Lehtpeedi-avokaadosalat grilljuustuga

Üldiselt räägitakse, et elu tervikuna peaks olema kogu aeg energeetiliselt tasakaalus. Nii et kui kuskilt võetakse midagi ära, siis teises kohas saab selle võrra rohkem. Millest tulenevalt – kui kusagil keegi tunneb ennast juba mõnda aega ebaharilikult energilisena, motiveerituna, tunnustatuna, armastatuna, hoituna, mõistetuna, võimelisena pelga puudutusega tina kullaks või sealiha ilma tuleta praeks muutma – siis pidage meeles, et see kõik kuulub tegelikult mulle.

Puhas ja kõrge vibratsiooniga energia? Unustage ära. Mu energia võngub praegu umbes käokella sagedusel.

Ja miskipärast hakkavad inimesed tihtipeale endale põhjendamatult ette kujutama, et ma olen mingi hea inimene. Isegi siis, kui ma ometi räägin neile ausalt sulatõtt, et olen tegelikult isekas ja enesekeskne. Jaa, mul võib olla küll empaatiavõime ja oskus mõista mõlemat poolt ja puha, aga – alles pärast seda, kui mu enda vajadused on rahuldatud.

(Vt ka Elu on tõbras.)

Seda tahtsingi öelda. Retsept on siin juures puhta moepärast. Või noh, retseptiks ma seda eriti ei nimetaks, pealegi on raske uskuda, et keegi sarnase salati jaoks üldse mingit retsepti vajaks. Teisalt ei meeldi mulle seda nimetada ka ‘tegin midagi mitte millestki, mis külmkapis oli’, sest sedalaadi retseptid sisaldavad kõik  tavaliselt selliseid koostisosi, mida mul küll kunagi puhtj u h u s l i k u l t külmkapis ei vedele, näiteks ööbikukeeli vmt.

No igatahes, oli tomateid ja avokaadot ja pakk lätlaste grilljuustu (ei soovita eriti, muide) ja kasvuhoones vohab lehtpeet. Tšilli oleks ka muidugi sobinud, ent seda tõesti ei juhtunud olema. Taustsüsteemis oli vinho verde kah, aga selle ma jõin enne ära, kui pildile jõudis.

Hea uudis aga seisab selles, et ei peagi sügiseni ilma ooperita vastu pidama – alates juunist näidatakse suveprogrammis varasemate otseülekannete salvestusi. Kes suudaks loobuda veel ühe korra “Rigolettot” vaatamast?

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Sorrow in Her Eyes”

Lehtpeedi-avokaadosalat grilljuustuga

peotäis lehtpeeti
kirsstomateid
1 küps avokaado
grilljuustu, halloumit vms
sidrunimahla, päevalilleõli
soovi korral palsamikreemi
musta pipart, meresoolahelbeid

Lao taldrikule lehtpeet, poolitatud kirsstomatid, tükeldatud ja sidrunimahlaga piserdatud avokaado, grillitud või praetud juustu kuubikud, nirista peale õli, lisa soolahelbeid ja jahvata veskist pipart. Kogu moos.

Ahvatluste aasta ja avokaado-mustasõstra juustukook

Eestlased pidid olema kokaraamatute usku. Mis jäi siis minulgi muud üle, kui sellesse religiooni omapoolne panus anda. Sestap, head lugejad, on mul erakordne rõõm teatada, et üsna äsja läks trükki minu raamat “Ahvatluste aasta”.

Tahaksin siiski uskuda, et see ei ole tavaline kokaraamat. Vähemalt mitte ainult kokaraamat. Sestap pingutasin selle nimel, et pakkuda midagi muilegi meeltele. Raamat teeb 51 koogi- ja desserdiretsepti ning iga kuu kohta käiva meeleoluka mõtisklusega ringi peale tervele aastale ning jagab ka retseptisoovitusi erinevateks tähtpäevadeks. 

