Category Archives: hommikuks

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Siin ma nüüd jälle olengi, läheneva äikese all, külma veini, fado ja läpakaga .
Eelmise postituse peale saadud tagasiside ütles, et justnimelt see, millest ma kirjutan, ongi see, mida inimesed lugeda tahavad. Jahaa… ma olen tagasiside-maniakk ja sellepärast ma loomulikult tänan arvamuste eest, aga…
Ühelt poolt saite te natuke valesti aru, sest kõik see võõrandumistunne, mis mind viimasel ajal ajuti ja vahetevahel rohkem vaevab, ulatub palju, palju kaugemale, kui küsimus sellest, kas üldse ja mida kirjutada blogis.
Ja teiselt poolt (mis ulatub ka muidugi hoopis mujale) on mul loomupärane kalduvus rääkida inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, selmet rääkida, mida neil oleks vaja kuulda.
Kui ma peaks nimetama midagi, mida on mu iseloomustamiseks kõige rohkem öeldud, siis küllap oleks see ilmselt ärakuulamisoskus koos võimega öelda ilusaid ja õigeid asju. Mitte et ma sealjuures omaenda arvamusega konflikti läheks ja inimestele ilusaid valesid räägiks, aga küllap ma otsin alalõpmata optimistlikumaid ja positiivsemaid vaatenurki kui reaalsus tingimata lubaks.
Mis piisavalt pika aja jooksul toob lõpptulemusena kaasa ühe kahest või tõenäolisemalt mõlemad – siira soovi kuulda neid ilusaid ja õigeid sõnu vahel ka endale öelduna või põgeneda üksinda ära metsa, et unustada igasugune ülemäärane vastutus selle eest, kuidas teised ennast tunnevad.

Aga õunad potsatavad öiti rohu sisse, mu õhtustel jalgrattaringidel on nüüd valmivate viljade lõhn ja vaarikaraiesmikel seni vaikinud ritsikad on lõpuks välja ilmunud.
Ma armastan augustit. Ent see on tegelikult nukker kuu, sest õhus on eksimatult ära tuntav suvelõpulõhn. Sestap on mu augustimuusika fado, andes ehk kõige paremini edasi seda, mida tähendab portugali sõna saudade, mida on peetud maailma keeltes üheks raskemini tõlgitavaks terminiks.
Aga istuge ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulake ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadake tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõelge kõigest sellest, mida te oleksite tahtnud hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas, ja siis teategi, mis on saudade.

Muusika: Katia Guerreiro “Ate ao fim”

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Vaarika-aprikoosi clafoutis

250 g aprikoose
paar peotäit vaarikaid
4 muna
95 g rafineerimata roosuhkrut
100 g täisteranisujahu
250 g kookospiima
50 g võid + veidi vormi määrimiseks
sorts Amaretto likööri

Klopi munad suhkruga lahti, lisa jahu, kookospiim, sulatatud ja veidi jahutatud või ning mandliliköör, vispelda ühtlaseks.
Määri ahjuvorm või malmpann võiga, poolita aprikoosid ja lao vormi, lõikepind ülespoole, jaota vahele vaarikad. Vala tainas peale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Tatramüsli

