Category Archives: halvaa

Kirjandusminutid – “Lui Vutoon”. Ja tagurpidi õunakook halvaaga

Kirjutamiskriis jätkub. Tunnen jätkuvalt, et pole (vaja) midagi öelda ja seda kolmest aspektist – esiteks vähese või üldse puuduva uudsuse tõttu, teiseks seetõttu, et pole vast tarvis internetti paisata veelgi rohkem lahmivaid arvamusavaldusi – mis õigust oleks mul kategooriline olla, kui ma ei tea vastava teema kõiki aspekte – ja kolmandaks selle pärast, et te olete võib-olla harjunud, et ma kirjutan lilledest ja liblikatest ja kuidas ma nüüd siis hakkan järsku täiesti kõigest kirjutama (ja uskuge, kõik mu mõtted ei ole sugugi ilusad).

Niisiis kirjutan parem teiste kirjutatust. Ma olen kah üks neist, kes igal võimalikul juhul midagi loeb, kas või hambaid pestes näiteks. Viimase aja parimad elamused – Tommi Kinnuneni “Nelja tee rist” ja Tan Twan Engi “Õhtuste udude aed”, mõlemad kulgevad täpse ja tundliku keelega (ja suurepärases tõlkes – vastavalt Jan Kaus ja Triin Tael) läbi aegade ja maastike.
Ja siis Armin Kõomägi “Lui Vutoon”, tänavuse romaanivõistluse võitja, mis tekitas minus mõnevõrra vastakaid arvamusi. Aeg-ajalt pean raamatuid lugedes püüdma oma isikliku maitse ära unustada, muidu võib meelest minna, et raamat saab kirjandus olla ka siis, kui ta ei vasta nendele kriteeriumitele, mis teevad minu arusaamist mööda lihtsalt heast raamatust tõelise kirjanduse – see tähendab eelkõige suurepärast stiili, nõtket ja nüansirikast keelekasutust, traagelniitide puudumist, lihtsustatult öeldes ilukirjandust kui sõnakunsti. Sellest omakorda kipub mu jaoks tekkima kaks erinevat kategooriat – sõnakunsti valdajad ehk tõelised kirjanikud ja loojutustajad (mis küll ei tähenda seda, et üks oleks hea ja teine halb).
Armin Kõomägi kuulub loojutustajate hulka. Tema keelekasutus on küll ladus, leidlik ja kohati väga teravmeelne, aga see ei ole kirjutamine kui kunst (ja see hinnang ei tulene romaanis aeg-ajalt ette tulevatest anglitsismidest, kõnekeelsustest ja roppustest, mille kasutamise põhjendatus on reeglina tihtipeale küsitav, aga selle teose stiili need üsnagi sobituvad).
Lugu kulgeb üldjoontes ladusalt, ehkki peategelase unenäod nüüd süžeele küll mitte kõige vähematki juurde ei andnud. (Ma olen muidugi üldse kohanud vähe teoseid, millele tegelaste unenägude kirjeldused midagi juurde annavad, enamasti on need pseudosümbolistlikud ja äärmiselt kunstlikud.)

Niisiis, ühel hommikul läheb romaani peategelane Lui Vutoon töövestlusele Ülemiste keskusse ning avastab päeva edenedes tasapisi, et on terves Tallinnas (ka Eestis ja maailmas, aga see selgub hiljem) ainus inimene. Ihuüksi maailma jäämine ei ole muidugi mingi originaalne motiiv, aga vähemalt pole Kõomägi hakanud inimeste kadumisele mingit ratsionaalset seletust konstrueerima, sest vaevalt sellest midagi head ja usutavat tulnuks.
Järgnevaid lehekülgi täidavad inimsoo ainuesindaja mõtisklused ja kirjeldused tema elupaigaks saanud kaubanduskeskusest ja mitmetest strateegilistest paikadest, samuti hinnangud elule üleüldse ning sellele, milleks see muutunud on.