Retseptisoovitus kooliaasta alguseks – õunaroosidega ahjuõunatort

Aasta alguses, nagu ikka, ei andnud ma endale ühtegi lubadust. Küll aga käis peast läbi, et kas poleks nüüd ehk aeg küps hakata mõtlema raamatu peale. Läks mööda vaevalt kaks kuud, kui ühel täitsa tavalisel päeval helises telefon ja kirjastaja küsis, kuidas tunduks mõte magusaraamatust. Tundus, et aeg oligi tõesti küps. Märtsi keskpaiku olin juba töösse sukeldunud, ideed võtsid peas kuju, selginesid paberile konkreetseteks retseptideks, vormusid nende põhjal kookideks, tunnistati headeks või praagiti välja. Päevad venisid öösse, (osalt laenatud) nõud kogunesid virnadesse, arvuti ja fotoaparaat pidasid vapralt tainakausside ja jahukuhjade vahel vastu.

Üks minu uusi lemmikuid – kihiline porgandikook

Tuli ette paanikahetki, mil leidsin, et olen hammustanud ilmselgelt liiga suure suutäie, arvates et suudan töö ja muu elu kõrvalt veel üksinda hakkama saada nii retseptide loomise, küpsetamise, pildistamise kui lugude kirjutamisega. Tuli ette kannatusekaotusi, kui ma retseptiga ka mitmendal korral ikka rahule ei jäänud või kui mõni kook keeldus pildile jäämast või kui ma leidsin, et parimagi tahtmise juures ei suuda ma juulikuus kirjeldada jaanuari.

Väikese üllatusega – rabarberi-tšillimuffinid

Kahtlemata on sellesse raamatusse võimalik suhtuda ainult kui kokaraamatusse. Või siis üldse mitte kui kokaraamatusse, sest kõik lood, mis on retseptide vahel, on loetavad ka täiesti iseseisvalt. Ent ma usun, et kõige parem on lasta retseptidel, lugudel ja piltidel põimuda tervikuks teie oma mõtete ja mälestustega ning lapsepõlvemailegi tagasi põigates rännata nende maitsete ja meeleolude saatel läbi ühe aasta, veendudes, et meil siin maal on siiski kaugelt rohkem kui vaid kaheksa kuud kehva suusailma ja õunapuud, millel apelsine ei kasva.

Klassikaline kooslus uues kuues – maasika-purgikoogid jaaniõhtuks

Et praegu on oktoober, siis isutekitajaks ja tutvustuseks olgu toodud üks katkend raamatu oktoobrimeeleoludest:

Just oktoobrikuu tekitab minus igal aastal tahtmise osta endale mõis. See mõte ei lase end kunagi reaalsusest vähimalgi moel häirida, vaid maalib romantilise meeleolupildi rõdule lõunasööki lõpetama kogunenud seltskonnast – oktoobripäike valab puuladvad üle sulakullaga, parim portselan on kappidest välja toodud, kohviaroom ning naeru- ja jutukatked kanduvad mööda värviliste vahtratega palistatud mõisaalleed kaugemale ning üle selle kõige on kõrge sinine taevas.

Ja vastu igasugust loogikat tekib vaikne lootus, et nii jääbki. Ei pruugi. Järgmisel hommikul võib seesama allee olla mähitud paksu niiskesse udusse, mille tuul küll päeva peale laiali ajab, aga seepeale kurjast vaimust vaevatu ägedusega puid ja langenud lehti räsima asub ning Mary Poppinsi kombel vihmavarjuga lendamise täiesti võimalikuks muudab. Seegi pole kõik. Läheb veel päev ning alles õitsevad roosid all aias on hommikuks kaetud paksu märja lumega, justkui oleks oktoobrist üleöö saanud detsember.

Aga see lumi veel ei jää, vaid annab sõnaõiguse sügisesele päikesele tagasi. On paras aeg minna omadega rappa, mis pakub heldelt nii küpseid jõhvikaid, vaikust kui värve ning kõige kaunima vaatemängu hoopis selle napi hetke jooksul, mil lühikese sügispäeva valgusest saab hämarik. Viimase osa teekonnast astumegi metsaservas selle hämaruse sees. Läbi puuvõrade paistab taevas, tähed näitamas teed rändlindudele, sest nemad ei saa teisiti, kui peavad minema. Tohutute parvedena asuvad nad suve kannul teele, ees tuhanded pikad rännukilomeetrid ning iga linnukolmnurga jumalagajätust jääb meie juurde kurbusest kajav vaikus.