Rohkem või vähem tungiv soov minna otsekohe puhkusele hakkab mind tavaliselt vaevama umbes märtsikuus. Sel aastal lasin siiski ühe soojaga kuni maikuuni välja, aga siis sai jaks korraga täielikult otsa ja otse loomulikult langes see kokku kõige kiiremate nädalatega, nii et need jõuvarud, mida tegelikult enam ei olnud, tuli sellegipoolest kokku kraapida.
Ei maksa lasta end välisest olekust ära petta. Tegelikult ma tõesti enam ei. jaksa. üldse. Aga p ä r i s kõige kohta see muidugi ei käi. Kui keegi teine on toidu valmis teinud, siis ma võin hea meelega süüa. Jalgrattaga sõita ja tomateid harvendada võin. Päev otsa metsas kolada ei ole üldse mingi probleem.
Ja muidugi juua külma (vahu)veini, kui on inimesed ja on aega rääkida päris asjadest. Etteplaneeritultki ehk, et vaikus vormiks mõtted sõnadeks. Või spontaanselt, nagu mõnikord vanasti. Nii ilmvõimatuks muutunud, kui see ka ei näi olevat, sest seda ajalist ressurssi, mida spontaansus nõuab, pole ju enam kellelgi kuskilt võtta.
Nii et õigupoolest siin on, mille üle hädaldada.
Selle üle, et puhkus ei ole ikka veel alanud.
Selle üle, et viimasel ajal antakse valida ainult kahe halva vahel. No millest me räägime niiviisi!
Ja selle üle, et inimestel ei ole enam üldse aega omavahel päriselt rääkida (ega see võib muidugi tulla ka sellest, et nad lihtsalt ei räägi minuga) ega päriselt kuulata ammugi mitte. Ka kirjalikult mitte, sest kõik kirjad lähevad aina lühemaks ja pausid nende vahel üha pikemaks ja monoloogi pidamine ei ole just päris see. Näiliselt on sellega muidugi võimalik harjuda. Veenda iseennastki, et see on osa elu muutumisest, millega tuleb rõõmsalt kaasa triivida, et mitte, hambad ristis, vastuvoolu ujuda. Ja olla optimist, kellel hing võib nutta, aga silmad säravad.
Aga tavaliselt saan lõpuks jälle aru, et ega ma olen end petnud. Kiired ja pinnapealsed kontaktid või telefonikõned, noh, kui teil muuks aega pole, siis olgu või needki? Või olgu pigem üldse olemata? Andke parem tagasi mõttevahetused maailma asjade üle. Silmast silma kohtumised. Kirjad.
Aga mis sellest ikka, kõht läks tühjaks ja keegi pole väitnud, et müslit ainult hommikul süüa võiks. Kui eriliselt tähenärijalik olla, siis peaks ütlema, et see siin on granola, mitte müsli, aga põhimõtteliselt pole sel ju mingit tähtsust.

Muusika: Henry Laks “Tule veel”

Tatramüsli

Tatramüsli

300 g toortatart
50 g mandleid
50 g india pähkleid
50 g mandlilaaste
150 g erinevaid seemneid (nt päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja seesamiseemned)
5 sl vahtrasiirupit
5 sl oliiviõli

Pane kõik ained kaussi, nirista peale vahtrasiirup ja oliiviõli ning sega hoolikalt läbi. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti (vahepeal segades) 150-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda.

Tatramüsli

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Inimsuhetele mõtlen ma endiselt. Mis meil õigupoolest ikkagi viga on?

Miks me oleme üksteise suhtes nii ükskõiksed ja hoolimatud? Miks me jätame hea välja ütlemata üheksal juhul kümnest, halba aga väljendame kaheteistkümnel juhul kümnest? Miks me viime kellegi või millegi suhtes lojaalsed inimesed nii kaugele, et neil on lõpuks täiesti ükskõik? Miks me laseme armastatud inimestel üksinda põhja vajuda, sest meil ei ole aega ei märgata ega kuulata ja pärast küsime omaenese südametunnistuse vaigistamiseks, et mis meie oleks teha saanud?
Miks me kasutame oma lähedasi prügikastina, kuhu kallata kogu negatiivsus, et aga nende jaoks, kelle arvamus ei peaks tegelikult üldse korda minema, säilitada mulje veatust fassaadist? Miks me valime süüdistamise, selle asemel, et olla samal poolel? Miks me kardame oma tundeid nii paaniliselt, et lubame neil välja pääseda ainult alkoholi kaasabil ja ka siis püüame juba järgmisel hommikul need jälle olematuks vaikida? Miks me võtame inimesi nii endastmõistetavana ja arvame, et kuitahes kaugele me neid ka ei lükkaks, tulevad nad alati tagasi?

Inimene on karjaloom, selle vastu ei saa, ju on soov karja kuuluda meisse evolutsiooni käigus kodeeritud (üksik ei jää ellu, kari jääb) ja kuigi see võib kõlada äärmusliku üldistamisena, siis mina väidan, et suurem osa meie probleemidest tulebki nimelt inimestevahelistest suhetest – suhtlemisvaegusest, suhtlemisvõime puudumisest ja sellele järgnevast näljast armastuse ja hoolivuse järele. Kuitahes palju eneseabiteooriad ei püüaks meile maha müüa ideed sellest, kuidas mitte millelgi välisel ei ole mitte mingit tähtust, vaid kõik tuleb ainult meie seest, lõputult ja välise stimulatsioonita, siis tõde on ikkagi selles, et mingil tasandil oleme kõik ühtemoodi sõltuvad vajadusest olla armastatud ja mõistetud, kuuluda kuhugi, näha enda peegeldust teises inimeses. See on meie Achilleuse kand, aga samas on just see ka meie võimalus.

