Ärkasin eile hommikul kell 5.55. Ma ei omista sellistele numbrikorduvustele suuremat tähendust, aga märkan neid küll. Suhtun nendesse kui väikestesse argipäeva tükeldavatesse seikadesse, umbes samamoodi, nagu sellesse, kui vastu tulev jalgrattur viipab. Antud juhul siis on viipajaks ehk elu.
Samas – ajuti ja natuke tunnen midagi kadeduse taolist nende inimeste suhtes, kes näevad kõiges tähendusi ja kokkulangevusi. Salaja (või isegi mitte nii salaja) usun, et nende elu on kuidagi lihtsam, kui nad suudavad entroopia mingitele (mis siis, et minu pilgu jaoks keerulistele ja kunstlikele) reeglitele allutada.
Ühesõnaga – ärkasin kell 5.55 ja läksin korraks välja. Päike oli juba tõusnud, aga vinnas end alles metsa tagant üles. Maailm oli täiesti vait, ainult keegi lendas tiibade vihinal üle ja ma ei teagi, kas see oli lootusrikas varajane linnuke tera otsinguil või mõni eriti hilja peale jäänud ööelajas. Veendunud, et maailm on endiselt omal kohal, läksin voodisse tagasi ja tukkusin poole kümneni selles magamise ja ärkveloleku vahelises seisundis, kus elavad ilusad unenäod.
Millegipärast ei ole ma sel suvel korralikult koriluse lainele saanud. Ega ei ole ka õige öelda, et ma neid korjamisretki nautinud poleks ja endiselt olen üsna veendunud, et see on kõige parem (tähenduses: minu jaoks kõige sobivam) ja sanatoorsem viis puhkuse veetmiseks. Aga. Jah.
Eile oli kõigele muule lisaks plaanis korjata paari söömise jagu (söömine tähendab siinkohal poolt topsi kreeka jogurtit, kuhja mustikaid ja paari lusikatäit vedelat mett) mustikaid. Metsatee oli sama, kus paar nädalat tagasi autoga kinni jäin, seda seetõttu, et murdnud puu tõttu pidin ringi pöörama mittetavalises kohas ja selle käigus suutsin auto täpselt teega risti keerata, nii et taga oli puu ja ees känd. Teel on kõrgemad servad ja lõpuks tundus, et enam üheski suunas pole liikumisruumi. Lõpuks suutsin siiski kuidagi kännust mööda manööverdada.
Noh, nüüd seda probleemi enam ei olnud, sest selle paari nädala jooksul oli mets maha võetud ja rohtunud raja asemele tekkinud umbes magistraali mõõtu väljaveotee. Ei noh, pruugib mul vaid korraks ära käia ja juba on nad metsa maha saaginud!
Ei, tegelikult muidugi ei ole kogu see metsaküsimus nii must-valge, kui aeg-ajalt tundub ja kui keegi pakub keerulistele küsimustele lihtsaid ja emotsionaalseid lahendusi, siis ei tasu teda uskuda. Ega mul ka lahendust ei ole või kui, siis on see nii parketikõlbmatult radikaalne, et Karel Michali loo “Surnud kass” nimitegelane, kes blameeris kõiki öeldu sõna-sõnalise mõistmisega, muutub amatööriks.
Minu mustikakoht oli siiski puutumata ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks, nii et võisin lähenevast äikesest hullunud kärbeste ja parmudega võideldes oma marjad ära korjata. Suurem jagu jäi mõistagi korjamata (eks ma ebaõnnestusin ka murakaraba tühjaks korjamises), aga paariks päevaks olen nüüd varustatud.
Selles mustikametsas olen elu jooksul veetnud üksjagu tunde. Aga mustikasaagist olulisemad on vist ikkagi seal sirgeks triigitud mõtted ja männipuudele räägitud lood nendest, kellest kellelgi muule ei saanud rääkida. Sest kui oled kunagi kellegagi saanud rääkida kõigest, siis kellega sa räägid temast?
Esimeste vihmapiiskade langemisega jõudsin autosse tagasi.
Muuseas, autodest rääkides. Mu auto on neliteist aastat vana. See tähendab, et ta (no ikka ‘ta’, mitte ‘see’) on umbes nagu nuppudega telefon – kõik põhifunktsioonid on, kellasid ja vilesid mitte eriti. Aga ükspäev juhtusin roolima uut autot. Ei saa salata, eks ta oli mugav küll. Ent üldjoontes ma arvan siiski, et tegemist on pseudoinnovatsiooniga. Tore, kui on turvalisem ja ökonoomsem, muidugi, aga kogu mugavusvarustus on teatud nurga alt vaadates siiski taandareng (kehtib muidugi üleüldiselt, mitte üksnes autode kohta), mis vabastab justkui suure hulga inimese aega ja tähelepanu.
