Category Archives: alkohol toidus

Vürtsikas siider ja mandariinid siidris

Loominguline fantaasia näitas vahepeal murettekitavaid kängumise märke. (Isegi Saalomon Vesipruul oli kirjatöös tunduvalt edukam, tal oli siiski juba esimese päeva õhtuks luulest pealkiri “Leekiv armastus” valmis ja teisel päeval esimene lausegi (“Ma armastan”) paberil (tõsi, pärast seda otsustas ta, et vaim surematu teose loomiseks siiski veel valmis ei olnud)). Sõnad põgenesid. Süüa teha ei viitsinud. Fotoaparaati ei võtnud peaaegu kaks nädalat kättegi, aga ega sellel valitseva polaaröö tingimustes nagunii suuremat jumet poleks olnud (siit ei tule muidugi teha järeldust, et ma lund ootaks!).

Teistmoodi aeg on olnud ja palju mõtteid, mida ei pidanud vajalikuks lõpuni mõelda, kuni banaalsel moel pannakse su ette järele mõtlemiseks rasvases kirjas lause: you cannot change, what you refuse to confront. Päevad, mida läbid köielkõndija näiliselt kerge elegantsiga, sest lihtsalt oled nii otsustanud. Ühel hetkel ikkagi vääratad ja siis on juba ükskõik. Järgmistel päevadel on okkad püsivalt püsti.

Isegi muusika kippus väsitama, kuni ühel hommikul tuli Klassikaraadiost Charles Gounod’ “Sanctus” missast Pühale Ceciliale – nii ehe ja hinge puudutav, et mõistmine-äratundmine-taastõdemus vormus iseenesest. Et elu on looming. Vormub teoseks koostöös inimestega, kellega me kokku puutume ning nende olukordade ja hetkede – nii rõõmsate kui kurbade – kaudu, mida me läbi elame.

Tehatahtmine tuli niisiis peale pausi tagasi ja tegi näo, et pole kunagi kuskil ära käinudki. Taaskohtumises oli värve ja vürtse.

Vürtsikas siider

1 pudel (75 cl) naturaalset õunasiidrit
100 g suhkrut
2 kaneelikoort
2 tähtaniisi
3 nelki
2 kardemonikupart
4 sl tumedat rummi

Pane siider, suhkur ja maitseained potti ning kuumuta, kuni suhkur on sulanud. Pane iga klaasi põhja lusikatäis rummi ning vala peale kuum siider.

Mandariinid siidris
(idee: nami-nami)

20 väikest mandariini
0,5 l vürtsikat siidrit

serveerimiseks vahukoort

Koori mandariinid ja aseta tihedalt üksteise kõrvale madalasse nõusse. Vala peale veidi jahtunud siider ning lase vähemalt paar tundi maitsestuda. Soovi korral serveeri vahukoorega.

Advertisements

Sealiha punaveini-koriandrikastmes

Inimloomuse uuringud pakkusid viimasel ajal väga vähe rõõmustavat ning mõningate uute tahkude avastamine iseeneses kujutas endast ainult väikest lohutust, nii et erakordselt vabastav oli üle-eelmise reede õhtul autosse istuda, osa kaasvõitlejaid linna pealt kaasa korjata ja sedakorda lõunaosariikidest lahkuda. Ülejäänud seltskond liitus meiega Eestimaa südames ning pärast õhtusi džinn-toonikuid, tavapäraselt nauditavat verbaalset mitmevõistlust ning mõnede jaoks unetult veedetud ööd võtsime järgmisel hommikul suuna Viru raba poole.

Nädalavahetus möödus meeleolukalt, kulinaarsete kogemustega kohalikes kõrtsides, ööbimisega Võsul ning lisaks rabale erinevate mõisate väisamisega, saatjaks ohtralt puude ja taeva peegeldusi rabajärvedes, vikerkaari vihma- ja rahepilvede vahel ning GPS, mis meid lahkesti soome keeles võssa juhatas, käskides raugematu järjekindlusega keerata vasemalle ning pikapeale arusaamisele jõudes, et me ei kavatse seda mitte mingil juhul teha, muutis ootamatult taktikat, hakates meid sama järjekindlalt oikealle suunama.