Ega me keegi ju ei tea, kuidas käituksime leides, et oleme täiesti ihuüksi maailma alles jäänud, aga see, kuidas käitub ja mida peab oluliseks Lui Vutoon, on minu meelest üsnagi õõvastav. Samas ei saaks ega oskakski ta ilmselt teisiti käituda, kuna on selle ühiskonna kasvandik, mis õpetas ainult reklaamima, turundama, tarbima ja raiskama, niisiis oleks peategelase mistahes äkiline metamorfoos suurema sisukuse suunas mõjunud täiesti ebausutavana.
Üldiselt leidsin, et seda raamatut oli mõnevõrra raske järjest lugeda, mitte sellepärast, et see oleks kuidagi keeruline või igav olnud, aga kontsentreeritud künism sellises ulatuses osutus ootamatult raskesti talutavaks.
Samas ma ei arva sugugi, et sellega oleks liiale mindud, vastupidi, leian, et see oli täiesti realistlik ning peategelase isik võtab kogu selle masendava pinnapealsuse, võõrandumise, osavasti progressiks maskeerunud ilmselge taandarengu, brändiihaluse ja sisutu edukultuse kenasti kokku.
Ja see kõik mõjub ühtepidi häiriv-rusuvalt ning teiselt poolt tekitab minus tahtmise öelda samavõrra küüniliselt, et sellisesse staadiumisse jõudnud inimkond, kelle viimane järele jäänud esindaja on tarbimisühiskonna tüüpiline produkt Lui Vutoon, ongi ära teeninud ühel heal hommikul jälgegi jätmata maa pealt kadumise ning peategelase kohati elutervegi eneseiroonia ei suuda seda muljet kuigivõrd leevendada.
Et teile anti kõik võimalused, aga te ei osanud nendega õigupoolest midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd on elud otsas. Game over.

Muusika: Edvard Grieg, süit “Holbergi aegadest”, IV osa (Norra kammerorkester)

Tagurpidi õunakook halvaaga

Tagurpidi õunakook halvaaga
(algne idee siit)

Põhi:
60 g  võid
100 g halvaad
2 õuna

Tainas:
100 g võid
50 g suhkrut
1 muna
110 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
75 g hapukoort

Murenda 50 g halvaad ja sega toasooja võiga. Määri saadud segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhjale. Puhasta õunad, lõika viiludeks ja lao viilud vormi või-halvaasegu peale.
Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa edasi vahustades muna, seejärel ka küpsetuspulbriga segatud jahu ning hapukoor. Sega tainas ühtlaseks, vala vormi õunte peale ning aja ettevaatlikult laiali. Küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase veidi aega vormis jahtuda ning kummuta siis serveerimisalusele.

Tagurpidi õunakook halvaaga

Advertisements

“Macbeth” ja halvaa-juustukook pohladega

Mu kallis isand, miks nii üksinda – 
ja kaaslasteks vaid süngemeelsed uiud
ja mõtted, mis võiks olla tõesti surnud
koos nendega, kes mõeldu sisuks? Asju,
mis muutmatud, ei tule kahetseda.
Mis tehtud, see on tehtud.
(William Shakespeare “Macbeth”)

Ooperihooaeg sai eile avatud Verdi meistriteosega “Macbeth”, mida on juba jõutud nimetada Metropolitani viimase aja suurimaks triumfiks. Ilmsesti olen ma sunnitud sellega nõustuma.

Ooperimaailm oli ärevil sellest ajast saati, kui sopran Anna Netrebko teatas oma riskantsest kavatsusest laulda leedi Macbethi. Üldiselt olen minagi juba arvama hakanud, et Netrebko võib laulda praktiliselt kõike, mida tal tuleb pähe laulda, aga leedi Macbeth on väga nõudlik spinto roll ja Netrebko on siiski pigem lüüriline sopran ning laulnud peamiselt bel canto kangelannasid.

