Ja seda juulikuud ei tule enam

Yin & Yang

Keerasin kalendris juulikuu ette.
Keerasin teist külge, sest ärkamiseks oli veel liiga öö. Elus uut lehekülge ei keeranud, seda teen kuu aja pärast. Või midagi sellist.

Väsisin jubedalt ära, nagu ikka puhkuse alguseks, kui endast on viimane ja siis natuke veel välja pigistatud.

Saatsin doktorandile vale kaitsmiskuupäeva. Neli korda.

Kirjutasin blogipostituste mustandeid. Arveid. Sisseastumiseksamite protokolle. Raamatuarvustusi. Uitmõtteid märkmikku. Kirju ei kirjutanud, peale nende, mida ma ära ei saatnud.

Sõitsin jalgrattaga. Sõitsin autoga ühesuunalisel tänaval vales suunas – no kes siis märkide järgi sõidab, ikka mälu järgi sõidetakse.

Lugesin luuletusi. Blogisid. Jonuškaitėt. Berlinit. Ajalehti ei lugenud. Ühtegi tööalast dokumenti, mida tegelikult tingimata enne puhkust pidanuks, ka mitte.

Võtsin aega logelemiseks ja jälgimiseks, mis tunded ja tajud must läbi voolavad. Võtsin ravimeid. Kartuleid ei võtnud, neid polnud keegi isegi maha pannud.

Tegin endaga rahu. Tegin saunavihtasid, kolmkümmend kaks tükki. Ei teinud: kükke, kätekõverdusi, remonti. Lumememmesid ka ei teinud, materjaliga oli kitsas.

Mõtlesin uhkusest. Väiklusest ja suuremeelsusest. Sellest, mida ma valesti teen. Sellest, mida ma õigesti teen. Sellest, kuidas ja mida inimesed üksteises esile toovad ja kuidas see on eri aegadel erinev. Mõtlesin rabast ja inimsuhete rappaminekust.

Käisin rabas. Käisin jooksmas. Käisin jalgrattaga lahtisel kruusal külili, kui kuu kõige palavamal päeval 83-kilomeetriselt sõidult tulles ulja kaarega väravast sisse keerama hakkasin. Ühelgi suvelavastusel ega muul palaganil ei käinud.

Jäin vihma kätte. Jäin autoga metsateel kinni – selle kännu olid nad sinna minu jaoks istutanud!
Sain välja ka.
Sain jälle mõnest asjast aru ja inimestest sai hea meel.

Kütsin ahju, sest oli ometi juulikuu ja sooja 17 kraadi, toas, ma mõtlen.
Magasin, aken ja rõduuks pärani lahti, sest oli ometi juulikuu ja väljas troopiline öö.

Korjasin murakaid (tööstuslikus koguses) ja mustikaid (natuke) ja vaarikaid (mõistlikult). Aprikoose ei korjanud, need ostsin poest.

Keetsin maasika-banaanimoosi. Aprikoosimoosi. Mustika-virsikumoosi. Murakamoosi.

Kaotasin sõnad.
Leidsin sõnad.

Kuulasin Pärnu muusikafestivali. Kuulasin barokki ja mõtlesin jällegi, milline imeline instrument on inimhääl. Kuulasin vaikust.

Olin väsinud. Olin rõõmus. Olin kurb. Olin rõõmus. Olin kurb. Vihane ei olnud. Armunud ei olnud.

Ja seda juulikuud ei tule enam.
Saagu kõik saudadeks.

Muusika: Joep Beving “Last Dance”

Taevas põleb

 

4 responses to “Ja seda juulikuud ei tule enam

  1. väga väga naine

    Kaunis.

    Meeldib

  2. Ausalt, ma tahaks püsti tõusta. Nii hea.

    Liked by 1 person

  3. Möödusin sinust ühel juulipäeval, kui pargis einestasid. Kuidagi kummaline oleks olnud ligi astuda ja öelda, et jätan sinu postitused alati viimaseks nagu taldriku parima pala. Blogi kommentaariumis on ehk vähem kummaline. 😌

    Meeldib

    • Aitäh!
      Ja muidugi oleksid võinud ligi astuda, seda on juhtunud küll (ehkki rohkem toidublogi aegadel) ja pole sugugi kummaline, toredad trehvamised on olnud 🙂

      Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s