Category Archives: alkohol toidus

Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

img-8984_800

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Tort isamaale 2017

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Tort isamaale 2017

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Tort isamaale 2017

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Tort isamaale 2017

Advertisements

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ’igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

kirju-koera-truhvlid

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Kirju-koera-truhvlid

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Me armastame ooperit! Mustade ploomide ja rummiga juustukook

Mõnevõrra üllatuslikult on olemas inimesi, kes on avaldanud arvamust, et võiksin rohkem kirjutada ooperist (üllatuslikult seepärast, et olen üldiselt harjunud, et neid pole palju, kes jagavad minu kirge nimetet žanri suhtes, ent eks ma olen aastate jooksul ikka suutnud mõned ooperiusku pöörata).

Ja ooper on muidugi teema, millest rääkimiseks ma erilist julgustamist ei vaja, andke ainult võimalus. Nii et olge heaga hoiatatud, kui teema teid ei kõneta, siis võib edasi retsepti juurde siirduda. Samas – proovige, äkki hakkab kõnetama, sest edasi tuleb hulganisti kaunist muusikat suurepärases esituses.

Nimelt kavatsen nüüd ja edaspidi anda jõudumööda hääleliikide kaupa ülevaateid tuntud ooperiaariatest parimas esituses. Kui ma selle ülesande kallale asusin, selgus õige pea, et minu jaoks täiuslikke interpretatsioone kohtab siiski võrdlemisi harva (lüüriliste tenorite puhul kohtab neid muidugi tihti, ja kõiki esitab noor José Carreras).

Ülevaadet alustagem mu lemmik-hääleliigist ehk baritonidest, kellele on kirjutatud hulganisti suurepäraseid aariaid, nii et valikut mainimist väärt aariate osas polnud siin sugugi lihtne teha – kui räägid “Padaemanda” Jeletskist, siis ei saa ju Oneginit mainimata; kui võtad “Maskiballi” Renato, siis kuhu jääb “Trubaduuri” krahv di Luna jne.

Baritonirollid on ooperis sageli mitmeplaanilisemad ja psühholoogiliselt veidi keerukamad kui tenoriosad. Hea küll, kangelasi nad tavaliselt mängida ei saa, harilikult tuleb neil kehastada täielikke kaabakaid (Macbeth, Jago, di Luna, Scarpia) või lihtsalt kättemaksust pimestatuid (Rigoletto, Renato), aga see annabki lisaks vokaalile võimaluse näidata oma dramaatilist võimekust (eeldusel, et see olemas on, vastasel juhul ka hulgaliselt võimalusi alt minna, sest miskipärast just baritonidelt eeldatakse ooperis sageli kõige enam näitlejavõimeid).

Ja nagu tegelikult kõigi teistegi hääleliikide puhul, tuleb siin teha eristusi, enne kui hakata üht või teist esitust/lauljat heaks või halvaks sildistama. See tähendab, et puhtalt lüüriliselt baritonilt ei saa nõuda, et ta esitaks sama perfektselt Verdi rolle, dramaatiliselt baritonilt omakorda ei saa eeldada, et ta laulaks suurepäraselt Bellinit või Rossinit (ehkki nad ise kipuvad teinekord arvama, nagu võiksid kõike laulda). Ja sel samal põhjusel ei saa ma ka nimetada ühte lemmikbaritoni, mul on neid kaks.

Alustada tuleb ikka ooperiheliloojatest suurimast, Verdist, kes on baritonidele ka enim fantastilist muusikat kirjutanud – Rigoletto aaria “Cortigiani, vil razza dannata” ooperist “Rigoletto”, laulab Željko Lučić.