Kui sulgeda silmad, siis polekski kuigi keeruline unustada jalge all sahisevad lehed ning hetkeks uskuda, et on hoopis aprill. Ainult hanede hüüd üle tumeneva taeva ja läbi rahutute pilvede tuletab meelde hüvastijättu. Üks kolmnurk teise järel – teele, lõuna poole, ära siit! Aga meie, kel pole tiibu, peame jääma. Siia. Vastu lumele.

Klassikalise õunte ja martsipani koosluse asemel pirnid ja halvaa – pirni-halvaastruudel

Raamat algab minu lapsepõlvetalismani – mustika-klimbisupiga – ning lõpeb aastavahetusele kohaselt mulli ja promilli ehk vaarika-vahuveinitordiga. Vahele mahub nii (lapsepõlve)klassikuid nagu möldrikook, mustasõstra-beseekook, kohupiimakorbid, grillitud banaan, banaani-vahukooretort jne kui ka uusi üllatajaid, nagu avokaado-mustasõstra juustukook, maasika-kookosetort, greibi-moonikeeks, halvaa-hapukoorepuding rabarberiga või muraka-kodujuustudessert.

Halvaa-hapukoorepuding rabarberiga

Selle raamatu tegemiseks kulus näiteks 7 kilo jahu, 6 kilo suhkrut, 3 kilo võid, 106 muna, 2 kilo hapukoort, 3 kilo kohupiima, 4 kilo toorjuustu, 3,5 liitrit vahukoort, 1,7 kilo küpsiseid, 1 kilo šokolaadi, 2,1 kilo banaane, 1 kilo sarapuupähkleid, 1 kilo mandleid ja 600 grammi mandlilaaste. Ja nii edasi. Õuntest ja marjadest rääkimata – aga neid ma kilokaupa ei ostnud, vaid korjasin ise. Närvikulu aga oli kokkuvõttes vist väiksemgi, kui ma kartsin. Tegelikult oli seda raamatut teha puhas rõõm. Lõpuks ma muidugi väsisin, leidsin, et ei suuda enam ühtegi kooki küpsetada, veel vähem midagi pildistada ning omaenese teksti üha uuesti ja uuesti läbi lugemine muutus järjest vastuvõetamatuks. Aga see tunne läks loomulikult üle ning alles jäi imestusesegune rõõm – Raamat? Minu tehtud?

Ohtralt õunu – möldrikook

Raamat ilmub 3-4 nädala pärast ning küllap ma siis sellest ka teada annan, kui on põhjust raamatupoodi minna. Teie nautige seniks avokaado-mustasõstra juustukooki, ikka “Ahvatluste aastast”.

Muusika: Benedikt Jahnel Trio “Sacred Silence”

Avokaado-mustasõstra juustukook

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
60 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
150 g suhkrut
1 sl maisitärklist
poole sidruni mahl ja riivitud koor
3 küpset avokaadot
3 muna
150 g külmutatud musti sõstraid

Serveerimiseks:
200 g mustasõstramoosi (suru soovi korral läbi sõela)

Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru segu 24 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks koori ja tükelda avokaado ning püreeri koos sidrunist pressitud mahlaga. Sega maisitärkis suhkru hulka ning vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa ükshaaval munad, avokaadopüree ja riivitud sidrunikoor.  Vala täidis põhjale, jaota peale mustad sõstrad ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 1 tund (täidis jääb kergelt võbisev, see tardub jahtudes).  Lase järgmise päevani külmkapis seista.

