Category Archives: hapukoor

Muidumõtteid rabarberikoogiga

Mäletate mind ikka veel?
See on muidugi vähemalt poolretooriline küsimus, aga samas üldsegi mitte sedasorti kunstiline võte, et ah, viskan siin efekti mõttes mingi fraasi õhku, et saaksin minna edasi selle juurde, mida ma tegelikult rääkida tahan, aga nagu ei sobi päris tühjalt kohalt ajama panna.
Sest ma nimelt arvangi, et lähen inimestel meelest üsna kohe, kui parajasti silmapiiril pole. Sellepärast tuleb ikka aeg-ajalt kätega vehkida.
Loomulikult käiakse siin blogis viimasel ajal massiliselt rabarberikookide retsepte otsimas. Praktiliselt iga päev on umbes seitsesada inimest otsustanud teha biskviitkattega rabarberikooki. Ei, eesrindlik mõte, loomulikult, kiidan heaks.

Igatahes olen siin vahepeal tegelnud kividest vee välja pigistamise ja kõigest jõust jooksmisega, et vähemalt ühel kohalgi paigal püsida. Veel kiiremini jooksmiseks ja kuhugi jõudmiseks ei olnud enam jaksu. Pidin juba isegi raamatute lugemiselt aega juurde laenama. Mõistate – raamatute lugemiselt, mis on püha ja mitteasendatav tegevus. Võib-olla osalt oli asi muidugi ka selles, et midagi ülearu köitvat ei ole mulle viimasel ajal pihku juhtunud, nii et tundsin end solvatuna, nagu ikka kehvade raamatute puhul, ja läksin tegin nende lugemise asemel lihtsalt veel natuke tööd.
Ülemäära pikalt ei saa sellist praktikat siiski viljeleda, sest see ajab ärevusse. Ärevus rikub sellegi une, mis mul muidu kokku kraapida õnnestub. Kehv uni rikub trenni. Piisava koguse trenni puudumine paneb katuse sõitma.

Ja siis rähkled seal oma kohustuste ja tahtmiste vahel ja tunned, et ega ei olegi midagi öelda.
Mõne aja pärast hakkab kripeldama. Valdavaks saab ebamäärane rahutus sõnastamata kogemuste pärast. Pole sõnadesse pandud, pole juhtunud. Ja nii nad lähevadki ühtlases reas mööda: päevad, mida pole olnud.
Sest see, mida ma kirjutan, ei ole tegelikult minust lahutatav. See ongi see, kuidas mina maailma kogen ja tajun. See, millest ma mõtlen. See, mida ma märkan. See, kes ma olen. Ei ole teist mind väljaspool kirja pandut.
Sest kuitahes hästi ma ka teisi inimesi ei loeks, päriselt tean ma ju ikkagi ainult seda, mis tunne on olla mina, kuigi sedagi mitte ülearu hästi.
Paremal juhul tuletab see meelde, et ei saa ega tohigi eeldada, et teised inimesed tajuvad maailma samal moel.
Halvemal juhul paneb end tundma kodu kaotanuna.
Või soovima olla keegi teine. Ekstravertne, muretu, vaimukas, seltskondlik. Kahtlus, et elu oleks siis kuidagi lihtsam, ei taha mind ikkagi kuidagi jätta.
Neil hetkedel ei leia mingit lohutust ideest, et see aeg, nimi ja nägu on sulle antud mingi tagamõttega.
Vaevalt küll. Selle mõtte nimelt pead sa ise üles leidma.
Ja oma loomust ilmselt väga palju muuta ei saa. Millega seoses mulle tundub, et inimesed kipuvad mõnikord üldtunnustatult positiivseid või endale meeldivaid omadusi kuidagi iseenda teeneks või teadliku tegevuse tulemuseks lugema, ajades sealjuures põhjuse ja tagajärje segamini. Olen selle üle mõtisklenud, kuuldes kedagi ütlemas, et ta on rõõmsameelne, sest üritab alati kõiges head näha. Noh, võib-olla küll. Aga kui me pööraksime selle ümber ja ütleksime, et äkki talle on lihtsalt antud rõõmsameelne loomus, mis laseb tal kõiges head näha?
Ma kipun olema pigem seda meelt, et meelelaad on üsna suures osas kaasa antud ning seetõttu näiteks on ka melanhoolsetele inimestele tihtipeale palumata jagatud soovitus mõelda positiivselt suhteliselt kasutu.
Aga see ei tähenda jällegi loomulikult, et kõik taanduks ainult biokeemiale, mis võib küll defineerida äärmused, aga kõige üle, mis sinna vahele jääb, on arvatavalt mõningane kontroll nii meil endal kui ka suur mõju muudel teguritel (psühholoogilistel ja sotsiaalsetel).

