Vastu lumele

Kuu algus

Õnnelikud jätkud on need, mida tuleks uskuda.

No mõistagi juhul, kui tegemist ei ole käesoleva aasta jätkumisega. Seesinatne võiks küll juba praegu astuma hakata, sest rohkem nõmedaid üllatusi ei ole tarvis. Muidu ma küsin kogu raha tagasi.

Puhkuse ajal (millal see veel oli?) loobusin lõunasest kohvijoomisest. Nüüdseks olen selle asendanud… hommikuse konjakijoomisega lõunase kohvijoomisega.

Koostasin töökuulutust. Aju läks kohe autopiloodile ja asus jampsima säravatest silmadest ja võimalusest panustada valdkonna arengusse. Võtsin ennast kokku ja kirjutasin inimkeelsema jutu, nüüd kandideeriks või ise.

Mõned muusikapalad teevad nii kurvaks, nii kurvaks ja õige natuke rõõmsaks ka ja siis tuleb jälle meelde, et jaapanlased parandasid katkisi asju kullaliimiga, mis on märksa mõistlikum kui meie komme mõrasid iga hinna eest varjata.

Kehastusin kretiiniks ja üritasin kaubamajaga möliseda nende kulinaariatoodete kontseptsiooni teemal. Nad ei pidanud seda isegi reageerimisvääriliseks.
Aga no tõepoolest. Tundub, et seal pole midagi kuuldud taimse toidu osakaalu suurendamise kampaaniatest, ei veganitest, ei taimetoitlastest jne, vaid kõik nende poolt pakutav on lihtsalt üks meeletu kogus loomseid rasvu.
Ma ei ole taimetoitlane (vähemalt veel mitte, aga perspektiivina ma seda ei välista). Ma ei väldi rasvu. Ma ei loe kaloreid. Aga see rasvakogus, mis kaubamajas vastu vaatab, on isegi mulle liig. Ühel päeval lugesin kiusu pärast kokku, et soojaletis oli neliteist erinevat grillitud, praetud, küpsetatud, rasvas ujuvat, paneeritud või juustukattega lihatoodet, lisaks grillitud lõhe ja ainsa lihavaba valikuna juustu- ja tatratäidisega paprika (juustu rasvaprotsent 40).
Valmistoitude hulgas sisaldab enamik roogi sealiha, peekonit, vorsti, soolaliha, salaamit ja/või on üle kallatud vahukoore- või juustukastmega. Mind täitsa huvitab nende toitude kalorsus, sest isegi ürdiköögiviljade karbi põhja jäi pärast mingi tahkunud rasvakiht, mida ka nõudepesuvahendiga oli keeruline maha saada.
Valmis pakendatud päevapraed koosnevad enamasti kahest kõhnast supilusikatäiest salatist/taimsest, samas kui kartulit/riisi/tatart vms võiks vabalt olla poole vähem. (Ja ma ei ole lõunaks-sada-grammi-toorsalatit-tüüp, vaadake, ma tegelen vastupidavusaladega ja söön kordades rohkem, kui te mind nähes arvata võite. ) Lisaks julgen arvata, et ilmselt koosneb nende peamine klientuur siiski pigem kontoriinimestest kui füüsilise töö tegijatest.
Ja kui keegi nüüd tahaks öelda, et üks korralik inimene teeb ise süüa ja võtab tööle kaasa, ja et valmistoit ei saagi tervislik olla, siis ma küsiks vastu, et miks ei saa.
Räntimise lõpp.

Leidsin detsembris eesootavaks maskiballiks kõike ümberringi toimuvat arvesse võttes täiesti sobivaid reaktsioone väljendava aksessuaari.

Lugemisvirnas on kaheksateist raamatut.

Koostasin nimekirja asjadest, mille peaks enne aasta lõppu ära tegema. Aga liigseid riske ei maksa mõistagi võtta. Sellepärast on nimekirjas üks punkt.