Seda produktsiooni olen ma tervikuna näinud ja see on tõeliselt psühhedeelne segapuder, mille sarnaseid miskipärast eriti Saksamaal, aga mujalgi Lääne-Euroopas armastatakse ja mille kõrval “Rigoletto” tegevustiku toomine 1960ndate Las Vegasesse on lapse lalin.
Aga Lučić, minu arvates kaasaja parim Verdi bariton, on muidugi täiesti suurepärane, tal on teistest selgelt eristuv tämber, võimas forsseerimata hääl, vaidlustamatu musikaalsus, laitmatu diktsioon ja fraseerimine. Klassikalisest Verdi baritonist (keda on peetud ka dramaatilise baritoni all-liigiks (dramaatiline bariton, kes on suuteline laulma kõrgemas tessituuris)) on tal ka enam lüürilist väljendusrikkust, mis annab tema rollidele eriomase elegantsi, millega ta kindlasti ületab kohati ka mineviku suurimaid nimesid nagu Renato Bruson, Ingvar Wixell või Leo Nucci.

Parimaid bel canto traditsioone esindab Riccardo aaria “Or dove fuggo io mai… Ah! Per sempre io ti perdei” Bellini ooperist “Puritaanid”, laulab Simon Keenlyside.

Simon Keenlyside’i pean ma kaasaja parimaks lüüriliseks baritoniks – selge ja paindlik, helisev hääl, suurepärane diktsioon. Kahjuks on ta viimasel ajal miskipärast hakanud arvama, nagu võiks ta sama edukalt ka Verdit laulda, “Don Carlo” Rodrigo, hea küll, aga Rigoletto, Nabucco, Simon Boccanegra jmt tuleks küll heaga jätta, sest Verdi baritonirollideks on vaja dünaamilisemat ja suuremat häält, mis kostaks nii läbi koori kui orkestri, ja tõtt-öelda ka võimsamat füüsilist kohalolekut. Lisaks läheb tarvis lüürilisest baritonist tumedamat tooni, õige pisut roostevaba terast hääles ning suutlikkust laulda võimsalt ja väljendusrikkalt, mitte võimsalt või väljendusrikkalt (kui kõik muud vokaaltehnilised nüansid kõrvale jätta, siis jämedalt võib baritone vabalt selle alusel liigitada, dramaatikud peaksid laulma eelkõige võimsalt, lüürikud väljendusrikkalt, aga Verdi baritonid peavad olema suutelised mõlemaks).

Näiteks Vene ooperist võtame Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”, laulab (parema puudumisel) Dmitri Hvorostovski.

See ei ole kaugeltki mitte parim esitus. Tõtt öelda pole seda aariat minu meelest täiuslikult laulnud mitte keegi peale Georg Otsa, isegi mitte nö õigest rahvusest Dmitri Hvorostovski. Tal ei ole küll vähemalt aktsendiprobleemi, mis vene ooperi puhul tihti takistuseks saab, aga selle eest on tal muud probleemid. Mitte et ta poleks üks võimsamaid dramaatilisi baritone (peetud ka Verdi baritoniks, aga seda ta minu arvates ei ole, lüürilisest väljendusrikkusest jääb vajaka), kuid tema lohakavõitu diktsioon ja kohati kuuldav hingamine (et mitte öelda õhu ahmimine) on üpris häirivad. Ja ma tahaks talle kogu aeg öelda, et no äkki saaks natukenegi rohkem avatud häälel laulda. Kuigi see on ilmselt maitse küsimus. Ja võimalik, et peaks ikkagi hoopiski eelistama Vladimir Chernovi.

Koomilistest ooperitest olgu näiteks Figaro aaria “Largo al factotum” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Gino Quilico.

See on üks äärmiselt kuulus ja petlikult lihtne aaria, bravuurikas enesekiitus, mida on tegelikult suhteliselt keeruline laulda. Kuna see on üsna kõrges tessituuris, nõuab kergust ja liikuvust, samas bravuurikat elegantsi ja vastupidavust, peab olema ette kantud kergelt ja pingutuseta ning paikneb ooperi alguses, andmata niisiis lauljale erilist võimalust soojenduseks, on see tegelikult vist isegi üks raskemaid ettevõtmisi baritoni repertuaaris. Ilmselt võib ka kindel olla, et kui laulja ei suuda selle aaria osas publiku kõrgetele ootustele vastata, siis lõpeb kogu etendus tema jaoks läbikukkumisega.