Lisaks on sel meelelaadi muut(u)mise võimalikkusel ja võimatusel muidugi ka teine pool – kui igasugusest muutumisest, arenemisest ja probleemidega tegelemisest keeldumiseks hakatakse kasutama ettekäänet: aga ma olengi selline.
Sellega seostub natuke ka mineviku taak. Kellel meist poleks midagi sellist kaasas vedada, ükskõik kas lapsepõlvest või mingist veidi hilisemast ajast.
Ma ei taha sugugi öelda, et sügavamalt kaevamine halb oleks. Vastupidi, enamasti on väga kasulik teada saada, kust su mõtte- ja käitumismustrid tulevad ning miks sa reageerid mingitele ärritajatele just nii, nagu sa reageerid. Paljudel juhtudel ongi see ilmselt üleüldse esimene samm – saada aru, miks.
Ent küsimus on selles, mida sa sellega edasi teed. Hakkad igal võimalikul juhul rasket lapsepõlve ja hingelisi traumasid ettekäändeks tooma, kui midagi teed või ei tee? Või võtad oma tausta teadmiseks, tunnistad endale, et sul on mingid hästi sissesõidetud, aga mitte kuhugi viivad roopad ees, ja püüad neist välja saada? Naudid märtrirolli ja jääd ketrama mõtteid sellest, kui ebaõiglaselt elu sind kohelnud on (mis võib muidugi vabalt ka tõsi olla, aga tõenäoliselt ta ei kavatsegi seda heastada, kuitahes palju sa ka ei tunneks, et seda sulle võlgnetakse)? Või kasutad teadasaamist selleks, et oma jala külge seotud ja edasi liikumist takistavast sangpommist vabaneda?

Õunapuuõitest helendavad ööd on nüüd möödas. Eelmise nädala vihmas pudenes alla nii palju valgeid helbeid, et aknast välja vaadates tundus vahepeal, nagu sajaks lund.
Ei ole ma seetõttu saanud ka jalgrattaga sõita nii palju, kui tahaks. Kilometraaž on küll tuhande ligi ja vorm üpris korralik, aga päris õiget tunnet miskipärast ikka ei ole veel. On pigem võitlus, ilmaga, tuulega, oma muude kohustustega ja frustratsiooniga nende kahanematuse pärast.
Ka pidev tuim põlvevalu kippus jubedalt tuju rikkuma juba, mistõttu vedasin end füsioterapeudi juurde, sain portsu harjutusi ja teen neid nüüd religioosse pühendumusega (selgelt läheb paremaks).
Vaat milleks kõigeks ma oma palavalt armastatud rattasõidu nimel valmis olen, isegi harjutuste tegemiseks. Ma muidu olen erakordselt kehv igasuguste üksikute harjutuste tegemisel, mis ei moodusta kokku mingit spordiala.
Oleks ju näiteks loogiline suusatamise tarvis käte ja ülakeha tugevdamiseks teha lõuatõmbeid ja kätekõverdusi? Mul on vastupidi – suusahooajal imetlesin oma tublisti arenenud lõuatõmbamis- ja kätekõverdamisvõimekust, aga nüüd on sellest vististi kaks kolmandikku kadunud. Sest ma ei viitsi. Lõuga tõmban veel, kuna lõuatõmbekang on kodukontori ukseavas ja sellega saab mõnikord mõne veebikoosoleku aegsest letargiast lahti (juhul, kui mul on õnnestunud selle veebikoosoleku toimumine üldse meeles pidada, alles esmaspäeval näiteks ilmnes, et koosolek, mida arvasin peagi algavat, oli juba eelmisel nädalal ära olnud), aga kätekõverduste sooritamine on lihtsalt erakordselt nüri tegevus.

