Monthly Archives: september 2022

Kolmas kiri Muhvile

Meil siin ei saja. Kui õunu mitte arvesse võtta, need sajavad küll.
Tervis vist tasakesi, aga siiski järjekindlalt paraneb: Kui välja arvata asjaolu, et ma ei suuda inertsist kohe reageerida pideva külmetamise perioodi algamisele, misläbi mul on nüüd kurk valus. Homme teen sibulasuppi ja rattaga sõitma ei lähe. Võib-olla.
Ent ikkagi mõtlen nüüd selle kõige tõttu mõnikord asjadele, millele ma poleks arvanud end mõtlevat. Oh muidugi ma olen juba piisavalt vana, et mitte ette kujutada, nagu oleks üldse mõtet millegi kohta öelda ‘ei kunagi’. Kui ma midagi ära õppinud olen, siis selle vähemalt ometi, et kujutlusvõime on elu kõrval hale käpard.
Kuigi nii kehvasti pole isegi mina enam aastaid maganud. Kohati ei saagi seda üldse magamiseks nimetada, pigem on see ärkvel olemise ja une piiril kõikumine, mis toob kaasa elavad unenäod, seda küll.

Kirjutamise peale mõtlesin ka, kui täna minikoeraga jalutasin. Koer pole minu oma, oli nädalaks hoiul. Ma olen muidugi harjunud (liialdamata) kümme korda suuremate koertega ja ühtlasi saan nüüd ka jälle näitlikustatud, kuidas mulle ikkagi käib närvidele vajatud olemine. Ei, koerad mulle muidugi meeldivad, aga mulle meeldib, kui nad vähemalt osa ajast iseseisvalt asjatavad.
Koer, kes sust meetritki maha ei jää ja kõige parema meelega oleks kogu aeg süles, paneb mind ausalt öeldes vahepeal soovima salaja põgeneda sellise intensiivse tähelepanu eest. Eks ta teisalt on muidugi nunnu ka ja jalutades tõmbab inimesi ligi nagu magnetiga – ma pole elu sees nii palju tänaval võõraste inimestega suhelnud.

Aga kirjutamisest, see tähendab siis peamiselt blogis kirjutamist. Tunnen viimasel ajal ses suhtes mingit teatavat eksistentsiaalset ängi. Et miks ma kirjutan. Kellele ma üldse kirjutan. Ja kuidas ma kirjutan. Selge see, et ma ju kirjutan (ka) lugejale. Üksnes iseendale kirjutatud mõtted blogisse ei jõua, või kui, siis ilmuvad välja palju hiljem hoopis teise mosaiigi kildudena. Tükkideks võetuna ja täiesti teises järjekorras kokku panduna. Seetõttu on mu avameelsus näiline ja kuigi on tõsi, et mind lugemata mind päriselt tunda ei saa, on tõsi ka see, et seda inimest, kes elab selles blogis, ei ole tegelikult olemas.
Muu hulgas ka sellepärast, et mingis mõttes me eksisteerime üksnes suhetes teiste inimestega. On olnud inimesi, kes tõid esile kõige halvema, mis minus on. On olnud inimesi, kes tõid esile parima, mis minus on. On olnud inimesi, kes nägid minus mingit omadust, mida miskipärast keegi teine polnud varem näinud. Neil kõigil oli ju õigus. Ja nad kõik eksisid.

Nii et see kõik paneb vahel küsima: aga mis ikkagi oleks, kui ma ei kõneleks krüpteeritult, vaid kirjutaks täpselt sellest, mis väljendamist vajab, täiesti ausalt ja just siis, kui see on parajasti aktuaalne.
Sest mõnikord – või olgem ausad, üsna tihti – aitab ju ikkagi ainult kirjutamine. Võid trenni teha. Võid oma mõtted metsas tuulde loopida. Tomatid on kastetud. Raamat loetud. Meilid vastatud. Ja see miski ikka kripeldab ning sa ei saa teda enne kinni püütud, kui oled ta sõnadeks sättinud. Nagu müütides puhuti savist tehtud inimesele hing sisse, saab kõik kogetu elusaks alles sõnades.
Ent blogisse kirjutamine on nii sisuliselt kui vormiliselt suuresti monoloog, nõnda et peadki oma sõnumi hõredasse õhku saatma lootuses, et keegi selle signaali juhuslikult kinni püüab. Ent kui päriselt tahad, et keegi millestki midagi arvaks või kaasa räägiks, siis see just kõige efektiivsem moodus ei ole. Sestap võiks tervele blogile sama hästi panna nimeks Kirjad Muhvile (aga selline on kindlasti juba olemas).
Ent ega alati muidugi tingimata ei olegi eesmärgiks mingit nõu või tagasisidet saada. Mõnikord on vaja hoopis mingit meeleolu jagada.