Dramaatiliste rollide näiteks on Toreadoori aaria “Votre toast” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Ludovic Tézier

Pidin selleks suurema osa internetist läbi kuulama, et leida esitus, mis mind rahuldaks (selleks peab muidugi ilmselgelt friik olema, et sama aariat kümneid kordi kuulata).
Kuna see on taas üks ülimalt tuntud pala, siis on versioone sellest sadu – ja enamikul on mu jaoks midagi viga. Suurema osa lauljate puhul nimelt tundub mulle, et neil jäi noot või paar puudu sellest, kuhu nad tahtsid jõuda, nii et tekib soov neid teatud kohast näpistada. Tézieri esituse puhul ei häiri mind eriti miski, tempo on küll vast nõksukese liiga aeglane, aga muidu ei jää kuskilt miskit puudu. Hea näide piiride hägustumisest muidugi ka, sest Tézier on tegelikult lüüriline bariton.

Ja siis veel terve rida väga kuulsaid baritoni aariad väga heas esituses, millel ma pikemalt ei peatu, muidu me ei jõuagi kunagi koogini:

Renato aaria “Eri tu che macchiavi” Verdi ooperist “Maskiball” (Leo Nucci)
Wolframi aaria “O Du, mein holder Abendstern” Wagneri ooperist “Tannhäuser” (José van Dam)
Jago aaria “Credo in un dio crudel” Verdi ooperist “Otello” (Sherrill Milnes)
Tonio aaria “Si puo signore signori” Leoncavallo ooperist “Pajatsid” (Ambrogio Maestri)
Onegini aaria “Võ mne pisali” Tsaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” (Mariusz Kwiecien)
Don Giovanni serenaad “Deh vieni alla finestra” Mozarti ooperist “Don Giovanni” (Bryn Terfel)
Krahv di Luna aaria “Il balen del suo sorriso… Per me ora fatale” Verdi ooperist “Trubaduur” (Ettore Bastianini)
Macbethi aaria “Pietà, rispetto, amore” Verdi ooperist “Macbeth” (Renato Bruson) – siinpuhul olen nõus tunnistama ka Željko Lučići allajäämist, see on täiesti veatu esitus.

Ja päris lõpuks: Hamleti aaria “O Vin disippe la tristesse” Thomas’ ooperist “Hamlet” (Simon Keenlyside) – see on üsna vähetuntud ooper, aga Keenlyside lihtsalt laulab seda nii hästi, et ma pidin sellele ka viitama.

Käesoleva postituse kirjutamine võttis mul kohutavalt kaua aega, aga et see oli tõeliselt nauditav, siis ei pea ma seda loomulikult raisatud ajaks. Vastupidi, see oli äärmiselt hästi kulutatud aeg, seda ka seetõttu, et kõrval oli kohvikruus ja tükk juuresolevat kooki.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Põhi:
150 g šokolaadiküpsiseid
55 g võid

Ploomitäidis:
200 g musti ploome
1 dl rummi
1 dl vett

Toorjuustutäidis:
400 g toorjuustu
80 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna

Ploomitäidise jaoks pane ploomid eelmisel õhtul koos rummi ja veega likku, järgmisel päeval püreesta kõik koos ning lisa umbes 0,5 dl vett või rummi, et segu oleks enam-vähem sama paksusega nagu toorjuustutäidis.
Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Toorjuustutäidise jaoks sega kõik ained (kindlasti toasoojad!) omavahel ja vala täidis küpsisepõhjale. Tõsta lusikatäite haaval peale 2/3 ploomitäidisest (ülejäänu serveeri koogi kõrvale) ning sega noaga kaheksakujulisi liigutusi tehes läbi. Küpseta 150-kraadises ahus 45-50 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev). Lase avatud uksega ahjus veidi jahtuda, tõsta siis väja ning jahuta üleöö.