Sündis uus kulinaarne leiutis – leota pisut tahkeks tõmbunud juuretisesaiaviile muna-piimasegus, puista üle suhkru-kaneeliseguga, küpseta ahjus, kuni tundub olevat valmis (= ei ole veel söestunud), kuhja veel soojadele saiadele peale kreeka jogurtit ja pohlamoosi (erilised pursuid kasutavad murakamoosi). Mmmõnus. Pmst vaesed rüütlid, aga mitte nii rasvased.

Tegin ära suurema osa aia- ja kasvuhoonetöödest, pärast köhisin kolm päeva mullatolmu.

Kasvatasin mitu nädalat iseloomu ja otsustasin siis, et aitab küll. Kunagi hiljem täpsemalt. Võib-olla.

Polaaröö on alanud, aga praegu veel meeldib mulle nendel hämarduvatel tänavatel jooksmas käia. See aeg valguse ja pimeduse vahel. Õhtuses õhus on hingata kerge (mis on tore) ja jooksud lähevad aina pikemaks ja niiske tuul tuuseldab juuksed lokki (mis ei ole nii tore) ja võimatu on mitte sisimas naerda, kui jooksed ABBA “Chiquitita” rütmis.
Aga mõnikord hakkab sammude taktis mõttes kaasa kajama üks teistsuguse meeleoluga laulurida.

Üksi sammun vastu lumele.

Muusika: Antonio Vivaldi – viiulikontsert B-duur, RV 583, II Andante

Kuu lõpp

5 responses to “Vastu lumele

  1. Maarja Möldre

    Sa oled tubli. Ja ma mõtlen seda tõsiselt:)

    Liked by 1 person

  2. hea toiduränt oli.

    Ma olen viimasel ajal üritanud taimsemaid toidupäevi teha, sest paha kolesterooli tase oli liiga kõrge ja pätikohvist ma loobuda ei kavatse, ning pärast aastapikkust proovimist ka tundub, et see režiim mõjub natuke. Ja selle pilguga vaadates tuleb jube tänulik olla igasuguste Aasia söögikohtade eest (Kaukaasia mingil määral ka). Need teevad imehäid taimetoite nagu miskad.

    Meeldib

    • Ma söön üldse liha võrdlemisi vähe, osalt vb ka sellepärast, et ma ei oska ja ei viitsi seda menetleda, aga mulle taimetoit lihtsalt maitseb ka. Taimetoitlusele mõtlen küll peamiselt eetilistel ja keskkonnakaalutlustel, aga iseenesest ma ei näe, et lihast loobumine mulle suuri raskusi valmistaks.
      Aga eks see on ju üldteada, et eestlased tarbivad liiga palju liha ja loomseid rasvu üldse ning igal juhul tõuseks tervisetulu taimse kraami osakaalu suurendamisest, nii et seetõttu mind paneb ikka imestama, kuidas see suund kaubamajas kohe üldse ei kajastu, ei ole seal minu teada ka taimseid teisipäevi ega midagi, nii et ma ei saa aru, kas asi on tahtmises või fantaasiapuuduses või milles. Selle viimasega ma pean silmas, et endiselt lähevad paljud krampi kui selgub, et keegi on taimetoitlane ja peale riivitud porgandi või keedukartuli ei tule järsku kellelgi enam midagi pähe. Ja minu arust on hoopis ilma lihata toite oluliselt lihtsam nii välja mõelda kui valmistada.

      Meeldib

  3. ma ei ole taimetoitlane, aga olen üles kasvanud ettekujutusega, et liha on pigem maitseaine kui põhikoostisosa, v.a mingid erilised puhud.

    Tglt on see eri maade talurahvastel jumala tavaline olnud – ep rääkis kellestki itaallasest, kes rääkis, et kui ta laps oli, oli liha pühapäevatoit.

    Meeldib

    • Eks see oli eestlaste puhul ju samamoodi, ses mòttes see jutt ei päde, kuidas meie kliimas on ikka alati liha see õige toit jne. Sellises koguses liha söömist nagu praegu, pole siin kunagi harrastatud, suurem osa aastast oli lihakilluke tõesti pigem maitseaine või magustoit.

      Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s