Järgnevad päevad pakkusid ka mõningaid lihtsaid ja lõbusaid hetki. Näiteks sõitsin ühel hommikul tüki maad ühe Citroën C1 järel ja murdsin pead, mis nipiga nad suure pesumasina sinna sisse said. Teisel päeval tegi täiesti võõras kodanik tänaval kummarduse ja sõnas viisakalt: “Tere hommikust, kena inimene.”

Nädala väärikaks kulminatsiooniks kujunes aga kino-ooperi hooaja avamine, kus Donizetti “Armujoogis” näitasid ennast ainult heast küljest Matthew Polenzani (Nemorino), Anna Netrebko (Adina), Mariusz Kwiecien (Belcore) ja Ambrogio Maestri (Dulcamara). Kestvaimad kiiduavaldused publikult teenis muidugi üks tenorite leivanumbreid, Nemorino “Una furtiva lagrima”. Kümme aastat tagasi oleks ma ka ilmselt vaimustusest kiljunud, aga nüüd ma tenorimaania all (enam) ei kannata. Hea tenori muidugi tunnen ära ja oskan ka vääriliselt hinnata, aga mu suurim sümpaatia kuulub juba mõnda aega tõelistele meestele ehk baritonidele ja bassidele. Vokaalne võimekus kombineerituna näitlejaoskustega ning see kõik kauni muusika saatel, mis sünnib iga elava esituse korral uuesti – see ongi ilmselt lühidalt kokkuvõetuna peamine põhjus, miks ma ooperit armastan.

Ning kuna armujoogiks pole õigupoolest ei miski muu kui vana hea bordoo, siis sobib jutt siinkohal lõpetada punaveinikastmes sealihaga.

Muusika: Dulcamara aaria “Udite, udite, o rustici” ooperist “Armujook”

Sealiha punaveini-koriandrikastmes
(algretsept: Tessa Kiros)

1,5 kg sealiha
600 ml punast veini
oliiviõli
3 küüslauguküünt
5 sl koriandriseemneid
2 dl vett
2 loorberilehte
soola
musta pipart

Lõika sealiha kuubikuteks, pane koos veiniga kaussi ning lase külmkapis marineeruda paar tundi kuni üleöö. Tõsta liha vahukulbiga marinaadist välja (marinaad hoia alles), kuivata köögipaberiga, pruunista potipõhjas õlis ning maitsesta soola ja musta pipraga. Lisa purustatud küüslauk, kergelt katkisurutud koriandriseemned, kuumuta veel paar minutit, lisa marinaad, vesi ja loorberilehed ning lase tasasel tulel podiseda umbes 1,5 tundi, kuni liha on hästi pehme. Vajadusel lisa vahepeal vett. Serveeri ahjukartulite ja rohelise salatiga.

Mojito-juustukook

Vahepeal on juhtunud üht ja teist põnevat. Tööd sai tehtud. Ennast oimetuks söödud. Jälle vanemaks saadud. Ja ringi sõidetud, mille käigus meie nelik:

Jõudis omadega rappa

Kõndis seitse kilomeetrit keset kanarbikku ja laukaid

Puhkas vahepeal jalga ja konsumeeris heeringat mustal leival. Vasakpoolne foto: Lenka

Pildistas maniakaalselt kõike, mis objektiivi ette jäi (vähemalt osa meist). Foto: Lenka

Käis järgmisel päeval Põhjakas ja käitus mitte-eakohaselt, lõbustades end menüüde värvimisega (kohati poliitiliselt ebakorrektselt)

 

 

Nautis lammast, heeringat ja kohupiimakooki, leivast, kohvist ja Napoleoni koogist rääkimata

Tõstis õhtul klaasi minu  terviseks ja kolis kokteili koogisse

Tõstis õhtul klaasi minu terviseks ja kolis kokteili koogisse

Mojito-juustukook
(allikas: “Juustukoogid”)