Mustade ploomide ja rummiga toorjuustukook

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Jõulutunnet ei ole mingisugust (kuigi väljas on ometi nii südantsoojendav roheline jõul ja nüüdsest peale hakkab jälle lumetagi valgemaks minema). Aga sellest pole midagi, sest see tähendab, et jõulustressi ka ei ole.
Vaatan juba mitmendat nädalat tuure koguvat hullust ja mõtlen, kallis rahvas, võtke nüüd ometi rahulikumalt. Toit ei lõpe otsa. Kingitusi ei pea tegema. Igale poole ei ole tarvis jõuda. Kõigega ei tarvitse üksi hakkama saama. Kodu ei pea täiuseni klanitud ja kaunistatud olema. Lõpmatuseni leierdatud jõululaulude asemel ei ole üldse keelatud midagi muud kuulata. Möödunud aastal lubatud maailma lõppu ei tulnud, sel aastal ka tõenäoliselt ei tule ja see tähendab, et järgmisel aastal on jälle jõulud.

Rahulikku aega!

Muusika: Karl Jenkins “Ave verum corpus” – Simon Keenlyside & Bryn Terfel

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook
(mugandatud siit)

2 suuremat apelsini
125 g oliiviõli
4 muna
175 g suhkrut
300 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat

immutamiseks 3 cl Cointreau likööri

Glasuur:
150 g tumedat šokolaadi
125 g vahukoort

Pese apelsinid kuuma veega (eelista ökopoest ostetud apelsine), lõika otsatükid ära, lõika apelsinid (koos koorega) väikesteks kuubikuteks ning püreesta köögikombainis. Lisa apelsinipüreele oliiviõli ning küpsetuspulbri ja soodaga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning viimasena lisa alt üles tõstes juurde suhkruga tugevaks vahuks vahustatud munad. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Veidi jahtunud kook eemalda vormist, tilguta ühtlaselt peale Cointreau liköör, paki kook fooliumisse ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.
Glasuuri jaoks sulata šokolaad koos koorega madalal kuumusel või veevannil ning määri koogile.

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

“Tosca” ja vaarika-karamelli saiapuding

9. novembril kanti Metropolitan Opera’st üle Giacomo Puccini “Tosca”, mis on äärmiselt nauditav teos ning samas ka ooper, mille puhul mul on üpris kindel nägemus, kuidas seda laulma peab (ja paraku suurem osa lauljaist sellele nägemusele päriselt ei vasta). Põhilise osa tollest laupäevast istusin tööd tehes arvuti taga ning kuulasin taustaks ja ettevalmistuseks erinevaid versioone kahest kõige kuulsamast aariast “E lucevan le stelle” ja “Vissi d’arte”. Ja olin sedaviisi õhtuks juba mõnevõrra kriitiliselt meelestatud.

Et ma olen kuri inimene, siis on mul kombeks aeg-ajalt ironiseerida inimeste üle, kes analüüsivad spordivõistlusi, mis on toimunud ajal, kui nad ise polnud veel sündinudki. Ent see ei takista mind ennast üldsegi käsitlemast enne mu sündi toimunud ooperiesitusi. Ja siinkohal ma ei vaevu oma väljaütlemist kuidagi pehmendama – kaasajal on palju suurepäraseid soliste, aga “Tosca” puhul ei tõuse mitte ükski neist José Carrerase, Leontyne Price’i või Montserrat Caballé tasemele. Loomulikult räägin ma siin Carrerasest aastail nii 1972-1987 ehk enne tema haigestumist leukeemiasse, sest on õige kahju, kui seda suurepärast lauljat tuntakse vaid hilisemate kolme tenori kontsertide kaudu, mis on üksnes kunagiste hiilgavate vokaalsete võimete vari. Mario Cavaradossi rolli (nagu ka “Boheemi” Rodolfo) jaoks oli tema hääl otse loodud – kõlav, selge, metalselt helisev, täiesti unikaalse tämbri ja sooja tumeda tonaalsusega, vähimagi nasaalse varjundita (mille olemasolu mind enamiku tenorite puhul tohutult häirib) lüüriline tenorihääl. Jah, kindla peale oli ja on olemas tehniliselt täiuslikumaid lauljaid, aga noore Carrerase emotsionaalsetele esitustele ning tema hääle puhtale ilule võrdset ei ole mina veel leidnud.
Mis sopranitesse puutub, siis siin ma ei ole veel päriselt otsusele jõudnud, kas Floria Tosca rolli etaloniks on Leontyne Price või Montserrat Caballé.

