Category Archives: hapukoor

Porgandi-hapukoorekook

Viimase nädala jooksul on mult kaks korda küsitud, kas ma millestki muust peale toidu ka mõtlen :). Mõtlen, mõtlen. Ausõna.

Näiteks sellest, kas kunagi võiks saabuda aeg, mil siinsed plaadipoed lakkavad klassikalise muusika riiulisse paigutamast plaate nagu Helmut Lotti Goes Classic? Vähimagi valiku puudumisel olen suurema osa oma plaate niikuinii sunnitud mujalt tellima, aga sellised leiud ajavad mul ikka iga kord harja punaseks.

Ja jalanõudest, neist ei saa ma ikka üle ega ümber. Käisime kaasvõitlejatega kingapoes. Kuna ma oma arvamust õudse  disainiga toodete kohta tagasi ei hoidnud, siis oleks meid ilmselt pikapeale sealt välja visatud. Aga no ausalt – sellised kingad. Või sellised. Või sellised. Või sellised. K u h u te niisugustega lähete? Ja mis õigupoolest veelgi olulisem – k u i d a s? Otsejoones EMO-sse? Sarnaseid röögatusi oli valida muidugi veel hulgi, aga ma ei viitsi rohkem pilte otsida. Kas kusagil on mingi direktiiv, mille kohaselt tuleb Eestisse tarnida ainult inimeste jalale mitte mõeldud jalanõusid? 

Või siis sellest, et soovimisega tuleb ettevaatlik olla, võitegi saada, mida tahtsite. Ehk siis näib, et mina, kes ma olen endale eluaeg ihaldanud võimet kõigesse mitte nii tõsiselt suhtuda, olen sattunud teise äärmusesse ja ei suuda enam ülepea mitte midagi tõsiselt võtta. See ei olegi üldse nii tore, kui ma arvasin.

Ka sellest, kas on ü l d s e midagi, mis mul und ära ei võta. Sest mulle miskipärast näib, et ühel kenal ööl passisin ma ärkvel seetõttu, et jõin õhtul… piparmünditeed. Mis järgmiseks? Piim?!

Ja siis veel leekidest ja liblikatest ja tiibadest ja tulpidest.

Ning kui see kõik pähe mahub, siis on üsna ilmselge, et seal rohkemale enam ruumi ei jätkugi. (Või kui, siis ainult pardikoibadele ja õige natukesele porgandikoogile. :P)

Muusika: Pablo Milanés “Yolanda”

Porgandi-hapukoorekook
(mugandatud: blogi Maitse asi)

350 g porgandit
100 g suhkrut
2 muna
300 g jahu
75 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
500 g hapukoort
1 dl suhkrut

Kaunistuseks:
50 g kookoshelbeid

Riivi porgand peene riiviga, sega juurde suhkur, lisa lahti klopitud munad, sulatatud ja veidi jahutatud või ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning määri ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus 20-25 minutit. Lase jahtuda ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks. Tõsta kihid serveerimisalusele ning määri vahele ja peale suhkruga segatud hapukoor (hapukoort võib olla rohkem, et kook mahlasem saaks, aga sellisel juhul on see ilmselt mõistlikum valmistada kõrgemate äärtega vormi sisse). Lase üleöö külmas seista ning kaunista kookoshelvestega.

Advertisements

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega

Mis oleks elu ilma mälestusteta? Nendeta, mis jäävad meid kauaks saatma. Nendeta, millest ei saa koltunud servadega fotosid pööningukastides, vaid mis jäävad mällu alatiseks eredatena.

Neist mälestustest saab aja jooksul kontsentraat. Üksikasjad võivad veidi tuhmuda. Vahel võib mälu selleski suhtes alt vedada, millal üks või teine sündmus õigupoolest toimus. Aga emotsioon jääb. Lõhnad ja hääled ja maitsed jäävad. Valusad mälestused kaotavad oma teravad servad ja helged mälestused saavad veel helgemateks.

Ja nad tulevad taas (kas sa ootad või ei). Tulevad kevadel, kui ööd lõhnavad, ja suvel ritsikate öölaulu saatel, ja sügisel koos kastanimunade kukkumisega, ja talvel kiirgavate tähtede all.

Nad ootavad meid kodus ja kõrtsis. Tihti tulevad nad koos muusikaga, kandes kaasas kellegi lõhna või häält, mälestust sõnadest või suudlusest, paitusest või puudutusest. Nad on kõikjal. Pannkookides ja kartulisalatis. Šampanjamullides ja kaminatules. Valguses ja varjus. Hilistes õhtutes ja keskpäevades. Neid võib ise esile manada. Aga nad võivad saabuda ka kutsumata, pannes meid näiteks kesk tõsimeelset töökoosolekut pealtnäha totralt naeratama.