Ent mille jaoks täpselt? Mulle näib, et mitte ilmtingimata just millegi sisukama ja tähendusrikkama jaoks, pigem on tagajärjeks see, et järjest suurem hulk inimesi tunneb end järjest õnnetuma, kasutuma ja üksildasemana. Loomulikult on see väga jäme üldistus ja ei, ma ei igatse taga ega glorifitseeri aega, kui kogu ärkvel oldud aeg tuli täita raske ja nüristava füüsilise tööga.
Ja seda ei ole vist vaja lisadagi, et muidugi räägin ma siinpuhul isesulguvatest pagasiluukidest ja muust taolisest, mitte töönädala lühendamisest või kodanikupalgast. Sest seda ei arva ma hoopiski mitte, et palgatöö vähendamine või sellest loobumine tähendaks seda, et inimesed ei oskaks vabaneva ajaga midagi peale hakata.
Aga võib ka olla, et see ei puudutagi ainult korilust, vaid selle analoogia saab venitada kogu mu praegust eksistentsi katvaks. Et üks pool on endiselt valmis vaimustuma, teine pool aga seisab selle ärkava lõkke kõrval veeämbriga ja ütleb: ei tea, kas ikka, parem mitte. Kui ma peaksin kusagilt üles otsima selle, keda ma pean oma pärisminaks, siis ma ütleksin, et see ei ole mulle tegelikult omane. Ent kui selline konstruktsioon nagu pärismina olemas ongi, siis igal juhul ei eksisteeri ta vaakumis ning muutujaid on seal liiga palju, et hakata ajas tagasi minema ja otsima, kus see sisemine kahtleja kasvama ja hääleõigust saama hakkas.
Ja siiski, sedagi vist on liiga palju öelda, et need kaks poolust kogu elu valitseks. Samad teed, samad sõnad, samad jõed? Ei, muidugi mitte. Ma ju ei räägi kunagi samadest asjadest erinevatele inimestele samade sõnadega – miks teha koopiaid, kui mul on ometi rohkem sõnu.
Otepää-Kanepi teed sõitsin sel ja eelmisel nädalal rattaga kaks korda. Kas see oli sama tee? Ei, näiteks esimesel korral ei olnud liiklusmärgi postide vahel midagi. Teisel korral oli seal võililleseemneid täis ämblikuvõrk. Ega siis ämblikul nüüd muud vist üle ei jää kui veganiks hakata.
Ja mina lähen nüüd ka oma hilist (puhtjuhuslikult vegan-) õhtusööki sööma.
Toidutegu 
Minu jaoks on ka auto “ta” ja mu truu kaaslane on juba 15. Välja veel vahetada ei kavatse, ülearu ökonoomne pole aga see “mugavusvarustus” ei ole siiski seda väärt. Pigem teevad igasugu “abid” ja vidinad inimese hooletumaks, eelistan vana head tagumikutunnet teatud valdkondades. Aga noh, ma oman ka tänapäeval ebapopulaarset “vanaaja inimese” arvamust, et kui inimese kordinatsioon ei võimalda liigutada mõlemaid käsi ja jalgu samaaegselt (kasutada manuaalkäigukastiga autot) siis see inimene ei peaks mitmetonnise sõidukiga liikluses osalema…
MeeldibLiked by 1 person
Manuaalkäigukasti suhtes olen täiesti nõus. Ja mulle meeldib autot juhtida ning käiguvahetus on sealjuures üldse pool lõbu. Kui praegust autot ostsin, siis hakati mulle kohe automaatkasti pakkuma – naisterahvas, kindlasti tahab – ja vaadati nagu imelooma, kui ütlesin, et see on välistatud.
Ning justnimelt, ka mulle tundub, et tihti muudavad need kellad ja viled inimese hooletumaks ning panevad liialt palju igasugustele abidele ja assistentidele lootma. Alles lugesin kusagilt nalja, et kunagi õpetati auto manuaalis ratast vahetama, tänapäeval aga sisaldavad need hoiatust, et patareisid ei maksa süüa vms.
Ja selle üle ma olen ajuti mõtisklenud, miks ‘ta’ ja mitte ‘see’, sest iseenesest ma ei poolda ega harrasta tarbeesemetega emotsionaalsete sidemete loomist. Sest need on ju siiski kõigest asjad. Teisalt – asja kasutamisega tekkivad emotsioonid siiski mingi sentimentaalse sideme tekitavad, nii et auto ja jalgratas on ikkagi ‘ta’. Eelmise auto väljavahetamisest on mul kohe eraldi jutt: https://toidutegu.wordpress.com/2010/06/18/juustukook-guinnessi-ollega-ja-varvivahetus/
MeeldibLiked by 1 person
No ta on siiski truu kaaslane, seepärast “ta”. Ja päriselt liiklusohutuse uuringud näitavadki, et need “juhiabid” päriselt teevad inimesed tuhmimaks ja abitumaks. Käiguvahetuse oskuse tõttu kontrollin mina oma sõidukit, mitte tema mind…
MeeldibMeeldib
ma mõtlen nüüd, kas ma olen viimane inimene, kes kasutab “ta” ja “see/too” sõnu nii, nagu prantsuse keeles on “cela” ja “ceci” – vastavalt sellele, kummast on kauem tagasi ja kummast hiljutimini räägitud –
nt “Kim ulatas Lesliele lillekimbu, too naeratas häbelikult” vs “Kim ulatas Lesliele lillekimbu, ta naeratas häbelikult” – ja see, kas elus või elutu, tuleb mängu alles siis, kui seda vahetegemist pole vaja tähistada.