Ja nüüd, kus me oleme mõõdupuu paika seadnud, võime siirduda MetOpera versiooni juurde ning tõdeda, et võrdlust kõrvale seadmata oli see tegelikult väga kabe sooritus. Ma olin muidugi ilmselgelt häälestunud norimisele ja esimese vaatuse “Recondita armonia” näis mu kahtlusi kinnitavat. Ooperi edenedes Roberto Alagna (Cavaradossi) siiski silmnähtavalt kosus (ehkki seda ta muidugi ei suutnud enne viimast vaatust hetkekski unustada, et ta on nii suur staar ning ausalt öeldes Cavaradossit ei oleks ka tarvis ilmtingimata just võimalikult valjusti laulda) ning “E lucevan le stelle” kõlas tehniliselt küll korrektselt, aga siiski liiga vähese sisseelamisega, milles peitubki ehk põhiline erinevus – enamik tenoreid laulab Cavaradossit, José Carreras oli Cavaradossi. Patricia Racette (Tosca) suutis tegelikult positiivselt üllatada (kui välja arvata täiesti ebavajalik nuuksumine “Vissi d’arte” madalatel nootidel), vähemalt oli ta jätnud oma angelageorghiulikud näomoonutused. Politseiülem Scarpia rollis astus üles Gruusia bariton George Gagnidze, kes ei teinud küll mitte midagi peale laulmise, aga et ta seda tegi väga võimsalt, siis võib näitlemise puudumise andeks anda küll. (★★★☆☆)

“Tosca” puhul kulub alati marjaks ära lustakas lugemine Gerald Durrelli raamatust “Minu pere ja muud loomad”, kus Theodores räägib oma ooperikogemusest:

“Kangelanna osatäitja oli erakordselt h ä s t i a r e n e n u d, nagu nad alati kipuvad olema. Nojah, nagu teate, viimases vaatuses kukutab kangelanna ennast kindluse- või õigemini l o s s imüürilt surnuks. Esimesel etendusel ronis ta lossimüürile, laulis lõpuaaria maha ja viskus siis… teate… h u k a t u s s e, alla kaljudele. Õnnetuseks oli vist lavatöölistel meelest läinud midagi alla panna, millele ta võiks m a a n d u d a. Tagajärg oli, et tema kukkumise kolin ja sellele järgnevad… ee… hädakarjed mõnevõrra nõrgendasid muljet temast kui purustatud laibast kaugel all kaljudel. Laulja, kes parajasti kurtis tõika, et Tosca on surnud, oli sunnitud laulma üpris…ee… v õ i m s a l t, et tema hädakisa summutada. Endastmõistetavalt oli primadonna sellest vahejuhtumist mõnevõrra häiritud, ja järgmisel õhtul tegid lavatöölised suure innuga kõik, et talle mõnusat maandumist võimaldada. Põrutada saanud kangelanna vedas ennast longates läbi ooperi, kuni jõudis kätte… ee… lõpustseen. Ta ronis jälle müürile, laulis oma viimase laulu maha ja heitis ennast surma. Õnnetuseks olid lavatöölised, kes maandumispaiga esimesel korral liiga kõvaks jätsid, seekord teise äärmusse laskunud. Kõrge kuhi madratseid ja… ee… teate, neid vedrutavaid voodiasju oli nii e l a s t n e, et kangelanna põrkas selle pealt üles tagasi. Nii et kui kogu trupp oli all… ee… mis selle nimi oligi?… ah jaa, r am b i ääres ja rääkis omavahel, et kangelanna on surnud, ilmus tema ülakeha publiku hämmastuseks veel paar-kolm korda üle müüriserva nähtavale.”

