Suusad, sõstrad, kama ja kook

Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.

Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning  m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.

Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.

Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.

Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).

Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.

Mustasõstra-kama pavlova

Beseepõhi:
5 munavalget
soola
2,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillsuhkrut
1 tl valge veini äädikat

Täidis:
400 g kohupiima
3 dl vahukoort
3-4 sl suhkrut
5 sl rukkikama

Mustasõstramoos:
250 g (külmutatud) musti sõstraid
3 cl mustasõstralikööri
2 sl suhkrut

Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.

Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.

Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ’igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Me armastame ooperit! 1. osa – baritonid. Mustade ploomide ja rummiga juustukook

Mõnevõrra üllatuslikult on olemas inimesi, kes on avaldanud arvamust, et võiksin rohkem kirjutada ooperist (üllatuslikult seepärast, et olen üldiselt harjunud, et neid pole palju, kes jagavad minu kirge nimetet žanri suhtes, ent eks ma olen aastate jooksul ikka suutnud mõned ooperiusku pöörata).

Ja ooper on muidugi teema, millest rääkimiseks ma erilist julgustamist ei vaja, andke ainult võimalus. Nii et olge heaga hoiatatud, kui teema teid ei kõneta, siis võib edasi retsepti juurde siirduda. Samas – proovige, äkki hakkab kõnetama, sest edasi tuleb hulganisti kaunist muusikat suurepärases esituses.

Nimelt kavatsen nüüd ja edaspidi anda jõudumööda hääleliikide kaupa ülevaateid tuntud ooperiaariatest parimas esituses. Kui ma selle ülesande kallale asusin, selgus õige pea, et minu jaoks täiuslikke interpretatsioone kohtab siiski võrdlemisi harva (lüüriliste tenorite puhul kohtab neid muidugi tihti, ja kõiki esitab noor José Carreras).

Ülevaadet alustagem mu lemmik-hääleliigist ehk baritonidest, kellele on kirjutatud hulganisti suurepäraseid aariaid, nii et valikut mainimist väärt aariate osas polnud siin sugugi lihtne teha – kui räägid “Padaemanda” Jeletskist, siis ei saa ju Oneginit mainimata; kui võtad “Maskiballi” Renato, siis kuhu jääb “Trubaduuri” krahv di Luna jne.

Baritonirollid on ooperis sageli mitmeplaanilisemad ja psühholoogiliselt veidi keerukamad kui tenoriosad. Hea küll, kangelasi nad tavaliselt mängida ei saa, harilikult tuleb neil kehastada täielikke kaabakaid (Macbeth, Jago, di Luna, Scarpia) või lihtsalt kättemaksust pimestatuid (Rigoletto, Renato), aga see annabki lisaks vokaalile võimaluse näidata oma dramaatilist võimekust (eeldusel, et see olemas on, vastasel juhul ka hulgaliselt võimalusi alt minna, sest miskipärast just baritonidelt eeldatakse ooperis sageli kõige enam näitlejavõimeid).

Ja nagu tegelikult kõigi teistegi hääleliikide puhul, tuleb siin teha eristusi, enne kui hakata üht või teist esitust/lauljat heaks või halvaks sildistama. See tähendab, et puhtalt lüüriliselt baritonilt ei saa nõuda, et ta esitaks sama perfektselt Verdi rolle, dramaatiliselt baritonilt omakorda ei saa eeldada, et ta laulaks suurepäraselt Bellinit või Rossinit (ehkki nad ise kipuvad teinekord arvama, nagu võiksid kõike laulda). Ja sel samal põhjusel ei saa ma ka nimetada ühte lemmikbaritoni, mul on neid kaks.

Alustada tuleb ikka ooperiheliloojatest suurimast, Verdist, kes on baritonidele ka enim fantastilist muusikat kirjutanud – Rigoletto aaria “Cortigiani, vil razza dannata” ooperist “Rigoletto”, laulab Željko Lučić.

Seda produktsiooni olen ma tervikuna näinud ja see on tõeliselt psühhedeelne segapuder, mille sarnaseid miskipärast eriti Saksamaal, aga mujalgi Lääne-Euroopas armastatakse ja mille kõrval “Rigoletto” tegevustiku toomine 1960ndate Las Vegasesse on lapse lalin.
Aga Lučić, minu arvates kaasaja parim Verdi bariton, on muidugi täiesti suurepärane, tal on teistest selgelt eristuv tämber, võimas forsseerimata hääl, vaidlustamatu musikaalsus, laitmatu diktsioon ja fraseerimine. Klassikalisest Verdi baritonist (keda on peetud ka dramaatilise baritoni all-liigiks (dramaatiline bariton, kes on suuteline laulma kõrgemas tessituuris)) on tal ka enam lüürilist väljendusrikkust, mis annab tema rollidele eriomase elegantsi, millega ta kindlasti ületab kohati ka mineviku suurimaid nimesid nagu Renato Bruson, Ingvar Wixell või Leo Nucci.

