Category Archives: hapukoor

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ‘ilus laul’ või ‘ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

Naadipirukas

Advertisements

“Pärlipüüdjad” ja kaerajahuga marja-hapukoorekook

Ma olen täitsa hämmingus. Pea 25-aastase ooperistaažiga kuulajat ei ole lihtne üllatada. Mitte et ma ei suudaks siiralt üllatuda ja vaimustuda “Rigoletto”, “Maskiballi” või “Tosca” kümnendast või seitsmeteistkümnendast versioonist, aga kui ma kuulen midagi enda jaoks uut, siis on ka muusikanauding teistsugune. Uuem.
Eile õhtul oli nimelt MetOperas ettekandel Georges Bizet’ ooper “Pärlipüüdjad”, teenimatult harva esitatav teos (MetOperas viimati ettekandel aastal 1916, kui Nadiri osa laulis Enrico Caruso), mida ka ooperihuviliste enamik tunneb peamiselt ühe tenoriaaria ja ülipopulaarse dueti järgi, mida sageli kontsertpalana esitatakse. Ooperis saab duetti muidugi täie raha eest, sest dueti peateemat kuuleb orkestratsioonis küll ja veel.

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Muusikalise elamuse muudab unikaalseks asjaolu, et seda ooperit on raske millegi muuga võrrelda, ka dirigent Gianandrea Noseda tõi vaheajaintervjuus välja, et  “Pärlipüüdjate” orkestratsioon on unikaalne ega sarnane mitte ühegi teise ooperiga, ei “Carmeni”, bel canto ega varase Verdiga.

Ooperi tegevus oli algselt paigutatud Tseilonile, kõnealuses mõnevõrra kaasajastatud lavastuses leidis aset niisiis oletatavasti Sri Lankal. Tegevustik algab kahe pärlipüüdjast lapsepõlvesõbra Zurga (Mariusz Kwiecień) ja Nadiri (Matthew Polenzani) taaskohtumisega. Mõlemad olid armunud preestritar Léïlasse (Diana Damrau), kes on aga andnud vande jääda vooruslikuks, kuna uskumuste kohaselt võib vaid neitsist preestritar hoida merd rahulikuna ning kaitsta pärlipüüdjaid.
Ooperiloomingu ühes kuulsaimas ja liigutavaimas duetis  “Au fond du temple saint” (katkend) vannuvad Zurga ja Nadir sõprust ning lubavad mõlemad loobuda romantilistest püüdlustest Léïla suhtes. Pruugib vaid aga Nadiril viimast näha, kui armastus otsekohe taaselustub (duett “Ton coeur n’a pas compris” – katkend). Puhkeb torm, milles külaelanikud süüdistavad vannet murdnud Léïla’t (katkend). Preester Nourabad (bass-bariton Nicolas Testé, päriselus Diana Damrau abikaasa) mõistab armastajad surma.
Zurga heitleb oma mõtetega teda reetnud sõbrast ning armastatud naisest, kuid mõistes, et see oli Léïla, kes aastaid tagasi ta elu päästis, otsustab armastajaid aidata – süüdates külas tulekahju, annab ta Nadirile ja Léïlale võimaluse põgeneda.
Ei pea ilmselt täpsustama, et süžee on omajagu jabur ning aukudest õige hõre, aga millal see enne ooperis kedagi häirinud on, eriti kui muusika on nii kaunis ja ette kantud nii kõrgel tasemel.