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
200 g demerara suhkrut
2 dl vett
30 g värskeid mündilehti
4 laimi
4 cl heledat rummi
400 g toorjuustu
3 dl vahukoort
8 želatiinilehte

Purusta küpsised peeneks puruks, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva vormi põhja.
Pane kastrulisse suhkur, vesi, mündilehed ja 3 laimi riivitud koor. Kuumuta keemiseni ning keeda keskmisel kuumusel 20 minutit. Lase jahtuda ning kurna siirup läbi sõela. Pressi laimidest mahl ning lisa siirupi hulka.
Sega toorjuust ja 1 laimi riivitud koor. Lahusta külmas vees paisutatud želatiinilehed vähese kuuma veega ning lisa siirupi hulka. Lisa siirup ja rumm toorjuustule ning kõige lõpuks sega tarduma hakkava segu hulka vahustatud koor.
Vala täidis koogipõhjale ning lase üleöö külmikus tarduda. Kaunista laimisektorite ja mündilehtedega.

Mojito-juustukook

Toidutegu-3 ja rummikoogid

27. mail 2008 kirjutasin Toidutegu blogisse esimese postituse muraka-juustukoogist (algset fotot olen nüüdseks küll uuendanud).

27. mail 2011 näitab külastuste loendur 414 347. Need ei ole loomulikult unikaalsed külastused, aga ega alati peagi aina uusi külastajaid otsima – nagu mobiilioperaatorid uusi kliente – tore on, kui vanad ikka ja jälle tagasi tulla tahavad.

Blogis on hetkel 273 postitust 951 kommentaariga.

Kõige rohkem külastusi – 2526 – oli blogis 24. veebruaril 2011, mil ilmus isamaalise tordi võistluse laureaat karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”.

Külastatuimad postitused läbi aastate:

1. Tort isamaale 2011, 2. Rabarberi-kohupiimakook, 3. Tort isamaale 2009.

Kõige populaarsemad otsingusõnad – toidutegu, pavlova tort, porgandipirukas, hoidised, kaneelisaiad, rabarberikook, õunakook.

Omapärasemad otsinguterminid, millega siia jõutud:

millal õitsevad lõvilõuad?,
hõõgvein teeb mida? (oleneb kui palju juua, piisava koguse juures teeb purju :P),
määrisin rummi näo peale (seespidiselt tarvitada oleks vast tulemuslikum olnud ;)),
nahkhiire villased kleidid,
naaber loobib lume minu aeda (see on küll tüütu, aga ma oleks tagasi loopinud, intressidega :))
virtuaalne mekkimine
unes torti tegema (halb märk, raudselt :P)
vabandused töölt puudumiseks (neid ei ole minu käest küll erilist mõtet küsida 😀)

Retsepte ja fotosid (ja natuke mind ennastki :)) on siit nende aastate jooksul läinud Naistelehte, Õhtulehte, Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehte ja Oma Maitsesse. Tänu blogile olen tuttavaks saanud mitmete toredate inimestega ja osalenud nii mõnelgi põneval üritusel.

Minu eriline tänu kuulub nendele inimestele, kes pole paljuks pidanud mulle kirjutada ja oma mõtteid jagada, mis on mind alati rõõmustanud. Või kurvastanud, aga antud kontekstis teeb see peaaegu sama välja. Kui su hing on katki, aga lugeja kirjutab: kui maailmas leidub selliseid ilusa hingega inimesi nagu Sina – siis pole kõik veel kadunud… mis jääb siis muud üle, kui ühekorraga rõõmustada ja kurvastada. Ja naeratada, sest homme on hullem. 🙂

Aitäh, et olete kolm aastat mu tegemistele kaasa elanud!