Nad panevad meid mõtlema inimestele, kes neid meiega jagavad. Ja see on tore, sest mõnikord võtame selle peale nende inimestega ühel või teisel kombel ühendust, et küsida:

“Kas mäletad…?”

Muidugi mäletan. Kõigest saab ühel hetkel mälestus.

Muusika: Pancho “100 წლის შემდეგ” („Hundred Years Later“)

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega
(mugandatud teadmata päritolu venekeelsest retseptist)

Tainas:
100 g võid
2 muna
180 g nisujahu
75 g suhkrut
80 g mett
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
80 g suhkrut
150 g kuivatatud ploome
100 g kreeka pähkleid

Kaunistuseks:
150 g hapukoort
100 g kreeka pähkleid

Taina jaoks pane või, suhkur ja mesi potti ning kuumuta, kuni või sulab. Sega ühtlaseks, lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munad ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega hapukoor suhkruga ning jaga kaheks. Poolele sega juurde hakitud kreeka pähklid, teisele poolele hakitud mustad ploomid. Aseta tainaplaadid ülestikku serveerimisalusele, määrides vaheldumisi vahele ploomi- ja pähklitäidist. Määri pealt ja külgedelt hapukoorega ning kata tükeldatud pähklitega. Hoia üleöö külmkapis.

Mustika-rukkipirukas

Kuna mitte keegi ei teinud mulle kooki :(, siis jäi jälle üle ainult endale loota. Noh, tühja kah, ega ma arvanudki (ütleb ta ja mõtleb midagi muud :P). Viimasel puhkuse-eelsel nädalal omandas tempo taas mingid üleelusuurused mõõtmed ja üks osa minust oli keskmiselt kell 23.50 oma päevatööd lõpetades rahul – seesama, kes eraelus organisaatorina töötab. Teine pool nuttis taga kõiki neid päikesetõuse ja -loojanguid, mis nägemata jäävad, rahu iseenda ja maailmaga. Hedonistlikud hetked järgnesid – virvendav kuumus, jahutav vesi, hommikujooga, õhtune udu, peegeldused veepinnal, piisad udusel vahuveiniklaasil. Ja mitte ühtegi ülearust liigutust ega ülearust mõtet. Ärge siis imestage, kui ma telefonile ei vasta – ma olen minetanud oma loomupärase ja professionaalse võime tegeleda viie erineva asjaga korraga :P.

Tegelikult… tegelikult olen ma nüüd jälle mõneks ajaks keset tegutsemist tagasi.

PS. Tulge meie boksi! 🙂 Elusat mind võib kohata Tartu Hansalaadal 17. ja 18. juulil. Kameelia Seebid on minu keskmine nimi! Kohtumispaik – Pirogovi plats :).

Mustika-rukkipirukas

Tainas:
100 g võid
75 g suhkrut
1 muna
200 g rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g mustikaid
500 g hapukoort
4 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
50 g mandlilaaste

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud rukkijahu. Sega ühtlaseks tainaks ja jaota 26 cm läbimõõduga võitatud pirukavormi põhjale ja äärde. Pane pooleks tunniks külmkappi.  Täidise jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Laota mustikad pirukapõhjale ning vala peale hapukooresegu. Puista peale mandlilaastud ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri jahtunult.

Hapukoore-meekook

Laupäeval otsustasin koristama hakata. Raske südamega muidugi, sest see on üks jubetu ettevõtmine. Sellepärast ei tee ma seda eriti tihti :P. Mis päädib muidugi sellega, et seda aina edasi lükatut käsile võttes on olukord juba üsna hull. Ma detailidesse igaks juhuks ei lasku – noh, et äkki mul on õnnestunud jätta endast mulje kui korralikust inimesest ja hakka siis nüüd seda raske vaevaga loodud kuvandit rikkuma ;). Igatahes ära tema tehtud sai ja premeerida otsustasin ennast millegi magusa ja ebatervislikuga. Selle tarvis siirdusin kohalikku ostlemiskeskusesse, kuhu olid miskipärast kokku kogunenud ka enam-vähem kõik ülejäänud kohalikud elanikud ja lisaks veel suur hulk sääski.

