Äädikas ja viski

Tahaks kuidagi ära kasutada sõnu, mis ütlemata jäid, sest ei olnud veel õige aeg. Liiga toored olid. Aga ega neid pärast õiget aega enam ammugi ei tasu öelda. Siis on nad üle küpsenud, käärinud äädikaks, mitte laagerdunud viskiks.
Nii et parem olgu vaimuvälgatused, mõttejupikesed, mitte lõplikult läbi töötatud, silutud ja sõnastatud mõtted.

(Selle peale tegin väikese kiire vaheekskursi Goodreadsi, kritiseerimaks Mikitat selle eest, et ta ei arenda ühtegi mõtet lõpuni välja, vaid poetab mingeid seosetuid raasukesi.)

Mul on väga tihti vaja jagada just mõttevälgatusi, hetki, impressioone.
Neid ei saa ju jagada kaks nädalat hiljem või siis, kui keegi küsib: kuidas läheb?
Mu aju jookseb selle küsimuse peale kinni. Hästi on läinud. Pole viga. Normaalselt. Võiks paremini.

Jagada luuletusi. Või lõike raamatutest, teades, et teinegi on neid lugenud ja ma ei pea tõlkima.
Arutleda, kas Mahleri 5. sümfoonia adagietto on kurb või helge, algus või hüvastijätt, kui ma ise olen neli korda kuulanud ja mitte otsustada suutnud.
Kõnelda sest ploomikarva loojangukaaretaevast ja õhust, milles on aimata aprilli.
Küsida, mis on need pisikesed asjad ja teod, mis sind nutma ajavad. Või kuidas lõhnab armastus.

Mõtted nagu lennuvõimetud linnud. Kuigi kes ütleb, et nad üldse lendama peaksid. Võib-olla ajavad hoopis juured maasse. Ehkki minu stiihia on rohkem õhk kui maa. Nii et ärge mind maasse küll matke.

Tulin ühel õhtul läbi surnuaia koju ja hakkasin mõtlema, et. Aeg-ajalt on ikka jutuks tulnud, missuguseid matuseid keegi endale sooviks ja kas ta on juba tunnuslaulu valmis mõelnud.
Enamasti koorub neist juttudest välja, et mingit üleüldist itkemispidu ei taha keegi, nii et ma hakkasin mõtisklema – kas keegi on päriselt käinud mõnel sellisel matusel, mis kurbust ja leina ei rõhutaks ja kus üldtunnustatud nutulaulude eriti morbiidsete seadete asemel kõlaks… ee… päevakangelase noorpõlve raju lemmikbänd või midagi.
Ma kahtlen selles, sest tõenäoliselt on igsugune matus lõpuks leinajate nägu ja eks see on arusaadav, kaotusvalu jääb ju neile.

Sain aru, et viimane pool aastat on mind ikkagi kulutanud.
Olen töötanud ja juhendanud. Õppinud ja õpetanud. Imestanud igasuguse info, kõigi detailide ja nende seoste üle, mis eksisteerivad ainult minu peas ja mille ulatusest saab aru alles siis, kui pead selle kellelegi teisele edasi andma. Püsinud võrdlemisi reibas ja täiesti rahulik. Aga ma väsin nüüd aina rohkem ja aina kiiremini.

Lugesin “Angerjaevangeeliumi”. Antropotsentrism iseenesest ei pruugi mind tingimata alati nii väga ärritada, aga pimedus selle suhtes küll.
Meie põhiline probleem on selles, et meid on kaheksa miljardit ja millegagi peame tsivilisatsiooni kinni maksma, see on selge. Aga nimetagem siis asju õigete nimedega, milleks see õilsaks kujundatud jutt sellest, kuidas kaitsmiseks on paratamatult vaja tappa (vaja on sellepärast, et inimene on nii invasiivne liik ja minu jaoks on täiesti ületamatu tunnetuslik vastuolu väites, et jahimehed ju armastavad ja kaitsevad loomi) või kuidas inimese toidulauale jõudmine on väga väärikas lõpp ja annab loomade elule mõtte ja eesmärgi. Tõesti, jah? Aga kui me ise ei oleks toiduahelas viimane lüli, kas siis iseenda praeks saamise perspektiiv ka tunduks elu unistusena?
Ja kust täpselt me võtame endale õiguse väita, et mõne tüki kadumine inimese kultuuripärandist on kuidagi kaalukam kui mõne taime- või loomaliigi välja suremine?
See on paljuski vaatenurga küsimus ja vaikeseade neis asjus on antropotsentristlik. Ent teinekord on väga kasulik vaadata teise nurga alt, ka siis, kui see vaatenurk reaalsuses mitte midagi ei muuda või teoorias lihtsalt teise äärmusse jõuab.

Minu lemmikväljend on ju teadagi: aga samas.

Olen hakanud tänaval inimesi jälitama.
Sellepärast, et neil on mingi raamat käes olnud ja ma olen üritanud kindlaks teha, mis nimelt.  Raamatute jälitamine niisiis, mis te mõtlete, ega ma mingi pervert ei ole.

Pühak ka ei ole, lihtsalt juurdlesin siin mõni aeg tagasi selle üle, mis mõte on väiklane olemisel. Mitte et ma poleks kunagi olnud või tahtnud olla, aga see läheb mul õige kiiresti üle ja mulle ei meeldi ükski käitumisviis, mis teeks mind väiksemaks ja nõrgemaks. Väiklane olemine teeb. Olla suuremeelne, eriti seal, kus sult seda oodata ei osata, on palju tõhusam.
Aga muidugimõista ei räägi ma siin teise põse ette keeramisest ja oma piiride mutta tampimise talumisest.

Lasin endale lühikese pixie lõigata, et enesekehtestamine lihtsam oleks. Mõjus.

Et te ei arvaks, et ma olen mingi Täiskasvanud Inimene, kes teeb Tähtsaid Asju