Rummikoogid (12 tk)
(allikas: Ampsud)

1 biskviittordipõhi (400 g)
3 sl kakaopulbrit
4 sl rummi
hapukoort

Lõika biskviidil küljed ära ning pane kõrvale. Pudista biskviit kaussi, lisa kakaopulber (magustamata, mitte kakaojoogipulber) ja rumm (või rummiessents). Sega läbi ning lisa nii palju hapukoort, et saaksid seotud massi (~ 75 g). Vormi saadud mass käte vahel pallikesteks (olenevalt suurusest 10-12 tk). Pudista kaussi eelnevalt kõrvale pandud biskviitpõhja küljed ning veereta rummikooke saadud purus. Vajuta koogid veidi lamedamaks ja tee noaseljaga väikesed sisselõiked. Lase enne serveerimist paar tundi jahedas seista.

Banaani-rummi juustukook ja tunnustus

Teiselt poolt lahte Eestisse saabunud tunnusmärk tublidele blogijatele jõudis minuni esmalt Krentult koos kommentaariga: seda blogi ei loe ma niivõrd mitte toidu pärast, vaid nende juttude pärast, mis enne retsepte on. Need on nii ilusad ja vahel valusad…. Jällegi naudin ma ilusat eesti keelt ja sõnaseadmisoskust. See blogi puudutab mind kohe väga. Alati on silmad märjad, kui seda blogi loen.

Aniitram aga kirjutab nii: taaskord imeliste piltidega ja imemõnusa jutuga blogi. Iga toidu juurde kuulub kindlasti pikk jutt, täis emotsioone ja viimase aja tegemisi! Mõnus lugemine!

Kiilikese kommentaar: blogi mille ilusad pildid ja lihtsad retseptid ning hea jutt nõuavad lugemise juurde head tassi teed.

Aitäh! Ma olen liigutatud.

Saadud tunnustusega kaasneb soovitus/kohustus vastata viiele küsimusele ning jagada tunnustus edasi viiele blogijale. Esimene ots on lihtne, teine – veidi keerulisem. Sest tublisid ja märkimist väärivaid on palju-palju rohkem, mõni minu isiklikest lemmikuist on aga juba teiste poolt ära mainitud. Ent mis seal ikka, kui keegi saab mitmest kandist välja hõigatud, siis seda suurem on ju tunnustus. Piirdun siinkohal ka vaid toidublogidega, ehkki ausalt, ma ei mõtle kogu aeg ainult toidust ;).

1. Millal alustasid oma blogiga?
Esimene postitus 27. maist 2008 kinnitab, et peagi täitub 3 aastat, põll ees, fotoaparaat statiivil ja sulepea käes (no olgu, see on väike liialdus – sest põlle ma praktiliselt ei kanna :P. Aga sulepeaga kirjutan küll :)).
2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?
Esimese hooga tahaks öelda, et kirjutan toidust. Sest ma ju identifitseerin seda (teda?) toidublogina. Tegelikult – enamasti ma ei kirjuta toidust, ma näitan seda. Sõnad on suurem osa ajast mu sõbrad ja ma olen kindel, et suudaksin vajadusel kirjutada ka ainuüksi toiduteemal, koostisosadest, valmistamisest, taustast, sellest kuidas üks maitsenüanss teist täiendab, aga… mulle ei piisa sellest. Kus kohas ma siis oma ülejäänud mõtteid väljendan?! 😉 Nii ma siis otsingi vastuseid oma küsimustele  ja kirjutan – kõigest, mis mind ühel või teisel moel puudutab, elust, asjadest, toidust, muusikast,  inimestest.
3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Ilmselt see eelmises vastuses mainitu teebki. Virgemad inimesed peavad mitut temaatilist blogi, aga mina ei näe põhjust, miks ei võiks jutu- ja retseptipool koos eksisteerida ka ilma väga tiheda seoseta. Selles blogis on väga palju mind, aga päris üks-ühele kõike minu ellu üle kanda muidugi ei saa. Mõttearendused saavad küll alati alguse millestki, mis mu elus toimub või mõtteis liigub, aga tavaliselt püüan ma ikka jõuda suurema üldistusastmeni. Ja kirjutada ehedalt ja hingega ilusas eesti keeles. Vahepeal ma mõtlen küll, et kes neid heietusi lugeda viitsib – aga kui ei viitsi, siis jäetagu lahkesti vahele.
4. Millest sai alguse sinu blogimine?
Aus vastus kõlaks ilmselt – edevusest. 🙂
5. Mida tahad muuta oma blogis?
Siia sobiks ütlus if it’s not broken, don’t try to fix it. Praegu rahuldab selle blogi elu ja tegevus mind piisavalt, seega pole mõtet torkima hakata. Ühel heal päeval, kui mul on rohkem aega (ja rohkem roose ja mesilased ja…) pühendun tõsisemalt pildistamisele.

