Neljas kiri Muhvile

Kas sa oled kunagi mõelnud, mida sina näeksid Erisedi peeglis?
(Kui sa ei tea, siis Erisedi peegel oli “Harry Potteris” ning see näitas igale inimesele tema südame sügavaimat soovi.)
Ühelt poolt öeldakse ju, et inimene ei saa või ei oska tunda puudust sellest, mida tal pole kunagi olnud, aga mulle pole see ütlus kunagi meeldinud. Täiesti kindlasti saab puudust tunda sellest, mida sul pole kunagi olnud. Ma ütleksin, et enamasti see isegi on just nii. Elus igatahes, in vitro ehk võib-olla mitte, kui kujutada ette olukorda, et inimene on elanud täiesti steriilselt, igasuguste väliste mõjutajateta.
Aga Erisedi peegel. Tahtsin esimese hooga kirjutada, et enamikul inimestest poleks ehk isegi vaja sinna vaadata, et teada, mida nad näeksid. Siis mõtlesin ümber. Küllap oleks. Sest selles pole ma sugugi kindel, et kõik inimesed endale aru annavad, mis nende üht või teist soovi tagant kihutav täitmata vajadus tegelikult on ning seni, kuni see välja selgitamata jääb, võib ka soovide järel jooksmine olla üksnes omaenda saba taga ajamine.
See omakorda viib teatava semantilise rõhuasetusega mõttearenduseni. Ma olen ikka öelnud, et minu meelest ei saa materiaalsete asjade kohta öelda unistus, et see võib pigem olla soov või eesmärk. Ent kui ma mõtlen nüüd sealt edasi, et tõenäoliselt on paljude materiaalsetegi soovide taga midagi muud – soov saavutada turvatunnet, staatust, võimu, kontrolli, leida lohutust, kuuluvust jne -, siis võib-olla ikkagi ongi mingis mõttes õigustatud rääkida unistusest ka siis, kui selle sisuks on kasutatud bemar.
Seega – järelikult siis ju võiks Erisedi peeglist ikkagi kasu tõusta.

Kas sa oled kunagi mõelnud, mis on kõige vastupidavam materjal maailmas? Teemant? Ämblikuniit? Kevlar?
Aga kõige õrnem? Seebimullid? Lumehelbed? Keskealise valge heteroseksuaalse mehe ego?
Ma arvan, et mõlemal juhul sobib vastuseks see substants, millest on tehtud inimese süda. Seda on lihtne murda, aga olgu, mis on, lõpuks on ta ikkagi ja uuesti jälle võimeline lootma ja armastama.
Ja siis ma vahel mõtlen, mida ütleb minu kohta see valik tõlgendada maailma just nii. Või ma ei tea, kas see ikka on valik. Võib-olla ma ei oskakski teisiti. Või ei tahaks. Võib-olla on mul vaja, et see maailm – olgu ta sisu siis milline tahes – oleks pakitud just niisugusesse vormi?

Ja sealt edasi: kas sa oled kunagi mõelnud, kumb see maailm siis õigupoolest on – kole ja julm paik, kus aeg-ajalt juhtuvad ilusad ja imelised asjad? Või üldiselt hea ja tore koht, kus vahel toimub halbu ja jubedaid asju?
Sellele läksid mu mõtted siis, kui lugesin kellegi arvamusavaldust (Õnnepalu kontekstis), kuidas teda ajavad iiveldama inimesed, kes soovivad maailma ilmtingimata ilusamaks maalida, sest nad ei suuda seda taluda niisugusena, nagu see on; masendusest kõrgemale jõudvat me aga nimelt siis, kui enam ei vaja asjade nimetamist ilusate nimedega.
Kõigepealt olgu kõrvalepõikena öeldud, et ma tahaksin ka vahepeal endale võimet esitada niisuguseid kategoorilisi väiteid. Aga ma ju ei saa. Sest mu mõtted panevad kohe eri suundades jooksu, karjudes läbisegi: “Aga samas!”, “Ja teisest küljest!”, “Ja siis jällegi!”.
Ma olen seda öelnud varem ja küllap ütlen veelgi, et mu meelest on see lihtsalt kohutavalt tore ning on puhas rõõm rääkida inimesega, kes suudab kaasa minna ja omalt poolt uusi hargnevaid seoseid tekitada, mitte ei hakka haukuma hoopis vale puu all.
(Mis tuletab meelde, mida Robin Hood ütles kardsepale, kui too oli Robini lobajutu peale kahest õllekaanimise pärast jalapakku pandud kardsepast öelnud, et see on kurb uudis küll, et kaks tublit selli kinni istuvad. Ta nimelt ütles midagi taolist, et kardsepp lasi märgist mööda ja haliseb täiesti vale asja pärast, sest kurbus seisneb selles, et ainult kaks kinni istuvad, sellal kui ülejäänud vabalt maad mööda ringi kooserdavad.)