Kuidagi kurvaks ja nõutuks teeb see, mida viimasel ajal enda ümber näen. See jutt tekitab meist küllap üsna masendava pildi, ent just nii mulle hetkel näib.

Aga kui see kõrvale jätta, siis on elu muidugi ilus.

Muusika: Elton John “Sacrifice”

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga (kahele)
(mugandatud blogist What’s for Lunch, Honey?)

õli
2 punast tšillikauna
1 sibul
400 g purk valgeid ube soolvees
200 g röstitud paprikat
peotäis lehtpeeti
2 muna
soola, pipart

Kuumuta pannil õli, kuumuta hakitud sibulat ja tšillit mõni minut, lisa nõrutatud oad, tükeldatud paprika ja hakitud lehtpeet (vajadusel eemalda kõvemad varreotsad), kuumuta veel viis minutit. Tõsta ahjuvormi (või kasuta sama panni, kui seda saab ahju tõsta), tee segusse kaks süvendit ning löö neisse munad. Puista peale soola ja pipart ning küpseta 180-kraadises ahjus, kuni muna on hüübinud (umbes 15 minutit).
Kui lehtpeeti pole käepärast, siis sobib sellesse rooga ka spinat.

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

“Werther”und kaiserschmarrn

Metropolitan Opera otseülekandes näidati meile eile õhtul, kui ohtlikuks võivad saada kinnisideed – ettekandel oli Jules Massenet’ “Werther”, mille libreto põhineb J. W. Goethe kiriromaanil “Noore Wertheri kannatused”. Kui Goethe teos pole pelgalt armulugu, siis ooper keskendub Wertheri ja Charlotte suhetele, aga kuna tegevustik on isegi ooperižanri kohta erakordselt skemaatiline, võib asjaga mitte kursis olevale vaatajale jääda mulje, nagu satuks Werther oma romantilise ja fataalse kinnismõtte küüsi pelgalt ühe kohtumise järel Charlottega (tegelikult kujunes see siiski õige mitmete külaskäikude jooksul). Ometi nõuab see ooper tenorilt näitlejavõimete olemasolu, et kogu idealistlik armuhullus usutavaks mängida.

Wertheri osa laulis hetkel (võib-olla et isegi õigustatult) maailma esitenoriks tituleeritav sakslane Jonas Kaufmann, kellele tundub olevat suisa ebaõiglaselt palju antud – lisaks kabedale väljanägemisele on teda varustatud ka väga võimsa, samas paindliku spinto-häälega, millega on võimalik ühtviisi edukalt laulda rolle “Boheemi” Rodolfost “Lohengrini” nimiosani, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb – Gounod’ Faust, Massenet’ Werther, Puccini Cavaradossi, Verdi Alfredo, Radames, Manrico ja Gustavo (ehkki minu isikliku maitse kohaselt poleks ta esimene valik Verdi tenorirollideks), Bizet’ don Jose või Leoncavallo Canio. Et ta viimasel ajal on küll laulnud peamiselt Wagnerit, siis on hakatud teda ka heldentenoriks pidama, aga seda pole ta siiski mitte. Lüürilisuse-dramaatilisuse skaalal kaldub Kaufmann oma hääle paindlikkuse ja kergusega pigem ikka lüürilisuse poole, aga puhtalt lüürilistest tenoritest tumedam tonaalsus annab ta häälele dramaatilise (madalamas registris isegi baritonaalse) värvingu. Kuna ooperialane keelepeks käib tihtipeale just selle üle, kas hääle omanik on suuteline tegutsema kategoorias, kuhu ta enda meelest kuulub, siis on selle üle kõvasti spekuleeritud, kas Kaufmann äkki hoopiski bariton ei ole. Ei, ta on tenor. Vähemalt praegu.
Paaril korral leidsin end küll mõtlemas, et mida ta nüüd kõrgete nootidega peale hakkab – aga need tulid sama voolavalt ja pingutuseta nagu kõik muu. Samuti tekkis vahepeal kahtlus tema suutlikkuses laulda pianissimo, ent vajalikul hetkel võeti detsibelle kenasti vähemaks. Ja jumal tänatud – mitte vähimatki nasaalset varjundit!  