“Macbeth”, Verdi esimene Shakespeare’i aineline ooper, liigitatakse harilikult tema varasema, Rossini mõjutustega loominguperioodi lõppu. Samas on see siiski juba bel canto traditsioonist erinev teos, sest selles on orkestril varasemast suurem roll, märksa enam minoorseid, isegi süngeid toone ning lauljatelt ei eeldatud siin enam ainuüksi ilusat laulmist – vokaalsed nõudmised muutusid ning eelkõige oodati solistidelt suuremat dramaatilist väljendusjõudu. Ehk teisisõnu oodati, et nad lõpetaksid vokaalse ilutsemise ja laulaksid kaabakate osa nii, nagu oleks neil tõsi taga. Muidugi, bel canto mõjud on selles ooperis veel selgelt olemas, eriti koori- ja ansambliosades.

Zeljko Lucic, Anna Netrebko, Joseph Calleja, Rene Pape

Netrebko on leedi Macbethi rolli eest ohtralt kiita saanud ja õigustatult. Täielikuks üllatuseks oli just tema madalam register – väga väljendusrikas, jõuline, vähemalt näiliselt forsseerimata. Ülistatakse teda küll peamiselt autoritaarse, seksuaalselt laetud käsitluse eest (aplaus ei tahtnud vaibuda juba esimese vaatuse aaria “Vieni t’affretta… Or tutti, sorgete” järel), aga minu jaoks kulmineerus tema rollilahendus pigem siiski viimase vaatuse uneskõndimise stseenis “Una macchia e qui tuttora”, kus leedi Macbeth pole enam auahne, domineeriv ja ambitsioonikas femme fatale, vaid segaduses ja süütundest haaratud naine, kes näeb vaid verd oma kätel. Ent siiski… ma pole päris kindel, kas Netrebko ikkagi peaks dramaatilise soprani rolle laulma, kuid eks seda teadku ta ise, kui palju see ta häält kahjustada võib.

Macbethi kehastas kaasaja parim Verdi bariton Željko Lučić ega jäänud mitte sugugi intriigitseva abikaasa varju. Häid Verdi baritone pole eales üleliia olnud ning Lučić on tõeline leid. Serblane suudab mind endiselt hämmastada, kuigi on ammu teada, et tema tavaliselt veidike tusasevõitu oleku taga on eriomane tämber ja võrratu voolav hääl, mis kõlab nähtava pingutuseta üle orkestri iga kord, kui ta suu lahti teeb, ning vajadusel tasaneb hingetukstegevaks pianissimoks. Kontrastiks leedi Macbethi jõulisele ja mitte millegi ees kohkuvale võimuihale portreteeris Lučić oma tavalise elegantse väärikusega pigem piinatud ja meeleheitel meest ning lootusetuse kvintessents oli tema viimase vaatuse aaria “Pieta, rispetto”. Võib-olla läks ta autoriteedi puudumise kujutamisel isegi veidi liiale, sest tema Macbeth oli kõhkluste küüsis juba enne kuningas Duncani tapmist (esimese vaatuse monoloog “Mi si affaccia il pugnale”).

Banquo rollis tegi suurepärase etteaste bass René Pape (tema aaria “Come dal ciel precipita” oli oma soojuses liigutav ja esimese vaatuse duett “Due vaticini compiuti or sono” Macbethiga väga võimas, nii et õigupoolest on täitsa kahju, et Banquo vokaalne roll piirdub vaid kolmandikuga ooperist, edasi ilmub ta ainult verise viirastusena Macbethi meeltes)  ning Malta tenor Joseph Calleja kehastas Macduffi. Tema kuulsa aaria “Ah, la paterna mano” kandis Calleja ette küll sobiva siirusega, aga nähtavalt keskendudes tehnilisele sooritusele, mistõttu sisseelamine veidi kannatas. Arvestades, et aariat laulab mees, kes on just äsja saanud teada oma naise ja laste tapmisest, siis esmajoones tuleb seda laulda hingega (no näiteks nii nagu José aastal 1986, ähvardades ennast kordama hakata, aga ma lihtsalt ei saa sellele viitamata jätta – noor Carreras oli üks ooperi ilmaimedest ning kaasaegsed lüürilised tenorid selleni veel ei küündi).

