Monthly Archives: august 2022

Mõrkjashõrk

Saagu kõik saudadeks.

Nagu ikka augustis. Mu sala-arm, kukkuvate õunte ja kukkuvate tähtede kuu, siniste õhtute ja valmiva vilja kuu.

Saudade kohta olen kunagi kirjutanud nii:

Istudes ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulates ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadates tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõeldes kõigest sellest, mida sa oleksid nii väga tahtnud igavesti hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas – see ongi saudade.

Ehkki üldiselt olen ma enamasti kippunud elama pigem tulevikus, mitte minevikus. Noh, olevikus püsimisega selgelt on ikkagi probleeme nii- või teistpidi.
Ent sellegipoolest arvan ma, et saudades on küll kõige kaduva tajumist, kuid rohkem siiski sügavat ilu, tundlikkust ja nüansirikkust, pigem lootust kui masendust, pigem armastust kui valu, pigem teadlikkust kui kannatamist. Saudade, nagu ka fado-laul, pole minu meelest mitte kibe kahetsus selle üle, mida ei olnud, vaid mõrkjashõrk meenutus sellest, mis oli.
Mingil põhjusel tõmbab mind see Portugali hing ja süda ja ükskord ma loomulikult jõuan ikkagi Portugali ning veedan seal kerges vinho verde uimas aega fado-baarides või ookeani ääres laineid vahtides, kõik vaatamisväärsused aga jätan rõõmsalt külastamata. Samas ei saa eitada, et sedasorti meeleseisundit (meelega nimetan seda nii) tahaksin jagada kellegagi, kes on samal sagedusel. Jagada rõõmu samadest tähtedest pea kohal ja meremühast.
Nagu noil aegadel, kui ma võisin tantsida ja flirtida poole ööni, aga tähendus oli tegelikult vaid tollel, kes oskas ja tahtis minuga jagada ka seda hingepaitavat nukrust, mis tuli pärast. Sest suured asjad ja rõõmud on ometi kõigile, aga just need, kellega jagatakse väikeseid rõõme ja väikeseid kurbusi kah, tähendavad rohkemat.

Esimesel augustipäeval kallas hommikust õhtuni vihma. Lugesin õhtul kokku, et sain päeva jooksul hakkama kümne kuuldavale toodud sõnaga. Käisin toidupoes (seal sõnu ei kulunud, sest iseteeninduskassa) ja lillepoes (sinna need kümme sõna läksidki). Rohkem inimesi ei kohanud ja sõnu vaja ei läinud. Päris veider oli järele mõeldes.
Samas – ega see ei häirinud mind kuidagi, küll aga pani mõtlema, kui kaua aega kuluks, kuni see ikkagi hakkaks mind häirima. Kas ja millal hakkaks inimestest puudust tundma ja suhtlusnäljast uksepiita närima?
Inimesena, kelle on suhtlemiseks piiratud kogus energiat, on üksi olemine mulle eluliselt vajalik, aga et mul inimesi ja suhtlemist üldse vaja poleks, seda ma ei saa ka kuidagi väita. Lihtsalt, noh, kvaliteet ja kvantiteet, üksindus ja üksildus, eks ole.
Teiselt poolt ma olen muidugi märganud, et inimestest ikka koorub alati midagi huvitavat välja, kui sügavamalt kaevata. Aga siis jällegi, see piiratud kogus energiat, vanemaks saades lihtsalt ei ole enam nii palju jaksu kulutada, et suurema hulga inimestega pealispinnalt järgmiste kihtideni jõuda. Ja tegelikult on sellest ju kahju (ehkki see on mõtlemise, mitte tundmise tasandil kahju).
Olen seda muidugi juba tsiteerinud, aga:

Kogu elu on nõnda! Endale vajaliku inimesega jääbki rääkimata, sa ei ava talle oma hinge ega rõõmusta tema hinge, ei soojenda seda, vaid puudutad argisaginas juhusliku sõnaga ja tormad edasi oma tühiseid asju ajama!
(“Aldimängija Danilov”)

