Teine kiri Muhvile

Ööd on juba pimedad, sulepea tühjaks kirjutatud, plaanitud rattaringid läbi sõidetud nii päri- kui vastupäeva ja ongi kõik. Homme pean tööle minema.

Aga lisaks muule muidugi koorisin vahepeal ka endalt kihte maha, sest sain aru, et ma ikkagi olen mingi osa endast kuhugi tee äärde maha unustanud. Eks ma umbes oskan arvata ka, kelle kätte see jäi, ja temal pole seda ammu enam vaja. Mulle endale siiski kuluks ära, nii et nüüd ma neid siia ja sinna jagatud tükke kokku korjan.
Ega ma tegelikult ikkagi ei ole päriselt aru saanud, kuidas tundlikkus tugevus olema peaks. Jah, olgu, see tähendab võimet rohkem märgata, rohkem kogeda, rohkem suhestuda. Tunded ja tajud on intensiivsemad. Väikesed asjad võivad valmistada suurt rõõmu. Armastus läheb sügavamale. Aga ka valu on valusam. Ja teiste inimeste valu saab liiga tihti enda omaks. Ülestimulatsioon on kergem tekkima. Raskem on iseennast tajuda. See võib olla tugevus teatud kontekstis, kui mängu tuleb suhestumine maailma ja teiste inimestega, kipub sellest ikkagi pigem nõrkus saama.

Eks ma olen ju ka enesekaitseks mõned võtted välja arendanud. Ja mõnikord alles palju hiljem suutnud seda teiste inimeste pilgu läbi näha. Ahhaa, ta rääkis sellest! Ah sellepärast tajus tema seda niimoodi! Mõnikord on see väga valgustav, mõnikord kurvastav.
See müür, mis mul ümber on, näiteks. See ei ole kõigi jaoks, kaugeltki mitte. Nende jaoks, kelles ma ei taju sügavamat isiklikku sidet, pole mul mingeid müüre, sest nemad on lihtsalt mu elust läbi- ja möödaastujad, kellel pole mu üle mingit võimu. Ja sellest pole midagi, enamik inimesi elus ongi sellised, kes tulevad ja lähevad.
Aga siis on need, kellest ma tajun (mitte et soovmõtlemise komponenti välistada saaks), et nende tähendus mu elus saab olema suurem. Neil tekib mingi emotsionaalne võim ning koos sellega võimalus mulle haiget teha. Selles seisneb loomulikult kogu inimsuhete võlu ja vaev, usalduse ilu, risk ja raskus. Et kogeda tõelist lähendust, peabki riskima ja tegema end teise inimese ees haavatavaks. Usaldust tulebki suuresti avansina jagada.
Ja mul on sellega pisut probleem, et just nende inimeste puhul, kes mulle päriselt meeldivad ja kellega ma tegelikult tahan sügavamat ja kestvamat sidet, kipun varjuma müüri taha, sest ma ei taha riskida, et investeerin ennast liiga palju ning saan lõpuks haiget.
Paraku olen hakanud taipama, et mitte üksnes kaugel sellest, et olla mingi kuulikindel meetod (ma ütlen ‘meetod’ parema sõna puudumisel, kuigi see jätab mulje, nagu tegemist oleks teadliku tegutsemisega, ei, see on ikka puhtalt alateadlik ning enamasti saan ise sellest alles tagantjärele aru), annab see vist just vastupidise tulemuse ning on pigem isetäituv ennustus. Niiviisi usaldusel aeglaselt areneda lastes oled lõpuks juba kaugelt liiga seotud ning kindlustad endale põhjaliku haigetsaamise. Mõtlemiskoht. Tulevikuks, olnut poleks need mõistmised nagunii muutnud, sest rumbat tantsitakse ikka kahekesi, ka siis, kui kumbki tegelikult tantsida ei oska.