Omalt poolt jagan  tunnustuse edasi:

Koopatibi küpsetab – ilusate piltide ja magusa kallakuga tore blogi
Tassike elu topelt koorega – üsna uus blogi, mille puhul mind võlub eelkõige ikka ja jälle visuaalne pool. Kaunid ja kvaliteetsed fotod (mis muidugi ei vähenda retseptide väärtust.)
Elust siin ja seal – lihtsatest asjadest nauditavas stiilis
Siit nurgast ja sealt nurgast – ei saa üle ega ümber – kvaliteet kombineerituna põhjalikkusega.
Head asjad – visuaalselt lihtne ja nauditav.

Banaani-rummi juustukook

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
550 g toorjuustu
75 g suhkrut
3 muna
3 suurt banaani
5 sl tumedat rummi

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Küpseta põhja 180-kraadises ahjus 10 minutit.

Täidise jaoks vahusta toorjuust suhkruga, lisa lahti klopitud munad ning kahvliga katki surutud banaanid. Maitsesta rummiga. Vala täidis eelküpsetatud põhjale ning küpseta 150-kraadises ahjus umbes tund ja 10 minutit. Lase üleöö jahedas seista.

Cranachan

Oli täiesti tavaline laupäev. Nädalavahetuse puhul helises kell veerand tundi hiljem (mida ma pärast kahetsema pidin, sest talv ei tea mingist nädalavahetusest mitte muhvigi ning auto aknad olid paksus jääs, mida ma – kirudes ja vandudes ja kella vahtides loomulikult – kraapima pidin).

Päev möödus vaheldumisi siin, seal ja kolmandas kohas. On täitsa kindel, et kui ma just enne surnult maha ei kuku, õpin ma ühel heal päeval ära korraga mitmes kohas olemise.

Koduteel läksin cranachani jaoks viskit ostma. Ma pole mitte kunagi tähele pannud, et kohalikus poes oleks muusika mänginud, aga ometigi kõlas seal just tol hetkel Billy Joeli “Piano man”.

Nii ma siis seal kassajärjekorras seisin, kõht tühi, jalad märjad ja ostukorvis pudel viskit ning taustaks kõlas:

and they’re sharing a drink they call loneliness, but it’s better than drinking alone…

See oli omamoodi üksildane ja melanhoolne hetk.

It’s nine o’clock on a Saturday, the regular crowd shuffles in…

Kell üheksa olin mina juba kino-ooperis.  Milline palsam hingele! Ainuüksi Phillipi aaria “Ella giammai m’amo” Ferruccio Furlanetto ettekandes oleks kogu päeva piisavalt õilistanud, üks minu isiklikke lemmikuid Simon Keenlyside Rodrigona oli puhas boonus. Nimetage seda eskapismiks, kui tahate, aga imekaunis muusika ja suured tunded ravivad mu räsitud vaimu, ükskõik kui anakronistlik ooperižanr siis olemuselt ka poleks.

Öörahu saabus kell 2. Lõpp hea, kõik hea.