Ühesõnaga. Kuhu ma nüüd tegelikult jäingi. See eelnimetet avaldus piirneb mu jaoks otsapidi juba objektivismiga, (mis minu arust on jama (ehkki Ayn Randi “Allikas”, mis suuresti sellest lähtub, on kas täiesti geniaalne või kohutav pläma, igal juhul võrdlemisi suurejooneline, ent kuna ma päris kindel ei ole, kumb, siis igaks juhuks uuesti üle ei loe)), eeldades, et on olemas mingi läbinisti objektiivne reaalsus.
Sest isegi kui on, siis inimesed näevad seda igal juhul läbi eri subjektiivsuse filtrite. Sina arvad, et teine inimene ilustab maailma, kuna ei suuda reaalsust taluda, aga tema reaalsus äkki ongi selline ning tema meelest mitte tema ei ilusta, vaid sina vaatad läbi mustade prillide.
Teiseks – miks peaks eeldama, et tegu on nimelt maailma ilusamaks maalimisega, nagu seal ilu naturaalselt üldse ei eksisteeriks ning seda oleks võimalik vaid juurde ja välja mõelda? Äkki see pole maalimine, vaid märkamine?
Ja samas – haa! – seda arvan ma ometigi ka, et ilusa(ma) maailma märkamine ja tajumine ei tohi tähendada roosasid silmaklappidega prille, enda või teiste kaitsmist maailma eest pea liiva alla toppimise teel. Selline uinutav ja nunnutav pehme positiivsus muudab tegelikult vaesemaks ja kaitsetumaks, mitte tugevamaks ja turvatumaks.
Ma olen seda mõelnud ka suurema osa esoteeriliste teooriate ja praktikate puhul – kas need mitte ei peaks inimest tugevamaks, elule ja maailmale vastupidavamaks tegema, ei? Selle asemel näib mulle, et need teevad inimese nõrgemaks, mingitest aina keerulisematest rituaalidest aina sõltuvamaks, kuni iga väikseimgi kokkupuude välismaailmaga ähvardab kogu selle peene energeetilise tasakaalu uppi lüüa.

Kas sa oled kunagi mõelnud, mis on kõige ilusamad sõnad, mis on sulle öeldud? Ükskõik kas romantilises või mitteromantilises kontekstis. Miks just need?
Hakkasin sellele mõtlema, kui kusagil jäi silma fraas “kõige ilusam, mida mees saab naisele öelda”. No aga teate. See on ju ometi sügavalt individuaalne. Ma küll ei arva, et just need kolm kaunist kulunud sõna ja muud taolised oleks kõige ilusamad. Ja jah, ma tean küll, et personaalseks teeb need ütleja, aga siiski. Ja seda ma tean loomulikult ka, et kõik inimesed ei ole verbaalses eneseväljenduses ühtviisi või üldse mitte osavad.
Sellele vaatamata või just selle tõttu võivad sõnad, mis ei kujuta endast mingit klassikalist komplimenti ega ole suured (ja õõnsad ja impersonaalsed),  kontekstist ning meeleseisundist sõltuvalt olla hoopis tähendusrikkamad ja isiklikumad ja puudutada hoopis sügavamalt.
Mis minusse puutub, siis igasuguseid komplimente kuulda on ju alati tore muidugi, aga kõige hinnalisemad on mu jaoks ikka niisugused sõnad, mis kõnelevad mõistmisest ja märkamisest.
Kõige ilusam? Täpset tsitaati ma siia ei kirjuta, aga need olid sõnad, mis kõlasid tol hetkel nii, nagu oleks ütleja päriselt näinud mu sisse, tundnud mind ära ja mõistnud, kes ma olen ja kuidas mõtlen.
Muidugi peab sellistel puhkudel endal aeg-ajalt natuke silma peal hoidma, et ei hakkaks taolistes sõnades nägema mingeid taolisi tähendusi, mida sinna pandud pole (minu nõrk koht, teadagi, minu jaoks kipubki tähendus tavaliselt olema teises kohas kui tavaliselt).

Kas sa oled kunagi mõelnud, et äkki inimesed panustavad rohkem energiat valusse ja kurbusesse kui rõõmu?
Mulle vahel näib nii, ka iseenda puhul loomulikult. Aga ma arvan, et selle ainus ega isegi mitte peamine põhjus pole asjaolu, et negatiivsed emotsioonid ongi üldjuhul tugevamad, nii et tasakaalus püsimiseks peaks positiivseid nii umbes vähemalt kolm korda rohkem olema. Vähemalt.
Usun, äkki on asi lihtsalt selles, et rõõm on tundmiseks, valu analüüsimiseks. Rõõm on ju üürike, temasse peaks lihtsalt sukelduma, liialt analüüsides pudeneb säravaks tolmuks ja hajub tuulde; valu aga saab lahkamisega väiksemateks tükkideks teha ning nii ehk kergemini ja kiiremini ära taluda.

Üldiselt peaks õppima uuesti miniatuure (või haikusid) kirjutama. Seal suudaks ma ehk piirduda üheainsama mõttega, mis ei hakka kontrollimatult külgvõsusid kasvatama. Mulle endale ju meeldivad pigem just need väljajättelised tekstid, mis suudavad paljusõnaliselt ja mõjusalt ütlemata jätta.
Teiselt poolt näitab kogemus, et millal iganes, ükskõik kas suuliselt või kirjalikult, lopsakamad võrsed ja lehed maha kärpida ning paljad raod järele jätta, tuleb alati keegi ja teatab võidurõõmsalt midagi nii ilmselget (päike tõuseb idast!), et ma poleks eales selle pealegi tulnud, et seda ka üldse peaks eraldi mainima.
Aga minimalism niisiis ehk kunagi järgmisel korral. Nüüd on öö ja väsimus räägib mulle asju, mida ma tegelikult hästi ei usu. Kohtume unenäos.