Parimaid bel canto traditsioone esindab Riccardo aaria “Or dove fuggo io mai… Ah! Per sempre io ti perdei” Bellini ooperist “Puritaanid”, laulab Simon Keenlyside.

Simon Keenlyside’i pean ma kaasaja parimaks lüüriliseks baritoniks – selge ja paindlik, helisev hääl, suurepärane diktsioon. Kahjuks on ta viimasel ajal miskipärast hakanud arvama, nagu võiks ta sama edukalt ka Verdit laulda, “Don Carlo” Rodrigo, hea küll, aga Rigoletto, Nabucco, Simon Boccanegra jmt tuleks küll heaga jätta, sest Verdi baritonirollideks on vaja dünaamilisemat ja suuremat häält, mis kostaks nii läbi koori kui orkestri, ja tõtt-öelda ka võimsamat füüsilist kohalolekut. Lisaks läheb tarvis lüürilisest baritonist tumedamat tooni, õige pisut roostevaba terast hääles ning suutlikkust laulda võimsalt ja väljendusrikkalt, mitte võimsalt või väljendusrikkalt (kui kõik muud vokaaltehnilised nüansid kõrvale jätta, siis jämedalt võib baritone vabalt selle alusel liigitada, dramaatikud peaksid laulma eelkõige võimsalt, lüürikud väljendusrikkalt, aga Verdi baritonid peavad olema suutelised mõlemaks).

Näiteks Vene ooperist võtame Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”, laulab (parema puudumisel) Dmitri Hvorostovski.

See ei ole kaugeltki mitte parim esitus. Tõtt öelda pole seda aariat minu meelest täiuslikult laulnud mitte keegi peale Georg Otsa, isegi mitte nö õigest rahvusest Dmitri Hvorostovski. Tal ei ole küll vähemalt aktsendiprobleemi, mis vene ooperi puhul tihti takistuseks saab, aga selle eest on tal muud probleemid. Mitte et ta poleks üks võimsamaid dramaatilisi baritone (peetud ka Verdi baritoniks, aga seda ta minu arvates ei ole, lüürilisest väljendusrikkusest jääb vajaka), kuid tema lohakavõitu diktsioon ja kohati kuuldav hingamine (et mitte öelda õhu ahmimine) on üpris häirivad. Ja ma tahaks talle kogu aeg öelda, et no äkki saaks natukenegi rohkem avatud häälel laulda. Kuigi see on ilmselt maitse küsimus. Ja võimalik, et peaks ikkagi hoopiski eelistama Vladimir Chernovi.

Koomilistest ooperitest olgu näiteks Figaro aaria “Largo al factotum” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Gino Quilico.

See on üks äärmiselt kuulus ja petlikult lihtne aaria, bravuurikas enesekiitus, mida on tegelikult suhteliselt keeruline laulda. Kuna see on üsna kõrges tessituuris, nõuab kergust ja liikuvust, samas bravuurikat elegantsi ja vastupidavust, peab olema ette kantud kergelt ja pingutuseta ning paikneb ooperi alguses, andmata niisiis lauljale erilist võimalust soojenduseks, on see tegelikult vist isegi üks raskemaid ettevõtmisi baritoni repertuaaris. Ilmselt võib ka kindel olla, et kui laulja ei suuda selle aaria osas publiku kõrgetele ootustele vastata, siis lõpeb kogu etendus tema jaoks läbikukkumisega.

Dramaatiliste rollide näiteks on Toreadoori aaria “Votre toast” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Ludovic Tézier.

Pidin selleks suurema osa internetist läbi kuulama, et leida esitus, mis mind rahuldaks (selleks peab muidugi ilmselgelt friik olema, et sama aariat kümneid kordi kuulata).
Kuna see on taas üks ülimalt tuntud pala, siis on versioone sellest sadu – ja enamikul on mu jaoks midagi viga. Suurema osa lauljate puhul nimelt tundub mulle, et neil jäi noot või paar puudu sellest, kuhu nad tahtsid jõuda, nii et tekib soov neid teatud kohast näpistada. Tézieri esituse puhul ei häiri mind eriti miski, tempo on küll vast nõksukese liiga aeglane, aga muidu ei jää kuskilt miskit puudu. Hea näide piiride hägustumisest muidugi ka, sest Tézier on tegelikult lüüriline bariton.