No vot. Ja siis tuli siin veel meelde, et Toidutegu sai vahepeal kolmeteistkümneseks. Selle puhul – võtke kooki!
Tõsi küll, jah, eks te peate selle kõigepealt ise valmis tegema.
Kook on väga vähemagus, nii et juurde sobib mõni roosa prosecco.  Ma mõtlen, et peaks ise ka klaasikese võtma üle pika aja.

Muuseas, juhust kasutades ka üks kiire jauramine alkoholiteemal. Viimasel ajal olen kuidagi reede õhtuti toidupoodi sattunud ja ikka jääb ju vahepeal silma, mida inimesed ostavad. No ma ei tea.
Minu arust peab alkohol olema kallis. Odavusele (ja kvantiteedile) rõhumine on lihtsalt lakkumine. Eks meist enamik on ilmsesti kunagi pargipingil Monastõrskaja Izbad või mõnd selle ekvivalenti kulistanud või joonud mingeid õudseid kokteile ‘peaasi, et oleks odav ja teeks purju’-printsiibil. Aga enamik õnneks kasvab sellest välja. Kui ei kasva, siis on ikka nukravõitu.
Te võite mind vabalt snoobiks nimetada, ega see poleks esimene kord, aga ma saan aru kombest juua reede õhtul klaas viskit, ent mitte vajadusest tõmmata töönädala lõpetuseks nina lauaviinast täis.
Ja kui juba jutuks tuli, siis samuti ei saa ma aru neist, kes esinevad sildi “maksud sõidavad Lätti” all, endal Eesti lipp autoromu aknast väljas, ja peavad ennast kõvadeks patriootideks. Või noh, tähendab, mitte arusaamises pole siin küsimus, lihtsalt ma ei arva, et Eestil sellist “patriotismi” tarvis läheks.

Rabarberikook hapukoorega
(allikas: Toidutare)

Põhi:
5 muna
4 sl suhkrut
4 sl nisujahu

Täidis:
5 munakollast
400 g 20% hapukoort
5 sl suhkrut
1 sl tärklist
500 g rabarberit

Kate: 
5 munavalget
4 sl suhkrut

Vahusta põhja jaoks munakollased suhkruga. Vahusta teises kausis munavalged, sega vahud kokku. Sõelu hulka jahu ning sega läbi. Tõsta tainas võiga määritud kõrgete äärtega ahjuvormi (nt 35 x 22 cm). Küpseta  200-kraadises ahjus 15 minutit.
Sega samal ajal vahekihi munakollased hapukoore, suhkru ja tärklisega. Tükelda rabarberid (vajadusel koori enne) ja kalla peale hapukoore-munasegu, sega ühtlaseks.
Võta koogipõhi ahjust, vala rabarberisegu peale ning küpseta veel 15 minutit. Vahusta katte tarvis viis allesjäänud munavalget suhkruga, võta kook ahjust ja kata munavalgevahuga. Küpseta 10 minutit, kuni vaht on kergelt pruunikas. Tõsta jahtuma.

PS. Kui te olete juhtunud viimasel ajal lugema midagi, mis teile eriti meeldinud on, siis olete lahkesti palutud soovitama. Ma teatavasti suhtun soovitustesse skeptiliselt, nagu siin pikemalt arutlesin. Aga ikkagi. On ju olemas võimalus, et niiviisi midagi head võib avastada.