Lisaks solistidele on “Macbethis” oluline roll ka kooril, kohe pärast avamängu järgneb nõidade stseen, milles tehakse ettekuulutus Macbethi saamisest Šotimaa kuningaks. Nõiad iseenesest moodustasid kaunikesti kummalise, ridikülidega vehkiva kamba ning kogu koor kippus vahepeal üleliia domineerivalt rüselema, aga kõlaliselt oli kõik kõrvupaitav ning orkester Fabio Luisi taktikepi all mängis välja kogu tumeda tonaalsuse, mida Verdi selles ooperis ette kirjutas.

Lavastus oli seatud Šotimaale, süngesse õhustikku kodusõdade foonile ning ajaliselt paigutatud kuhugi II maailmasõja järgsesse aega, mis muidugi mõningaid küsitavusi tekitas. Lisaks sellele oli lavastajal olnud mingi tooli-obsessioon, sest nendega majandati üsna palju, samas oli see pisut põhjendatum kui tavaliselt, mil aeg-ajalt näib, et lavastajal pole lihtsalt targemat pähe tulnud, kui panna solist koperdama mõne tooli otsa, mis nagu puhtjuhuslikult keset lava vedeleb.

Aga üritan ma norida, mis ma üritan, need on siiski pisiasjad. See oli fantastiline, kahtlemata üks parimaid, mida ma kunagi näinud olen. (★★★★★)

Halvaa-juustukook pohladega

Halvaa-juustukook pohladega

150 g digestive küpsiseid
50 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 muna
250 g hapukoort
200 g halvaad
150 g pohli

Kaunistuseks:
100 g riivitud halvaad
pohli

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa hapukoor ja riivitud halvaa. Kui eelistad magusamat, lisa täidisesse ka suhkrut. Vala küpsisepõhjale ja jaota peale pohlad (külmutatud pohlad võid enne 1 tl tärklisega segada). Küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista riivitud halvaa ja pohladega.

Halvaa-juustukook pohladega

Õuna-filorullid

Et mul on kiire olnud, vastab täiesti tõele. Aga tõtt öelda pole see päriselt põhjus (või vähemalt mitte ainus põhjus), miks ma nii harva kirjutan. On selliseid õhtuid küll, mil ma istun köögilaua taga ja vahin läpakaga tõtt. Kirjutan lause või kaks, kustutan, kirjutan, kustutan. Ja otsustan parem magama minna.

Aeg-ajalt saan ma ikka inimestelt kirju, milles nad sageli väljendavad arvamust, et ma kirjutan südamest. Ja võib olla, et see nii oligi.  Mingi hetkeni. Aga teatud ajast alates tuli enesele teadvustada auditooriumi olemasolu.  Ja küsimus on, kas pärast seda, kui ollakse saanud väga teadlikuks oma paljudest lugejatest koos kõigi nende kogemuste, mõtete, tunnete ja väärtushinnangutega, on enam võimalik, et see teadmine su teema- ja sõnavalikut ei mõjuta.

Anonüümne lugeja on anonüümne, temaga ei ole väga suurt probleemi, aga kui sa tead, et sind loevad väga paljud inimesed, keda sa tunned, siis varem või hiljem rakendub tööle enesetsensuur. Et mitte paljastada liiga palju endast. Aga ka mitte nii vähe, et suurema või vähema taustateadmisega lugejad võtaksid kasutusele oma kujutlusvõime ja saaksid liitmistehte 2+2 vastuseks ootamatult 5. Et mitte teisi inimesi liiga äratuntavalt kujutada. Aga ka mitte teksti nii umbmääraseks kärpida, et see veel ainult paarile inimesele üldse midagi ütleb. Et mitte oma arvamustega kedagi vigastada. Või vihastada. Et endal ei tekiks tunnet, et peaks oma emotsioone ja/või neid väljendavaid sõnu kuidagi selgitama, põhjendama, õigustama. Et oleks eristatav, kus on üldistus ja kus su oma elu.
Selle kõige paratamatu tulemus on, et niisugune igakülgselt kaalutud ja vaagitud tekst ei saa enam südamest tulla. Kuni selleni välja, et ühel hetkel tajud, et sa ei ole enam oma teksti peremees – sa ei kirjuta mitte seda, mida tahaksid, vaid seda, mida sult eeldatavasti oodatakse.