Väidetavalt on selliseid asju ka tegelikkuses juhtunud, kuid seda juttu ei saa päris tõe pähe võtta juba sellepärast, et lõpuaariat kui sellist “Toscas” üldse ei ole, koor ei kurda samuti enam midagi ja üleüldse saadakse selles teoses suremisega ühele poole ebaooperlikult kiiresti (teate ju küll, tavaliselt järgneb letaalsele noahoobile või mürgiannusele veel 2-3 aariat paremate päevade teemal). Ja tänapäeva primadonnad ei kukuta end ise kuskile, selleks on neil kehadublandid.

Muusika: “E lucevan le stelle” – nimelt nii tuleks seda laulda (aaria algab 3.10)

Vaarika-karamelli saiapuding

Vaarika-karamelli saiapuding
(algretsept: Nigella Lawson)

3 võicroissanti või 8 minicroissanti
100 g suhkrut
2 sl vett
2 dl vahukoort
1 dl kohvikoort
2 sl Vana Tallinna koorelikööri
2 muna
150 g vaarikaid

vormi määrimiseks võid

Määri ahjuvorm kergelt võiga ning jaota suurteks tükkideks rebitud croissantid või terved minicroissantid vormi. Lisa vaarikad.
Kuumuta väikeses kastrulis suhkur ja vesi keemiseni ning keeda mõõdukal kuumusel, kuni saad merevaigu karva karamelli. Tõsta tulelt, lisa kooreliköör, kohvi- ja vahukoor, tõsta tagasi pliidile ning kuumuta, kuni kõik kõvad karamellitükid on sulanud. Lase veidi jahtuda. Klopi munad lahti ning vala segades juurde koore-karamellisegu. Vala segu vormi croissantide peale ning lase 15 minutit seista. Küpseta 180-kraadises ahjus 20 minutit (külmutatud vaarikate kasutamisel pikenda küpsetusaega 5 minutit), kuni kooresegu on hüübinud. Serveeri soojalt.

Vaarika-karamelli saiapuding

Raamatuloosi tulemusena saavad “Ahvatluste aasta” oma raamaturiiulisse Eve Hamouie ja Katrin U.

Mustade ploomide ja rummiga purukook

/…/ Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainulist.
Alati on vaja talve
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin!
Sellepärast, et…
(Aita Kivi)

Mõnikord ei suudagi enam uskuda, et kevad tuleb taas. Kuigi tean, et ühel ööl on ta ikkagi kohal, hoolimata sellest, kas ma üldse kuidagimoodi usun ta tulekusse või mitte.
Mõnikord kurvastan ma millegi ilusa pärast, mis on möödas. Ehkki märksa mõistlikum oleks olla rõõmus selle pärast, et see üldse oli.
Mõnikord avastan end ikkagi avasilmi elult imet ootamas. Erakordselt ebakindel meetod, palju kindlam oleks see ime ise luua.
Mõnikord tundub, et muinasjutte räägivad ainult teised. Tegelikult mulle polegi muinasjutud kunagi meeldinud ja elus tuleb neid pealegi ette nõnda harva. Aga kui, siis kahvatuvad kunstmuinasjutud nende kõrval kaameks.
Mõnikord tunnen ennast liiga nõrgana, et andeks anda. Kuigi tean, kui suureks teeks mind andestamine.
Mõnikord tekib hirm, et ma ei kõnni enam kunagi maapinna kohal. Aga hirm ja lendamine ei kuulugi kunagi kokku. Sest inimesel pole tiibu ja lennata saab ta vaid neil hetkedel, kui ei karda kukkuda.
Mõnikord näib, et elul on mingi tagamõte, kui ta toob mind taas ja taas punkti, kus tuleb otsustada, kas loobuda või on mõtet võidelda. Ja tõenäoliselt tal ongi tagamõte.