Charlotte rollis tegi oma Metropolitani debüüdi Prantsuse metsosopran Sophie Koch ning kuigi tema esialgu väga skemaatiline tegelaskuju arenes ooperi lõpuks täisväärtuslikuks ning peaaegu usutavaks karakteriks, jäi ta siiski pisut Kaufmanni varju. Huvitaval kombel laulab Koch justkui iseendale, samas siiski ei lähe väljendusrikkusest publiku jaoks midagi kaduma.
Ülejäänud tegelased jäävad selles ooperis nii vokaalses kui tegevuse mõttes tahaplaanile, mainimist võiks väärida sopran Lisette Oropesa, kes laulis Charlotte’i noorema õe Sophie rolli, ning bariton David Bižić Charlotte’i abikaasa Alberti rollis (miskipärast tundus, et stalinlik välimus ja riietus olid talle antud täiesti sihilikult ja seetõttu ka asjakohatult). 

Metropolitani lava on väga suur, “Werther” aga pigem intiimne ooper, keskendudes Wertheri siseheitlustele ja jättes välise maailma isegi taustana praktiliselt kõrvale, nii et see seab lavakujundusele teatavad nõudmised. Igal juhul jättis lahendus õhku mõned küsimärgid, et miks just nii (ooperi avastseen – Charlotte ema surm ja matus, ülimalt domineerivad raamaturiiulid kolmandas vaatuses ning klaustrofoobilisse kuubikusse paigutatud viimane vaatus, kus leiab aset ka letaalne lõpplahendus) ja mitte kuidagi teisiti. Õnneks see ei häirinud, sest kõik muud muusikaelamuse eeldused – kaunis muusika, suured tunded, suurepärased solistid – olid täidetud. (★★★☆☆)

Magustoiduks on kaiserschmarrn – kõigile, kirssidega!

Kaiserschmarrn

Kaiserschmarrn – Austria rummi-rosinapannkoogid

Ühe sööja kohta:
2 muna
1,5 sl suhkrut
0,5 dl piima
60 g nisujahu
veidi soola
peotäis heledaid rosinaid
rummi

praadimiseks võid või kookosõli
serveerimiseks tuhksuhkrut ja marju

Pane rosinad rummi sisse likku. Vahusta munakollased suhkruga, lisa sool, jahu ja piim, sega tainaks ning lase veidi seista. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Kuivata rosinad ning lisa tainale. Sega juurde ka munavalgevaht. Kuumuta pann, sulata veidi võid või kookosõli, vala ühe sööja jagu tainast pannile ning küpseta üsna nõrgal kuumusel kuldpruuniks. Keera teine külg, rebi kook kahvli või pannilabidaga ebakorrapärasteks tükkideks ning küpseta valmis. Sõelu peale tuhksuhkrut ning serveeri marjadega.

Kaiserschmarrn

Chocomole

Õhus on suvelõpu lõhna. Pihlakamarjad vahetavad värvi päev-päevalt punasemaks. Rabale annavad värvi ja lõhna viimased üliküpsed murakad, millest mõni on juba murakaveiniks käärinud. Öiti on taevas tihedalt tähti täis ja (laenates kaunid sõnad Bernard Kangroltkuu kõnnib valmivate viljade kohal oma hõbedaste kingadega.

See oli üks kummaline suvi. Sellist ei tule enam – aga see pole kurb tõdemus. Omamoodi äärmiselt hedonistlik aeg, teiselt poolt aga aeg-ajalt täidetud (asjatust) hirmust, et minu inimesed ja hetked äkki mind ei leia.

Oli hetki ja oli inimesi. Kogemiseks ei pidanud kuigi kaugele minema. Ümberringi võtsid nii mõnedki unistused kuju ja ma rõõmustasin koos unistajatega. Nikolai Baturin kirjutab oma raamatus “Delfiinide tee”, et unistust jagada on nagu tükeldada liblikat: omaja näppudele võib jääda vaid värvilist tolmu.

Mina arvan, et unistused jäid siiski omajatele, aga natuke värvilist tolmu pudenes ehk mullegi.

Selline  suvi oli.