Seepärast seisangi juba pikemat aega probleemi ees. Millest ma siis üldse veel kirjutada saan? Sellest, kuidas maitsed harmoneeruvad, kõrvits annab ilusa kuldkollase värvi, jõhvikad lisavad koogile hapukust ja kaerahelbed tervislikkust? Jumala eest, ei. Seda blogi võib teatud mööndustega toidublogiks nimetada, sellepärast et siin avaldatakse toidupilte ja -retsepte. Aga ainuüksi toidust kirjutamine mind ei huvita. (Tegelikult ei huvita mind ka toidust lugemine, juhul kui tekst jääb eelmainitud tasemele, kuhu ta tihtipeale jääbki.)
Ja kellele ma siis lõppude lõpuks kirjutan? Sõpradele? Pereliikmetele? Kaugematele sugulastele? Töökaaslastele? Nime ja näota lugejatele?

Just see on see konflikt, mis  paneb mind viimasel ajal arvutit sulgema, ilma et ükski mõte sõnadeks vormuks – kirjutada nii nagu tahaks, ei saa; nii nagu saaks, ei taha. Loota internetis kuidagi säilitada enda anonüümsust oleks jabur, eriti sel juhul, kui sa oled täiesti teadlikult loonud avaliku blogi, kust käib päevas läbi sadu inimesi, ja valinud just sellise stiili, nagu sa oled valinud. Aga võib-olla on mingil moel võimalik taastada võime kirjutada oma auditooriumi olemasolu tajumata. Või õigemini on põhiküsimus, kas ja kuidas kirjutada nii, nagu keegi ei loeks.

Muusika: Ketil Bjørnstad, Svante Henryson “Reticence”

Õuna-filorullid

Õuna-filorullid (24 tk)

12 filotaina lehte
125 g võid
poole sidruni mahl
4 õuna
75 g martsipani
75 g halvaad
75 g tumedat šokolaadi

Tõsta filotainas eelmisel õhtul sügavkülmast tavalisse külmikusse sulama. Sulanud filotainas võta pakendist välja, aseta küpsetuspaberiga kaetud lauale ja kata niiske, aga täiesti kuivaks väänatud rätiga.
Puhasta õunad ja lõika väikesteks kuubikuteks, riivi martsipan ja halvaa ning tükelda šokolaad peenelt.
Sulata või, tõsta üks filotainaleht töölauale, pintselda sulavõiga, tõsta peale järgmine leht, pintselda jälle sulavõiga, tee nii, kuni tainapõhi on 4-kihiline. Määri ka pealt sulavõiga ning lõika saadud kihiline tainaleht kuueks. Tõsta igale tainatükile veidi õunakuubikuid ja riivitud martsipani, tõsta tainaservad täidisele ja keera rulli. Järgmisest neljast filolehest tee samal moel õuna- ja halvaatäidisega rullid ning viimasest nelja lehe jaoks kasuta õuna- ja šokolaaditäidist. Tõsta rullid, liitekoht allpool, küpsetuspaberiga kaetud ahjulaadile, pintselda ka pealt sulavõiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit.

Õuna-filorullid

Pirni-halvaapirukas

Eelmise laupäeva õhtul sõitsin maale, olles selle võimaluse nimel ärganud juba kell 7 ja tegutsenud kogu päeva maniakaalse kiirusega, saamaks kõigega valmis ja võimaldamaks enesele pühapäev maal. Vedasin endaga kaasas praktiliselt poole suguvõsa toitmise jaoks vajalikku pilafi-, mannavahu- ja (õuna-martsipanikoogi sugulase) pirni-halvaapiruka kogust (ja selle kõik sõime hiljem ära… kolmekesi). Väljas hämardus ning autoakna taga rändas täiskuu minuga kaasa. Leidsin ennast mõtlemas ühele Artur Alliksaare luuletusele, mis on parimas mõttes väga alliksaarelik, nii tihe, mitmetasandiline ja -tähenduslik, aga lihtne ja kaunis ometi. Kuna omade mõtetega on hetkel nii, nagu on (et ei ole, või on, aga mitte piisavalt ilusaid), siis tulebki seekord pirukale seltsiks ja segajaks klassikuid.