“Roberto Devereux” ja naadipirukas

Esialgu polnud mul üldse plaanis seda ooperiarvustust kirjutada, aga siis vaatasin, et olen oma ülevaadetes ühe stiili täitsa kõrvale jätnud – suurem osa mu jutust keerleb Verdi või verismi ümber, aga ei sõnakestki bel cantost.
Seega – eileõhtune Donizetti “Roberto Devereux”, aga enne paar sõna sellest, mis loom see bel canto üldjoontes üldse on. Tahaks öelda, et kui kuulete, siis saate aru, aga ma tean, et tegelikult vist ei saa.

Ühesõnaga ’ilus laul’ või ’ilus laulmine’ kõige tuntumas (ehkki ka kõige kitsamas) tähenduses viitab 19. sajandi algupoole Itaalia vokaalmuusikale (kitsamalt ooperile ehk eelkõige Rossinile, Bellinile ja Donizettile). Vokaaltehnilises mõttes tähendab selline laulmisviis kergust, paindlikkust, täiuslikku legatot kõigis registrites, veatut tehnikat, tooni ilu, võimet esitada pingutuseta kõiki kaunistusi ja passaaže. Bel canto ooperistiil on lüüriline ja voolav, erinedes oluliselt näiteks Verdi loomingust, milles on olulisem hääle dramaatiline jõud ja väljendusrikkus. Sellest ei tule aga teha järeldust, et bel canto laulmine oleks lihtne, sest seda see päris kindlasti ei ole, sest sageli on need rollid kõrges tessituuris ning suure ulatusega.
Loomulikult on jätkuvalt koolkondi, kes peavad bel cantot odavaks ilutsemiseks, ent publik enamasti armastab seda stiili, sest need ooperid on pillavalt meloodiarikkad ning annavad lauljatele ohtralt võimalusi särada oma vokaaltehnilise tulevärgiga.
Minu enda armastus kuulub eelkõige siiski Verdile ja verismile, aga aeg-ajalt on väga hea kuulata bel cantot, sest see on lihtsalt… ilus. Ja virtuoosne.

“Roberto Devereux”, bel canto stiili suurepärane näide, kolmas ooper Gaetano Donizetti Tudorite-triloogiast (sellessse kuuluvad veel “Anna Bolena” ja “Maria Stuarda”) oli eile õhtul ettekandel taas esmaklassilise solistide kvartetiga, kelle vokaalset meisterlikkust jääb üle vaid imetleda: Sondra Radvanovsky (kuninganna Elizabeth), Matthew Polenzani (Roberto Devereux), Elīna Garanča (Nottinghami hertsoginna Sara), Mariusz Kwiecień (Nottinghami hertsog).

Matthew Polenzani, Sondra Radvanovsky, Elīna Garanča, Mariusz Kwiecień

Ooper on stiilile omaselt nauditavalt viisirikas, meloodiaid jätkub kõikjale, mitte ainult aariatesse, ent mis seda teost teistest samalaadsetest eristab, on teatav tumedam toon muusikas, mis domineerib pisut bel canto kerguse üle ning hea tasakaal solistide vahel. Vaatamata pealkirjale on ooperi peategelane tegelikult kuninganna Elizabeth, aga teised peategelased on komplekssed karakterid, kellel on kõigil ka mingi oma asi ajada, ning nad ei kujuta endast sugugi pelka tausta peakangelannale.