Kas see on muudetav? Ei pruugi olla. Teisalt erisuguste ja eri tasandil suhete pidamine oma elus tuleb ainult kasuks. Kõigiga ei jõua suhelda ühesugusel tasandil ja sagedusega ja kõik ei saa täita ega peagi täitma samu sotsiaalseid, intellektuaalseid ja emotsionaalseid vajadusi.
Näide, mida ma ikka armastan teema illustreerimiseks kasutada – mul on üks sõber, kes aktiivselt vihkab kandleid ja kandlemuusikat. Kui ma oleksin kirglik kandlefanaatik (mida ma ei ole), siis peaksin ma oma obsessiooni jagamiseks igatahes leidma mõne teise inimese. (Korraks teemast hälbides – mingil ajal tuletasin Duolingos soome keelt meelde ja arvestades sealset kandleteemaliste näitelausete rohkust ei anna mulle siiamaani rahu, kes ja miks küll võiks hädasti vajada soomekeelset sõnavara kannelde kohta.)
Eriti lai skaala on minu meelest selles vahemikus, mida saab pealkirjastada “vähem kui sõbrad, aga rohkem kui tuttavad”. Sinna mahuvad need, kellega räägid aeg-ajalt skaibis või messengeris mõnel hobiteemal. Need, kellega kohtud linnas alati juhuslikult, aga siiski suhteliselt regulaarselt ja räägid sellest, mida viimasel ajal lugenud oled. Need, kellega satud võib-olla kord aastas kirjutama ning vahetad siis mingi aja jooksul intensiivselt pikki kirju, kuni see soikub järgmise korrani. Endised ja praegused kolleegid, kellega on muudki ühist kui tööteemad. Internetituttavad. Ekskallimad, kellega on kontakt säilinud. Ja nii edasi.
Reeglina on need suhted ka mõnevõrra hooldusvabamad, võrreldes päris sõprus- või paarisuhetega, aga sellisena mitte väheväärtuslikud.
Ja lisaks on veel muidugi ka suhted, mis ei allu üldse mingisugusele defineerimisele. Oli näiteks keegi, kes oli mingil ajal kõige olulisem inimene mu elus, aga tema jaoks polnud ühtegi sõna, mis sobinuks täpselt ütlema, kes ta mulle oli, sest kõik tähendanuks kas liiga palju või liiga vähe.
Seda meelt olen ma muidugi endiselt, et neid päris sügavaid ja lähedasi sõprussuhteid ei ole võimalik säilitada üksteise elus regulaarselt osalemata ning ühiseid kogemusi loomata.
Aga päris kindlasti asub nii sõpruse kui tutvuse piir eri inimeste jaoks eri kohas ja on tunnetuslik, mitte ei tähenda kindlate kriteeriumite täitmist, kuni peamine – vastastikune hoolimine ja omavahelise suhte oluliseks pidamine – on olemas. Ma ei tea, kas rohkem midagi üldse ongi vaja.
See teema hargneks mängleva kergusega veel igas suunas laiali, aga jäägu mõneks järgmiseks korraks. Peamiselt on mu jutu mõte ilmselt selles, et niisugune erinevatel lähedusetasandil opereerivate suhete võrgustik on üldjuhul oluline ja elu rikastav. Mitte et ma ise oleks selle loomisel või säilitamisel eriliselt osav, eh, ei, sellega ma nüüd küll uhkustada ei saa, ma olen kõva teoreetik ja targutan lihtsalt niisama, nagu tavaliselt.