Solistide koosseis oli esmaklassiline nii vokaalselt kui dramaatiliselt, kõik kolm olid veenvad tegevustiku jaburusele vaatamata. Diana Damrau sopranihääl oli kerge ja helisevalt väljendusrikas, nagu tavaliselt (“O dieu Brahma – katkend), ehkki vahepeal tundus, et loor, mida Léïla pidi pool ajast kandma, hakkas ta laulmist veidi segama.
Tenor Matthew Polenzani on ajaga järjest paremaks läinud, kuulus aaria “Je crois entendre encore” (katkend) kõlas imeilusa legatoga. Peaks kõnetama kõiki, kes kurbust kuidagigi mõistavad.
Mingil moel valitses aga etendust minu jaoks Poola bariton Mariusz Kwiecień, ilmutades nii jõulist raevu kui lüürilist väljendusrikkust ja tõestades, et on prantsuse ooperis sama tasemel kui Mozarti või Tšaikovski puhul.
Lavastus oli samuti kantud ida-eksootikast, ehkki veidrate nüanssidega – osa tegevustikust tundus aset leidvat 1960ndatel või veelgi hiljem, osa aga 20. sajandi alguses (kui sellega muidugi ei tahetud öelda, et kõnealune kant oli lihtsalt muust maailmast nii palju maas). Sama kehtib kostüümide kohta – sarid ja sarongid segatuna t-särkide ja triiksärkidega. Ja pärlipüüdjatega on sel ooperil pealkirjast hoolimata siiski pistmist üsna vähe, ka libretos mainitakse neid vaid paaril korral, pigem on see taustateadmine.
Ent siiski oli see kõik väga värskendav. (★★★★☆)

Marjakook

Marjakook kaerajahuga
(mugandatud tootepakendilt)

Põhi:
120 g võid
100 g suhkrut
1 muna
180 g täistera-kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g sügavkülmutatud mustikaid ja vaarikaid
2 tl tärklist
2 muna
200 g hapukoort
1 sl suhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks ja suru 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on pehme, siis õnnestub see kõige paremini märgade kätega.
Sega külmunud marjad tärklisega ja jaota tainale. Klopi munad lahti, sega hapukoore ja suhkruga ning vala marjadele. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri kreeka jogurtiga.

IMG 7003 - Copy_640

Lehtkapsapirukas

Käest ära kippusid asjad minema. Meeleolu koos nendega. Suutlikkus üleüldse midagi teha paistis olevat kuhugi täiesti kadunud.
Puhkuse ajal läbi loetud raamatuvirn ei olnud kummalisel kombel mind ometi vähimalgi määral ette valmistanud mistahes tööalase dokumendi lugemiseks.
Mida iganes ma ka ei olnud kellele iganes lubanud teha, kõigel oli tähtaeg kohe-kohe kätte jõudmas. Ja ma üritasin. Aga ei jõudnud mitte kuhugi, sest kõik võttis tavalisest kolm korda rohkem aega ja kulutas neli korda rohkem närve.
Nagu kiuste otsustas ka ilm, tõbras, just nüüd muutuda niisuguseks nagu ta puhkuse ajal üleüldse polnud. Ja see valgus! Olen alati arvanud, et kõige ilusam valgus on aprillikuus, jahe ja läbipaistev. Aga nüüd ma ei ole enam kindel. Augustivalgus on vähemalt sama eriline, soe, salapärane ja udune, õunte ja küpse vilja järele lõhnav. Sume on selles kontekstis küll liiga leierdatud sõna, aga eks ta tõsi ole.
Niisiis, kui kõik kipub rappa minema, siis tuleb loomulikult sinna iseendal minnagi. Mida ma siis muidugi ka tegin, sest ei mäleta mina ühtegi korda, mil metsas oleks tasakaal tagasi tulemata jäänud.

Triibuline
Ma ei tee seal midagi erilist. Ma ei mõtle erilisi ja suuri mõtteid. Probleemid ei lahenda ennast ise ära. Minust ei saa teist, paremat inimest. Maailmast ei saa paremat maailma. Ka mõtted ei lähe päriselt ära, aga nad triivivad mööda, ilma et mina nendega kaasa läheks. Tegelikult muutub kõik kuidagi kaugeks ja ebaoluliseks. On lihtsalt päikesepaiste krobelistel männitüvedel. Ja vaikus ümberringi ja enda sees. Ning nii piiratuks, kui see aeg seal eile jäigi, sain koos tasakaaluga kaasa veel korvitäie hiliseid mustikaid ja loomulikult ühe värske saunaviha.
Täna aga pikendasin oma tavalist rattaringi täiendava kaheksa kilomeetri võrra, sest lihtsalt nii mõnus oli – see soe salapära, põllud ja viljalõhn, vajuv päike ja kerkiv kuu.
Ja seda postitust kirjutama kolisin rõdule, kus mu kohal tuhmiks hämarduvas taevas on seesama poolik kuu, ritsikad siristavad, õunad pudenevad puudelt ja all aias lõhnavad floksid.