MeeldibMeeldib
Ma ka kasutan, aga ma arvan, et sellist nüanssi (enam) eriti ei tajuta ega kasutata vb küll.
Ja veel tuli nüüd pähe, et minu jaoks ‘too’ ≠ ‘see’, selles mõttes, et esimene ei tee vahet elus ja eluta vahel, võib käia mõlema kohta, aga ‘see’ käib minu mõistes üldiselt eluta objektide kohta.
MeeldibMeeldib
mul on selle nüansi kadumise pärast kole kahju, osalt vihast, et mismõttes me võtame lihtsalt inglise keele tähendused üle (kui juba on kange vajadus mingi suurema keele moodi olla, siis miks mitte vaadata nende suurkeelte poole, kus see asi on rohkem meie moodi, nagu prantslastel?).
ma ikka üritan jonnida ja trambin toimetajatel ajudel, et nad mul selliseid kohti vigadeks ei märgiks.
MeeldibLiked by 1 person
Ma, muide, kasutan enamasti “ta-d” ja olen sügavalt segaduses, kui olen nt taldriku kohta “ta” kirjutanud ja lausega tundub midagi valesti olevat, ent samas ma ei saa aru, mis.
Phmt mu ajus käib kuidagi nii, et kui tegu on olulise, tähtsa isiku või esemega, on ta “ta”. Ja “see” on mingi ebamäärane värk, mille osas ei viitsi ega taha süüvida detailidesse, mis isksuse loovad.
Enamasti inimestesse viitsin – isegi kui ei taha, aga nad tunduvad liiga isikulised, et “selle” alla käia. Isikuliselt meeldivad või ebameeldivad. Aga taburet kellegi köögis võib vabalt “see” olla, erinevalt minu enda kolmest taburetist, mis selgelt igaüks eri omaduste, niisiis ka eri isiksustega on ja “Kus too metalljalgadega taburet on? Sinu toas? Ma kaotasin ta ära.”
MeeldibMeeldib
Isesulguv pagasiruum on minule natu mõttetu asi, aga jalaviipest avanev pagasiluuk “oikuiabiks”. Eriti kui ma pakin end maalt autosse. Majast auto on eemal ja ema suudab alati tonnide viisi pakke tekitada. Sama kui ma poest tulen kahe kotiga ja käed kinni, ma armastan seda tüüpi mugavusi. Jah, kotte saab maha panna, aga siis nood määrduvad ja mul pole taga kummirenni. Auto korralik puhastus on aga kallis lõbu (ja paraku mul peab olema auto suht parlanksis, sest vahel vaja parkida kontoris ja vedada väliskolleege lennujaama). Ehk et lisal ja lisal on vahe. Aga noh, mul on tegelikult suht keskpärane juba natukene vana auto 🙂 ja vahet ju pole. Peaasi, et inimene ise ei põe, et ülalpidamiskulud oleksid hallatavad ja võimaldaks natukenegi mugavusi, sest olgem ausad, auto ikka annab vabadust (teoorias).
MeeldibLiked by 1 person
Nõus, lisal ja lisal on vahe. Osa neist on kindlasti täiesti funktsionaalsed, osa aga ka kindlasti sama tüüpi nagu ka muu tehnika kõikvõimalikud uuendused, mis mitte midagi sisulist ei lisa, aga võimaldavad tarbijat veenda, et tal on kindla peale kohe hädasti seda uuemat mudelit vaja, sest ajaga tuleb kaasas käia.
MeeldibMeeldib
Puht arvamuse paljususe mõttes arvan ma, et automaatne käiguvahetus on lihtsalt mugav. Miks ma peaks autoga liiklemisest tegema mingi keerulise aeroobikakava, kui võib lihtsalt sõita?
Muraraba – mmm… 🙂
Mustikate kohta arvati meil siin, et nädala pärast on päriselt valmis.
MeeldibMeeldib
Laulasmaal juba on.
Imelised!
MeeldibMeeldib
Arvamuste paljusus on alati teretulnud. Pmst ka seesama asi, kuidas iga asja kohta saab öelda “aga samas” ja see on tore.
Enda puhul olen märganud, et mul on süvenenud komme lihtsalt kiusu või just arvamuse paljususe pärast vastu vaidlema hakata, kui keegi midagi kaljukindlalt väidab, ehkki tegelikult võin ma temaga täiesti nõus olla.
Murakaid oli mu rabas sel aastal tohutult. Aga ma andsin umbes viieteistkümne kilo juures alla, sest moosipurgid ei mahtunud enam keldrisse ära :p
Mustikad on siinkandis just õigesse korjamisküpsusse jõudnud.
MeeldibMeeldib