Sain siin vahepeal sünnipäevaks Ain Angeri kontserdi pileti (mis väga tore oli). Täpsemalt kandis üritus pretensioonikavõitu pealkirja “Ain Angeri ooperipäevad” ja toimus Haanjamehe talus. Ühest küljest oli see muidugi huvitav, täiesti teistmoodi toimumispaik. Teisest küljest see siiski asjale pigem kasuks ei tulnud, sest ehitis (ait, küün, sara) oli sedasorti muusika ette kandmiseks tegelikult üsna ebasobiv, akustika puudus ning hääl ei kõlanud, mida Anger üritas tuntava forsseerimisega kompenseerida.
Kontserdi kava (Schuberti laulud, mõned vene romansid, paar laulu Eesti heliloojatelt, mõni ooperiaaria ja itaalia laul lisaks) mulle tegelikult meeldis (Tõnu Kõrvitsa “Viimane laev” soolopalana kõlas pareminigi kui koorilauluna) ning viiuli (Mari Poll) ja akordioni (Momir Novakovic) kooslus saatena oli heas mõttes üllatav. Eriti akordionistil pidi muidugi keeruline olema, sest ta ei saanud peaaegu üldse meloodiat mängida, vaid pidi saatjana enam-vähem bassimängija rollis olema.
Enne esimest lisapala (Leigh’ Don Quijote “Tõotuslaul”) jõudsin mõelda: aga vähemalt tundub, et seilame sadamasse ikkagi muusikalise väärikuse tuules. Ja siis tuli muidugi teine lisapala ning ma lootsin, et selleks on Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”. Aga nii hästi ei läinud. Anger teatas, et otsitagu nüüd jälle välja oma kõrvale pandud telefonid, et saaks kaasa laulda, kui keegi juhtumisi sõnu ei tea. Saaremaa valssi.
Ei, palun, ärge tehke seda!
Aga no muidugimõista tehti. Ja see nähtavasti vältimatu ühistegevuslik palaganikomponent suutis üldmuljet ikka rikkuda küll.
Olen alatasa mõelnud, et milleks täpselt seda vaja on. Kas arvatakse, et lugupeetud publikum ei suuda oma elamust niisama kätte saada,  ilma et peaks lõpetuseks saama ka ise midagi kaasa jorutada või vähemalt rütmi plaksutada (mida ma alati igasuguste ooperigalade lõpus natuke kardan, kui viimaseks palaks on loomulikult “La Traviata” joogilaul). No ei ole tarvis, selle jaoks on teised kontserdid. Laulurahvas või mitte, aga katsuge siiski ometi natuke aega laulmata olla või midagi.

Kirjutan avatud akna all. Ööõhk tuleb tuppa. Kirikukell lööb sajandeid.
See on hilissuvi, tal on kindlasti kaasas midagi head. Veel on päevades päikest, öötaevas tähti, puu otsas valgeid klaare, südames julgust.
Sügis ei tule veel.

Muusika: Mariza “Chuva”

Teine kiri Muhvile

Ööd on juba pimedad, sulepea tühjaks kirjutatud, plaanitud rattaringid läbi sõidetud nii päri- kui vastupäeva ja ongi kõik. Homme pean tööle minema.

Aga lisaks muule muidugi koorisin vahepeal ka endalt kihte maha, sest sain aru, et ma ikkagi olen mingi osa endast kuhugi tee äärde maha unustanud. Eks ma umbes oskan arvata ka, kelle kätte see jäi, ja temal pole seda ammu enam vaja. Mulle endale siiski kuluks ära, nii et nüüd ma neid siia ja sinna jagatud tükke kokku korjan.
Ega ma tegelikult ikkagi ei ole päriselt aru saanud, kuidas tundlikkus tugevus olema peaks. Jah, olgu, see tähendab võimet rohkem märgata, rohkem kogeda, rohkem suhestuda. Tunded ja tajud on intensiivsemad. Väikesed asjad võivad valmistada suurt rõõmu. Armastus läheb sügavamale. Aga ka valu on valusam. Ja teiste inimeste valu saab liiga tihti enda omaks. Ülestimulatsioon on kergem tekkima. Raskem on iseennast tajuda. See võib olla tugevus teatud kontekstis, kui mängu tuleb suhestumine maailma ja teiste inimestega, kipub sellest ikkagi pigem nõrkus saama.