Son, can you play me a memory, I’m not really sure, how it goes. But it’s sad and it’s sweet and I knew it complete…

Cranachan

Cranachan
(allikas: nami-nami)

100 g jämeda jahvatusega kaerajahu või kaerahelbeid
3 sl šoti viskit
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
300 g vaarikaid

Sega kaerajahu ja 2/3 suhkrut ning kuumuta kuival teflonpannil keskmisel kuumusel, kuni suhkur karamellistub (sega pidevalt ja jälgi, et kõrbema ei läheks). Sega soojale segule juurde viski ning lase 10 minutit tõmmata. Vahusta rõõsk koor ja ülejäänud suhkur tugevaks vahuks. Sega viskiga segatud kaerajahu vahukoore hulka. Aseta pokaali põhja vaarikad ning jaota segu sinna peale. Kaunista vaarikatega ja hoia enne serveerimist pool tundi jahedas.

Cranachan

Ploomi-purukook

Ühel kenal laupäeval olid lähemalt ja kaugemalt sõbrad külas. Esimesed ebakõlad muidu mõnusasse õhkkonda tekkisid siis, kui ma teatasin, et hommikuks saab kaerahelbeputru, sest mul pole kodus muud peale kaerahelveste :P. Kus siis alles tõusis protestikisa! Mina muidugi ei saanud aru, mis onnnn, kaerahelbepuder puhta võiga on ju jumalast hea. Leppisime siis kokku, et hommikul läheme kuhugi kohvikusse sööma ja kõik said rahus magada ega pidanud kaerahelbepudru näol ees terendava jubetu tulevikuperspektiivi pärast  unetult vähkrema :D.

Kohvikus kogetu aga andis mulle võimaluse ülejäänud päeva jooksul igal sobival hetkel ma-ju-ütlesin!-nägu teha. Sest n i i jubedat kartulisalatit, nagu Tartu ühes esindussöögikohas pakuti, ei ole mina oma elus veel söönud. Tehnoloogia võis seisneda umbes selles, et ca 23% liha sisaldava keeduvorsti mitte enam esimese nooruse maskeerimiseks võeti kõige odavam ja vängem majonees ning lisaks uhati sinna peoga soola sisse. Nii et üleüldise arvamuse kohaselt oleks tulnud jääda kaerahelbepudru juurde. Aga kes siis mind kuulab! 😛

Pettumuse leevendamiseks kolisime kohvi ja kookidega Emajõe äärde ning veetsime seal äraütlemata meeldivalt aega.

Ja ega siis polegi praegu rohkem öelda, kui et täna elasin üle tõsise tööõnnetuse – leivateo käigus õnnestus endale puulusikaga täpselt vastu kulmu hoop anda :D. Kes teile ütles, et söögi tegemine on igati meeldiv ja ohutu ettevõtmine?! 😉

Ploomi-purukook
(mugandatud: “Kirsi- ja ploomikoogid”)

Põhi:
210 g nisujahu
1 sl suhkrut
100 g võid
3 sl külma vett

Täidis:
2 dl suhkrut
2 dl vett
500 g ploome
2 cl rummi

Purukate:
90 g nisujahu
50 g võid
50 g fariinsuhkrut
1 tl kaneeli

Kaste:
3 dl ploomisiirupit
2 cl rummi
2 tl kartulitärklist

Valmista kõigepealt täidis. Selle jaoks sega suhkur ja vesi ning kuumuta keemiseni. Lisa poolitatud ja kividest puhastatud ploomid. Lase keema tõusta ning keeda 3 minutit. Lase tund aega jahtuda. Põhja valmistamiseks sega jahu ja suhkur, näpi hulka tükeldatud või, lisa vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Vooderda tainaga 26 cm läbimõõduga vormi põhi ja servad. toesta tainservad fooliumiga ning küpseta põhja 200-kraadises ahjus 15 minutit.
Puru jaoks näpi kausis jahu, kaneel, fariinsuhkur ja või ühtlaseks puruks. Nõruta ploomid siirupist ning kata nendega eelküpsetatud tainapõhi. Piserda pealt rummiga ning kata puruseguga. Küpseta veel 15 minutit. Kastme jaoks vala kastrulisse 3 dl ploomide kuumutamisest jäänud siirupit, lisa rumm ja külma veega segatud tärklis. Kuumuta veidi, kuni segu pakseneb. Serveeri kooki koos jahtunud kastme ja vahukoorega.