Käesoleval hooajal kõiki kolme Donizetti kuningannat laulnud sopran Sondra Radvanovsky on objektiivselt võttes suurepärase tehnika ja võimsa häälega laulja, ent subjektiivselt ei ole ta hääl ega tehnika mulle kunagi eriti meeldinud. Tema eriomane kiire vibrato teeb ta hääle muidugi omamoodi unikaalseks, aga minu jaoks on see üsna häiriv. Mõned head aastad tagasi “Maskiballis” kõlas see ausalt öeldes pigem juba nagu tremolo. Tuli see nüüd teistsugusest stiilist või millestki muust, aga seekord peaaegu ei häirinud. Elizabethi roll on väga keeruline nii vokaaltehnilises kui dramaatilises mõttes, sest laulja hääles peab kogu aeg kajastuma ka sisemine raev ja viha ning ooperi lõpustseen (katkend) on üks nõudlikemaid ja dramaatilisemaid bel canto ooperites.
Tenor Matthew Polenzani oli tehniliselt tasemel, aga kuigi ta suudab lüürilise elegantsiga oma hääles emotsioone päris hästi edasi anda (näiteks katkend cabalettast “Bagnato il sen di lagrime”), siis ei ole ta siiski suurem asi näitleja ning hetkedel, kus ta parajasti laulma ei pea, tuiab ta laval ringi üsna heitunud ja segaduses olekuga.
Suurepärase rollid tegid ka metsosopran Elīna Garanča oma väga jõulise, samas heliseva tooni ja tumedapoolse tämbriga ning bariton Mariusz Kwiecień (katkend II vaatuse duetist “All’ambascia ond’io mi struggo”), kes kõlas küll kohati talle ebatüüpiliselt veidi raskelt, ent samas andis väga veenvalt edasi Nottinghami krahvi kahte poolust traagilise karakteri ning omakorda reetjana. Minu jaoks domineerisid need kaks Radvanovsky ja Polenzani üle.
David McVicari ajastutruu lavastus ei riivanud silma ega orkester Maurizio Benini taktikepi all kõrva. Mulle meeldis.

Naadipirukas

Naadipirukas

300 g pärmi-lehttainast
50 g noort naati
2 muna
250 g hapukoort
100 g riivjuustu
soola, pipart
seesamiseemneid

Vooderda tainaga 35×10 cm piklik  või 20 cm läbimõõduga ümmargune pirukavorm. Kalla naadilehtedele (kasuta noori, veel kergelt krussis lehti) kuum vesi, lase paar minutit seista, kurna, pigista naat kuivaks ning vajadusel haki peenemaks.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola ja pipraga.
Puista pool riivitud juustust tainale, jaota peale naat, Vala peale hapukoore-munasegu, lisa teine pool juustust ning puista peale seesamiseemned.
Küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Sama pirukat saab teha ka noorte nõgeselehtedega.

Naadipirukas

“Pärlipüüdjad” ja kaerajahuga marja-hapukoorekook

Ma olen täitsa hämmingus. Pea 25-aastase ooperistaažiga kuulajat ei ole lihtne üllatada. Mitte et ma ei suudaks siiralt üllatuda ja vaimustuda “Rigoletto”, “Maskiballi” või “Tosca” kümnendast või seitsmeteistkümnendast versioonist, aga kui ma kuulen midagi enda jaoks uut, siis on ka muusikanauding teistsugune. Uuem.
Eile õhtul oli nimelt MetOperas ettekandel Georges Bizet’ ooper “Pärlipüüdjad”, teenimatult harva esitatav teos (MetOperas viimati ettekandel aastal 1916, kui Nadiri osa laulis Enrico Caruso), mida ka ooperihuviliste enamik tunneb peamiselt ühe tenoriaaria ja ülipopulaarse dueti järgi, mida sageli kontsertpalana esitatakse. Ooperis saab duetti muidugi täie raha eest, sest dueti peateemat kuuleb orkestratsioonis küll ja veel.

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Muusikalise elamuse muudab unikaalseks asjaolu, et seda ooperit on raske millegi muuga võrrelda, ka dirigent Gianandrea Noseda tõi vaheajaintervjuus välja, et  “Pärlipüüdjate” orkestratsioon on unikaalne ega sarnane mitte ühegi teise ooperiga, ei “Carmeni”, bel canto ega varase Verdiga.