Eks ma olen ju ka enesekaitseks mõned võtted välja arendanud. Ja mõnikord alles palju hiljem suutnud seda teiste inimeste pilgu läbi näha. Ahhaa, ta rääkis sellest! Ah sellepärast tajus tema seda niimoodi! Mõnikord on see väga valgustav, mõnikord kurvastav.
See müür, mis mul ümber on, näiteks. See ei ole kõigi jaoks, kaugeltki mitte. Nende jaoks, kelles ma ei taju sügavamat isiklikku sidet, pole mul mingeid müüre, sest nemad on lihtsalt mu elust läbi- ja möödaastujad, kellel pole mu üle mingit võimu. Ja sellest pole midagi, enamik inimesi elus ongi sellised, kes tulevad ja lähevad.
Aga siis on need, kellest ma tajun (mitte et soovmõtlemise komponenti välistada saaks), et nende tähendus mu elus saab olema suurem. Neil tekib mingi emotsionaalne võim ning koos sellega võimalus mulle haiget teha. Selles seisneb loomulikult kogu inimsuhete võlu ja vaev, usalduse ilu, risk ja raskus. Et kogeda tõelist lähendust, peabki riskima ja tegema end teise inimese ees haavatavaks. Usaldust tulebki suuresti avansina jagada.
Ja mul on sellega pisut probleem, et just nende inimeste puhul, kes mulle päriselt meeldivad ja kellega ma tegelikult tahan sügavamat ja kestvamat sidet, kipun varjuma müüri taha, sest ma ei taha riskida, et investeerin ennast liiga palju ning saan lõpuks haiget.
Paraku olen hakanud taipama, et mitte üksnes kaugel sellest, et olla mingi kuulikindel meetod (ma ütlen ‘meetod’ parema sõna puudumisel, kuigi see jätab mulje, nagu tegemist oleks teadliku tegutsemisega, ei, see on ikka puhtalt alateadlik ning enamasti saan ise sellest alles tagantjärele aru), annab see vist just vastupidise tulemuse ning on pigem isetäituv ennustus. Niiviisi usaldusel aeglaselt areneda lastes oled lõpuks juba kaugelt liiga seotud ning kindlustad endale põhjaliku haigetsaamise. Mõtlemiskoht. Tulevikuks, olnut poleks need mõistmised nagunii muutnud, sest rumbat tantsitakse ikka kahekesi, ka siis, kui kumbki tegelikult tantsida ei oska.

Lugesin Valérie Perrini “Lilledele värsket vett”. Minu jaoks on see piir õhkõrn, kust ühel pool on maitsekas peen helgus ja teisel pool imal läägus. Teema ulatub muidugi otsapidi ka varjundivaesemaks muutuva maailmani, sest liigne läägus tuleneb minu meelest tihtipeale liigsest korrutamisest ning puust ja punaseks tegemisest, nagu ei tohiks jumala eest mitte midagi lugeja kujutlusvõime hooleks jätta (ja võib-olla enam ei tohigi, sest inimestel ei ole enam kujutlusvõimet ning neile peabki ette kirjutama, mida lugedes tundma peavad?).
Aga praegu ma tegelikult ei tahtnud rääkida mitte sellest, vaid sellest, kuidas kõik armulood seal raamatus ühtemoodi algasid – esimesel kohtumisel riiete seljast rebimisega. Nagu ma ütlesin arvustuses, mul ei ole siin pretensioone usutavuse ega moraali seisukohast, aga see, et taolisest algusest areneb tõeline kestev armastus, on väga ebatõenäoline. Armastust esimesest silmapilgust ei ole nimelt olemas. On kirg, iha, tõmme (kusjuures ei pruugi see alati ka tingimata seksuaalne olla), armastus ja isegi armumine on midagi muud.
Seetõttu ei ole ma ka seda armastust esimesest silmapilgust kunagi kuidagi ihaldamist või unistamist väärivaks pidanud. Minu arust on see naiivne pettekujutelm, loota, et on olemas mingi müütiline See Õige, kelle sa sekundi murdosaga ära tunned ja siis igavesti temaga kokku jääd. Jah, see on võimalik küll, et inimene osutubki ka hilisemal tundma õppimisel igati sobivaks ning sel juhul tõesti saab seda nimetada armastuseks esimesest silmapilgust.
Aga see selgub palju hiljem, on väga haruldane ja sellele lootma jäädes kindlustatakse endale hea hulk pettumusi, sest heleda leegiga süttinud suhted põlevad enamasti tuhaks tunduvalt kiiremini, kuna põhinevad suuresti (seksuaalsel) külgetõmbel, mitte ühistel väärtustel, teineteise päriselt tundma õppimisel, lojaalsusel ja samal poolel olemisel. Seksuaalsus on oluline, aga ainult sellele ehitatud suhe on nagu kolme põrsakese vundamendita põhumaja.