Küsin sinult…

Kui inimmõtted on nagu taimed, millised
siis võiksid olla taimede mõtted?
Kui inimtunded on nagu tuuled, millised siis võiksid
olla tuulte tunded?
Kui inimkired on nagu välgud, millised siis
võiksid olla välkude kired?
Kui inimunelmad on nagu lendtähed, millised siis
võiksid olla lendavate tähtede unelmad?
Miks Sa ei võtnud kaasa oma varju?
Kuhu mina ta panen?
Enese vari on mulle küllaldaseks koormaks.
Miks Sa jätsid maha oma naerukaja?
(Selletagi on mu ümber hääli üleliia.)
Miks Sa ei viinud ära kolmandikkugi meie möödunud muredest?
Kas arvad, et Sinu lahkudes elu lakkab saatmast mulle uusi?
Miks Sa meie ühise õnne pitseerisid sellesse mälestuste valuastjasse?
Ta kuju on kohutav, ja Sa ei pidanuks unustama,
et ma ei suuda temalt pilku lahti kiskuda, teades,
et temas on õnn.
Miks Sa ikka ilmud unedes?
Kas Sa ei tea, et niiviisi on võimatu vesteldagi?
Miks Sa seisad mu pähitsis siis, kui on pime?
Kas Sa ei tea, et armastus nagu iga veene vajab valgust?
Miks Sa väisad mind hetkedel, mil ma midagi ei oota?
Tahan ju, et Sa näeksid mu nägu lahkelt rahulikuna
või siis ootuserutuse eredas kumas.
Enda pärast olin sageli õnnetu.
Nüüd olen õnnetu ka Sinu pärast.
Sa jäid ju juurteta.
Need on mu hinges sestsaadik, kui Sa end lahti rebisid.
Sa oled minevikuta.
Sa omad vaid ta kinnitamata koopiat.
Pärisürik on minu käes.
Ja tulevikuta oled Sa.
Me koostasime ta projekti koos
ja mu kaasautorlusõigused kehtivad edasi.
Minu osavõtuta ei ole ta teostamine tõestatav.
Saatused põrkuvad ja mõrastuvad, aga kui palju
heledaid kilde võib selline kokkupuude puistata!
Tule, kõnele minuga!
Ära karda midagi peale kartuse enda.
Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida,
siis on parem uppuda õndsuses.
Kahetsus on kasutu.
Ettevaatus on ennatlik.
Umbusk on hullem surmast.
Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes.
Astu sisse nagu võhivõõras. Tunnen Su ära iga maski alt.
Läida lühtrid mu mälulünkades.
Ühe meelituse unustasin Sulle ütlemata, üliausa,
väga meeldiva meelituse.
Seisata mu lävel. Tee, nagu tulnuksid kogemata.
Südame sügavused suudavad säilitada saladusi.
Tule, lohutan Sind. See on mulle endalegi lohutuseks.
Kõrkus on inetuim nõrkus.
Põlvitadagi on parem kui põlastada. Just sallivus
ja mõista-tahtmine on see, mis annab vabadusele
väärtuse, sisu ja mõtte.
Võib-olla taasvõlume elavaks meeleolu, milles
teineteise avastasime.
Seletan Sulle üleeilse unenäo. Vaatan Su silmadesse
nii vargsi, et Sa alles hiljem märkad,
kui tore mõnu see oli.
Võid vallatleda mistahes moel. Võid soove salata.
Ma ei pane põrmugi pahaks.
Tule ainult hetkeks.
Käia on igavene tee, aga õhtu ligineb üha.
Olen valmis vastu võtma kõiki Su vigu.
Ära mõrva Sinu-elamuse viimse varjundi vastuhelki minus.
Tule vaata, kui suur on hetk, kui tasse peavad mahtuma
aastate rõõmud.
Kujutelgem, et sündisime just selle silmapilgu jaoks.
Niikuinii ei saa me kunagi teada, milline me eluhetkedest
oli kõige suurem.