On augustiöö.

Muusika: Youn Sun Nah “My Bye”

Lehtkapsa-fetapirukas

Lehtkapsapirukas

Tainas (mugandus siit):
125 g täisteranisujahu
125 g tatrajahu
soola
kuivatatud tüümiani
60 ml oliiviõli
100 ml külma vett

Täidis:
peotäis lehtkapsast
õli
150 g fetajuustu
3 muna
250 g hapukoort
soola, musta pipart

Põhja jaoks sega jahud, sool ja kuivatatud tüümian, lisa juurde oliiviõli ning sega kahvliga, kuni jahusegu on ühtlaselt niiske. Lisa külm vesi ja sega käega tainaks, vajadusel lisa rohkem vett.
Rulli tainas jahusel laual kettaks ning vooderda sellega võitatud pirukavorm (22-24 cm läbimõõduga). Tainas on hästi rullitav, aga üsna rabe, nii et tõstmisel peab olema ettevaatlik.
Eemalda lehtkapsalehed varte küljest ning rebi tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa lehtkapsalehed ning kuumuta, kuni lehtkapsas on pehme. Jaota tainapõhjale ja murenda peale fetajuust.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola (ettevaatlikult, sest feta on nagunii soolane) ja pipraga, vala täidis vormi.
Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtkapsa-fetapirukas

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Seitse aastat Toidutegu. Rabarberi-hapukoorekook

Õunapuuõied

Kunagi arutlesime ühes seltskonnas blogide kestmise üle. Blogimise ajalugu pole nii pikk, et oleks juba võimalik rääkida eluaegsetest blogijatest, aga võib-olla ongi kunagi inimesi, kelle kohta saab öelda, et nad on regulaarselt 30, 40 või 50 aastat blogi pidanud.
Seda ma ei tea, kas ma nende hulka kuulun ja eesmärgiks ei kavatse seda ka seada, aga juba (või alles) seitse aastat on õnnestunud vastu pidada. 27. mail 2008 ilmus esimene postitus. Elu on sellest saadik muutunud, Toidutegu on muutunud, aga vajadus aeg-ajalt midagi öelda või pildile paigutada pole päriselt kordagi kadunud.
Peaaegu kõigil neist seitsmest aastast on toimunud ka midagi uut, millesse inimesel õnnestub end mässida juhul, kui ta otsustab oma elu rohkem või vähem kulinaarse nurga alt rohkem või vähem avalikult peegeldada.
Ka kaheksanda blogiaasta algus toob endaga üht-teist kaasa – alates juunist teen kaastööd ajakirjale Kodu & Aed, minu retsepte võib sealt leida rubriigist Tosin torti. Juuninumbrisse sai sefiiriga maasika-tatrarulli retsept.
Tatrajahu sisaldab ka juuresolev retsept, kuna mul oli vaja algretsepti valge nisujahu välja vahetada. Maitseb väga hästi, parim küpsetamise päeval.
Aitäh kõigile, kes te olete nende seitsme aasta jooksul siit juba üle 1,3 miljoni korra läbi astunud!

Rabarberi-hapukoorekook

Rabarberi-hapukoorekook
(allikas: Nami-nami)

Tainas:
100 g võid
85 g suhkrut
50 g hapukoort
1 muna
180 g toortatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g hapukoort
4 sl suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
300 g rabarberit

Vahusta toasoe või suhkruga. Sega juurde hapukoor, muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega tainas ühtlaseks. Suru tainas võitatud 24 cm läbimõõduga vormi põhjale ja servadele.
Sega täidiseained omavahel ja kalla vormi. Kata tükeldatud rabarberiga ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.