Ja siis veel terve rida väga kuulsaid baritoni aariad väga heas esituses, millel ma pikemalt ei peatu, muidu me ei jõuagi kunagi koogini:

Renato aaria “Eri tu che macchiavi” Verdi ooperist “Maskiball” (Leo Nucci)
Wolframi aaria “O Du, mein holder Abendstern” Wagneri ooperist “Tannhäuser” (José van Dam)
Jago aaria “Credo in un dio crudel” Verdi ooperist “Otello” (Sherrill Milnes)
Tonio aaria “Si puo signore signori” Leoncavallo ooperist “Pajatsid” (Ambrogio Maestri)
Onegini aaria “Võ mne pisali” Tsaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” (Mariusz Kwiecien)
Don Giovanni serenaad “Deh vieni alla finestra” Mozarti ooperist “Don Giovanni” (Bryn Terfel)
Krahv di Luna aaria “Il balen del suo sorriso… Per me ora fatale” Verdi ooperist “Trubaduur” (Ettore Bastianini)
Macbethi aaria “Pietà, rispetto, amore” Verdi ooperist “Macbeth” (Renato Bruson) – siinpuhul olen nõus tunnistama ka Željko Lučići allajäämist, see on täiesti veatu esitus.

Ja päris lõpuks: Hamleti aaria “O Vin disippe la tristesse” Thomas’ ooperist “Hamlet” (Simon Keenlyside) – see on üsna vähetuntud ooper, aga Keenlyside lihtsalt laulab seda nii hästi, et ma pidin sellele ka viitama.

Käesoleva postituse kirjutamine võttis mul kohutavalt kaua aega, aga et see oli tõeliselt nauditav, siis ei pea ma seda loomulikult raisatud ajaks. Vastupidi, see oli äärmiselt hästi kulutatud aeg, seda ka seetõttu, et kõrval oli kohvikruus ja tükk juuresolevat kooki.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Põhi:
150 g šokolaadiküpsiseid
55 g võid

Ploomitäidis:
200 g musti ploome
1 dl rummi
1 dl vett

Toorjuustutäidis:
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna

Ploomitäidise jaoks pane ploomid eelmisel õhtul koos rummi ja veega likku, järgmisel päeval püreesta kõik koos ning lisa umbes 0,5 dl vett või rummi, et segu oleks enam-vähem sama paksusega nagu toorjuustutäidis.
Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Toorjuustutäidise jaoks sega kõik ained (kindlasti toasoojad!) omavahel ja vala täidis küpsisepõhjale. Tõsta lusikatäite haaval peale 2/3 ploomitäidisest (ülejäänu serveeri koogi kõrvale) ning sega noaga kaheksakujulisi liigutusi tehes läbi. Küpseta 150-kraadises ahus 45-50 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev). Lase avatud uksega ahjus veidi jahtuda, tõsta siis väja ning jahuta üleöö.

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Jõulutunnet ei ole mingisugust (kuigi väljas on ometi nii südantsoojendav roheline jõul ja nüüdsest peale hakkab jälle lumetagi valgemaks minema). Aga sellest pole midagi, sest see tähendab, et jõulustressi ka ei ole.
Vaatan juba mitmendat nädalat tuure koguvat hullust ja mõtlen, kallis rahvas, võtke nüüd ometi rahulikumalt. Toit ei lõpe otsa. Kingitusi ei pea tegema. Igale poole ei ole tarvis jõuda. Kõigega ei tarvitse üksi hakkama saama. Kodu ei pea täiuseni klanitud ja kaunistatud olema. Lõpmatuseni leierdatud jõululaulude asemel ei ole üldse keelatud midagi muud kuulata. Möödunud aastal lubatud maailma lõppu ei tulnud, sel aastal ka tõenäoliselt ei tule ja see tähendab, et järgmisel aastal on jälle jõulud.

Rahulikku aega!

Muusika: Karl Jenkins “Ave verum corpus” – Simon Keenlyside & Bryn Terfel

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook
(mugandatud siit)

2 suuremat apelsini
125 g oliiviõli
4 muna
175 g suhkrut
300 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat

immutamiseks 3 cl Cointreau likööri

Glasuur:
150 g tumedat šokolaadi
125 g vahukoort

Pese apelsinid kuuma veega (eelista ökopoest ostetud apelsine), lõika otsatükid ära, lõika apelsinid (koos koorega) väikesteks kuubikuteks ning püreesta köögikombainis. Lisa apelsinipüreele oliiviõli ning küpsetuspulbri ja soodaga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning viimasena lisa alt üles tõstes juurde suhkruga tugevaks vahuks vahustatud munad. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Veidi jahtunud kook eemalda vormist, tilguta ühtlaselt peale Cointreau liköör, paki kook fooliumisse ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.
Glasuuri jaoks sulata šokolaad koos koorega madalal kuumusel või veevannil ning määri koogile.