Võib-olla on see mingi nurga alt liialdus, aga siiski ei tagane ma seda öeldes oma tõest – et seksi leida on lihtne, aga katsu leida kedagi, kellega saab kõigest ja päriselt rääkida. Ka siinpuhul jääb mulje, nagu tegemist oleks teadliku valiku või eelistusega, aga ei, see on … ee … orientatsioon, nii olen ma konstrueeritud. Muidugi on mu elus olnud mehi, kellega ühes ruumis viibimine ilma kahemõttelist juttu ajamata oli praktiliselt võimatu, aga see oli tegelikult vaid mängu ilu, mis ei pidanud tegudeks kunagi saama.
Sest mul on vaja vaimset klappi ja üldjuhul ka mingit emotsionaalset mõõdet (justnimelt selles järjekorras). See ei ole otseselt tähtsuse järjekord, pigem – kuidas öeldagi – hormoonide reageerimise järjekord (aga selles kontekstis muutub muidugi ka mõistetavaks, miks ma pean end vähemalt mõningase ettevaatusega kaitsma, küsimus on lihtsalt, kuidas teha seda ennast sulgemata, sest on juhtunud muidugi, et ma enda arvates olen täiesti avatud ja huvitatud, aga tegelikult kiirgan vastupidiseid signaale ning alateadlikult hoopis saboteerin edasisi arenguid).
Krt, ma olen neis asjus ikka lootusetu.
Mina hindan aeglaselt süttivate suhete ilu ja ma ei oska suhelda eesmärgipäraselt. Kui ma tajun, et suhtlemise eesmärk on teha kindlaks, kas meil võiks tekkida suhe, siis ma lähen krampi ja ei suuda enam üldse loomulik olla ega iseendana käituda. Minu jaoks tuleb inimene enne tema sugu ja ma tahaksin suhelda sellepärast, et mulle meeldib selle inimesega suhelda ja sellest võib ju muidugi tulla enamat, võib ka mitte.
Kuid kui teine inimene on orienteeritud eesmärgile, siis on tal minu mõistes kogu aeg kuhugi kiire ning selleks ajaks, kui minu jaoks on tekkinud piisav vaimne ja emotsionaalne side, et mul saaks üldse tekkida seksuaalne huvi, on mees juba kas paigutanud mind naabritüdrukute kategooriasse, keda naisena ei nähta, või veel tõenäolisemalt kaotanud igasuguse huvi ka minu kui inimese vastu ning neist, keda minu mõistes justkui sidunuks muudki kui soopõhine potentsiaal, saavad üleöö võõrad. Ja mina jään mõtlema, et kuidas me nüüd siis sinna jõudsime.

Kuhugi jõudmisest rääkides, üleeile suutsin autoga kraavi tagurdada. Keerasin valele teele ja ringi pöörates tagurdasin pisut liiga uljalt, arvestamata, et põlluservas olev hein ei ole lihtsalt hein, vaid varjab enda all sügavat kraavi, nagu neid nüüd ka kruusateede äärde kaevatakse. Päris põhja ei jõudnud, poole perve peal sain pidama, aga omal jõul enam üles muidugi mitte. Kindlustasin auto lisaks käsipidurile ka tõkiskingadega ja suundusin kõrvalasuvasse majja mõnd abivalmis talupoega otsima. Aga parajasti juhtusid mööda sõitma kaks kohalikku selli, kes mu oma autoga jälle kenasti teele tagasi tõmbasid.
Võib-olla peaks oma ettevaatlikkuse suhete osas vahetama ettevaatlikkuse vastu auto juhtimisel?