Rabarberi-hapukoorekook(1)

Kihiline porgandikook. Jõulukingituseks

Hea meelega kirjutaks teile täna midagi ilusat. Näiteks niisugust, millest keegi võiks lohutust või midagi leida ja mille pärast mõnikord siia tagasigi tuleks. Või siis midagi niisugust, mille pärast ma isegi tagasi tuleks ja mõtleks, et näe, nii kenasti on siin öeldud – kas tõesti ma ise? Sedasorti sõnu, mis täidaks osaliselt ära selle tunde, et midagi ilusat on puudu.

Aga täna vist ikka ei ole see päev. Ilm on muidugi ilus (mulle meeldib, jah, aga teie võite vabalt ka lumeootusest rääkida), aga muidu väga ilus ei ole olla. Väsimus on. Unevõlg on. Tühjaks pigistatud sidruni tunne on. Hoolimata sellest, et vähemalt ilm mind küll ei masenda, on tahtmine magada kolm järgmist kuud talveund. Ärgata alles siis, kui rattateed ja metsamättad on kuivad. Ärgata ühes teises eluski võib-olla. Teises kohas.

Kuuskede kurbuse lõhn ja aastalõpp on ligi. Suuri sündmusi polnud, sestap õppisin märkama väiksemaid rõõme. Nii väikeseid, et varasemas elus lasin neil tihti käest libiseda, uskudes, et mul on vähe. Aga eheda elus olemise tunde tajumise lävi sellest palju madalamaks ei muutunud. Kas üldse keegi suudab toetuda vaid iseendale, päästa iseend ja päästa teisi, kui ta enesele selle rolli võtnud on?
Ajuti on mul tunne, et ainus, mis ses aastas head oli,  on see, et ta õige pea läbi saab ja siis on inimese ebaloogilisi verstaposte seadva enesepettusega võimalik uskuda, et järgmine peab ju teisiti tulema.

Ja kui sul õnnestub mõnikord ses tohutus tiirlemises seisma jääda, siis maailm su ümber ei peatu ning äkitselt tead sa, et kaasajooksmise asemel seisma jäämine jätab sind, ikkagi karjalooma, mõnikord talumatult üksinda. Rahvamassist ja tühjast lobast pead puhkama paratamatult, aga see tahe jääb, et ära tuntaks, mis sind liikuma või mis lukku paneb, ja mis keeles su armastus räägib.

Mõistlik olla on ka maru masendav. Sest kui sa seda oled, siis hakkad mingil poolautomaatsel ja nähtavasti loogikavabal moel eeldama, et vajaduse korral vastatakse sulle samaga. Unista edasi. Kehtib muugi, mitte ainuüksi mõistlik olemise kohta.

Ja mõnikord tunned, et oled küll ruut, kuid pressid end kangekaelselt ümarasse vormi (küllap ikka sest igatsusest oma karja järele), sest mis tähendab, et ei saa, peab saama, väline väidetakse ju tähtsuseta olevat, lihtsalt mõtled oma nurgad maha. Aga nii ikkagist ei saa.
Ent teine kord mõtiskled jälle, kas su oma unistuste ja uitmõtete elustamise võimalikkuse eelduseks ei peaks hoopis sünnist saati sootuks teine inimene olema. Selline väheke radikaalsem oma tegudes ja otsustes. Isegi kui kõiges muus hakkad endaks olemisega juba täiesti ära harjuma.

Vahel näed, kuulad või koged midagi, mida tahaks jagada mõne kindla inimesega. Mõtled isegi juba valmis, mis sõnadega sellest talle räägiksid. Aga võib-olla sa just ei kohta parajasti seda inimest ja hiljem pole enam aktuaalne. Aga võib ka olla, et teda lihtsalt ei huvita. Ja mulle on see alati nii ütlemata kurb tundunud, kuidas need rääkimata lood niiviisi surema peavad.