Mitte miski seal pakutavast mind piisavalt ei erutanud, seega leidsin taas kord, et mõistlik on ise kooki teha. Hapukoore-meekooki näituseks. Nu mõeldud-tehtud. Mugava inimesena ei hakanud ma suhkrut purgist lusikaga õngitsema, vaid kallasin. Mis te siis ise arvate, kuidas? Loomulikult niiviisi, et äsja pühitud ja pestud põrandale lendas elegantselt laiali vähemalt 2 dl suhkrut. Mõned õpetlikud sententsid laiskuse hukutavast mõjust oleksid omal kohal olnud, aga kuna parajasti polnud kedagi juures neid mulle lausumas, siis iseenda tegevuse kohta moraliseerivate avaldustega esinemine oleks suisa kohatu olnud. Õhtu jätkus Gruusia veini ja puhtakujulise nostalgiaga á la Baccara “Parlez-vous français?”

Meekoogi juures peaks rääkima ka mesilastest. Ma olen küll mesiniku lapselaps (teine vanaisa oli sepp, temalt on päritud sepa käed :P), aga mesi mulle eriti ei maitse. Mesilastega seevastu on mul küll eriline suhe, mesilane on nimelt suisa mu vapiloom. Vapiputukas niisiis. Isegi mu auto on kollast värvi :). Tegelikult oli see muidugi niipidi, et enne oli auto ja siis tulid mesilased, aga see poleks esimene kord, kui põhjus tagajärjega segamini aetakse :P.

Hapukoore-meekook
(allikas: perenaine.ee)

Põhi:
2 muna
150 suhkrut
60 g võid
70 g vedelat mett
455 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
1,5 kg hapukoort
125 g suhkrut

Vahusta munad suhkruga. Sulata potis või ja lisa mesi. Sega juurde munavaht. Kuumuta keemiseni (sega, et põhja ei kõrbeks) ning tõsta tulelt. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaga tainas 5 palliks ning rulli jahusel laual õhukesteks piklikeks tükkideks. Aseta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning küpseta ükshaaval 175-kraadises ahjus 5-7 minutit. Purusta 1 tainaplaat peeneks puruks ja jäta koogi kaunistuseks. Määri jahtunud tainaplaatide vahele suhkruga segatud hapukoor ning kaunista koogipuruga. Hoia järgmise päevani külmkapis.

Hapukoorevahvlid

Mingi mats joob lõuna ajal alalõpmata minu kruusist piimaga teed ja jätab siis kruusi pesemata, nii et kui ma järgmisel hommikul tööle tulen ja tahan oma hommikust matet juua, pean kõigepealt kruusi pesema hakkama. Jube, kas pole mitte? Aga mis sa teed, kui see sama mats kannab ka minu riideid, sõidab minu autoga ja istub minu töölaua taga. Ja kui te mulle helistama juhtute, siis krabab  telefonitoru kah. Sellised lood siis. 😛
Muuseas – kena kevadet! Esialgu ei tähenda see küll midagi muud kui suurt sula ja karjuvat vajadust kummikute kandmise järele. Mis mind just hirmsasti ei vaimusta, kuigi mul on olemas lõpp trendikad kummikud. Lillelised. Kahjuks mitte päevalillelised, aga ega k õ i k e ikka ju ka ei saa. Aga varsti tähendab kevad ehk ka seda, et rõdu on nii kuiv, et saab seal pildistama hakata. Ja saab autole suverehvid alla panna. Ja kui ükskord lumi ära on sulanud, torkab rabarber nina mullast välja. Perspektiiv on paljulubav , eks ole. Aga ikkagi tahaks nüüd hoopis talveunne jääda. Edasi magamise soov (nii umbes kaks järgmist päeva) on kõikevõitev, no et lõpuks ometi kord saaks ennast korralikult välja magada. Värdjalikumat heli äratuskella helinast ei ole olemas. Mobiiltelefon äratab mind Louis Armstrongi “What a Wonderful World” saatel ja see ei ole ka piisavalt inspireeriv. Tegutsemistahe mõtleb igal hommikul pikalt järele ja keeldub siis mulle mingisuguseidki teeneid osutamast. Kord enne suuremat sorti üritust end korraldustöödest sõlme keeranuna  kinnitasin pahaaimamatute hoiatamiseks oma nimesildi külge tööruumi ukse kõrval hoiatuse “Ettevaatust, hammustab!” (see oli väga ebaakadeemiline, ma tean :P). Noh, umbes nii ma ennast viimasel ajal tunnengi. 😀

Hapukoorevahvlid
(allikas: Lydia Steiger “Vahvlid”)

5 muna
250 g hapukoort
30 g suhkrut
3 cl rummi
200 g jahu

Vahusta munakollased suhkruga, lisa hapukoor ja rumm. Sega järk-järgult juurde jahu. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning sega tainasse. Aja vahvliküpseti korralikult kuumaks, määri vajadusel õliga ning küpseta krõbedad vahvlid. Serveeri vahukoore ja soovi korral murakamoosi või marjadega.