Midagi niisugust, mille juures hakkan mõtlema, et olen ehk kogu aeg valesti aru saanud, arvates, et võib-olla see kõik polegi nii oluline. Sest võib-olla kindlasti tegelikult see siiski just ongi kõige olulisem. Võimalus kellegagi oma maailma jagada ning saada vastu peegeldusi tema maailmast.
Ja et kõike, mis oli sinu jaoks eriline ja oluline, võid oma südames hinnalisena alal hoida ükskõik kui kaua, isegi kui see tähendab üksnes seda, et sa oled lihtsalt loll. Aga hinnalist mahub südamesse alati juurde ja ta maht ei saa sellest kunagi otsa.

Ja kui ma räägin meeleolu väljendamisest, siis ei pea ma selle all silmas midagi niisugust, mida saab edasi anda üheainsa sõnaga, vaid seda, mis rakendab mälu ja meeli. Hämarus linna peal ja loojanguroosad pilved. Sammude krudin, kui kõnnid mööda äärelinna tänavaid ja tundmatu sordi tuttav maitse, kui võtad ühe värava taha välja pandud kastist õuna. Võib-olla oli kellegi käsi su käes, aga võib-olla ka ei olnud. Kuigi – minust osavamad inimesed suudaksid selle ehk tõesti ainult ühe sõnaga kokku võtta.
Mina pean sedasorti meeleolude väljendamiseks ikka mälust välja otsima ka kõik varasemad tajud ja aistingud, mis lasevad uuel kogemusel elusaks saada, aga mulje jääb, nagu oleks see kõik olnud just nüüdsama.
Noh, küllap ma siin üritan praegu lihtsalt kirjeldada, kuidas ma lugejatele puru silma ajan ja samal ajal vist siiski loodan, et keegi korjab sealt osavalt välja just selle osa, mis on meelel ja keelel ja südames just parajasti, ja ütleb: ma mõistan. Ära tõlgitult tähendab see niisiis mingit täitmata vajadust ja samal üritust seda enda eest varjata.

Kuu on nüüd taevas suur kui mölakas ja mina kole väsinud esimest nädalat uuel toolil istumisest (olgugi et tehniliselt võttes on just tool vana, ma nimelt olen sellega harjunud).
Lugesin Cortázari (“Kronoopide ja faamade lood”, väga tore) ja üks lugu viis mind mõttele, et peaks ehk hakkama koguma ka kõiki ilukirjanduslikke tekste, kus on juttu jalgratastest. Ega neid ilmselt eriti palju ei saa olla.

Selle maailma pankades ja ärihoonetes ei kergitata kulmugi, kui mõni astub sisse, kaenla all kapsas või tuukan, või lõõritades nagu kanaarilind tuntud lastelaule, või vedades käekõrval triibulises trikoos šimpansit. Aga niipea kui keegi siseneb jalgrattaga, tekib paanika ja sõiduvahend visatakse agressiivselt tänavale, sellal kui tema omanik saab maja töötajate käest korraliku peapesu.
Jalgrattale, sõnakuuleliku ja tagasihoidliku käitumisega olendile, mõjuvad alandavalt ja mõnitavalt sildid, mis ta kõrgilt linna kauniste klaasuste ees peatavad. Teatavasti on jalgrattad püüdnud igal moel oma õnnetut sotsiaalset staatust parandada. Aga absoluutselt kõigis maailma maades on jalgrattaga sisenemine keelatud. Mõnikord on lisatud “ja koertega”, mis kahekordistab jalgrataste ja koerte alaväärsuskompleksi. 
(Julio Cortázar “Vietato introdurre biciclette”)