Muusika: Katie Melua “The Closest Thing to Crazy”

Chocomole  ehk šokolaadi-guacamole  (neljale)
(allikas: Arter)

3 küpset avokaadot
6 kivita datlit
3 sl mett
3 kuhjaga sl toorkakao pulbrit
0,5 tl tšillipulbrit
2 tl kaneeli
0,5 dl vett

Mikserda kõik koostisained köögikombaini või saumikseriga või blenderis ühtlaseks. Kontrolli vahepeal, kas tekstuur on ühtlane ja vajadusel lisa veel vett. Serveeri marjadega hommikusöögiks, magustoiduks või vahepalaks.

Sõrnikud

Üldlevinud arvamuse kohaselt jagunevad inimesed laias laastus kaheks – hommiku- ja õhtuinimesteks.

Hommikuinimene mina ilmselgelt ei ole. Aastad ja kohusetunde riismed on muidugimõista enamiku teravaid servi ümaramaks lihvinud, nii et ma suudan üles ärgata ja enam-vähem sotsiaalselt viisakaks peetaval kellaajal tööle jõuda küll. Ainult lähetused on kurjast, siis peab suure tõenäosusega ikka mingil täiesti ebainimlikul ajal ärkama. Tõusmine ja silmapilkne säramine on kümnel juhul kümnest välistatud niikuinii. Kui mõni hullumeelselt reibas kaaskodanik varahommikul hirmuäratavalt suhtlemisaltilt sisse sõidab, ilma et laseks mul korralikult üles ärgata, ilmuvad hoobilt lagedale kõik  misantroopilised jooned (mida ma muidu varjan (kandlemängu taha peamiselt)). Aga kui ma saan rahus oma harjutused ära teha, kallata sisse kopatäie kohvi (kanget, suhkruta, aga rohke koorega), süüa (palju) ja ajalehe läbi vaadata, siis ma olen esiteks suuteline diskussiooniks ja teiseks võib vabalt juhtuda, et pean ülejäänud osa päevast ennast täiesti talutavalt üleval.

Ja kui veel nii hästi läheb, et kohvi kõrvale omletti, pannkooke või hoopistükkis sõrnikuid saab. .. 😉

Muusika: The Fine Arts Showcase “Chemical Girl”

Sõrnikud

500 g kohupiima
2 munakollast
60-90 g jahu + vormimiseks
2-3 sl suhkrut
veidi soola
praadimiseks õli ja võid

Sega kohupiim, lahti klopitud munakollased, sool, suhkur ja jahu ühtlaseks (jahu kogus sõltub sellest, kui kuiv on kohupiim). Pane segu pooleks tunniks külmkappi. Seejärel võta lusikaga tainast ja vormi jahuste käte vahel kookideks. Prae õli ja või segus mõlemalt poolt kuldseks. Serveeri soojalt, soovi korral hapukoorega.

Kaks leivamääret

Veebruaris on käimas Nami-Nami ja Leiburi retseptivõistlus: leiva- ja saiamäärded. Pean tunnistama, et ma ei ole just kõige tugevam improvisaator, kuid üritsin siiski kaks määret kokku kombineerida. Pead ei või ma mitte anda, kas ma nende peale ikka täiesti iseseivalt tulin või olen kunagi kuskil mingeid samalaadseid kombinatsioone kohanud, ühtegi konkreetset retsepti küll eeskujuks ei olnud.

Juustumääre päikesekuivatatud tomatite ja oliividega

100 g fetajuustu
150 g kodujuustu
50 g päikesekuivatatud tomateid õlis
10 musta oliivi

Patsuta päikesekuivatatud tomatid köögipaberiga õlist pisut kuivemaks ning lõika tükkideks. Lisa feta- ja kodujuust ning püreesta saumikseriga või köögikombainis ühtlaseks. Sega juurde viilutatud oliivid. Serveeri röstsaial.

 Suitsukana-avokaadomääre

150 g suitsukana
1 küps avokaado
2 spl sidrunimahla
mädarõigast
musta pipart

Lõika suitsukana tükkideks ja püreesta saumikseriga või köögikombainis. Puhasta avokaado, lõika tükkideks ja lisa kanale. Lisa kohe ka sidrunimahl ning sega ühtlaseks. Maitsesta mädarõika ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveeri röstsaiaga.