Hapukoore-purukook mustikatega

Lugusid sarjast “Edevuse laat”

Ehk Õhtuleht 6. veebruar 2010, kus toidublogide ülevaates leidis kajastamist ka minu (tuleb välja, et Tartu-hõnguline)  blogi ning ilmus ka šokolaadikreemi retsept.

Ma täna rohkem targutada ei viitsi, sest mul on enne õhtust kino-ooperit veel liiga palju ära teha vaja; sest võtsin just leiva ahjust ja elamine on leivalõhna täis; sest kõigepealt ootab mind tükk sedasama mustikarikast hapukoorekooki ja korralik kruusitäis kohvi, ja sellepärast ka, et üleüldse on hetkel liiga hea olla. 🙂

Hapukoore-purukook
(allikas: Oma Maitse, 3/2009)

Tainas:
180 g jahu
125 g suhkrut
2 sl kakaopulbrit
1 tl vanillisuhkrut
125 g võid

Täidis:
1 kg 20% hapukoort
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
4 muna
250 g külmutatud mustikaid
1 tl tärklist

Sega jahu, suhkur, kakaopulber ja vanillisuhkur. Lisa tükeldatud või ja sega purutaoliseks massiks (seda on mugavam teha köögikombainiga). täidise jaoks sega lahti klopitud munad, hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur. Vala pool purust 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi või väiksema neljakandilise vormi põhja ning suru lusikaga ühtlasemaks. Jaota peale tärklisega segatud mustikad. Kalla peale hapukooresegu ning kata ülejänud puruga. Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit. Lase jahtuda ja lõika tükkideks.

Hapukoorepuding jõhvika-vahuveinikastmega

Eile lõpetasin kohustuslikud asjatoimetused juba pool kümme õhtul, lust ja lillepidu, muidugi tundus pärast seda ilmtingimata vajalik olevat veel midagi süüa teha.  Leivataina hapnema panekust ei piisanud, hapu- ja vahukoor külmkapis viitasid ilmselgelt vanale heale hapukoorepudingile raamatust “100 magustoitu” (mida süües ei ole mitte keegi ära arvanud, et see hapukoorest tehtud on). Originaalis asja juurde käiv kaste kuivatatud aprikoosidest ja valgest veinist ei tundunud situatsiooni silmas pidades piisavalt apetiitne. Veini asemel hakkas mu mõtetes sädelema hoopis vahuvein ja aprikooside asemel võtsid kuju jõhvikad. Nu mõeldud-tehtud ja puding külmkappi topitud, läksin magama, murdes pead raskete probleemide üle :P, mis kell peaks ärkama, et jõuaks enne tööle minekut (orjapidamine, ma ütlen!) leiva kerkima panna ja kas ma jõuan töölt tagasi ja turult jõhvikaid tuua enne, kui leib vormist välja ronib. Ja jõudsingi. Jõhvikaid püreerida õnnestus mul miskipärast nõnda, et pool kööki oli punaseid pritsmeid täis. Veri, ei mingit kahtlust, oleks öelnud Kalle Blomkvist.
Noh, ei ole häda kedagi, ainult nädal veel ja siis ongi vaba päev ja varsti jõulud. Külmkapi uksele riputatud katsetamist vajavate roogade nimekiri (ma saavutan nimekirjade koostamises varsti Punase Kääbuse triloogia Arnold Rimmeri taseme – et kogu vähene aeg kulub graafikute koostamisele ja asjade praktiliseks rakendamiseks ei jää midagi üle :D) annab märku tulevikuperspektiivist – et jõulude ajal tuleb toituda ainult kookidest ;).

Hapukoorepuding jõhvika-vahuveinikastmega

Puding:
500 g hapukoort
2 dl vahukoort
1 sidruni mahl
150 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 tl želatiini

Kaste:
300 g jõhvikaid
suhkrut maitse järgi
3 spl vahuveini

Sega hapukoor suhkru, vanillisuhkru ja sidrunimahlaga. Sega juurde külmas vees paisutatud ja kuumaveevannil sulatatud želatiin. Vahusta vahukoor pehmeks vahuks ning lisa tarduma hakkavale hapukooresegule. Pane vähemalt neljaks tunniks või üleöö külmkappi.
Kastme jaoks püreeri jõhvikad suhkruga ja suru saadud püree läbi tiheda sõela. Enne serveerimist sega juurde vahuvein (ettevaatlikult, muidu kaovad kõik mullid). Tõsta kaste lusikaga hapukooresegu peale.