Ooperi tegevus oli algselt paigutatud Tseilonile, kõnealuses mõnevõrra kaasajastatud lavastuses leidis aset niisiis oletatavasti Sri Lankal. Tegevustik algab kahe pärlipüüdjast lapsepõlvesõbra Zurga (Mariusz Kwiecień) ja Nadiri (Matthew Polenzani) taaskohtumisega. Mõlemad olid armunud preestritar Léïlasse (Diana Damrau), kes on aga andnud vande jääda vooruslikuks, kuna uskumuste kohaselt võib vaid neitsist preestritar hoida merd rahulikuna ning kaitsta pärlipüüdjaid.
Ooperiloomingu ühes kuulsaimas ja liigutavaimas duetis  “Au fond du temple saint” (katkend) vannuvad Zurga ja Nadir sõprust ning lubavad mõlemad loobuda romantilistest püüdlustest Léïla suhtes. Pruugib vaid aga Nadiril viimast näha, kui armastus otsekohe taaselustub (duett “Ton coeur n’a pas compris” – katkend). Puhkeb torm, milles külaelanikud süüdistavad vannet murdnud Léïla’t (katkend). Preester Nourabad (bass-bariton Nicolas Testé, päriselus Diana Damrau abikaasa) mõistab armastajad surma.
Zurga heitleb oma mõtetega teda reetnud sõbrast ning armastatud naisest, kuid mõistes, et see oli Léïla, kes aastaid tagasi ta elu päästis, otsustab armastajaid aidata – süüdates külas tulekahju, annab ta Nadirile ja Léïlale võimaluse põgeneda.
Ei pea ilmselt täpsustama, et süžee on omajagu jabur ning aukudest õige hõre, aga millal see enne ooperis kedagi häirinud on, eriti kui muusika on nii kaunis ja ette kantud nii kõrgel tasemel.

Solistide koosseis oli esmaklassiline nii vokaalselt kui dramaatiliselt, kõik kolm olid veenvad tegevustiku jaburusele vaatamata. Diana Damrau sopranihääl oli kerge ja helisevalt väljendusrikas, nagu tavaliselt (“O dieu Brahma – katkend), ehkki vahepeal tundus, et loor, mida Léïla pidi pool ajast kandma, hakkas ta laulmist veidi segama.
Tenor Matthew Polenzani on ajaga järjest paremaks läinud, kuulus aaria “Je crois entendre encore” (katkend) kõlas imeilusa legatoga. Peaks kõnetama kõiki, kes kurbust kuidagigi mõistavad.
Mingil moel valitses aga etendust minu jaoks Poola bariton Mariusz Kwiecień, ilmutades nii jõulist raevu kui lüürilist väljendusrikkust ja tõestades, et on prantsuse ooperis sama tasemel kui Mozarti või Tšaikovski puhul.
Lavastus oli samuti kantud ida-eksootikast, ehkki veidrate nüanssidega – osa tegevustikust tundus aset leidvat 1960ndatel või veelgi hiljem, osa aga 20. sajandi alguses (kui sellega muidugi ei tahetud öelda, et kõnealune kant oli lihtsalt muust maailmast nii palju maas). Sama kehtib kostüümide kohta – sarid ja sarongid segatuna t-särkide ja triiksärkidega. Ja pärlipüüdjatega on sel ooperil pealkirjast hoolimata siiski pistmist üsna vähe, ka libretos mainitakse neid vaid paaril korral, pigem on see taustateadmine.
Ent siiski oli see kõik väga värskendav. (★★★★☆)

Marjakook

Marjakook kaerajahuga
(mugandatud tootepakendilt)

Põhi:
120 g võid
100 g suhkrut
1 muna
180 g täistera-kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g sügavkülmutatud mustikaid ja vaarikaid
2 tl tärklist
2 muna
200 g hapukoort
1 sl suhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks ja suru 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on pehme, siis õnnestub see kõige paremini märgade kätega.
Sega külmunud marjad tärklisega ja jaota tainale. Klopi munad lahti, sega hapukoore ja suhkruga ning vala marjadele. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri kreeka jogurtiga.