Teoorias olen ma traditsiooniliselt tugev. 🙂

Muusika: Ludovico Einaudi “Fairytale”

Ploomi-rummi purukook

Mustade ploomide ja rummiga purukook

Tainas:
200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
50 g kreeka pähkleid
1 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kuivatatud ploome
1 dl tumedat rummi
1,5 dl vett

Sega jahu, küpsetuspulber, riivitud sidrunikoor ja hakitud pähklid. Lisa kuubikuteks lõigatud või ning näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Võid ka panna kõik ained köögikombaini ning ühtlaseks puruks töödelda.
Täidise jaoks pane ploomid vee ja rummi segusse paariks tunniks pehmenema ning püreesta siis (vastavalt oma maitsele kas täiesti ühtlaseks või jäta veidi tükiliseks), vajadusel lisa veel veidi vett ning soovi korral (pruuni) suhkrut. Puista 2/3 purusegust küpsetuspaberiga kaetud väiksema ahjuplaadi põhjale ning suru kergelt kokku. Määri peale ploomipüree ning raputa ülejäänud purusegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Ploomi-rummi purukook

Kook on üsna vähemagus, pigem isegi mõrkjas, nii et magusama eelistajad peaksid täidisesse kindlasti suhkrut lisama.

Veiselihahautis õllega

Mida ma ütlesin! See tähendab, mida ma igal aastal jaanuarikuus ütlen. Kui jõulud on läbi, siis ei kulu enam kuigi palju aega, et ma hakkaksin senimaani veel enam-vähem talutavana tundunud nähtuste peale tasapisi, kuid järjekindlalt transforeeruma Salme Reegi kehastatud vanadaamiks telelavastusest “Kummaline missis Savage”. See tuleb absoluutselt ilma mingi pingutuseta, näiteks nii (väljendusrikkal pobinal): ma vihkan kõike, aga kõige rohkem vihkan ma talveriideid, jäätunud autoaknaid, puude tassimist, kinni külmunud väravaid ja asjaolu, et isegi mul, kes ma muidu eriti külmakartlik ei ole, on kogu aeg külm.

Kevadeootus on selle nähtuse pärisnimi. Nüüd on ta niisiis jälle alanud. Ja haarab kinni igast haprast võimalusest ennast petta. Siiamaani seisavad meeles sõnad, mis keegi mulle ammu aega tagasi keset kahekümne viie kraadist jaanuarikülma ütles. Ta ütles, et varsti tuleb kevad. Tuleb välja, et ma ikkagi ei vihka valesid, kui nad on ilusad. Kellele meist siis ei meeldiks, kui räägitakse just seda, mida me kuulda tahame. Kõik muud meeled töötavad niikuinii valikuliselt. Kuis muidu seletada seda, et lisaks muudele soovmõtlemise ilmingutele hakkan ma jaanuarihommikute karge õhu ja tihaste laulu kombinatsioonis tundma kevade lõhna. On õigupoolest vaid tõlgenduse küsimus, kas pidada seda heaks kujutlusvõimeks või arulagedaks optimismiks.

Tervis ütles ka üles (mul! ma ei ole praktiliselt mitte kunagi haige!), aga eks ma esimese hooga muidugi jälle üritasin ilmselget ignoreerida (nagu tavaliselt). Ei läinud õnneks (nagu tavaliselt). Nii et nüüd on joogiks põdrasamblatee ja toiduks küüslauk tšillipipraga. Helistada mulle ei maksa, ei või teada, kas häält parasjagu on või mitte.

Muusika: Eliza Gilkyson “Requiem”, seade Craig Hella Johnson, esitajaks From Age to Age.

Veiselihahautis õllega

Veiselihahautis õllega
(retsept: Jamie Oliver)

2 sellerivart
3 porgandit
2 sibulat
2 loorberilehte
oliiviõli
meresoola ja musta pipart
500 g veiseliha
0,5 l tumedat õlut
1 sl jahu
400 g purustatud tomateid

Kuumuta potipõhjas õli, lisa tükeldatud porgand, sibul ja seller ning loorberilehed. Prae kümmekond minutit, lisa kuubikuteks lõigatud veiseliha, jahu, õlu ja purustatud tomat. Sega korralikult läbi, lisa teelusikatäis meresoola ja veidi pipart veskist. Kuumuta keemiseni, alanda kuumust ning lase tasasel tulel haududa umbes kolm tundi. Pool tundi enne valmimist võta potilt kaas. Eemalda enne serveerimist loorberilehed ning vajadusel maitsesta soola ja pipraga.

Veiselihahautis õllega