Öösel aga saagisid ritsikad ennastunustavalt ja kerkiv hiiglaslik kuu oli nii hele, et kukkuvaid tähti ei näinudki. Aga ega langevate tähtede lubadusi ei maksagi uskuda.

Kiri Muhvile

Ärkasin eile hommikul kell 5.55. Ma ei omista sellistele numbrikorduvustele suuremat tähendust, aga märkan neid küll. Suhtun nendesse kui väikestesse argipäeva tükeldavatesse seikadesse, umbes samamoodi, nagu sellesse, kui vastu tulev jalgrattur viipab. Antud juhul siis on viipajaks ehk elu.
Samas – ajuti ja natuke tunnen midagi kadeduse taolist nende inimeste suhtes, kes näevad kõiges tähendusi ja kokkulangevusi. Salaja (või isegi mitte nii salaja) usun, et nende elu on kuidagi lihtsam, kui nad suudavad entroopia mingitele (mis siis, et minu pilgu jaoks keerulistele ja kunstlikele) reeglitele allutada.

Ühesõnaga – ärkasin kell 5.55 ja läksin korraks välja. Päike oli juba tõusnud, aga vinnas end alles metsa tagant üles. Maailm oli täiesti vait, ainult keegi lendas tiibade vihinal üle ja ma ei teagi, kas see oli lootusrikas varajane linnuke tera otsinguil või mõni eriti hilja peale jäänud ööelajas. Veendunud, et maailm on endiselt omal kohal, läksin voodisse tagasi ja tukkusin poole kümneni selles magamise ja ärkveloleku vahelises seisundis, kus elavad ilusad unenäod.

Millegipärast ei ole ma sel suvel korralikult koriluse lainele saanud. Ega ei ole ka õige öelda, et ma neid korjamisretki nautinud poleks ja endiselt olen üsna veendunud, et see on kõige parem (tähenduses: minu jaoks kõige sobivam) ja sanatoorsem viis puhkuse veetmiseks. Aga. Jah.
Eile oli kõigele muule lisaks plaanis korjata paari söömise jagu (söömine tähendab siinkohal poolt topsi kreeka jogurtit, kuhja mustikaid ja paari lusikatäit vedelat mett) mustikaid. Metsatee oli sama, kus paar nädalat tagasi autoga kinni jäin, seda seetõttu, et murdnud puu tõttu pidin ringi pöörama mittetavalises kohas ja selle käigus suutsin auto täpselt teega risti keerata, nii et taga oli puu ja ees känd. Teel on kõrgemad servad ja lõpuks tundus, et enam üheski suunas pole liikumisruumi. Lõpuks suutsin siiski kuidagi kännust mööda manööverdada.
Noh, nüüd seda probleemi enam ei olnud, sest selle paari nädala jooksul oli mets maha võetud ja rohtunud raja asemele tekkinud umbes magistraali mõõtu väljaveotee. Ei noh, pruugib mul vaid korraks ära käia ja juba on nad metsa maha saaginud!
Ei, tegelikult muidugi ei ole kogu see metsaküsimus nii must-valge, kui aeg-ajalt tundub ja kui keegi pakub keerulistele küsimustele lihtsaid ja emotsionaalseid lahendusi, siis ei tasu teda uskuda. Ega mul ka lahendust ei ole või kui, siis on see nii parketikõlbmatult radikaalne, et Karel Michali loo “Surnud kass” nimitegelane, kes blameeris kõiki öeldu sõna-sõnalise mõistmisega, muutub amatööriks.