IMG 7003 - Copy_640

Lehtkapsapirukas

Käest ära kippusid asjad minema. Meeleolu koos nendega. Suutlikkus üleüldse midagi teha paistis olevat kuhugi täiesti kadunud.
Puhkuse ajal läbi loetud raamatuvirn ei olnud kummalisel kombel mind ometi vähimalgi määral ette valmistanud mistahes tööalase dokumendi lugemiseks.
Mida iganes ma ka ei olnud kellele iganes lubanud teha, kõigel oli tähtaeg kohe-kohe kätte jõudmas. Ja ma üritasin. Aga ei jõudnud mitte kuhugi, sest kõik võttis tavalisest kolm korda rohkem aega ja kulutas neli korda rohkem närve.
Nagu kiuste otsustas ka ilm, tõbras, just nüüd muutuda niisuguseks nagu ta puhkuse ajal üleüldse polnud. Ja see valgus! Olen alati arvanud, et kõige ilusam valgus on aprillikuus, jahe ja läbipaistev. Aga nüüd ma ei ole enam kindel. Augustivalgus on vähemalt sama eriline, soe, salapärane ja udune, õunte ja küpse vilja järele lõhnav. Sume on selles kontekstis küll liiga leierdatud sõna, aga eks ta tõsi ole.
Niisiis, kui kõik kipub rappa minema, siis tuleb loomulikult sinna iseendal minnagi. Mida ma siis muidugi ka tegin, sest ei mäleta mina ühtegi korda, mil metsas oleks tasakaal tagasi tulemata jäänud.

Triibuline
Ma ei tee seal midagi erilist. Ma ei mõtle erilisi ja suuri mõtteid. Probleemid ei lahenda ennast ise ära. Minust ei saa teist, paremat inimest. Maailmast ei saa paremat maailma. Ka mõtted ei lähe päriselt ära, aga nad triivivad mööda, ilma et mina nendega kaasa läheks. Tegelikult muutub kõik kuidagi kaugeks ja ebaoluliseks. On lihtsalt päikesepaiste krobelistel männitüvedel. Ja vaikus ümberringi ja enda sees. Ning nii piiratuks, kui see aeg seal eile jäigi, sain koos tasakaaluga kaasa veel korvitäie hiliseid mustikaid ja loomulikult ühe värske saunaviha.
Täna aga pikendasin oma tavalist rattaringi täiendava kaheksa kilomeetri võrra, sest lihtsalt nii mõnus oli – see soe salapära, põllud ja viljalõhn, vajuv päike ja kerkiv kuu.
Ja seda postitust kirjutama kolisin rõdule, kus mu kohal tuhmiks hämarduvas taevas on seesama poolik kuu, ritsikad siristavad, õunad pudenevad puudelt ja all aias lõhnavad floksid.

On augustiöö.

Muusika: Youn Sun Nah “My Bye”

Lehtkapsa-fetapirukas

Lehtkapsapirukas

Tainas (mugandus siit):
125 g täisteranisujahu
125 g tatrajahu
soola
kuivatatud tüümiani
60 ml oliiviõli
100 ml külma vett

Täidis:
peotäis lehtkapsast
õli
150 g fetajuustu
3 muna
250 g hapukoort
soola, musta pipart

Põhja jaoks sega jahud, sool ja kuivatatud tüümian, lisa juurde oliiviõli ning sega kahvliga, kuni jahusegu on ühtlaselt niiske. Lisa külm vesi ja sega käega tainaks, vajadusel lisa rohkem vett.
Rulli tainas jahusel laual kettaks ning vooderda sellega võitatud pirukavorm (22-24 cm läbimõõduga). Tainas on hästi rullitav, aga üsna rabe, nii et tõstmisel peab olema ettevaatlik.
Eemalda lehtkapsalehed varte küljest ning rebi tükkideks. Kuumuta pannil õli, lisa lehtkapsalehed ning kuumuta, kuni lehtkapsas on pehme. Jaota tainapõhjale ja murenda peale fetajuust.
Klopi munad lahti, sega hapukoorega, maitsesta soola (ettevaatlikult, sest feta on nagunii soolane) ja pipraga, vala täidis vormi.
Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtkapsa-fetapirukas

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Punase sõstra kook hapukoore ja martsipaniga