Minust

Elan peamiselt lõunaosariikide pealinnas ja igapäevast leiba teenin sealses alma materis. Muul ajal vaatan maailma läbi objektiivi, käin metsas, rabas ja ooperis, harrastan maanteerattasõitu, jooksmist ja aeg-ajalt vahelduva eduga veel mõningaid alasid, loen ja kirjutan.

Peaaegu kõige rohkem maailmas armastan  muusikat ja ooper on mu kirg. Nii et mõelge hästi järele, kas te ikka tahate minuga tuttavaks saada – varem või hiljem sunnitakse teid ooperisse minema. Jalgrattaga sõitma lähete ilmselt juba vabatahtlikult. Lisaks võiksite arvestada sellega, et mul on komme köögilaual suuski määrida.

Veel meeldivad mulle aprilliõhtud, mesilased, koorega kohv, siilid, rabad, tähistaevas,  šampanja, vaarikaraiesmikud, päevalilled, taltsas tuli, luuletused, udu, öökullid, massaaž, murakamoos, öine autosõit, diskussioonid heas seltskonnas, peoleo laul, vinho verde, torm, kirjade saamine, pannkoogid, ilusad nõud ja hingega asjad. Ja muud toredad asjad, mis maailmas leida on, ning veel teisigi. Ja kas ma ooperit juba mainisin?

Taltsutatav, aga mitte kodustatav. Raudrüüd ja ratsionaalsuse maski kannan enesekaitseks ning kirju kirjutan sulepeaga. Naerda võin koos paljudega, nutan üksi sibulat hakkides. Teistelt nõuan palju, endalt veel mitu korda rohkem.
Minu lemmiktants on rumba ja lemmikinstrument inimhääle järel tšello (aga ärgem unustagem ka oboed. Ja dudukki, loomulikult.). Ma oskan teha saunavihtasid, kududa Haapsalu salli ja pea peal seista. Mediteerin kasvuhoones toimetades, rabas ja jalgrattaga sõites.
Ma ei salli lärmi, koristamist, ostlemist, assisteerimist, õmblemist, telefonisuhtlust, esoteerikat, kaubanduskeskusi, operette ja muusikale, muinasjutte, jõule ja small talki. Ja kirjadele vastamata jätmine mulle kah eriti ei meeldi.
Tolerantsust on omajagu, šokeerida on mind raske, aga piiriks on labasus, lollus, kitsarinnalisus ja topeltstandardid.

Lisaks kõigele muule armastan ma hästi süüa ja sealjuures on võrdselt oluline nii mis, kuidas kui kellega. Ja eriti oluline on see, et toidu teeks valmis keegi teine.
Toidutegu sai alguse puhtalt toidublogina, aga mida aeg edasi, seda rohkem on toidu asemel või kõrval esile kerkinud emotsioon ja lugude jutustamine nii sõnas kui pildis.

Kui tunned, et tahad mulle midagi öelda, siis ära kõhkle kirjutamast: toidutegu[at]gmail.com.

Ühtlasi vabandan ka ette, kui ma blogis kõigile kommentaaridele ei vasta, igasuguse tagasiside võtan sellegipoolest alati tänulikult vastu ja loen hoolega läbi.

Foto: Marin Lõo