Lugesin Valérie Perrini “Lilledele värsket vett”. Minu jaoks on see piir õhkõrn, kust ühel pool on maitsekas peen helgus ja teisel pool imal läägus. Teema ulatub muidugi otsapidi ka varjundivaesemaks muutuva maailmani, sest liigne läägus tuleneb minu meelest tihtipeale liigsest korrutamisest ning puust ja punaseks tegemisest, nagu ei tohiks jumala eest mitte midagi lugeja kujutlusvõime hooleks jätta (ja võib-olla enam ei tohigi, sest inimestel ei ole enam kujutlusvõimet ning neile peabki ette kirjutama, mida lugedes tundma peavad?).
Aga praegu ma tegelikult ei tahtnud rääkida mitte sellest, vaid sellest, kuidas kõik armulood seal raamatus ühtemoodi algasid – esimesel kohtumisel riiete seljast rebimisega. Nagu ma ütlesin arvustuses, mul ei ole siin pretensioone usutavuse ega moraali seisukohast, aga see, et taolisest algusest areneb tõeline kestev armastus, on väga ebatõenäoline. Armastust esimesest silmapilgust ei ole nimelt olemas. On kirg, iha, tõmme (kusjuures ei pruugi see alati ka tingimata seksuaalne olla), armastus ja isegi armumine on midagi muud.
Seetõttu ei ole ma ka seda armastust esimesest silmapilgust kunagi kuidagi ihaldamist või unistamist väärivaks pidanud. Minu arust on see naiivne pettekujutelm, loota, et on olemas mingi müütiline See Õige, kelle sa sekundi murdosaga ära tunned ja siis igavesti temaga kokku jääd. Jah, see on võimalik küll, et inimene osutubki ka hilisemal tundma õppimisel igati sobivaks ning sel juhul tõesti saab seda nimetada armastuseks esimesest silmapilgust.
Aga see selgub palju hiljem, on väga haruldane ja sellele lootma jäädes kindlustatakse endale hea hulk pettumusi, sest heleda leegiga süttinud suhted põlevad enamasti tuhaks tunduvalt kiiremini, kuna põhinevad suuresti (seksuaalsel) külgetõmbel, mitte ühistel väärtustel, teineteise päriselt tundma õppimisel, lojaalsusel ja samal poolel olemisel. Seksuaalsus on oluline, aga ainult sellele ehitatud suhe on nagu kolme põrsakese vundamendita põhumaja.

Võib-olla on see mingi nurga alt liialdus, aga siiski ei tagane ma seda öeldes oma tõest – et seksi leida on lihtne, aga katsu leida kedagi, kellega saab kõigest ja päriselt rääkida. Ka siinpuhul jääb mulje, nagu tegemist oleks teadliku valiku või eelistusega, aga ei, see on … ee … orientatsioon, nii olen ma konstrueeritud. Muidugi on mu elus olnud mehi, kellega ühes ruumis viibimine ilma kahemõttelist juttu ajamata oli praktiliselt võimatu, aga see oli tegelikult vaid mängu ilu, mis ei pidanud tegudeks kunagi saama.
Sest mul on vaja vaimset klappi ja üldjuhul ka mingit emotsionaalset mõõdet (justnimelt selles järjekorras). See ei ole otseselt tähtsuse järjekord, pigem – kuidas öeldagi – hormoonide reageerimise järjekord (aga selles kontekstis muutub muidugi ka mõistetavaks, miks ma pean end vähemalt mõningase ettevaatusega kaitsma, küsimus on lihtsalt, kuidas teha seda ennast sulgemata, sest on juhtunud muidugi, et ma enda arvates olen täiesti avatud ja huvitatud, aga tegelikult kiirgan vastupidiseid signaale ning alateadlikult hoopis saboteerin edasisi arenguid).
Krt, ma olen neis asjus ikka lootusetu.
Mina hindan aeglaselt süttivate suhete ilu ja ma ei oska suhelda eesmärgipäraselt. Kui ma tajun, et suhtlemise eesmärk on teha kindlaks, kas meil võiks tekkida suhe, siis ma lähen krampi ja ei suuda enam üldse loomulik olla ega iseendana käituda. Minu jaoks tuleb inimene enne tema sugu ja ma tahaksin suhelda sellepärast, et mulle meeldib selle inimesega suhelda ja sellest võib ju muidugi tulla enamat, võib ka mitte.
Kuid kui teine inimene on orienteeritud eesmärgile, siis on tal minu mõistes kogu aeg kuhugi kiire ning selleks ajaks, kui minu jaoks on tekkinud piisav vaimne ja emotsionaalne side, et mul saaks üldse tekkida seksuaalne huvi, on mees juba kas paigutanud mind naabritüdrukute kategooriasse, keda naisena ei nähta, või veel tõenäolisemalt kaotanud igasuguse huvi ka minu kui inimese vastu ning neist, keda minu mõistes justkui sidunuks muudki kui soopõhine potentsiaal, saavad üleöö võõrad. Ja mina jään mõtlema, et kuidas me nüüd siis sinna jõudsime.

Kuhugi jõudmisest rääkides, üleeile suutsin autoga kraavi tagurdada. Keerasin valele teele ja ringi pöörates tagurdasin pisut liiga uljalt, arvestamata, et põlluservas olev hein ei ole lihtsalt hein, vaid varjab enda all sügavat kraavi, nagu neid nüüd ka kruusateede äärde kaevatakse. Päris põhja ei jõudnud, poole perve peal sain pidama, aga omal jõul enam üles muidugi mitte. Kindlustasin auto lisaks käsipidurile ka tõkiskingadega ja suundusin kõrvalasuvasse majja mõnd abivalmis talupoega otsima. Aga parajasti juhtusid mööda sõitma kaks kohalikku selli, kes mu oma autoga jälle kenasti teele tagasi tõmbasid.
Võib-olla peaks oma ettevaatlikkuse suhete osas vahetama ettevaatlikkuse vastu auto juhtimisel?

Öösel aga saagisid ritsikad ennastunustavalt ja kerkiv hiiglaslik kuu oli nii hele, et kukkuvaid tähti ei näinudki. Aga ega langevate tähtede lubadusi ei maksagi uskuda.