Minu mustikakoht oli siiski puutumata ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks, nii et võisin lähenevast äikesest hullunud kärbeste ja parmudega võideldes oma marjad ära korjata. Suurem jagu jäi mõistagi korjamata (eks ma ebaõnnestusin ka murakaraba tühjaks korjamises), aga paariks päevaks olen nüüd varustatud.
Selles mustikametsas olen elu jooksul veetnud üksjagu tunde. Aga mustikasaagist olulisemad on vist ikkagi seal sirgeks triigitud mõtted ja männipuudele räägitud lood nendest, kellest kellelgi muule ei saanud rääkida. Sest kui oled kunagi kellegagi saanud rääkida kõigest, siis kellega sa räägid temast?
Esimeste vihmapiiskade langemisega jõudsin autosse tagasi.

Muuseas, autodest rääkides. Mu auto on neliteist aastat vana. See tähendab, et ta (no ikka ‘ta’, mitte ‘see’) on umbes nagu nuppudega telefon – kõik põhifunktsioonid on, kellasid ja vilesid mitte eriti. Aga ükspäev juhtusin roolima uut autot. Ei saa salata, eks ta oli mugav küll. Ent üldjoontes ma arvan siiski, et tegemist on pseudoinnovatsiooniga. Tore, kui on turvalisem ja ökonoomsem, muidugi, aga kogu mugavusvarustus on teatud nurga alt vaadates siiski taandareng (kehtib muidugi üleüldiselt, mitte üksnes autode kohta), mis vabastab justkui suure hulga inimese aega ja tähelepanu.
Ent mille jaoks täpselt? Mulle näib, et mitte ilmtingimata just millegi sisukama ja tähendusrikkama jaoks, pigem on tagajärjeks see, et järjest suurem hulk inimesi tunneb end järjest õnnetuma, kasutuma ja üksildasemana. Loomulikult on see väga jäme üldistus ja ei, ma ei igatse taga ega glorifitseeri aega, kui kogu ärkvel oldud aeg tuli täita raske ja nüristava füüsilise tööga.
Ja seda ei ole vist vaja lisadagi, et muidugi räägin ma siinpuhul isesulguvatest pagasiluukidest ja muust taolisest, mitte töönädala lühendamisest või kodanikupalgast. Sest seda ei arva ma hoopiski mitte, et palgatöö vähendamine või sellest loobumine tähendaks seda, et inimesed ei oskaks vabaneva ajaga midagi peale hakata.

Aga võib ka olla, et see ei puudutagi ainult korilust, vaid selle analoogia saab venitada kogu mu praegust eksistentsi katvaks. Et üks pool on endiselt valmis vaimustuma, teine pool aga seisab selle ärkava lõkke kõrval veeämbriga ja ütleb: ei tea, kas ikka, parem mitte. Kui ma peaksin kusagilt üles otsima selle, keda ma pean oma pärisminaks, siis ma ütleksin, et see ei ole mulle tegelikult omane. Ent kui selline konstruktsioon nagu pärismina olemas ongi, siis igal juhul ei eksisteeri ta vaakumis ning muutujaid on seal liiga palju, et hakata ajas tagasi minema ja otsima, kus see sisemine kahtleja kasvama ja hääleõigust saama hakkas.
Ja siiski, sedagi vist on liiga palju öelda, et need kaks poolust kogu elu valitseks. Samad teed, samad sõnad, samad jõed? Ei, muidugi mitte. Ma ju ei räägi kunagi samadest asjadest erinevatele inimestele samade sõnadega – miks teha koopiaid, kui mul on ometi rohkem sõnu.
Otepää-Kanepi teed sõitsin sel ja eelmisel nädalal rattaga kaks korda. Kas see oli sama tee? Ei, näiteks esimesel korral ei olnud liiklusmärgi postide vahel midagi. Teisel korral oli seal võililleseemneid täis ämblikuvõrk. 
Ega siis ämblikul nüüd muud vist üle ei jää kui veganiks hakata. 

Ja mina lähen nüüd ka oma hilist (puhtjuhuslikult vegan-) õhtusööki sööma.