“Sevilla habemeajaja” ja avokaadopasta

Rossini oli paljudele meele järele mees, kes ei sallinud tööd ja eelistas elu täis söömist, joomist ja teiste heliloojate kohta valede levitamist. Ta koostas raamatukogu valmis saatepartiidest, kergesti kohandatavatest dekoratiivsetest passaažidest, lõpmatuseni venivatest lõpp-crescendodest ja vahetatavatest avamängudest (mis on seniajani ooperiuurijatele andnud palju vajalikku tööd). Tal oli kombeks saata partituuri jupikaupa ooperimajja, sel ajal kui harjutati laulu, ja kõige viimasel hetkel andis ta üle juba kasutatud avamängu, millelt vana pealkiri oli maha kraabitud.
(“Pisiblufi käsiraamat. Ooper”)

On asju, mis vajavad aeg-ajalt ülekordamist. Sellepärast läksin üleeile järjekordselt vaatama Rossini “Sevilla habemeajajat”, mis kuulub mu lemmikooperite hulka ja mida oma kümmekond aastat tagasi sai ka Vanemuise teatris 5 korda üle vaadatud, sest tegu oli tollal tublil tasemel lavastusega, mille mõningad momendid siiani meeles seisavad, näiteks see, kuidas Jan Oja krahv Almavivana purjus sõdurit mängides ukse taga lõugas: “Tehke lahti, neetud tõprad!” või Taisto Noor kastraadihäälel “Quando mi sei vicina” laulis. Rääkimata teise vaatuse jaburast duetist “Pace e gioia sia con voi” (kohalikus versioonis kõlas see “raahu-rjeemu soovin teile”, mis koos tenori aktsendiga tekitas mulje, et tegemist on hindi keele või millegi sarnasega). Metropolitani Almaviva Juan Diego Flórez hiilgas loomulikult vokaaliga, aga rollilahendus oli Vanemuise omaaaegsest kontseptsioonist hoopis erinev – tema Almaviva polnud nimelt kuigi abitu ja tundus, et võiks üldiselt üsna edukalt ka ilma Figaro vahetalituseta hakkama saada. Mis Figarosse puutub, siis Aare Saal lahendas omal ajal selle rolli kaunikestki kaasaegses võtmes, siiski ilma labaseks muutumata, Peter Mattei tõlgendus oli palju traditsioonilisem.

Aga ooper ise on muidugi lõbus palagan – ja selles peitub loomulikult ka oma oht, sest Rossini petlikult lihtsaid säravaid meloodiaid ei ole paigal seisteski just väga kerge laulda, nii et kui lavastus näeb ette liiga palju ringi kepslemist, siis võib vokaalne pool kannatama hakata. Ja siis ma saan kurjaks, sest igasugused lavastuslikud eksperimendid kannatan ma vabalt välja  (või pigem isegi naudin neid), aga ainult senikaua, kuni muusikaline külg neile lõivu maksma ei pea.

Ooperiteema lõpetuseks üks tore pala nimetet ooperist, Figaro ja Almaviva duett “All’idea di quel metallo”, kus antud juhul ongi vinti veidi juurde keeratud – Plácido Domingo laulab nii baritoni kui tenori partiid. 

Edasi toidu juurde – avokaadopasta oli möödnud sügise moeröögatus Soomes, mille populaarsus olla kogunisti sellisele tasemele tõusnud, et Helsingis poed avokaadost ja juustust tühjaks osteti. Minu hinnangul on see üks hea lihtne toit, mida teine kordki teeks, aga vaimustusest kiljuma just ei võtnud. Korralik maitsestamine on oluline, muidu jääb tulemus liiga mage, sellepärast on ka tšilli omal kohal.

Avokaadopasta
(retsept veidi mugandatuna siit)

2 küüslauguküünt
1 väiksem tšillikaun
2 küpset avokaadot
poole sidruni mahl
soola, musta pipart
oliiviõli
75 g parmesani juustu
300 g spagette või linguinet

Püreesta küüslauguküüned, tšilli, puhastatud avokaado, pool juustust, sidrunimahl ja oliiviõli ühtlaseks, maitsesta korralikult soola ja pipraga. (Kui püreestamiseks puudub vastav riistvara, suru avokaado kahvliga katki, lisa hakitud küüslauk, tšilli, riivitud juust ja ülejäänud ained ning sega ühtlaseks.) Keeda pasta rohkes vees al dente, kurna, aga jäta 1 dl keeduvett alles. Sega avokaadosegu pastaga, kui tulemus jääb liiga kuiv, lisa pastakeeduvett. Serveeri ülejäänud parmesaniga.