Moraliseerivate avaldustega tahaks ka veel esineda. Teate, te tegelikult ei pea enne jõulu hullumiseni kaubanduskeskustest mõttetut träni kokku ostma. Ja söögikraami sellises koguses, nagu oleks viimati jaanipäeva paiku süüa antud. Ja eriti mitte ei pea te iga jumala õhtu mingeid rakette ja raha vastu taevast laskma.

Niisiis, kuna neid ilusaid sõnu pole, siis kingin teile hoopis ühe retsepti, mis on olemas raamatus “Ahvatluste aasta”, aga blogis siiani mitte. Ilmsesti on see ka retsept, mida mult on kõige rohkem küsitud.

Ma ise lähen nüüd kotlette praadima. See peaks küll tegelikult hoopis sedamoodi käima, et kotlette praeb meeskodanik, mina aga saan istuda, veiniklaas käes, ja intellektuaalset vestlust arendada. Sest no teate isegi, mina ja liha küpsetamine, see on, nagu on.

Imelist aega! Kuulake teisi ja saage ise kuulatud! Ja ärge kinkige asju, kinkige oma aega, see on palju väärtuslikum.

Jõul 2014

Muusika: Ludovico Einaudi “Svanire”

Kihiline porgandikook

3 muna
125 g suhkrut
100 g sulatatud võid
100 g jahvatatud mandleid
50 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
400 g porgandit

Kreem:
350 g hapukoort
poole apelsini riivitud koor
25 g tuhksuhkrut

Peale:
100 g mandleid

Klopi munad suhkruga lahti, lisa sulatatud ja veidi jahutatud või, omavahel segatud kuivained ja peenelt riivitud porgand. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit, kummuta ettevaatlikult teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda. Lõika tainaplaat neljaks võrdse suurusega tükiks. Sega hapukoor tuhksuhkruga, maitsesta apelsinikoorega ning määri täidis põhjade vahele ja peale. Kata pealt hakitud mandlitega ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.

Kihiline porgandikook

Kui soovid suuremat kooki, kahekordista kogused, küpseta põhjad kahel ahjuplaadil ning lõika kumbki põhi pooleks (saad poole ahjuplaadi suuruse koogi).

Maasika-rabarberikook

Ei noh, suvi või mis. Ma ei ole mingi paadunud rannainimene ja päevitada ei armasta ma üleüldse, aga no ausalt, see muutub juba naeruväärseks. Mõned lilled hakkavad liigniiskusest kollaseks minema, ilma et nad veel õitseda oleks jõudnud ja peale lehetäide roosidel ei paista keegi ennast just väga hästi tundvat.

Jaanilaupäeva hommikul tekkis tahtmine voodisse tagasi ronida ja sealt mõnda aega üldse mitte välja tulla. Mida ma siiski ei teinud, vaid viskasin oma enam-vähem pidevas stardivalmiduses seljakoti autosse ja arvasin oma ääretus naiivsuses, et sõidan sinnapoole, kus vihmasadu juba üle jäänud on. Tutkit muidugi.  Ketast heideti ja oda visati paduvihmas, võitjaks tuli sport. Lõkke saime siiski põlema ja tänutäheks joonistasid sädemed tumeda taeva taustale tuhandeid mustreid.

Süüa teha ma praegu eriti ei viitsi, parem on, kui teeb keegi teine.   Aga maasika-rabarberikook on nii hooajaline, et kui seda justnimelt nüüd ei kajasta, siis jääks see ju järgmist aastat ootama.

Maasika-rabarberikook
(mugandatud: “Võrratud koogid”)

Põhi:
200 g võid
100 g suhkrut
250 g jahu
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
300 g rabarberit
200 g maasikaid

Kate:
3 muna
75 g suhkrut
250 g hapukoort

Põhja valmistamiseks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. määri tainas küpsetuspaberiga kaetud väiksemale ahjuplaadile (u 25x35cm). Jaota põhjale tükeldatud rabarberid ja sektoriteks lõigatud maasikad. Katte jaoks vahusta munad suhkruga, lisa hapukoor ning vala kate koogile. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit. Lase jahtuda ja lõika ruutudeks.