja jooksul läbis maakera oma orbiidil umbes kakssada kakskümmend tuhat kilomeetrit, üks keskmine tubli tigu aga liikus edasi ligikaudu kaks meetrit.

Foto: Marin Lõo

Ja eks igasuguseid muid asju toimus selle kuu jooksul veel. Näiteks kinkisin endale edeva punase sulepea, jutt jookseb nüüd eriti sujuvalt.

Ja siis pidin mõistagi lisaks ette võtma ka ennist natukeseks ootele pandud teemade läbi töötamise.
Mul pole lülitit, kust kõike üleöö välja lülitada, ja mu jaoks ei ole ümbersõite, minu meetod on vist kuidagi piinarikkam ja esmapilgul ka aeglasem, sest ma pean kõigest läbi minema. Ennast kõigest läbi kirjutama, kuni ring on täis.
Aga see-eest on see menetlus väga tõhus ja täiesti lõplik – kui olen töötlemisprotsessiga ühele poole saanud, siis ma ei pea nende teemadega rohkem tegelema ja enamasti on sellest tulenevalt ikka mõni tarkusetera ka kõrva taha panna õnnestunud. Paremaks inimeseks saamiseks oleks seda loomulikult liiga suurejooneline nimetada.

Kujutan miskipärast ette, et need, kes valivad kõige pinnale kerkiva alla surumise, emotsioonide eitamise või viha pidamise, peavad enamasti lõpuks ikkagi iseendaga silmitsi seisma, sest kuigi ennast petta on võimalik päris pikalt, kipub asjaga tegelematuse valu mingil hetkel siiski tegelemise valust akuutsemaks saama ja sunnib endasse vaatama.
Mind üldiselt aitab ebamugavatest teemadest läbi närimisel uskumine sellesse, et inimesed on üksnes inimesed ja suurem jagu neist meist teeb haiget oskamatusest, mitte ettekavatsetult ning võtab heas usus vastu otsuseid, mis hetkel parajasti saadaval oleva info tingimustes ongi parimad, ent võivad lihtsalt hiljem tagantjäreletarkusega valgustatuna osutuda pisut kehvadeks.
Usutavasti on ka see hea, et mul ei ole üldiselt kombeks kellegi peale vimma pidada, mis muidugi ei tähenda, et ma päris kõike tolereeriksin, mingisugused piirid mul ikka on (kuigi raskusi nende kehtestamisel, aga eks ma teotempos arenen). Sellegipoolest, vimma pidamine tähendaks anda kogu võim oma enesetunde üle kellelegi teisele, aga mulle siiski igatahes meeldib võimu rohkem enda käes hoida.

On inimlik mõnda aega vastuseid otsida, aga lõpuks saad ikkagi aru, et sobivad võid sama hästi lihtsalt ise välja mõelda ning siis nende juurde pidama jääda, sest ühtainsat tõde pole nagunii olemas.
Pole olemas saatusest saadetud õppetunde (mis ei tähenda, et kogemustest õppida ei saaks, saab ja peabki, ehkki ma ei suuda ega taha igas viimses kui elusündmuses vastavat potentsiaali näha) ega põhjusi, miks kõik on millekski hea. Lõppude lõpuks on see, mis juhtub, lihtsalt elu ja inimesed oma ebatäiuses. Läbi misiganes sisemise segaduse teisele poole välja tulnuna on see tõdemus mulle alati kummaliselt lohutavalt mõjunud, sest igasugune täius elus ja inimestes on steriilne ja igav.

Arenemisruumi muidugi veel on, sest iseendale on esimese hooga ikkagi raske andeks anda. Et ka ma ise olen ainult inimene. Et ma tundsin, kuigi pole kindel, mida siis enne ja mida nüüd. Et ma uskusin. Et ma eksisin.
Ent kui palju kordi ma ka poleks soovinud olla tuimem või pealiskaudsem või ükskõiksem ja tunda vähem, lõpuks jõuan ikka tagasi mõistmise juurde, et oma tajumise eripärasid ma ju ära ei annaks, isegi kui mõnikord on raske. Ma tunnen intensiivselt, aga olen ajaga ära õppinud sellesse mitte kinni jääma. Elan läbi ja jätan selja taha.

Ma ju ei räägi siin kõigest, mitte millestki tegelikult, aga see ei tähenda mõistagi, et ma mingid valed või tõed iseendale tunnistamata jätaksin, kui ma ka parajasti just väga ei tahtnud neid endale tunnistada. Ei tahtnud, ei taha, aga enda vastu tuleb ikka ausaks jääda ning kogemused, mis puudutasid, oli vaja läbi töötada nii või teisiti, allesjäänuga tegeleb aeg. Lihvib mälestuseks. Või pruulib tindiks, millega saab lugusid kirjutada.

Ka niiviisi mõõdetakse maailma.

Muusika: Bryan Ferry & Todd Terje “Johnny & Mary” (üks neist harvadest juhtumitest, kui kaver on parem kui originaal)