Lõppudele lootmata

Sügis ei tule veel.

Tuli muidugi ja ega ma tegelikult ei kipu ammu enam aastaaegadega võitlust pidama.
Värvivahetus on alanud. Need, kellel tiivad, on asunud teele ja piki Linnuteed taevasse vahivad need, kellel pole. Tähed vilguvad vastu, ilusad, kauged ja külmad ja ükskõiksed.

Vähe olen septembris mõtteid kirja pannud, vähe. Mõelnud muidugi, aga poolikutest mõtetest tervete lausete moodustamiseks piisavalt aega võtnud mitte.

Kütsin ahju. Tulealustuseks võetud ajalehest loen: kuulujutte loeb Ülle Kaljuste. Mõte liipab ka hetk hiljem kohale: misasja, kuulujutte? Kuuldejutte oli tegelikult. Järjejuttudeks nimetati neid vanasti.
Ostsin poest kapsa. Kodus loen sildilt: varajane praekapsas. Ääh? Peakapsas oli muidugi, aga eks põhimõtteliselt oleks selle ka varajaseks praekapsaks saanud konverteerida.

Veetsin vahepeal nädala vedeltoidul ja pidasin kaks nädalat trennipausi (tegelikult oli kümme päeva, aga ärge mu arstile öelge, äkki ta arvab, et kümme päeva ei ole piisavalt kaks nädalat). Sain nimelt varasema aja operatsioonile, mis pidi olema detsembris.
No tore on, aga luusiirdamine muidu ikkagi ei ole sedasorti protseduur, mida ma ilmtingimata korrata sooviks (ehkki ega seda välistada ei saa) – see käis umbes nõnda, et asfaldipuuri või mingi ekvivalentse instrumentaariumiga eemaldati alalõuast tükk luud ja seejärel läks kasutusse akutrell, mille abil kinnitati nimetet luutükk kahe kruviga ülalõualuusse. Mis siin keerulist olla saab (ei, ma usun, et kirurgi jaoks oligi jumalast rutiinne protseduur). Meenub, kuis lapsepõlves, kui ma ei tahtnud hambaarsti juurde minna, oli vend valmis lahkelt ise mu hammast tsemendiga parandama. Nojah. Aga. Teine neist kruvidest olla liiga kergelt sisse läinud, nii et nähtavasti on mul lõualuu asemel Šveitsi juust. Ühesõnaga – ega see asi ilmselt ei lõpe.

Lisaks – leidsin mingi päev sahtlist karbi allergiaravimiga. Jäin mõtisklema, millal ja miks mul seda üldse tarvis läks ja mis ma nüüd selle tarbetu ravumiga peale hakkan.
Mis te arvate, kas universum kuulis?
Loomulikult, niisugustes küsimustes on tal kogu aeg kõrvad pikal, kui aga küsid armastust, tähendust, mõistmist ja rõõmu, mingit kergust, mingit märkamist, midagi hingele, võid oma soove võimalikult täpseks timmides hääle kähedaks kulutada, universum on kurt kui känd, sest ei-ei, niisuguste soovide täitumine ei saa ju ometi kuidagi olla sinu kõrgemaks hüvanguks.
Aga vaat näiteks lõualuutsüst, selle tõttu esihambast ilma jäämine, implantaadi jaoks luusiirdamise vajamine ja viimaseks tarviliku antibiootikumikuuri tõttu jäleda allergiahoo saamine, rääkimata selle kõigega kaasnevast rahakulust – neid kogemusi on sul loomulikult ilmtingimata tarvis.
Mai tea, mulle tundub siiski, et see on siin universum, kes on täiesti võimetu kogemustest õppima, mitte mina, muidu ta oleks juba ammu aru saanud, et minu puhul töötab präänik oluliselt paremini kui piits. Ma olen täiesti tüüpiline kiida-lolli-loll-hüppab-persoon. Seevastu, kui öelda mulle, et vähe hüppad ja valesti hüppad, ei tekita see minus ma-veel-teile-näitan-reaktsiooni, vaid üldiselt üksnes minge-ise-ka-p..sse-reaktsiooni.

See-eest ühel kuualguse rattasõitudest ma sain äkki aru! Äh, tuhkagi ma sain. Sellised eksklamatiivsed hüüatused saavad oma tähendused retrospektiivselt ning jämedasse kirja vormindatakse nad ka tagantjärele.
Ent sellegipoolest, vihmapilve eest põgenedes sõitsin tol päeval vikerkaare poole ja seal vilksatas mu eest läbi see sõnastamatu väike rõõmus ja lootusrikas kindlus teadmisest, et küllap kõik kuidagimoodi ikka laabub.

Samal teemal jätkates – loen Pautsi Praha-raamatut. Ja ma ei saa lahti tundest, et sarnaselt teiste samalaadsetega on kõik need suured tähendused ja hetkede elumuutev pöördelisus sinna hiljem külge poogitud. Sest see pole mitte esimene raamat, kus inimene on vaimse ja füüsilise murdumise piiril, sõidab siis mõnda teise paika, saab seal mingi argipoeetilise ilmutuse osaliseks ning kõik tema valud ja vaevad on hoobilt kadunud.
(Õigluse huvides tuleb kaaluda ka võimalust, et võib-olla olen ma lihtsalt kade. Sest mul pole kunagi õnnestunud enda eest põgeneda ning mitte ükski ilmutuslik hetk pole mind teiseks inimeseks teinud.)
Ei usu ma neisse äkilistesse muutumistesse, minu meelest on need esiteks kirjanduslikud liialdused (mitte et ma ise neid võtteid kasutanud poleks, eks ma ole ju hoiatanud ka, et ärge mind uskuge, käesolevat postitust ka mitte, sest see loba siin varjab kõike, mis on tegelikult oluline ja millest ma sõnagi ei kõnele) ja teiseks tähendavad lihtsalt, et kõik, mis tuleb pärast helget finaali, jäetakse meile mõjuvama efekti huvides rääkimata.
Üsna samamoodi nagu muinasjutud, mis nüril kombel saavad ühele poole õnneliku lõpuga, ehkki siis kõik alles algab ja me ei tea sugugi, kui õnnelik see täpselt olema saab.

Sest milleks küll uskuda õnnelikke lõppe?
Õnnelikud jätkud on need, mida tuleks uskuda.

Muusika: Nick Cave “Bright Horses”

Assoo, äärepealt oleks unustanud, mul on üks küsimus ka: kuidas te tõlgiksite inglise keelde ’igavikuviimistleja’?