Avokaado-vaarikajäätis

Talv sai otsa ja siin me jälle oleme, veidi vanemad ja veidi targemad; natuke tugevamad, aga ka natuke õrnemad; pisut tasakaalukamad, kuid samuti kübeke küünilisemad, ja imestame avasilmi-avakõrvu kevade üle.

Imestame kevade üle, sest see on igal aastal esimest korda elus.
Laseme jääl ka südame ümbert sulada – iseenda, mitte teiste pärast.
Õpime unustama ja uuesti uskuma, et kõik, mis on me elust kadunud, ei ole ju ometi tervest maailmast alatiseks otsa lõppenud.
Torkame ettevaatlikult oma tundlad katseks karbist välja ja kalkuleerime, kas riskida taas usaldamisega, kuigi eelmised okkad ennast ikka veel valusalt meelde tuletavad.
Loeme ilusaid sõnu, ahnelt ja avatult, ilma küünilise küsimuseta: kas te ise tõesti usute seda?
Rõõmustame, kui mööda lendab kirju liblikas ja lubab kirevat suve.
Lubame endale kogu aja, mida meil tarvis läheb.
Ja kuna teed on juba kuivad, paneme mugavamad rännukingad jalga ja läheme otsime oma südame jälle üles.

Muusika: Svante Henryson “Ellens Waltz”

Avokaado-vaarikajäätis

150 g vaarika(toor)moosi
2 küpset avokaadot
1 sidruni mahl
2 dl vahukoort
200 g suhkruga kondenspiima

Puhasta ja tükelda avokaado ning püreeri koos sidrunimahlaga. Vahusta koor ja lisa vahustamist jätkates kondenspiim ning avokaadopüree. Vala segu sügavkülmutamist kannatavasse nõusse, tõsta lusikatäie haaval peale vaarikamoos ning sega noaga kaheksaid joonistades läbi. Pane viieks tunniks sügavkülma.

Chocomole

Õhus on suvelõpu lõhna. Pihlakamarjad vahetavad värvi päev-päevalt punasemaks. Rabale annavad värvi ja lõhna viimased üliküpsed murakad, millest mõni on juba murakaveiniks käärinud. Öiti on taevas tihedalt tähti täis ja (laenates kaunid sõnad Bernard Kangrolt) kuu kõnnib valmivate viljade kohal oma hõbedaste kingadega.

See oli üks kummaline suvi. Sellist ei tule enam – aga see pole kurb tõdemus. Omamoodi äärmiselt hedonistlik aeg, teiselt poolt aga aeg-ajalt täidetud (asjatust) hirmust, et minu inimesed ja hetked äkki mind ei leia.

Oli hetki ja oli inimesi. Kogemiseks ei pidanud kuigi kaugele minema. Ümberringi võtsid nii mõnedki unistused kuju ja ma rõõmustasin koos unistajatega. Nikolai Baturin kirjutab oma raamatus “Delfiinide tee”, et unistust jagada on nagu tükeldada liblikat: omaja näppudele võib jääda vaid värvilist tolmu.

Mina arvan, et unistused jäid siiski omajatele, aga natuke värvilist tolmu pudenes ehk mullegi.

Selline  suvi oli.

Muusika: Katie Melua “The Closest Thing to Crazy”

Chocomole  ehk šokolaadi-guacamole  (neljale)
(allikas: Arter)

3 küpset avokaadot
6 kivita datlit
3 sl mett
3 kuhjaga sl toorkakao pulbrit
0,5 tl tšillipulbrit
2 tl kaneeli
0,5 dl vett

Mikserda kõik koostisained köögikombaini või saumikseriga või blenderis ühtlaseks. Kontrolli vahepeal, kas tekstuur on ühtlane ja vajadusel lisa veel vett. Serveeri marjadega hommikusöögiks, magustoiduks või vahepalaks.