Artur Alliksaar

Muusika: Vassilis Tsabropoulos “Trois morceaux apres des hymnes byzantins II”

Pirni-halvaapirukas

500 g pärmilehttainast
150 g halvaad
4 suurt pirni
poole sidruni mahl

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks ning tee 1 cm kaugusele servadest noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota 100 g halvaad tainale, kata viilutatud pirnidega. Piserda pirnidele sidrunimahl ning puista peale ülejäänud halvaa. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni pirnid on pehmed ja tainas servadest pruunistunud.

Rabarberi-maasikakoogid halvaaga

Reede õhtul viskasin autosse seljakoti ühe raamatu, poolelioleva Haapsalu salli, mp3-mängija, sulepea ja kaustikuga, fotoaparaadi, kolm objektiivi ja statiivi, pudeli siidrit, ning lahkusin linnast.

Üksi.

Mõtted oli mõeldud maha jääma, aga poolel teel avastasin nad visalt mu kannul püsimas.

Vajutasin gaasi.

Maale jõudes panin sauna küdema. Hiljem istusin saunatrepil ja kuulasin, kuidas kaks kägu üritasid sünkroonis kukkuda, aga ebaõnnestunult, sest üks jäi teisest kogu aeg pool takti maha. Enne magama minekut lõbustasin ennast fotoaparaadi abil aialaternate tuledest südamete joonistamisega.

Lugesin raamatut. Vaatasin maailma. Jalutasin külavaheteed, sääsed ümber tantsimas ja kaugemal võsas ööbik laksutamas, vaatasin veidi nukralt lageraielanki ühe oma lemmikpaiga asemel, mõtlesin elu järele ning otsisin keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid. Võib-olla leidsingi.

Muusika: Katia Guerreiro “As Rosas/Promessa”

Rabarberi-maasikakoogid halvaaga (16 tk)
(allikas: perenaine.ee)

500 g pärmilehttainast
150 g maasikaid
300 g rabarberit
100 g halvaad

Lõika lahtirullitud tainast nelinurksed tükid ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.Tee igale tainatükile 1 cm kauguselt igast servast terava noaga sisselõige (aga ära lõika tainast põhjani läbi), see aitab kaasa äärte kerkimisele. Kata tainatükid riivitud halvaaga, lao peale viilutatud rabarber, kata mõne maasikaviiluga ning puista peale veel halvaad. Küpseta 200-kraadises ahjus u.15 minutit. 

Katsikupuder

Katsikul käies viin alati kaasa kausitäie sellist putru. Retsept on pärit vanatädilt, kuid nüüd pole enam kahjuks kelleltki selle päritolu küsida. Ajaliselt dateeriks ma selle päritolu vast kuhugi 80ndate algusesse. Loomulikult ei pea seda ilmtingimata katsikuteks tegema, sobib suurepäraselt ka niisama magustoiduks – muidugi kui keegi suudab kogu seda kalorite hulka korraga taluda ;), sest roog on tõesti ülirammus ja toitev.

Katsiku- e titepuder

350 g küpsiseid
500 g kohupiima
4 dl vahukoort
1 pakk halvaad
100 g sarapuupähkleid
300 g külmutatud tikreid või tikrikompotti
1,5 dl õunamahla või tikrikompoti vedelikku

Purusta küpsised suuremateks tükkideks ning pane õunamahla või kompotivedeliku sisse pehmenema. Sega kohupiima hulka purustatud sarapuupähklid ja tükeldatud halvaa. Vahusta vahukoor ning lisa kohupiimasegule. Lisa ka pehmenenud küpsisetükid. Kõige lõpuks sega ettevaatlikult juurde tikrid, nii et need terveks jääksid (külmutatud tikrid külmunult). Lase paar tundi või üleöö seista.